"La bête" (1975)

Just sel hetkel, kui tekib jälle kujutelm, et olen näinud kõike, mida filmimaailm pakkuda suudab, satub mulle taaskord ette midagi täiesti erakordset. "The Beast" ei sarnane mitte millegagi, mida mu silmad varem on näha saanud. Tinglikult võib teda nimetada pornofilmiks, kuid ta on vormistatud niiviisi, et erootilisuse varjavad kunstilisus ja kohatine hullumeelsus, nii et "La bête" jääb kahtlemata meelde hoopis millegi muu kui lihtlabase pornokana.

Filmi sisust midagi aru saada või seda veel kirja panna on küllaltki keeruline, kuna see teos pole üles ehitatud sugugi plotile – pigem mõjub sisu tagataustana, mida on vaja täpselt nii palju, et sündmustik kuidagi edasi liiguks, aga mitte grammikestki rohkem. Sarnase võtte kasutamise poolest on tuntud ka näiteks Argento ja Fulci, kuid nende stiil on liialt erinev, et sügavamaid paralleele luua. Siiski pole "La bête" taoline porno, kus tegelaste ainsaks motivatsiooniks ja vajaduseks on järgmise seksistseenini jõuda, sellega filmi kestust 20 minuti jagu pikendada ja siis jälle edasi minna. Tugevalt on tööd tehtud atmosfääri loomisega ning üksildane metsaäärne häärber mõjub sündmuskohana tõepoolest salapäraselt ja tekitab vajalikul määral pinget, et vaataja huvi üleval hoida.

Poola päritolu režissöör Walerian Borowczyk on hariduse saanud maalikunstnikuna, kes rajas oma tee lavastajakarjäärini postrite kujundamise ja animatsioonide tegemisega, nii et pole suur ime, et ka tema filmides kunstiline külg nõnda tähtsat rolli mängib.

"La bête" ei ole sugugi nii süütu ja artistlik filmike, nagu ma teda seni kirjeldanud olen. Ma ei tahaks midagi reeta, kuna üllatusmoment on ilma eelneva haibita märksa suurem, kuid tasub ilmselt ette hoiatada, et film kasutab oma porno-staatust ära ennenägematult julgel viisil ning suudab sellega parajalt šokeerida. Nähtu võib olla nii hullumeelselt naljakas kui ka jultunult solvav, nii et vaatamisele tuleb kindlasti läheneda ettevaatusega.

Hinne: 8/10 – puhtalt selle eest, et tegu on niivõrd ainulaadse teosega.

"Mil gritos tiene la noche" (1982)

"Pieces" on itaalia slasheritest üks verisemaid, jõhkramaid ja otsekohesemaid. Tavaliselt käib itaallaste puhul verega kaasas ka põnevus ja müstilisus nagu giallodele ikka omane, aga "Pieces" on vägagi straightforward hakkimine, mida võiks omistada pigem ameeriklastele. Kuid just oma brutaalsuse tõttu ongi "Pieces" aastate jooksul kultusfilmi staatuse välja teeninud ja paljude mäludesse jäädvustunud.

Sisu saab kokku võtta ühe lihtlausega: keegi tapab ülikoolilinnakus inimesi. Tegu on idee järgi muidugi müsteeriumiga ning who-duniti moment püsib edukalt filmi lõpuni, kuid põhiliselt on rõhku pandud ikkagi pigem inimeste erinevatel viisidel tapmisele kui nutika ja süžeepööretega täidetud sisu üles ehitamisele. Dialoog, nii palju, kui teda üldse on, on täiesti kohutav ega sarnane mitte mingil määral reaalsete inimeste sõnakasutuse ega vestlustega. Üheks stsenaristiks oli erootikafilmide lavastamisega tuntuks saanud Joe D'Amato, kes oli ilmselgelt harjunud tootma teistsuguseid teoseid, ning seega võib ilmselt ühe kivi tema kapsaaeda visata.

Selle filmi ebarealistlikkusel ei ole piire. Vaatajat sunnitakse julmalt uskuma, et isegi peale viie õpilase jõhkrat tükeldamist jätkub elu linnakus täiesti tavapäraselt ning meedia ega lapsevanemad ei hakka midagi kahtlustama. Küllap oli kõigil filmiga seotud isikutel lõpptulemusest täiesti ükskõik ning just seetõttu ongi meil praegu vaatamiseks selline imeteos nagu "Pieces". Filmi tagline on "Pieces... It's exactly what you think it is!" ja see on kusjuures päris tabavalt täpne, kuna nii head pealkirja ja sisu kooskõla pole sugugi paljudel filmidel.

Ma ei ütleks, et tegu on otseselt "nii halb, et hea" sorti filmiga, kuna selle suurimaks võluks on ikkagi gore ja räiged surmastseenid, mis on teostatud vägagi hästi ning on kohati reaalselt šokeerivad. Sisu on tõepoolest alla igasugust arvestust, kuid see ei aita iseenesest sugugi filmi nauditavusele kaasa. Pigem jääb kogu veretu osa lihtsalt tagaplaanile ja aitab slasheri-faktoril suurema leegiga särada.

"Texas Chainsaw 3D" (2013)

"Texase mootorsaemõrvade" filmiseeria on niivõrd halvasti seotud ja üles ehitatud, et ma ei pane pahakski, kui keegi vaatamisega originaalist kaugemale pole jõudnud. "Texas Chainsaw 3D" on põhimõtteliselt frantsiisi 7. film, kuid tegelikult oleks õigem teda käsitleda rebootina, kuna ta läheb sisu poolest vastuollu nii varasemate järgede kui ka iseendaga.

Tegevustik algab täpselt sealt, kust Tobe Hooper 1974. aastal pooleli jättis: Leatherface on oma tapatöö lõpetanud ja Sally põgenema saanud. Sawyerite majapidamise ümber koguneb mässav linnarahvas, kes taluhoone jõhkralt maha põletab. Põlengust pääseb elusana vaid imik, kelle ümber sündmustik keerlema hakkabki.

Nüüdseks on mõrvadest möödunud pea 40 aastat ning samast lapsest on kasvanud 25-aastane Alexandra Daddario. Temani jõuab teade oma vanaema surma kohta ja peagi ongi tüdruk koos sõpradega Texases päranduseks saadud mõisa uudistamas. Aga juba vanarahvas ütles, et ei ole Texast ilma mootorsaeta ning kuri saatus (loe: Leatherface) püüab noored kinni ka 2013. aastal.

Esmalt tuleb tegijatele au anda, kuna nad on ilmselgelt üritanud originaalile uue külje alt läheneda ning sellele igal võimalikul moel austust avaldada. Nii on näiteks staatilise vanaisa rolli kutsutud tagasi John Dugan, kes originaali tegemise ajal alles kolmekümnendates oli ning keda seetõttu poolsurnu olekusse viimiseks kõvasti pahteldama pidi. Nüüd on Dugan loomulikult üle 70 aasta vana ning seega on tema roll ja vanus pisut sobivamas kooskõlas. Originaalseeriast on tagasi veel ka Gunnar Hansen (Leatherface), Marilyn Burns* (Sally) ja Bill Moseley (Chop-Top), kuid nad kõik on uutes rollides ja ekraanil vaid põgusalt.

Ma ei imestaks, kui mõni originaalfilmi fännidest uut 3D-osa vaadates minestaks või hingepõhjani pettunud oleks. Kuigi on öeldud, et tegu on esimese otsese järjega Tobe Hooperi klassikule, ei ole neil filmidel stiili poolest absoluutselt midagi ühist ning samade kriteeriumide järgi neid seetõttu hinnata ei tasuks. Originaali šokeerivusest ja realistlikkusest pole jälgegi ning film meenutab oma tunnetuse poolest pigem selle sajandi alguse noorteõudukaid nagu "House of Wax" ja "Wrong Turn".

"Texas Chainsaw" on kohati tobe ega kasuta kaugeltki oma täit potentsiaali, kuid juba ainuüksi samasse seeriasse on tehtud hulganisti halvemaid filme, nii et mina olen tulemusega pigem rahul. Kõige kindlamad kiidusõnad paneksin gore'i, Leatherface'i välimuse ja Alexandra Daddario avatud pluusi arvele. Tulemuseks on mitte just kõige tõsiseltvõetavam film, mis pakub piisavas koguses lõbu ja vägivalda, et minu meelt lahutada.

*Marilyn Burns suri tänavu augustis 65-aastasena.

"Piranha 3DD" (2012)

"Piranha 3DD" ei ole maailma parim film. That being said, "Piranha 3DD" on midagi palju enamat. See on halbade filmide imeline perfektsus, mille iga komponent näib olevat peensusteni läbi mõeldud ja kaalutud. Või on tegu lihtsalt ainukordse õnnega, mille käigus on kohutavast filmist saanud puhas geniaalsus? Tegelikult pole sel tähtsust, sest kõigest olenemata on tulemuseks kõige meelelahutuslikumalt jaburam õudukas, mis iial tehtud.

