"1922" (2017)

2017 on tõepoolest olnud Stephen Kingi aasta ja nagu näha, ei jää enam puutumata ka tema haruldasemad teosed. "1922", millel kõnealune samanimeline linateos põhineb, ei ole isegi mitte Kingi täispikk romaan, vaid lühilugu kogumikus "Full Dark, No Stars".

Tänavustest Kingi adaptatsioonidest on "1922", mis muuseas Netflixis kõigile kättesaadav, selgelt kõige tõsisem ja üheplaanilisem. Kui muidu kuulub kirjaniku käekirja ka must huumor, siis siin pole midagi peale depressiooni, meeleheite ja süümekate. Isegi pildikeel on tume, värvitu ja sünge, tegelastest rääkimata. Thomas Jane'i kehastatud Wilfred James, filmi peategelane, ei naerata loo jooksul kordagi: sülgab vaid maha, kortsutab kulmu ja rügab tööd teha. Aeg-ajalt ka mõrvab. Tore mees, eksole? Niisiis ei tekita sümpaatiat ükski tegelane, mööndustega vaid ehk perepoeg Henry (Dylan Schmid), kuid temagi motivatsioon on liialt üheplaaniline, et sügavamat huvi pakkuda. "Ma armastan oma tüdrukut, seega tapan oma ema" – igati loogiline mõttekäik, kas pole? Antipaatsete tegelaste tõttu on film äraütlemata vaatajavaenulik, kuna ei paku meelelahutust ega pane kellelegi ka kaasa elama. Suhteliselt tuim vaatamine.

Lool pole iseenesest väga viga ja ma ei kahtle sugugi, et Kingi esialgne novell märksa paeluvam on kui selle põhjal vändatud film. Kirjandussfääris pole sedasorti süümekalugu ometi midagi uut – Émile Zola klassikaline "Thérèse Raquin" järgib laias laastus sama malli, kusjuures ka filmi atmosfäär on üpris zolalik. King ise on sarnast temaatikat – langemine hullumeelsusse, mõrv kui probleemide lahendus jne – kasutanud "Hiilguses". Seal on see aga välja tulnud hoopis paremini, kuna Jack Torrance, erinevalt Wilfred Jamesist, on põnev ja karismaatiline tegelane.

Idee järgi peaks tegu olema slow burn tüüpi filmiga, aga enamjaolt kipub ta lihtsalt venima, eriti filmi teises pooles. Viimasest vaatusest jääbki vaid meelde üks Thomas Jane'i ja Neal McDonough' ühine stseen, kuna see on väheseid kordi, mil Jane'i igavavõitu ühemehe-show'st puhata saab. Pisut värskust pakuvad õõvastseenid, kuid needki hakkavad ajapikku korduma – kaua sa ikka ühe ja sama laiba peale ehmatada jaksad? Lühem kestus oleks kahtlemata kasuks tulnud. Või siis natukenegi tihedam sisu...

Kui "1922" ükskord läbi saab, ei jää meelde palju enamat kui Jane'i puine aktsent ja morn nägu, hunnik rotte, näritud lehmanisa, surnud lehm ning kõndivad laibad. Film tervikuna ei paelu, kuid meeldejäävaid kujundeid ja elemente leidub sellegipoolest. Kingi fännid vaatavad selle vast kohusetundest nagunii ära; ülejäänud oodaku parem jaanuarini, mil Muschietti "It" Blu-ray peale tuleb – pidavat 15 minuti jagu lisastseene tulema.

Pildil filmi staarid: laip (vasakul) ja morn nägu kortsus kulmuga (paremal)

kinoveeb.delfi.ee

"Gerald's Game" (2017)

Stephen King on jälle moes. Augustis kinolevisse paisatud "Tume torn" pidi teenitult rinda pistma nii kriitikute kui vaatajate pahameelega – eks ta üks hingetu käkk ka oli –, aga vaevalt keegi pärast Muschietti hiljutist triumfi, mil nimeks "It", enam eespool mainitud ebaõnnestumist mäletab. Rekordeid purustanud klounifilmi edust tiivustatuna on nüüd publiku ees järjekordne Kingi romaanil põhinev õuduslugu, Netflixi omatoodang "Gerald's Game".

