"La casa 4" (1988)

Itaallaste kino on alati tuntud olnud oma veidruste ja iseäralikkuse tõttu ning "La casa 4" pole mingi erand. Alustada võib asjaolust, et filmi nime järgi peaks tegemist olema "La casa" seeria neljanda osaga, aga samas pole see otseselt mitte millegi järg. Nimelt oli Sam Raimi kultuslike "Evil Deadi" filmide itaaliakeelne tõlge "La casa" ja itaallased otsustasid selle arvelt endale tulu lõigata, ehkki sisulises pooles on sarnasusi väga napilt, et mitte öelda olematult. Seetõttu oleks sobilik filmile hoopis tema ingliskeelse pealkirja järgi viidata ja teda enda heaksarvamise järgi kas "Witchcraftiks", "Witcheryks", "Evil Encountersiks" või "The Haunted House'iks" kutsuda. Just nii mitme erineva nime all on seda teost aja jooksul tuntud.

Olenemata varastatud pealkirjast on "Witchery" märkimisväärselt originaalne film ning paistab oma eripäraga ka itaalia õudukate hulgas silma. Sisulisest poolest pole tal küll kuigi palju pakkuda ja stsenaarium on ausalt öeldes suhteliselt arulage, aga teostuses võib siin näha nii mõndagi eeskujulikku. Üldiselt on film üles võetud päris stiilselt ja atmosfäär on täitsa tõhus, isegi kui seda saadavad hingetud karakterid, kesine näitlemine ja ebarealistlik dialoog. Tõmbenumbriks on kahtlemata jõhkrad surmastseenid, mis endas enamasti omajagu piinamist sisaldavad ja oma brutaalsuses mõneks ajaks kindlasti meelde jäävad. Mainimist väärib ka vägistamisstseen.

Näitlejatööd siin erilist kriitikat ei kannata, ehkki kohal on nii mõnigi tuntum nimi. Näiteks "Knight Riderist" tuntud David Hasselhoff ei suuda ette antud materjaliga suurt midagi ära teha ja mängib oma rolli nii igavalt kui üldse võimalik, kuigi karismat ja screen presence'it jagub tal küllaga. Leslie Cumming on oma siirusega naispeaossa võrratu valik, vähemasti filmi esimesel poolel: hiljem näib ta toimuva suhtes pisut ükskõikse ja emotsioonituna. Tommy rollis olev lapsnäitleja on ahastavalt kohutav: ma pole vist kunagi nii läbivalt halba näitlejatööd näinud. Samuti astub siin üles "The Exorcisti" abil kuulsaks saanud Linda Blair, aga tema roll on suhteliselt igav ja jääb sisulises mõttes üsna kõrvaliseks.

"Tales of Halloween" (2015)

Lombitagused õudukafännid otsivad alatasa filme, mis iga-aastaseks Halloweeni-vaatamiseks sobiksid, kuna vana hea Michael Myers on hakanud pärast 37 aastat juba vaikselt igavaks muutuma. Mullune "All Hallows' Eve" ootusi ei täitnud, ehkki tegijate potentsiaali võis näha küll, kuid seekordne oktoober toob vaatajani märksa terviklikuma ponnistuse. Pead on kokku pannud 11 (võrdlemisi) andekat õudukarežissööri, kõigil neist midagi žanrisisest juba hõlma all, ja loonud praeguses olustikus tõenäoliselt parima võimaliku antoloogiafilmi. Mõne mööndusega sobib see korduvaks taasvaatamiseks küll.

Antoloogiate peamiseks probleemiks on ebastabiilsus ja kõikuv kvaliteet, ning sellest murest pole ka "Tales of Halloween" täielikult jagu saanud. On paratamatu, et kümne lühifilmi puhul jäävad mõned teiste varju ja igal vaatajal tekivad oma kindlad favoriidid. "Tales of Halloweeni" kasuks mängib aga fakt, et head lühifilmid on siinpuhul ikka tõsiselt head ning aitavad edukalt väheseid negatiivseid emotsioone summutada. Viit tugevamat lugu julgeksin ma suurepäraseks nimetada, kahte pisut tagasihoidlikumalt lihtsalt päris heaks ja ülejäänud kolme kahjuks suhteliselt kohutavaks. Õnneks on iga filmikese ajaline kestus piisavalt napp, et mitte ka halvematest ideedest otseselt ära tüdineda.