Mõned inimesed arvasid, et 2010. aasta "Piranha" oli tobe. Lavastaja John Gulager võttis näiliselt enda eesmärgiks järje abil esitleda, et tõelist idiootsust pole keegi veel näinud. 

"Piranha 3DD" algab nagu iga teine loll B-kategooria õudukas, mille vaatamise ainukeseks võluks on näha, kuidas väiksed kurjad kalad inimesi tapavad. Algus võib esimesel vaatamisel tüütuna mõjuda, aga selline klassikaliselt halbade klišeedega täidetud pooltund on retrospektiivis küllaltki oluline sissejuhatus kõige järgneva jaoks. Esimesed ilmingud filmi ülimast geniaalsusest tulevad 36. minutil ning pärast seda ei lasta latti enam hetkekski madalamale.

Miks on "Piranha 3DD" nii nauditav?
Because it doesn't give a fuck. Sellise pealkirjaga film ei saagi traditsioonilises mõttes hea olla ja kõik asjaosalised paistavad seda selgelt mõistvat. Olen alati mõelnud, et kui teha juba eos halba filmi, siis võiks seda tehes vähemalt midagi uut ja hullumeelset proovida, ning seda poliitikat jagab ilmselgelt ka Gulager, kuna midagi niivõrd pöörast küll tahtmatult luua ei saa. "Piranha 3DD" ei sisalda endas mitte ühtegi tõsiseltvõetava filmiga kattuvat omadust ja just sellepärast ta nii originaalselt mõjubki. Kui tahta näha midagi halba, siis võib lihtsalt The Asylumi produktide seast loosi võtta, aga "Piranha" masti debiilsust ei kohta sugugi iga päev.

See film väärib vabalt võrdlust "The Roomiga" - erinevuseks on aga see, et "Piranha 3DD" on actually tehtud päris korraliku raha eest ning sisaldab täiesti arvestatavaid näitlejatöösid. Tõepoolest, lisaks juba esimeses osas nähtud Christopher Lloydile ja Ving Rhamesile õnnistavad järge oma osalusega näiteks mitmel rindel tuntud David Koechner, endine Disney laps-kuulsus Danielle Panabaker jpt. Eriti naljakaks läheb olukord siis, kui filmi siseneb David Hasselhoff, kes kehastab iseennast ja teeb seda ilmselgelt suurima heameelega. Tema tegelane oma sarkastiliste kommentaaridega on kahtlemata kirss sellel ülimast absurdsusest läbi immutatud tordil.

Miks peaks üks täiearuline inimene seda filmi vaatama?
Sest see on kunst. On üsnagi tavapärane, et hea film vaataja meelt lahutab. Kui tihti tuleb aga ette seda, et täielik rämps lõbusat elamust pakub? Halva asja meelelahutuslikuks voolimine on oluliselt raskem ülesanne kui intelligentsusega rabamine. Küsige kasvõi Adam Sandlerilt: tema pole juba kümme aastat ühtegi arvestatavat filmi teinud, aga mingisugust nalja või meelelahutust pole ikkagi kuskilt paista.

"Piranha 3DD" vaatamine ei paku surmapiina ka neile, kellele selle geniaalsus tabamata jääb. Tiitrid veerevad ekraanile juba 70. minutil, nii et jäädava ajukahjustuse tekkimiseks ei tohiks küll piisavalt aega olla. Üldiselt olen ma arvamusel, et igaüks, kes vähegi B-filmide imelise kunstiga tuttav on ja seda hindab, leiab piraajadest endale mõnegi killukese positiivset. Objektiivselt võiks muidugi selle filmi miinuseid lõputult loetleda, aga ainult idioot pahandab puudega lapsega, kes on andnud endast parima, et loominguline olla. Jah, "Piranha 3DD" on tõepoolest enneolematult debiilne, kuid vähemalt on temas midagi, mis ta igast teisest odav-horror'ist eristab. See on ju tähtis, right?

Ning kui miski muu ei suuda umbuskliku vaataja tähelepanu saada, siis viimaseks müügiartikliks on see, et "Piranha 3DD" sisaldab (nagu tema eelkäijagi) säärases koguses paljaid inimesi, et jätab pornokadki valgusaastate kaugusele maha. Alastust on tõesti hullumeelselt palju ning seda topitakse valimatult igale poole, kus sisust vajaka jääb. Mingit ratsionaalset põhjust sellise teguviisi jaoks küll pole, sest veepark eeldab tavaliselt ikkagi vähemalt bikiinide kandmist, aga samas ei oskaks ma ka parima tahtmise juures nudity juurest midagi halba leida...

Mina olen seda filmi nüüdseks täispikkuses vaadanud kümnel korral ja igav ei ole mul küll ühelgi puhul hakanud. Mida rohkem ma seda näen, seda ilmsemaks saab mulle "Piranha" briljantsus ja unikaalsus. "Piranha 3DD" ei ole võib-olla maailma parim film, aga see-eest on ta fucking äge!

"Halloween H20: 20 Years Later" (1998)

Käes on jällegi see aasta kõige maagilisem aeg, mil pered üle terve maailma tulevad kokku, et üheskoos vaadata "Halloweeni" imelist filmiseeriat. Tegu on kohutavalt halvasti seotud frantsiisiga, mis koosneb kümnest täiesti eri sorti filmist, millest mitte ükski ei ole eriti hea. Aga "H20" on seeriasiseselt kõige lähemal korralikule slasherile.

"H20" jätkab sealt, kust "Halloween II" 1981. aastal pooleli jäi. Michael Myers on põletatud ning Jamie Lee Curtise kehastatud Laurie elu igaveseks rikutud. 20 aastat hiljem on Laurie'st saanud erakooli dekaan, kes elab varjunime all pidevas hirmus. Tal on ka poeg: 17-aastane filmidebüüti tegev Josh Hartnett.

Feelingu poolest sarnaneb "H20" tugevasti "Screamiga", mis kaks aastat varem teen slasheri žanri pikaks ajaks muutis. See on mõnes mõttes irooniline, kuna Carpenteri originaal oli kaheksakümnendatel õudukate jaoks samuti märgilise tähtsusega. "H20" ei paku "Screami" stiilis nutikust ega meta-huumorit ning pidev "Halloweeni" tunnusmuusika ei lase hetkekski unustada, mis filmi me vaatame, kuid on ilmselge, et on püütud ajaga kaasas käia, lähtuda uutest trendidest, pakkuda meelelahutust just nimelt nooremale põlvkonnale. Ja kui rivaalitsevate boogeyman'ide viimased filmid ei ole antud eesmärkide täitmisega eriti hästi toime tulnud, siis "H20" teeb seda küll pea täiuslikult. Järgnenud "Resurrection" läheb moderniseerimisega juba üle piiri, kuid "H20" on täpselt sobiv segu uudsusest ja traditsioonilistest elementidest, mida me "Halloweeni" juures juba armastame.

Mulle meeldib väga fakt, et "Halloweeni" seeria täielikust hukatusest päästnud režissööriks oli Steve Miner, keda rohkem tuntakse "Friday the 13thi" teise ja kolmanda osa lavastajana. Kui kunagi tekib kellelgi vaidlus, kumb kahest tuntud frantsiisist parem on, piisab ainuüksi selle asjaolu väljatoomisest ning küsimus saabki vastatud.

Minu jaoks on tegu päris kindlalt terve seeria parima filmiga, mille rewatchimine igal aastal sobival ajal väga lõbus on. Kui Laurie haarab kirve, Michaelit tapma läheb ning selle taustaks Carpenteri theme kõlama hakkab, on külmavärinad garanteeritud.

"Dracula 3D" (2012)

Kui te tahate teada, kuidas ühe filmiga terve 40 aasta pikkune karjäär põhja lasta, on "Dracula 3D" vaatamiseks kõige õigem valik. Kui soovite näha traditsioonilisest vampiiriloost naeruväärset töötlust, siis ilmselt sobib teile "Dracula 3000", kuid "Dracula 3D" pole samuti paha variant. Kui teil on huvi selle vastu, kui halb võib visuaalselt välja näha seitse miljonit dollarit maksnud kogenud professionaalide poolt filmitud linateos, on "Dracula 3D" sellele küsimusele vastamiseks lausa perfektne.