"Geraldi mäng" põhineb 1992. aastal ilmunud Kingi põnevusromaanil, mis on seni kirjaniku nimekamate teoste varju jäänud – eesti keelde seda tänini tõlgitud pole. Selge on aga see, et filmi- ja eelkõige õudusfilmihuvilistele lähevad Kingi haigevõitu fantaasia viljad peale, nii et pole suur üllatus, et nüüd mehe tundmatuma loomingu kallale kiputakse.

"Gerald's Game" pole adaptatsiooniks tegelikult sugugi parim materjal. Teoorias on see lugu naisest, kes üksinda voodi külge aheldatuna oma elu eest võitlema peab, reaalsuses aga pilk surmasuus inimese alateadvusse. Palju on tegelaste sisekõnet, paranoiat ja nägemusi, mälestuste ja reaalsuse vahel pendeldamist, mis kõik raamatulehekülgedelt loetuna hoopis loomulikumana tunduks. Ekraaniteoses, mille lavastanud muide andekas õudusfilmirežissöör Mike Flanagan, puudub samal lool aga õige fookus ja stiil.

Seetõttu ongi "Gerald's Game" paras virvarr. Flanagan, kes sel kümnendil mitu silmapaistvat žanrifilmi on vändanud, tõestab siingi, et suudab meisterlikult õudu ja põnevust luua, kuid pikitult peategelase päikeseliste mälestuste ja absurdikomöödia valda tikkuvate nägemustega pole mehe talendil suuremat efekti. Tõsi küll, parematel hetkedel ei jää film sugugi alla lavastaja mullusele sissetungiõudukale "Hush". Just samasugust konkreetset fookust "Gerald's Game" vajanukski!

Niisiis võib puudujäägid osalt algmaterjali kaela ajada – no kuidas sa teed head ellujäämisõudukat, kui stsenaarium hoopis psühholoogilist draamat nõuab? Tulemuseks keskpärane "ei liha ega kala" põnevik, mil draamana absoluutselt põhjapanevust pole ning trillerina napi tegevustiku tõttu lihtsalt liialt põgusaks jääb. Filmi tõhusaim osa saabubki alles viimases vaatuses, mil kogu psühholoogiline jamps ära lõpetatakse ja reaalne tegevus pihta hakkab.

Ausalt ka – kui esimesed kümmekond minutit välja arvata, ei toimu teoses enne lõppvaatust mitte midagi, mis tegelikkuses sündmustiku kulgu muudaks. Mis pagana ellujäämispõnevik see on, kus peategelane voodis lamab, iseendaga räägib ja vanu aegu meenutab, selle asemel et elu eest võidelda? Mitte et too tegelane kuidagi rumal või saamatu oleks – Jessie, keda kehastab võrratu Carla Gugino, on igati sümpaatne kuju –, vaid sündmustik eeldabki lihtsakoelist lahendust, milleni lõpuks ka jõutakse. Kahjuks eelneb nimetatud lahendusele tunni jagu mõttetut heietamist, mis vaatajat ega tegelasi sugugi targemaks ei tee. Seep see Stephen Kingi eripära õigupoolest ongi, kuigi raamatulehtedelt on säärane heietamine hulga vastuvõetavam.

"Geraldi mängu" ebaõnnestumiseks nimetada oleks aga liialdus. Igati väärikalt ja professionaalselt vändatud tükk, ehkki eelarveliste piirangute tõttu selgelt primitiivsem kui paljud omasugused (mitte et ellujäämis- või sissetungipõnevikud kunagi hiigeleelarvet vajanud oleks, vormiltki ju vähenõudlik žanr). Pigem on alt mindud algmaterjali valikuga – Flanagan oleks võinud vabalt Kingi romaani aluseks võtta ja selle põhjal ägeda trilleri vändata, üks-ühele adaptatsioon pole alati sugugi parim valik.