Stiili poolest lähevad need lühifilmid enamvähem samasse auku, ehkki mõnel on huumori osakaal pisut suurem kui teisel. Sisulisest küljest erilisi sarnasusi pole, siduvaks osaks on ainult toimumisaeg ja -koht. Teemas on peamiselt üleloomulik horror: nõiad, mutandid, deemonid, kohustuslikus korras ka tapjakõrvits ja isegi tulnukad. Ülim kiitus läheb tegijatele praktiliste efektide kasutamise eest – eriti vinge on see Mike Mendezi lavastatud katkendi juures, mis vägivalla poolest adamgreenilikult üle võlli läheb ning samal ajal endas ka päris nutikat ideed kannab. Märkimisväärne on ka fakt, et heliriba eest (olgu, tegelikult kuulub talle ainult tiitrite ajal kuuldav viisijupp) on hoolt kandnud legendaarne Lalo Schifrin, kes muuhulgas on oma pika karjääri jooksul kirjutanud "Võimatu missiooni" ikoonilise tunnusmuusika. Siin ta midagi esmaklassilist muidugi korda ei saada, kuid Schifrini nimi on juba omaette kvaliteedimärk.

"Tales of Halloween" ei saa ilmselt hetkega klassikuks, aga tegu on meelelahutusliku ja lõbusa õudukaga, mis antoloogiate seast keskmise taseme poolest üks tugevamaid on. Atmosfääri poolest sobib see igatahes Halloweeni-õhtusse nagu valatult. Moodustaks "Chilleramaga" kena double feature'i.

Minu segmentidevaheline paremusjärjestus ja ligikaudsed hinded:

1. "Friday the 31st" - Mike Mendez - 10/10
2. "The Ransom of Rusty Rex" - Ryan Schifrin - 10/10
3. "Bad Seed" - Neil Marshall - 9/10
4. "Grimm Grinning Ghost" - Axelle Carolyn - 8/10
5. "Sweet Tooth" - Dave Parker - 8/10
6. "This Means War" - Andrew Kasch ja John Skipp - 7/10
7. "The Night Billy Raised Hell" - Darren Lynn Bousman - 6/10
8. "The Weak and the Wicked" - Paul Solet - 4/10
9. "Trick" - Adam Gierasch - 3/10
10. "Ding Dong" - Lucky McKee - 1/10

"Gatto nero" (1981)

Kes on näinud ühte Lucio Fulci filmi, on mingil määral näinud neid kõiki. Sel mehel, keda hellitavalt godfather of gore'iks võib nimetada, on tohutult isikupärane stiil ja kindlaks kujunenud režii, mille järgi iga Fulci teose une pealt ära tunda võib. "Gatto nero" ei ole selles mõttes mitte mingi erand, olgugi et seekord ei kuulu kompotti Fabio Frizzi muusika, mis näiteks "Zombi 2" ja "City of the Living Deadi" atmosfääri loomise juures tähtsat rolli mängis. Selle asemele on leitud äärmiselt ebaitaallaslik, kuid siiski säärase klassikalise õudusloo taustale suurepäraselt istuv heliriba, mis esimesena Hitchcocki "Psühho" meelele toob (ning seda ainult positiivses mõttes). Vähem on ka räiget vägivalda, kuigi päris veretu "Gatto nero" mõistagi pole. Õhustiku poolest on see teos aga puhas Fulci ja sisuline osa on kaalutletult tagaplaanile jäetud, nagu vanameistril ikka kombeks. Signatuurseid silmavõtteid on siin lugematult – tõenäoliselt on tegu Fulci sellealase rekordiga.