2014. aastal ei vaja enam keegi "Dracula" juures mingit sisututvustust. Samuti ei olnud sellist vajadust kaks aastat tagasi. Bram Stokeri esialgse romaani ilmumisest on möödas juba peaaegu 120 aastat ning enamvähem samast ajast alates on seda vampiiri igas erinevas vormingus kinolinale toodud. Ometi ei arva filmitööstus, et vaatajatel temast veel küllalt oleks ja nii on isegi Euroopa tuntuim õudukameister Dario Argento otsustanud vanale loole uue kuue anda. Praeguseks juba pensionieas mehel on ennegi halbu ideid olnud, kuid see on kahtlemata neist kõige hullem...

Juba algustiitrid näitavad, et ees ootab puhtavereline B-film. Vaid mõne sekundi järgi on ilmselge, et Argento kunagine andekus ja imeline stiilitaju on täielikult kadunud. On täiesti mõistetamatu, kuidas mees, kes kunagi lavastas "Profondo rosso" ja "Suspiria" nimelised meistriteosed, midagi niivõrd koledat ja amatöörlikku teha võiks. Argentol pole kaitseks pugeda mitte kellegi teise eksimuste taha, sest isegi operaatorina töötab sama mees, kes kunagiste hittide puhul, nii et ammune režii-geenius on tõepoolest lihtsalt oma touch'i kaotanud.

Kõige rohkem häirib mind see, et Argento üldse arvas, et tal on "Dracula" loole midagi juurde anda. "Nosferatu" tehti suurepäraselt ära juba 1922. aastal ning täiustati veel mõned aastad hiljem Tod Browningu poolt. 1992. aastal lavastas oma versiooni Francis "Godfather" Coppola, nii et kelleks peab ennast Argento, kui tuleb kaks kümnendit hiljem omakorda eelmisi üle tegema? Me oleme juba ammu ületanud "Draculate" hulga mõistlikkuspiiri.

Kui nüüd lõpuks ka filmi juurde jõuda, siis pole tegu sugugi kõige halvema teosega, mida ma oma elu jooksul näinud olen. Kuna enamik ajast kulub vaatajal Argento annete täieliku kadumise aktsepteerimiseks, jääb filmile endale keskendumine vähemalt esimesel pooltunnil teisejärguliseks. Kokku on toodud mitmed talendikad ja nimekad näitlejad, kuid lõpptulemus näeb ikkagi välja kui mõni koolinäidend. Eriefektid on samal tasemel sajandi alguses välja antud arvutimängudes nähtutega ning kõik muu lihtsalt niivõrd tobe, et andeka montaaži korral võiks filmi esitleda kui igasugu monster movie'de paroodiat. Märgin ära, et mängu tuuakse ka hiiglaslik ritsikas, nii et ei jää tõesti üle muud, kui arvata, et Argento peab oma filmide vaatajaid idiootideks. Või on ta ise seniilseks jäänud...

Ma ei saa garanteerida, et täis peaga poleks "Dracula 3D" just perfektne ühisvaatamismaterjal. Igal teisel juhul võib seda vast küllaltki rahuliku südamega vältida.

In Memoriam: Vincent Price

Täna 21 aastat tagasi jäi maailm vaesemaks ühe ülimalt andeka ja südamliku mehe võrra. Õudusfilmimaailma tekkis suur tühimik, mida pole siiani keegi täitma tulnud. Meie seast lahkus üks neljast originaalsest horror-maestrost, suri 82-aastane Vincent Price.

Hilisemas elus oma iseloomuliku hääle ja eriskummalise rollivaliku poolest tuntud härra Price sündis 1911. aasta 27. mail. Samal päeval üksteist aastat hiljem tuli siia ilma ka tema parim sõber Christopher Lee. Väga pikalt ei pannud mööda Peter Cushingki: tema sündis 26. mail 1913. aastal. Kampa ootas juba ees mõne aasta jagu vanem John Carradine, kelle star power küll kunagi oma kolleegide tasemele ei tõusnud, kuid kes panuse eest žanrifilmidesse kindlasti äramainimist väärib. Need neli meest ja nende pärand õudusesse on midagi sellist, mida pole sõnadesse sugugi kerge panna. Nad mitte ei olnud osaks mõnest kõnealuse žanri lühiajalisemast voolust, vaid lõid täiesti oma stiili.

Price tuli filmimaailma 1938. aastal ning jõudis õuduse juurde pea koheselt. "Tower of London" andis talle võimaluse mängida koos legendaarse Karloffiga; ei saa sugugi kindel olla, et just tema polnud Price'i spetsiifilisema karjäärivaliku utsitajaks. Kuid õudusstaariks ei saanud ta siiski üldse mitte üleöö: kena välimus ja sarm hoidsid Price'i mitmeid aastaid naistemehe rollis vangistuses. Ning kui päris aus olla, siis ei olnud tulevasel õudusikoonil 30-aastaselt veel seda teravust, salapärasust ega hirmuäratavust, mis ta hiljem niivõrd edukaks muutis ja teistest kindlalt eristuma pani.

Kõik muutus lõplikult 1953. aastal, mil Price võttis vastu rolli, mis ta elu lõpuni typecastituks jättis. Filmiks oli esimene stereoheliga 3D-linateos nimega "House of Wax" - hirmulugu skulptorist, kes inimesi elusalt vahakujudeks muudab. Lavastajaks oli ühesilmne ungarlane André De Toth, kes ei saanud loogilistel põhjustel ise filmi kunagi kolmedimensiooniliselt kogeda. Price'i pole küll hiljem seostatud professor Henry Jarrodi rolliga nii tugevalt kui Anthony Perkinsit Norman Batesi omaga, kuid psühhopaatsete kalduvustega Jarrod sai siiski tema karjääri võtmerolliks.

Kindlamalt kujunes Price'i suunitlus välja kuuekümnendatel, mil ta tegi korduvalt koostööd legendaarse B-filmide produtsendi ja lavastaja Roger Cormaniga. Üheskoos toodi vaatajate ette kuus Edgar Allan Poe õuduslugude ja -poeemide ekraniseeringut. Kuigi kõiki neid peetakse enamvähem samaväärselt tähtsateks ja headeks, tooksin ma esile seeria avafilmi "House of Usheri", milles Price näitab erakordset näitlemisoskust ning Corman loob väheste vahenditega imelise atmosfääri. Märkimisväärne on ka "The Masque of the Red Death", mis on tõenäoliselt seeria kõige hirmsam ja tõsiseltvõetavam teos.

Price töötas tihedalt oma surmani ning jõudis elu lõpuaastatel teha koostööd oma suure austaja Tim Burtoniga. Lisaks südantsoojendavale rollile "Edward Scissorhandsis" tegi Burton oma iidolile kingiks lühianimatsiooni "Vincent", milles on hästi näha tema kiindumust vanahärra filmirollidesse.

Minu esimene kokkupuude Vincent Price'i töödega oli 2011. aasta suvel, mil jalutasin elutuppa, kus isa parajasti Alice Cooperi "Welcome to My Nightmare'i" albumit kuulas. "Devil's Food" oli lõppemas ning isa keeras volüümi juurde: „Kuula, kohe tuleb lahe koht!“ Ta ei valetanud, sest kõlama hakkas minule sel hetkel veel tundmatu mehe monoloog musta lese nimelisest ämblikust. Vaid mõned hetked hiljem leidsin end vikipeediast Price'i filmograafiat sirvimas. Samal õhtul läks vaatamisele "House on Haunted Hill": film, mis tärgatas minus esmakordselt huvi nii filmide kui ka õudusžanri vastu. Ma ei tea, millal ja kas ma oleksin selle huvi ilma Price'i abita leidnud, kuid selle eest olen ma talle igal juhul igavesti tänulik.

Vincent Price oli ainulaadne mees. Tema screen presence on täiesti mõistetamatu: kui härra Price on ekraanil, siis oma pilku või tähelepanu millelegi muule orienteerida on kordades raskem kui Ethan Huntil mõnd võimatut missiooni sooritada.

Price on üks nendest näitlejatest, kes võtab enda alla terve filmi. Kui ta osaleb mõnes filmis, saab sellest automaatselt Vincent Price'i film, mille eksisteerimine ilma tema osaluseta koheselt ja täielikult lõppeks. Sellist efekti ei oma paljud ning see nõuab kas väga suuri oskusi või erakordselt häid geene.

Price'i õuduskarjäär väärib eriti suurt imetlust, kuna nagu mitmed teda tundnud inimesed on öelnud, oli eraelus tegu äärmiselt toreda ja heasüdamliku mehega, kes oma kehastatud rollidega drastiliselt vastandus. Kurikaela mängimine ei ole lihtne, kuid Price tuli sellega perfektselt toime.

Puhka rahus, Vincent Price. Sind ei ole unustatud.

"Chillerama" (2011)

Antoloogiad ei ole tavaliselt minu teetass, kuid kuna "Chillerama" juhtivateks jõududeks on minu lemmiklavastaja Adam Green ja tema parim sõber Joe Lynch, otsustasin sellele filmile oma võimaluse anda. Ning see oli väga õige tegu.