Parajalt eriilmeline ja meeldejääv tükk on ta sellegipoolest – lihtne vaatamine pealekauba, ehkki sisulisest küljest suhteliselt mõttetu. Vähemasti huumor toimib kenasti ja peategelast kimbutavate nägemuste arengut on huvitav jälgida.

kinoveeb.delfi.ee

"Maximum Overdrive" (1986) † "Dead & Breakfast" (2004)

Kui Stephen Kingilt küsida, miks ta ainult ühe filmi lavastanud on, vastab ta, et vaadake seda ainukest filmi ja saate põhjusest aru. See ainus film on "Maximum Overdrive", 1986. aasta suvel kinodesse lastud hullupööra camp ja lõbus õudukas, mis mitmest päris jõhkrast seigast hoolimata pigem märuliks kategoriseerub. Algmaterjaliga ma tuttav pole, nii et ei saa olla päris kindel, kui tõsine (või tõsiseltvõetav) "Maximum Overdrive" tegelikult olema peaks, aga nüüd, 30 aastat hiljem, on see igatahes äärmiselt meelelahutuslik vaatamine, isegi kui esialgne pettumus mõnes mõttes mõistetav on. Eks ta üpris kummaline tükk ole: näiteks heliriba on spetsiaalselt filmi jaoks valmis treinud AC/DC ja üldist "lapsesõbraliku seiklusfilmi" vibe'i rikuvad hetkelised jõhkrused. Signatuursena jääb meelde tegelasi algusest lõpuni saatev lämmatav suvekuumus, mida vaataja hea tahtmise korral ka läbi teleekraani tunda võib. King ise sellega ilmselt nõustuda ei tahaks, aga atmosfääri oskab ta luua isegi täielikus narkouimas olles, ja "Maximum Overdrive'i" õhustik on juba üksi rohkem väärt kui nii mõnigi sama perioodi õudukas tervikuna. Lisada juurde veel noor Emilio Estevez ja tulemuseks ongi üks üdini 80ndatest nõretav tujuküllane seiklus. Iseenesest taluks algmaterjal ka hulga tõsisemat käsitlust ning samateemaline minisari oleks igati teretulnud (probleem on tänapäeval ju isegi aktuaalsem kui tollal), aga "Maximum Overdrive" on liialt nauditav, et sügavama tähenduse puudumist pahaks panna. - 7/10

---

"Dead & Breakfast" on, nagu nimegi järgi eeldada võib, suhteliselt hullumeelne zombikomöödia. Nähtavalt väikese raha eest vändatud film üritab kõigest jõust olla meta ja eneseteadlik, aga tegelikult pole ta rohkemat kui rahuldav meelelahutus (ja isegi see on mõneti vaieldav). Verega ei koonerdata, eriti filmi viimases vaatuses, ning see võib hetkeliselt nii mõnegi žanrifänni tuju tõsta, kuid sääraseid momente pole teose peale piisavalt palju, et "Dead & Breakfast" tervikuna kuidagi meelde suudaks jääda. Nii ülevoolavalt otsekohest verevalamist on sellegipoolest rõõmustav näha, eriti kui praeguse hetke õudukamaastikku võrdlusena silmas pidada. Positiivsest küljest jääb meelde ka näitlejateansambel, kelle hulgas arusaamatult suurel hulgal tuttavaid nägusid on. Eriti tore on näha Oz Perkinsit, kes pole küll pooltki nii vägev näitleja kui Anthony, kuid siiski piisaval määral oma kadunud isa meenutab, et mind kui tulihingelist "Psühho" fänni põnevuses hoida. Muus osas on "Dead & Breakfast" pigem kesine. - 5/10