Kui sisust rääkida, on "The Black Cat" täpselt selline film, nagu taolise pealkirja järgi eeldada võikski. Põhimõtteliselt räägib see mustast kassist, kes on kurjast vaimust vaevatud (see on vaieldav) ja tapab erinevatel viisidel inimesi. Õnneks on Fulci omanäoline režii piisavalt tugev, et film võrdlemisi tõsiseltvõetavaks ja põnevaks muuta. Atmosfääri loomisel näitab ta järjekordselt tõelist meistriklassi ning jätab sellega varju fakti, et stsenaariumile on häbiväärselt vähe tähelepanu pööratud. Iga teise lavastaja käes oleks selline lugu täiesti naeruväärne, kuid Fulci on varemgi tõestanud, et suudab kõige iseloomutumagi script'i oma režiiga elama panna ning see kehtib kindla peale selgi korral.

Fulci repertuaarist võib kahtlemata leida ka hulganisti paremaid filme, aga tema ande ja peamiste võtete demonstreerimiseks sobib "The Black Cat" kenasti. Tema fännidele on see peaaegu et kohustuslik vaatamine, ülejäänutel tasuks esmalt "City of the Living Deadiga" jõudu proovida.

"Zombi Holocaust" (1980)

"Originaalne" ei ole tavaliselt sõna, mida itaalia õudusfilmide iseloomustamiseks asjakohane kasutada on, aga "Zombie Holocaust" on omasuguste seast igatahes üks etemaid ja põnevamaid. Raamistik on küll suhteliselt labaselt aasta varem ilmunud Fulci "Zombi 2" pealt maha viksitud (mis on tegelikult tervikuna ägedam film), kuid sellele on lisatud omad kiiksud ja erakordselt rängad vägivallastseenid, nii et meeldejäävat on hulganisti. Režii poolest on tegu üsna konkreetse ja võrdlemisi õnnestunud Fulci imitatsiooniga ning kuna tegu on minu lemmiku itaalia lavastajaga, siis töötab see ainult lõpptulemuse kasuks. Nõrgim lüli on dialoogid, nagu taolistes filmides juba tavapäraks on saanud, ning sel korral puudub karakteritel igasugune iseloom ja eripära – nende ainus eesmärk on lihtsakoeliselt lugu edasi kanda. Kõige ebaviisakamalt koheldakse sellistes teostes naisi: nad on ekraanil vaid selleks, et ihu näidata, karjuda, surra või meestegelastega kaasas käia. Iseenesest on Alexandra Delli Colli suguseid daame ekraanil muidugi kena näha, kuid praegu vaadates mõjub see lihtsalt pisut solvavana. Sama primitiivne on ka ülejäänud film, nii teostuslikus kui sisulises mõttes. Siiski on sel oma eriskummaline võlu ja iseäralik atmosfäär, mis pea igale tolleaegsele itaalia zombikale omane on. Kas see on hea või halb – see on igaühe enda otsustada, aga päris kindlasti ei oleks tänapäeval sarnase filmi tegemine enam võimalik.

Filmi tõmbenumber on vast ekstensiivne gore, mis realistlikkuse poolest mingit kriitikat ei kannata, kuid kohati oma koguse pärast siiski parajalt ebameeldivalt mõjub. Väga võimalik, et "Zombi Holocaust" on esimene film, milles (zombide) tapmiseks paadimootorit kasutatakse. Ühtlasi on minu teadmiste järgi tegu ainsa teosega, kus saab näha, kuidas inimesed zombisid söövad. Kõrghetkena jääb meelde moment, mil esimene kõndiv laip ekraanile ilmub, kuna see toimub alles 48. minutil – mina näiteks olin selleks hetkeks juba üsna kindlal veendumusel, et zombisid selles filmis näha ei saagi ning vaatajal tuleb vaid kannibalidega leppida. Põhimõtteliselt võiks seda hetke ka twist'iks nimetada, kuid filmi pealkiri ja poster rikuvad selle võimaluse.