"Chillerama" koosneb kolmest lühifilmist, mida ümbritseb Lynchi zombilugu drive-in kino viimasele linastusele tulnud noortest. Tavaliselt on antoloogiate puhul n-ö surrounding story funktsiooniks vaid ülejäänud katkendid üheks siduda, kuid "Chillerama" näitab, et seda saab ka palju huvitavamalt kasutada ja nii ongi Lynchi "Zom-B-Movie" kogu filmi andekaim osa. Jagub palju viiteid kultusteostele nii õuduse kui actioni vallast ja tegelased on klassikalised õudukafännid, kelle käekäiku on jälgida märksa huvitavam kui mõne traditsiooniliselt idiootse tiineka oma. Richard Riehle'i kehastatud kinoomaniku näol pakutakse vaatajale ka reaalset mõtteainet kinokogemuse olemuse muutumise kohta läbi aastate.

Pikalt ei jää maha Adam Rifkini hirmnaljakalt debiilne "Wadzilla", milles võime näha inimkonna võitlust hiiglasliku spermatosoidi vastu. Geniaalsuse ja idiootsuse vahel on õhkõrn piir ning "Wadzilla" paigutub küllaltki edukalt täpselt selle piiri peale.

Adam Greeni "The Diary of Anne Frankensteini" paigutaksin nelja filmi järjestuses kolmandaks. Huumor oli oodatult kõrgel tasemel ning kogu natsi-teema ja Frankensteini omavahel sidumine kukkus küllaltki hästi välja, kuid gigantsperma sobib tahes tahtmata drive-in kino juustuse ideega paremini. Võib isegi öelda, et Green suhtus oma ülesandesse liigse nutikusega. Igas muus kontekstis lööks ta Rifkini lihtsa vaevaga jalust.

Vaieldamatult kõige halvema lühifilmiga sai hakkama Adam Sullivan, kes varasemalt on muuhulgas lavastanud samuti võrdlemisi nõrga "2001 Maniacsi". Tema segment nimega "I Was a Teenage Werebear" on algusest lõpuni amatöörlik, ebahuvitav ja rumal. Ainsaks päästjaks on vahele põimitud muusikalinumbrid, aga ka need ei suuda lolli sisuga eriti midagi ette võtta. Õnneks oli iga lühifilmi osakaal liiga väike, et "I Was a Teenage Werebear" kuidagi "Chillerama" üldmuljet rikkuda oleks suutnud.

"Chillerama" on igale antoloogia-fännile täiesti kohustuslik vaatamine ning ülejäänud õudukasõpradele lihtsalt sügavalt soovitatav.

"Annabelle" (2014)

"Annabelle" oli tänu James Wan'i "The Conjuringile" tõenäoliselt selle aasta teise poole oodatuim õudusfilm. Kummituslood paistavad viimasel ajal kinopublikule vägagi peale minevat, nii et pole suur ime, et eelmise aasta edukaim õudukas lisaks otsesele järjele ka spin-off'i sai. Ja see pole veel kõik, sest nüüd liiguvad kuulujutud veel "Annabelle 2" ja "Chucky vs. Annabelle" filmide võimalikkuse kohta. Kui kellelgi on soov inimesed kummitusõudusest täielikult ära väsitada, siis järgmise paari aasta jooksul peaks see igal juhul juhtuma.

Kuid "Annabelle" ei ole tegelikult sugugi järjekordne "Insidious" või "Conjuring". Wan'i stiilis ehmatusmomente pole sugugi palju ning need vähesedki on jäetud kõik filmi teise kolmandikku, nii et lõpu saabudes on vaatajad juba rahunenud ja naasnud oma mugavustsooni. Keldris ja trepikojas toimuvad stseenid on aga tõepoolest raskesti jälgitavad ning kaamera poole jooksva lapsega seotud häirivalt efektne jump scare on võrdväärne "Conjuringi" tipphetkeks olnud kapi-deemoniga - Wan on kindlasti oma õpilaste üle uhke.

Annabelle'i nukk jättis olenemata oma väikesest osatähtsusest "Conjuringis" siiski paljudele jõhkralt hirmuäratava mulje. Seda rohkem paneb imestama, et omaenda nimelises linateoses jääb Annabelle igasugu teiste deemonite taga hoopis varju. Kindlasti on alt mindud nuku disainiga: algupäraselt oli tegu ju tavalise pehme ja armsa leluga, mitte praegu ka postritelt nähtava hernehirmutisega. Kunstlikult õudsemaks muudetud nägu omab hoopis vastupidist efekti ja vähendab reaalsusfaktorit, kuna on väheusutav, et keegi endale sellise väljanägemisega nukku üldse koju riiulile tahaks. Hea paralleeli saab tuua "Child's Play" seeriast, kus Chucky taaskord hirmsaks muutmiseks viidi ta väljanägemine "Curse of Chuckys" tagasi algsele normaalse mänguasja kujule.

Üldiselt siiski taaskord enamvähem korralik mainstream horror Wan'i tiimilt, kes hakkavad oma panusega õudusmaailma vaikselt juba filmiajaloolist märki maha jätma.

"Pinocchio's Revenge" (1996)

Chucky lugude ülejääkidest kokku laotud "Pinocchio's Revenge" on tegelikult märksa andekam film, kui nime või sisututvustuse järgi eeldada võiks. See räägib tõepoolest tapjanukust, mis on nüüdseks juba oma uudsuse kaotanud idee, kuid teeb seda sarnase osavusega nagu esimene "Child's Play". 

Advokaat saab oma lapse tapnud isalt puust nikerdatud Pinocchio marionettnuku ning kingib selle sünnipäevaks oma tütrele.

Lavastaja Kevin Tenney on suhtunud oma ülesandesse täie tõsidusega ning leidnud filmi jaoks pisut uue nurga. Nii saabki Pinocchiot liikuvana näha vaid mõne minuti ja ülejäänud ajast mängitakse vaatajaga psühholoogilist mõistatusmängu tegeliku tapja ära arvamiseks. Pealkiri "Pinocchio kättemaks" teeb küll mõistatamise pisut lihtsamaks, kuid tegelikult ei anta ammendavat vastust süüdlase identiteedi kohta ka filmi lõpus. Kas mõrvariks on nukuks kehastunud deemon või hoopis vaimsete häiretega laps, see jääb igaühe enda otsustada.

Silmakommiks on Candace McKenzie kehastatud itaallannast lapsehoidja Sophia, kes kõikide meesvaatajate rõõmuks küllaltki nappi riietust kannab ning kaamerate nähes ka dušši võtab. Tema alastiolek on üks neist faktoritest, mis tuletavad aeg-ajalt meelde, et tegu on ikkagi odava B-filmiga, millele vaid juhuslikult andekas režissöör juurde sattunud. Tunnetuse poolest mõjub "Pinocchio's Revenge" väga kaheksakümnendatelikult, nii et aastaarv "1996" võib vaatamise ajal küll täielikult meelest minna. Võimalik, et just vähene eelarve ongi filmi võluks, kuna 1980. aastate slasherite vastu on nii minul kui ka paljudel teistel õudukafännidel n-ö soft spot.

"Hellraiser: Inferno" (2000)

Enne kui olid "Sinister" ja "Deliver Us from Evil", oli "Hellraiser 5". Scott Derricksoni debüütfilm oli omal ajal küll "Hellraiseri" seeriasse ootamatu või isegi ebasobiv lisandus, kuid retrospektiivis on see vast isegi terve frantsiisi parim osa.

Film keskendub Craig Shefferi kehastatud detektiivile, kes on avanud varasematest osadest tuttavaks saanud kuubiku ning sellega taaskord tsenobiidid välja kutsunud. Samal ajal üritab ta tabada Inseneriks kutsutud mõrvarit, kes järgemööda uurija tuttavaid tapab. Meie tunneme teda Pinheadi nime all.

Kuna tegu on proceduraliga, mille käigus süüdlast otsitakse, näeme me Pinheadi või tema uute nägudega kaastsenobiite niivõrd harva, et nende kohtamine mõjub lausa võõrastavalt. Tahes tahtmata tekib tunne, nagu tegu oleks algselt olnud eraldiseisva krimipõnevikuga, mis lihtsalt hiljem "Hellraiseri" järjeks mugandatud. Minul ei ole sellega probleemi, kuna antud seeria pole mulle kunagi erilisel määral meeldinud, kuid mõistan täielikult fänne, kes pettusid, kui Pinheadi asemel pikkade juustega James Remari said. Kuigi "Inferno" on esimene osa, millel on olemas algusest lõpuni huvitav lugu, head näitlejad ja pahaendeline atmosfäär, on isegi minu jaoks kõige toredamad hetked need, mil vana hea tuttav põrguisand end ekraanil ilmutab. Lõpuks tuuakse mängu ka ülejäänud "Hellraiseriks" vajalikud elemendid: ketid, konksud, praktilised gore-efektid... minu soovid said rahuldatud küll.

"Hellraiserid" on alati olnud lood inimeste piinlemisest. "Inferno" näitab ilusti, et vaimne valu on kordades mõjuvam füüsilisest piinast: peategelane peab korduvalt läbi elama oma lähedaste kaotamist, ilma et ta selle takistamiseks midagi teha saaks, ning muutub seetõttu aina nõrgemaks. "Hellraiser: Inferno" on ootamatult hea film ning soovitan kindlasti neile vähestele, kellele seeria esimene osa meele järgi polnud. Sobib vaatamiseks ka eraldiseisvalt.

"La casa sperduta nel parco" (1980)

"The House on the Edge of the Park" on Itaalia õudusmaestro Ruggero Deodato haige mõistuse järjekordne vili, mis minu jaoks ületab pikalt sama lavastaja märksa tuntuma "Cannibal Holocausti". Mõlemad on küll filmid exploitationi eri nurkadest ning võrdlus pole sugugi lihtne, aga minu jaoks määrab lemmiku ära fakt, et kannibalirünnak on tavavaatajale palju kaugem ja ebareaalsem nähtus kui vägistamiskalduvusega maniakid.

Kurikaelu kehastavad meisterpahalased David Hess, kellest paar nädalat tagasi sain rääkida "The Last House on the Leftiga" seoses, ning Giovanni Lombardo Radice, kes on oma fännibaasi kogunud peamiselt kannibalikates ja härra Fulci filmides osalemisega. Mõlemad tulevad rollidega oodatult hästi toime: tegu on sedasorti hullumeelsete dream teamiga.

Filmi tegevus algaks justkui mõnes teises universumis: kuigi ma pole kaheksakümnendatel elanud, on mul raske uskuda, et sel ajal inimesed koos viis minutit varem kohatud automehaanikutega pidudel käisid. Lõputwist muudab alguses toimunu küll arusaadavamaks, aga ebausutavaks jääb see ikkagi. Edasiselt läheb film aina paremaks ning võtab osaliselt home invasioni kuju, sarnanemata sealjuures kordagi ühelegi teisele sama žanri teosele. Deodato võib olla küll hullumeelne, kuid vaieldamatult on tal olemas oma kindel visioon, mille ta ka suurepäraselt ellu viib. Nagu juba "Cannibal Holocaustiga" tõestatud: vaataja šokeerimine tuleb mehel hästi välja ning seda oskust kasutab ta ilusti ka pargiäärse maja hirmsaks muutmiseks.

Mõned aastad tagasi levisid kuuldused "The House on the Edge of the Parki" teise osa kohta, kuid need summutas kiiresti uudis David Hessi enneaegse surma kohta. Deodato ja Radice kirjutasid valmis ka stsenaariumi, aga on väheusutav, et järg ilma Hessita kunagi ilmavalgust näeb.

"Day of the Woman" (1978)

"Day of the Womani" sisu oli mulle juba tuttav 2010. aasta uusversioonist pealkirjaga "I Spit on Your Grave" ning sarnasusi leidub muidugi ka teiste rape and revenge filmidega, kuid 32aastase vahega välja antud teosed ei ole samast plotist hoolimata sugugi ühesugused. Remake, mis mulle samuti päris meeldib, väärib võrdlemist Eli Rothi "Hosteli" ja hitt-seeria "Saw" brutaalsete järgedega, kuid originaalfilmi muudavad meeldejäävaks hoopiski teised faktorid. Exploitationi üks võludest on sellega kaasnev eripärane maailm, mille loovad halvad näitlejad, odav varustus, tegijate ebaprofessionaalsus. Olenemata oskuste puudumisest on sääraste filmide lavastajad enamasti aga väga ambitsioonikad ja julged oma haiglast fantaasiat realiseerima ning selle tulemusena tekivadki ainulaadsed ajaloo pikimate vägistusstseenidega (25 minutit) meistriteosed.

Lavastaja Meir Zarchi sai väidetavalt filmi jaoks idee peale seda, kui oli ühe pilastatud tüdruku päästnud ja politseisse toimetanud ning just sellised lood töötavadki filmi mõjuvuse kasuks. "Day of the Womanit" vaadates on pidevalt lootusetuse tunne, kuna Camille Keatoni kehastatud Jenniferi situatsioon on tõepoolest äärmiselt nutune ning iga vähegi empaatiatundeline vaataja suudab näha, et tüdruk pole milleski süüdi ega saa ühelgi viisil olukorrast kahjuta pääseda. Ühtlasi tasub respekteerida kõiki osalenud näitlejaid, kes oma võimaliku karjääri ja maine filmi usutavuse tarbeks minema olid nõus viskama.

Kel uusversioon või mõni alternatiivne rape and revenge film nähtud, teab, et kättemaksudega minnakse pahatihti filmi teises pooles tugevalt üle võlli ning seda mõnikord isegi piirini, mil esialgne ohver muutub ebameeldivamaks tegelaseks kui kurjategijad. "Day of the Woman" säärast jama ei korralda ning kõik on ülimalt kaalutletud ja võimalikult viisakas. Madalkoht on filmi keskpaigas, kuid see on rape and revenge'i lugude vahetumise juures peaaegu vältimatu ning andestatav. Igal juhul pean antud filmi žanri väga tugevaks esindajaks, mille vaatamine annab üsnagi täpse ülevaate exploitationi õudusharu võludest ja stiilist.

"The Last House on the Left" (1972)

Täna 42 aastat tagasi nägi Ameerikas ilmavalgust praeguseks ühe kuulsaima õudusfilmilavastaja Wes Craveni šokeeriv debüüt "Viimane maja vasakul". Olgugi, et möödunud on juba peaaegu pool sajandit, pole selle filmi mõju kuhugi kadunud ning nõrvanärvilistel tasub vaatamisest endiselt eemale hoida.

Film räägib kahest sõbrannast, kes satuvad kontserdile minnes kanepit ostes kahe vanglast põgenenud maniaki ja nende kaaslaste küüsi. Tüdrukuid vägistatakse, pekstakse, pussitatakse...

Sarnaselt kaks aastat hiljem linastunud hulganisti tuntumale Hooperi "Texase mootorsaemõrvadele" pole Craven filmis sugugi vere ega visuaalse jõhkrusega liialdanud. Ei saa just öelda, et oleks end ka tagasi hoitud, aga arvestades, kui palju probleeme on selle filmi keelamise ja tsenseerimisega olnud, on tegu ikka üsnagi tagasihoidliku teosega. Enamik vägivalda on off-screen ja vägistamist näidatakse võrreldes näiteks 2010. aasta "I Spit on Your Grave'iga" ainult põgusalt.

Psühholoogilise horrorini on veel pikk maa minna, kuid arutuks verevalamiseks ma Craveni debüüti ka ei tembeldaks. Pigem on see küllalt põhjalikult läbi mõeldud, et mitte öelda lausa geniaalne: põhimõtteliselt mitte millegagi on loodud vägagi efektne õhustik. Tegu on ühega neist juhustest, mil väike eelarve mängib tegijate kasuks. Nõrgavõitu pildi- ja helikvaliteet muudab filmi sisu hoopis realistlikumaks ning metsastseenid tekitavad kohati lausa snuff filmi tunde. Häiriva atmosfääri loomiseks aitab suurepäraselt kaasa ka sündmustega kontrastselt rõõmsameelne kantrimuusika, mis jätab toimuvast veelgi räigema mulje. Sarnast võtet on kasutatud ka "Cannibal Holocausti" juures.*

Üldiselt arvan, et lavastajadebüüdi kohta on tegu täitsa korraliku sooritusega ning Craveni filmograafias on sel filmil kindlasti väga tähtis koht. "Screami" seeria ja "Elm Streeti luupainaja" on hoopis teisest klassist teosed ja nendega võrrelda ei tasu, aga odava exploitationina töötab "Viimane maja vasakul" ka täna vaadates suurepäraselt. Filmi viimases vaatuses on kahtlemata mõned madalhetked, kuid peaaegu perfektselt lavastatud esimene pool teeb selle rohkemgi kui tasa. Väärt vaatamine.

* "The Last House on the Lefti" soundtrackil esineb Krugi tegelaskuju mänginud David Hess, kes oli muuseas "Cannibal Holocausti" lavastanud Ruggero Deodato hea sõber.

"Død Snø 2" (2014)

Kui "Dead Snow" tundus kellegi jaoks liiga verine või üle võlli, pole tal teist osa kohe kindlasti mõtet vaadata. Wirkola teab täpselt, mida ta fännid soovivad ja nii ongi "Dead Snow: Red vs. Dead" kordades pöörasem kui selle eelkäija.