Zombisid kujutatakse siin veidi teistmoodi, kui me tavapäraselt harjunud oleme, aga mulle isiklikult on selline voodoo-temaatika elavate surnute puhul alati sobinud. Seekord on loosse segatud ka Victor Frankensteini stiilis hullunud teadlane, kes sündmuste kulgu otseselt loogilisemaks ei muuda, kuid vaatajat vähemasti nii mõnegi brutaalsusega varustab.

"I Spit on Your Grave 3" (2015)

"I Spit on Your Grave" on küllalt tavatu filmiseeria. See kõik algas 1978. aastal Meir Zarchi ülimalt otsekoheselt brutaalse exploitation-klassikaga, jätkus vihatud mitteametliku järjega 1993. aastal ning sai uue hoo sisse 2010. aastal ilmavalgust näinud uusversiooni abil. Kui taaselustatud frantsiisi esimene järjelugu kordas labaselt eelmistest filmidest tuttavat struktuuri, siis "I Spit on Your Grave 3" on märksa nutikam ja ambitsioonikam teos. Kuigi häirivalt realistliku originaali võlu jääb selgi korral ületamata, on uuel filmil varuks nii mõnigi põnev aspekt, mida varasemalt selle seeria raamides uuritud pole. Tegu on äärmiselt ebastabiilse ja hüpliku arenguga teosega, mis perfektsest järjest ütlemata kaugele jääb, aga ainuüksi Sarah Butleri naasmine annab tulemusele vajaliku iseloomu ja isiklikkuse, mida teises osas selgelt vajaka oli. Kolmandal on oma kindel identiteet ja isikupära, mis ei ole alati tingimata teab mis nutikas, kuid siiski oluline, et sellises tüütavalt rutiinse ülesehitusega frantsiisis kuidagigi silma paista. Seekord heidetakse sügavam pilk vägistamisohvrite hingeellu ning püütakse vaatajale lapsikult jonnaka järjepidevusega selgeks teha, mil määral seksuaalne ärakasutamine ikkagi naise psüühikat ja edasist käekäiku mõjutab. Loos on emotsionaalsel tasandil kahtlemata omajagu tõetruudust, aga filmis see teenitud rakendust ei leia, kuna tõlgendamisruumi jäetakse minimaalselt ja kogu sõnum tehakse vaatajale ebavajalikult lihtsaks.

Sündmustikku vürtsitavad paar räiget piinamisstseeni, mis isegi "Sae" filmides nähtu seksuaalse aspekti lisamise abil üle trumpavad. Seda on raske uskuda, aga kolmanda jao vägivald jätab originaalfilmi kastratsioonist mulje kui võrdlemisi lihtsast pääsemisest. Põhimõtteliselt võiks säärast piinamist sisulisest küljest suhteliselt mõttetuks nimetada, kuid teatud jõhkrus on selle frantsiisiga kaasas käinud alati, nii et mõningane põhjendatus sel siiski on. Igatahes on tõsiasi, et seekordset kriipivalt realistlikku vägivalda on valus vaadata ka kogenumatel õudusgurmaanidel ja ekraani jälgimine on kohati tõeliselt ränk katsumus.

Peamine probleem ongi stsenaariumi ebapüsivus ja kohatine naiivsus, mis lõppkokkuvõttes kogu teose tõsiseltvõetavust devalveerib. Tegijate intentsioonid on kahtlemata õilsad olnud ning kajastatud probleemid on reaalses maailmas täiesti olemas, aga praegusel kujul on "I Spit on Your Grave 3" suhteliselt vaimuvaene moraalilugemine, mis oma ühekülgse süžee tõttu liiga lihtsameelse ja kitsarinnalisena mõjub. Olukord ei ole alati nii must-valge ning vägivald ei lahenda vägivalda, isegi kui see mõnikord niimoodi näida võib. Seetõttu on keeruline protagonistina esitletud Jenniferi mõnevõrra rumala maailmavaatega samastuda ja tema käekäigu pärast suuremat muret tunda. Õnneks aitab filmi lõpp mõtted vähe selgemasse perspektiivi panna (või siis need sealt täielikult välja lükata), kuna kogu eelnev areng keeratakse üsna kiiresti pea peale ja lugu saab endale hoopis teise vaatenurga.