Film hakkab samast hetkest, kust eelmine pooleli jäi. Ainus ellujääja Martin saab zombide eest põgenema, kuid juba mõne aja pärast peab ta taas elavate surnutega rinda pistma, sest nüüd on nad oma plaaniks võtnud terve linna hävitamise.

Olemasolev fännibaas ja 7-kordselt (!) suurenenud eelarve on andnud Wirkolale loomingulises mõttes täiesti vabad käed ning see paistab ka igast nurgast välja: story on kordades mahukam, efekte palju rohkem, cast suurem, film hoopis jõhkram ja julgem. Fantaasiarikkuse poolest on "Død Snø" järg nagu "Evil Dead II" oma originaali suhtes - piirid viiakse veelgi kaugemale. Õuduskülg on, kui shock value välja arvata, täielikult kadunud ning asendunud eufoorilise märuli ja veelgi sadistlikuma zombi-huumoriga. Verevalamisest ei säästeta kedagi, isegi mitte vanureid, invaliide ega imikuid.

Huumorit üritatakse lisada ka kolme ameeriklasest ZombieSquadi liikme näol, kuid see ei kuku just kõige paremini välja, kuna "Star Warsi" tsiteerivad nerdid on ühe Norra zombi-õuduka jaoks juba pisut liiga palju. Pigem oleks filmi sobinud ühed professionaalsed koletisetapjad, sest iga teine karakter oli niigi täielikuks naljanumbriks kirjutatud. Kõige lõbusamalt mõjus mulle hoopis Martini zombi-käe ümber rajatud koomika: mitte liialt pingutatud ega sadistlik.

Üldiselt siiski väga lõbus järg ning on ilmselge, et originaali ületamiseks on palju pingutatud. Mulle meeldis esimese jao minimalistlikkus rohkem, kuid tore vaatamine oli seegi. Loodan mõne aasta pärast ka kolmandat osa näha.

"Wrong Turn 3: Left for Dead" (2009)

"Wrong Turn 3" on üks neist meistriteostest, mida ma olen enne oma filmiteadlikku elu korduvalt vaadanud ning päris korralikuks pidanud. Eile pakkus aga TV6 oma "õuduka õhtuga" suurepärase võimaluse mälu pisut värskendada ja "Vale pöörde" seeria halvim osa taaskord üle vaadata.

Sisu saab kokku võtta ühe lihtsa lausega: inimesed lähevad metsa ja saavad surma. Kolmandas osas satuvad deformeerunud kannibalide lauale põgenenud kurjategijad ning mõned neid vanglabussil valvanud korrakaitsjad.

Oma kurvastuseks avastasin ma päris kiiresti, et "Wrong Turn 3" pole kaugeltki mitte nii hea, kui ma mäletanud olin. Alles hiljuti neljandat osa vaadates olin ma madala kvaliteedi pärast üsna nördinud, aga tegelikult on kolmandas olukord vist veelgi halvem: läbi ja lõhki straight to video, olematu eelarve paistab igast nurgast välja. Budgetiks on märgitud 2 mln dollarit, kuid isegi see tundub kahtlaselt suur summa, sest kohutavad pole mitte ainult näitlejatööd, vaid ka eriefektid ja grimm. Ainuke hetk, mis on tõesti korralikult tehtud, on punapäise autovarga surm. Mäletan, et mõned aastad tagasi olin sellest päris šokeeritud; näeb ka praegu vaadates väga brutaalne välja. Kogu ülejäänud filmi väärtus seisab "nii halb, et hea" faktoris, kuid kahjuks ei tööta seegi eriti hästi.

Kiitust tuleb avaldada päris värvikate surmastseenide eest, mis oleksid korralike efektide puhul tõepoolest meeldejäävad olnud. Fantaasiast tegijatel igal juhul puudu ei jäänud: kaht samasugust surma siit ei leia ning inimesi tükeldatakse igal võimalikul viisil.

"Shutter" (2004)

"Shutter" on selline film, millest iga õudusfänn kuulnud on. Kuna mitmed on nimetanud seda oma elu kõige hirmsamaks filmiks, pole mul olnud tahtmist ega julgemist seda siiani ära vaadata. Kaasa pole aidanud ka fakt, et jänkide 2008. aasta remake mu oma viis aastat tagasi korralikult ära hirmutas. Aga eile panin ma korteris tuled kustu ja "Shutteri" esmakordselt mängima...

Lugu oli mulle tuttav juba eelmisest vaatamiskorrast: fotograaf Tun ja tema tüdruksõber Jane ajavad öösel peolt tagasi tulles autoga ühe valges kleidis tüdruku alla, tüdruk hakkab paarikest fotode kaudu jälitama and the rest is history.

Oma imestuseks avastasin vaatamise ajal, et USA versiooni sisu on mulle üsnagi selgelt meelde jäänud - küllap oli tegu siis elamusega, mida nii naljalt juba ei unusta. Kuid peamise storyline'i teadmine polnud üldse segav, kuna "Shutteri" võlu seisneb ikkagi vaataja hirmutamises ning sellega tullakse toime tõesti laitmatult. Enne vaatamist hoiatati mind, et ma liiga palju ei loodaks, aga nüüd võin küll öelda, et see film väärib täielikult kiidulaulu, mida ta ka saanud on. Maailma õudseimaks filmiks ma "Shutterit" ei tituleeriks, kuid räigelt hirmus on ta küll ning vaatamise ajal külma närvi säilitamine on pea võimatu. Mängitud ei ole ainult jump-scare'ide peale, õuduse külvamiseks kasutatakse enamasti lihtsalt häirivaid kaadreid. Mustajuukselised tüdrukud kargavad vahel küll ka vaatajale näkku ("Shutter 3D" maybe?), aga kõige mõjuvamad on stseenid, kus mõni ebameeldiv kujutis end lihtsalt hääletult liigutab. Lisatud piltidel olevad hetked muutsid vähemalt minu jaoks ekraani jälgimise parajaks vaimseks katsumuseks.

Kui langevarjuhüppe jaoks raha napib, siis võib just "Shutter" olla õige vaste adrenaliinilaksu saamiseks. Kindlasti üks sellistest filmidest, mis toob õuduse kui žanri tagasi oma juurte juurde ja teeb seda, mida üks korralik õudukas algupäraselt tegema pidi - hirmutab vaatajat. Kel "Shutter" veel nägemata, siis nüüd on viimane aeg.

"Torment" (2013)

"Tormenti" vaatama asudes polnud mul õrna aimugi, mis mind ees on ootamas, ning seetõttu oli kõik nähtu ülimalt meeldiv üllatus. James Wani kummitusfilmid tõid endale palju järgijaid, nii et mulle poleks sugugi vastumeelne, kui ka Adam Wingardi õudusringkondades suurt kumu tekitanud sissetungifilm "You're Next" endaga sarnaste slasherite laine tooks. "Torment" näiteks on eelnimetatuga kohati piinlikult sarnane, aga tänu oma raskelt meelelahutuslikule aspektile suudab iga siiram õudukafänn sellest faktist mööda vaadata ja filmi ikkagi nautida.

Äsja abiellunud Cory ja Sarah koos mehe 7-aastase lapsega sõidavad puhkuseks suvilasse, et oma uus peremudel töötama saada. Sarah rollis on Katharine Isabelle - selle sajandi üks nimekamaid scream queene, kelle parimad hetked on olnud "Ginger Snapsi" triloogias ja üle-eelmise aasta ühes kõige jõhkramas Soska-õdede lavastatud krimi-horroris nimega "American Mary". Seekord on ta kehastunud enda jaoks pisut ootamatusse pereema rolli ning tuleb tunnistada, et selles ta väga särav polegi. Mõned silmapaistvamad momendid siiski on: näiteks mängib pere autoga sõites mängu, mille võitjaks on see, kes kauem karjuda suudab. Isabelle annab kiiresti alla ning ütleb irooniliselt "I'm bad at that."

Üsna kiiresti tabavad asjad ventilaatorit ning mänguasju maskidena kasutavad maniakid asuvad peret terroriseerima. Taaskord loomanäolisi tapjaid nähes tuleb tahes tahtmata soov tegijatelt küsida, kas sarnasus "You're Nextiga" on tõepoolest sihilik, kuid samas tuleb meeles pidada ka slasher-filmide hiilgeaega (tuntud ka kui "kaheksakümnendad"), mil ei näinud keegi probleemi, kui järjekordne hokimaski või põlenud näoga tapamasin uues filmis oma mõrvalainet alustas. Nii "You're Next" kui ka sellest ainest saanud "Torment" on südamelt ikkagi vanakooli-õudukad, millesse on modernsust peredraama näol vaid näpuotsaga lisatud. See ei õigusta küll täielikult ebaoriginaalsust, kuid pean ausalt ütlema, et "Torment" on küll üks sellistest filmidest, mille puhul olen igasugusest ideelisest varastamisest nõus mööda vaatama. Häid slashereid pole viimasel ajal just jalaga segada, nii et iga katsetus on teretulnud. Ja "Torment" on vägagi õnnestunud katsetus.

"Dead & Buried" (1981)

"Dead & Buried" on "Alieni" stsenaristide Ronald Shusetti ja Dan O'Bannoni katsetus õudu külvata ka maiste hirmudega ning tuleb tunnistada, et selle eesmärgiga tullakse ilusti toime.

Film räägib Potter's Bluffi nimelisest väikelinnast, mille šerif on sunnitud lahendama mitu üle jõu käivat kummalist kuritegu. Lavastaja Gary Shermani loodud kriipivat atmosfääri on paslik võrrelda "The Wicker Mani" omaga, ehkki too film oli veelgi veidram ja müstilisem. Vaatajat hoitakse terve filmi vältel šerifiga sama pulga peal - kuigi on teada, et midagi kahtlast on toimumas, antakse enne lõplikku paljastust meile vaid väikeseid vihjeid. Teadmatus ja peategelase süvenev paranoia mõjuvad häirivalt ja ajavad ärevusse ka vaataja.

Tegu on sellist sorti filmiga, mida tasub vaadata täiesti tühjalt kohalt, eelnevalt midagi teadmata. Nii mõnigi sisututvustus võib kõige olulisema pöörde ära reeta ning see muudab filmi põhiülesande ehk korraliku müsteeriumi pakkumise märksa keerukamaks.

Filmis võib näha ka kolm aastat hiljem unedeemon Freddy Kruegerina tuntuks saanud Robert Englundi, kuid tema roll on väga väike ja täiesti ebaoluline. Fännid võivad tema olematus ekraaniajas küll pettuda, aga ülejäänud filmi väärtust see alla ei võta.

"Haunt" (2013)

Wan helistas ja tahtis oma ideid tagasi. Mulle jääb pisut arusaamatuks, miks peaks keegi 2013. aastal tahtma sellist filmi teha. Kui raha teenimine pole eesmärgiks olnud, siis loomingulisest küljest on see idee küll täiesti idiootne. Kõik, mida pole kummitus-horroris veel läbi proovitud kaheksakümnendatel, on nüüdseks lähiaastatel ära tehtud vähemalt James Wani poolt ning "Haunt" ei ole kohe kindlasti see film, mis žanris uued tuuled puhuma paneks. Film väidab küll ise enesekindlalt, et kõik kummituslood ei kulge samamoodi, kuid koperdab sellest hoolimata aastate jooksul välja kujunenud klišeede otsa.

Ebaoriginaalsus ongi selle filmi üks ainukesi probleeme. Kui sellist sorti teosed poleks juba aastaid tagasi oma uudsust kaotanud, võiks "Haunt" olla vabalt üks kiidetumaid õudukaid: selles on olemas vana maja ja uut algust otsiv perekond, creepy atmosfäär, efektiivsed jump-scare'id, süvenev ohutunne... kohal on isegi pere väikseim laps, kel õnnestub kummitusega sõbraks saada. Pisut vaheldust toob rahulikkus, depressiivsus, tegelaste lihtsus. Kohati oleks tegu justkui draamaga - seda peamiselt Sami ja Evani suhte tõttu.

Kirglikumale kummituste fännile, kes pole veel tüdinud vaatamast, kuidas paljulapselised pered vanasse majja kolivad, sealt kummituse leiavad ja seetõttu tülli lähevad, võib see film täitsa istuda. Ei ole ka minul oma kulutatud 80 minutist kahju, kuid pigem soovitaksin ma "The Conjuring" uuesti üle vaadata, kui ennast "Hauntiga" vaevama hakata. Värskust pole küll tegelikult eriti kummaski, aga hirmutamisega tuleb küll Wan hulganisti paremini toime.

"Wither" (2012)

"Witheri" vaatamise ajendiks oli minu jaoks räigelt rõve ja otsekohene poster, mis andis filmist üsna konkreetse ja, nagu pärast vaatamist selgus, ka päris õige eelaimuse.

Tegu on põhimõtteliselt rootslaste versiooniga "Evil Deadist", aga kuigi nii julget jõhkrust on aeg-ajalt värskendav näha, muutub "Wither" kurvastavalt kiiresti igavaks ja üksluiseks. Olin siiani arvamusel, et algusest lõpuni verevalamist täis film ei saa mitte kuidagi halb olla, kuid nüüd tuleb tunnistada, et kahjuks saab küll. Ma suudan enamasti halvast näitlemisest ja ilmselgelt odavast eelarvest mööda vaadata, aga kui selle taga peitub vaid ajaloo kõige kuulsama metsamaja-õuduka rehash, siis ei näe ma seda põhjust teha. Ei tahaks küll liialt negatiivne olla, kuna rootslaste õudus-ajalugu pole just väga pikk ega viljakas olnud ning selline ettevõtmine on vähemalt tegijatele alati tore, kuid objektiivselt hinnates ei saa ka kuigi kiitev olla.

Ühesõnaga ilge gorefest, mille väärtus seisnebki vaid kulutatud kunstvereliitrites. Teretulnud katsetus midagi lõbusat teha, aga kukkus välja pisut kehvasti...

"Il paese del sesso selvaggio" (1972)

Maailma esimeseks kannibalifilmiks kutsutud "Il paese del sesso selvaggio" ei ole sugugi nii šokeeriv ega verine, nagu tema tiitli järgi eeldada võiks. Võib lausa öelda, et korralikku gore'i ja piinastseene ootavale õudusfännile mõjub see paraja altvedamisena. Aga omad võlud on sel filmil ikkagi.

Inglise loodusfotograaf John pussitab poksimatšil suvalist pilusilma ning teeb seda, mida igaüks meist sellises olukorras teeks - põgeneb Tai vihmametsadesse. Seal võetakse ta vangi põliselanike poolt, kes millegipärast näevad välja nagu lõunaameeriklased, aga ma olen kindel, et sellele on kellelgi mõni hea põhjendus. Algus kõlab küll nagu traditsiooniliselt deodatolik kannibali-exploitation, kuid just sellest punktist alates lähebki film täiesti ootamatus suunas, muutudes õudus- ja seiklusfilmi elementidega romantiliseks draamaks, et mitte öelda softcore pornoks. Võluv naispeaosaline Me Me Lai on praktiliselt terve filmi vältel alasti ja kuigi teda käsitletakse tõesti lihatükina, ei saa tema ilu mitte kuidagi pahaks panna. Mingil määral muudab paljastus olukorda isegi realistlikumaks, kuna vaevalt vihmametsade metsikud hõimurahvad ennast eriti katma vaevuksid.

Kuigi harvad loomapiinamise ja muu jõhkrusega seotud stseenid tuletavad vaatajale ikka aeg-ajalt meelde, et tegu peaks idee järgi kannibalifilmiga olema, on palju huvitavam jälgida peategelase Johni arengut läbi erinevate situatsioonide ja katsumuste. Häirivast ja ebaloomulikult blondi peaga britist saab filmi vältel tõeliselt sümpaatne tegelane, kelle eneseleidmise ja südametunnistuse kasvamise vaatamine mõjub üle ootuste kaasahaaravalt. Teisi karaktereid ei jõutud küll piisavalt arendada, et ma nende saatusest hoolima oleksin hakanud, kuid ka ainult üks tegelane, kelle hingeelu vaataja tunneb, on kannibalifilmi kohta võrdlemisi suur saavutus.

Kogu üritus mõjub ilmselt oluliselt tugevamini, kui inimene teab, millist filmi ta vaatama hakkab. Mina ootasin traditsioonilist kannibalikat, nagu postrid ja kõik muu (sh Umberto Lenzi nimi projekti juures) eeldas, ning seetõttu pidin ka pettuma. Kui tahta kannibale näha, siis neid võib otsida "Cannibal feroxist" ja "Ultimo mondo cannibalest", aga "Il paese del sesso selvaggio" tasub valikust välja jätta. Korralik film sellegipoolest.

"Ghost of Goodnight Lane" (2014)

Võtsin selle filmi oma vaatamisjärjekorda, kuna osatäitjate hulgas on kaks minu lemmikut B-kategooria filminäitlejat: Billy Zane ja Danielle Harris. Kes oleks osanud aga arvata, et tegu võib reaalselt täiesti arvestatava kummitusõudusega olla, pidanuks küll prohvet olema, sest esmane pilguheit ei reetnud mitte midagi üleliia positiivset.

"Ghost of Goodnight Lane" räägib filmitegijate kambast, kes üritavad olematu eelarve ja meeskonnaga linateost relvadega tüdrukutest vändata. Nagu pealkirigi vihjab - stuudios kummitab.

Vähene budget pole probleemiks mitte ainult stsenaariumis elavatele tegelastele, vaid ka kõnealuse filmi tegelikule režissöörile Alin Bijanile, kes üritab (küllaltki edukalt) igal sammul kogu ürituse odavust peita. Tema lavastajakäsi on tegelikult olenemata tõenäolisest kogenematusest parajalt oskuslik; ilmselgelt on mees näinud piisavalt palju õudukaid, et teada, kuidas neid filmida tuleb. Samas pole sugugi tunda kellegi konkreetseid mõjutusi, mis on praeguse aja Wani-laine kummitushorrorit arvestades täiesti arvestatav saavutus. A for effort igal juhul.

Ei juhtu tihti, et muidu täiesti tõsise filmi leading man on ühtlasi ka comic relief. Isegi "The Conjuringi" puhul vinguti, et mõned tegelased on liiga koomilised ning rikuvad atmosfääri, kuid "Goodnighti tänava kummituse" peaosas olnud härra Billy 'paha mees Titanicust' Zane oli ikka täiesti straightforward naljamees ja see võttis tõepoolest mõnelt momendilt oma mõjuvust vähemaks. Olin kohati segaduses, kas tema roll peaks vaatajale negatiivselt või positiivselt mõjuma, kuid kuna mina olen arvamusel, et "ülenäitlemine on the right kind of näitlemine", ja ka Zane paistab sellega nõustuvat, siis mulle ta alati meeldib.

Ma ei olnud enne veel päris kindel, kas kummitusfilmid on see žanr, mille kallale raha puudumisel minna (found footage ei loe!), aga tuleb välja, et andekad inimesed suudavad teha kõike. Tõsi, eriefektid ei olnud igal hetkel top-notch ning selle üle tehti ka filmis endas nalja, kuid samas mitte ka niivõrd nõrgad, et saaks elamuse rikkumisest rääkida. Tugevusteks on realistlikud tegelased, parajalt efektiivsed jump-scare'id ning filmi lõpupoolel tehtud reveal, mis mu lihtsalt üle kere värisema jättis — kes iganes selle idee lauale pani, kuulub täiesti kindlalt nende inimeste hulka, kes teavad, mida õudukafännid ühest filmist tahavad. See ei muutnud pea kuidagi sündmuste kulgu, kuid andekas nüke anyhow.

Tegu pole millegi perfektsega, aga kes vähegi odavfilmidega on kokku puutunud ja neid tunneb, suudab näha tegijate pingutusi ning lõpp-produktist lugu pidada. Tubli!

"Death Spa" (1989)

"Death smth" pealkirjaga õudukad pakuvad mulle alati huvi, kuna neil on enamasti omaduseks küllaltki meelelahutuslikud olla, eriti kui tehtud kaheksakümnendatel, olematu eelarve ja halbade näitlejatega. "Surmaspaa" vastab iseenesest küll mu mainitud kriteeriumitele, kuid eriti lõbusa vaatamisega tegu sellegipoolest ei ole.

Film algab üsna tavalise teen slasherina, kuid mida edasi, seda imelikumaks asi läheb. Kuna algul pole surmasid peaaegu üldse - põhiliselt saavad tegelased lihtsalt happeduššide puudutuse tõttu silmale nähtamatuid, kuid siiski tugevalt karjatama panevaid vigastusi - siis annab film edasi sellist itaalia giallo feeli. Kaasa aitab ka vägivald naiste vastu, suurel hulgal alastust ning kaks kuritegusid uurima tulnud detektiivi, kes olenemata täiesti arvestatavast ekraaniajast lõppkokkuvõttes mitte midagi ei avasta ja loole mingit otstarvet ei oma.
Ja kolmas vaatus, nagu alternatiivne pealkiri "Witch Bitchgi" pisut reetvalt ütleb, toob sisse 80ndate slasheri jaoks täiesti ebasobiva nõidade teema. Positiivse küljena tuleb sellega kaasa räige verevalamine - ilmselt sai keegi crew'st viimasel hetkel aru, et body count on veel kaugeltki liiga väike - mis tõstis minu jaoks ka filmi lõplikku hinnet terve palli võrra.

Nii et: parajalt omapärane halb film, mis teatud seltskonnas võib kujutlematult naljakana mõjuda, kuid objektiivselt rääkides pakub ainult mõnda korralikult teostatud verist surmastseeni ja silmailu põhimõtteliselt kõigile, sest spaakülastajate seas on hurmavaid mehi ja naisi nagu murdu. Õudusikooni Ken Foree jälgijad võivad selle südamerahuga vahele jätta, kuna tema tegelase roll filmi sündmustes on pea olematu ning sama võib öelda ka tema karakteri iseloomu kohta - raisatud võimalus right there.

Eli Roth: "Cabin Fever" (2002) † "Hostel" (2005)

Ma polnud küll enne tänast põhilisi Eli Rothi filme näinud, kuid ta on mulle alati tundunud sümpaatse tegelasena, kes võib olla vabalt koos James Waniga üks parimaid tänapäeva õudusfilmilavastajaid. Lisaks on ta kätt proovinud ka näitlejana ‒ näiteks Tarantino natsiseikluses "Vääritud tõprad" kehastas ta üht Brad Pitti käsilastest, seersant Donny 'The Bear Jew' Donowitzi. Tänavu ilmuv Eli "Cannibal Holocausti" vaimus vändatud (väidetavalt) üliverine "The Green Inferno" on olnud minu ootenimekirjas juba mitu aastat ja tegelikult oleks olnud juba ammu aeg ka Eli tippteosed üle vaadata. Nii et tänases HÕFFi-järgses meeleolus sai see idee teoks.

---

2002. aastal Eli Rothi lavastajakarjäärile alguse pannud "Raevupalavik" ei ole sinu tavaline metsamaja-õudukas. Lugu tundub alguses tuttav: rumalad noored otsustavad minna nädalavahetuseks/vaheajaks puhkusele kellegi sugulasele kuuluvasse üksikusse metsamajakesse; tee peal käivad nad läbi kurjakuulutava poemüüjaga külakauplusest; kohale jõudes tundub kõik hästi, kuid peagi lähevad asjad halvaks. Olukord muutub eluohtlikuks ka siin filmis, aga selle põhjuseks pole sugugi mitte matšeetet käsitlevad kollionud ega elavad surnud, vaid hoopis veidrat sorti viirus.

Filmi võlu seisneb teadmatuses, milles ei eksle mitte ainult tegelased filmis, vaid ka vaataja, sest erinevalt zombidest, vampiiridest ja igasugu teistest koletistest on nahapõletikku tekitav nakkushaigus üsna vähekäsitletud teema, mille vastu pole kindlat valemit ning seetõttu võivad filmitegijad meid pea ükskõik millega üllatada. Roth saab vaataja tooliäärel hoidmisega võrdlemisi hästi hakkama ning debüütfilmina on see vaieldamatult õnnestumine.

---

"Hostelist", Eli tõenäoliselt kõige kuulsamast filmist, on aastate jooksul palju kuuldud ‒ peamiselt sellest, kuivõrd verine ja rõve see on. Erinevalt seeria teisest osast, mida ma umbes viis aastat tagasi näha sain, pole esimene "Hostel" märkimisväärne aga mitte ainult gore'i pärast, vaid ka huvitava story, unikaalse idee ja filmi lõpupoolel aset leidva tegevustiku põnevuse tõttu.

Mulle on pisut arusaamatu, miks "Hostelit" võetakse kui lihtlabast torture porni, mille ainsaks väärtuseks on võimalus näha inimeste tükeldamist. Tegu on küllaltki intelligentse filmiga, milles ju isegi pole sedavõrd palju vägivalda ja verd, et seda saaks teiste hulgast ainuüksi selle pärast esile tõsta. Küll aga on põnevust ja julmust, kuid seda mitte sugugi ainult füüsilise vägivalla tõttu. "Hostel" esitleb päris hästi inimloomust, selle vajadusi ja vigu, ühtlasi ka ebaõiglust ühiskonnas, kus raha eest saab teha, mida tahes. Fookuseks on ikkagi ju "vana hea" inimkaubanduse teema, mille eesmärk on küll seekord erinev, aga tagajärg ikkagi sama - süütute inimeste vigastamine vaimselt ja füüsiliselt.

Nii et tegu polnud üldsegi nii kerge filmiga, nagu ma oleks pärast aastatepikkust kõmu oodata osanud. On korduvalt tõestatud, et jõhkrus filmilinal saab olla surmnaljakas, kuid realistliku teostuse juures võib see olla ka üpris kurb ning nii see sedapuhku ongi.