reede, 24. juuni 2016

"Terrordactyl" (2016)

"Terrordactyl" pole üks neist vaimuvaesetest Syfy omatoodang-kräppväljalasetest, mis millegi muu kui lõbusalt kõlava pealkirja poolest ei hiilga. Tegemist nimelt lustliku indiekaga, mille tegijad selgelt kursis on, mida publik ühelt odavalt monster movielt ootab, ning oma funktsiooni (tõsi küll, küllalt primitiivset) täidab "Terrordactyl" kenasti.

Ma ei ole kindel, kuidas ja kas sellist sorti B-filmi üldse kontseptuaalselgi tasemel heaks saab nimetada, kuid oma eesmärkide elluviimisega tuleb "Terrordactyl" toime fantastiliselt. Peaosades küllalt sümpaatsed igapäevakangelased, üks neist kusjuures Indrek Ojari lombitagune teisik, kelle elu hetkega muutub, kui nad Los Angelese äärealadelt Maale langenud meteoriidi leiavad ning selle rumala peaga endaga kaasa veavad. Nimelt asuvad kosmosekivi jälitama eelajaloolised lendsisalikud, keda ohmoonivõitu peategelased eksikombel pterodaktüloste asemel terrordaktülosteks kutsuvad. Kui näiteks "Zombeaversi" puhul kuulutasin kurvalt, et vahva sõnamäng ongi kogu teose andekaim osa, siis "Terrordactyl" suudab pakkuda veidi rohkemat, kuigi, nagu varemalt mainisin ja pealkirjagi järgi eeldada võib, pole selle filmi ambitsioonid iseäranis kõrged. Kõrge pole olnud ka eelarve ning see kajastub selgelt eriefektides, kuid mingil imelikul põhjusel töötavad pehmelt öeldes ebarealistliku ja üldiselt lihtsalt tobeda väljanägemisega lendsisalikud hoopis üldmulje kasuks. Olgu veelkord rõhutatud, et kõnealune film ei ürita olla kuidagimoodi tõsiseltvõetav ega teaduslikult täpne – kasvõi seletus pterodaktüloste tänapäevasele eksistentsile on parajalt debiilne – ning seetõttu ongi iga tahtlik või ka tahtmatu puudujääk lõpptulemusele pigem kasulik. Nuriseda võiks vaid dialoogi üle, kuna see pole sugugi nii vaimukas, kui stsenarist endale ilmselt ette kujutanud, aga mõned vahvad one-linerid teevad sellegi tasa. Põhiline on siiski see, et vaatajal oleks lõbus, ja sellega on valdavalt toime tuldud küll. Lõbus paistis olevat ka asjaosalistel, nii et lõppkokkuvõttes võidavad kõik (v.a pterodaktülosed, nemad pannakse suuremas osas põlema).

Seega jääb üle teha vaid üht: küsige endalt võtmeküsimus "Are you ready to kick some past?" ning kui vastus on jaatav, libistage "Terrordactyl" rahumeeli videomängijasse ja laske end iidsetel lendsisalikel pöörasesse seiklusesse tirida.

teisipäev, 21. juuni 2016

"Fright Night" (2011)

Anton Yelchin on surnud. Selle lause jaoks on küll umbes kuuekümne aasta jagu liiga vara, aga 2016 on olnud halastamatu, ning praegu ei jää üle muud kui noormehe üürikeseks jäänud elu ja karjääri parematest hetkedest viimast võtta. Aega ei antud Yelchinile palju, aga kasutas ta seda targasti, sest tema resümee sai nappide aastatega täis nii kassahitte kui ka žanrikulda. Me ei saa kunagi teada, mida kõike võrratut tema paljulubav karjäär tulevikus tuua võinuks, kuid endast maha jättis ta igatahes äraütlemata austusväärse pärandi, mis Yelchinit niipea unustada ei lase. Täna oleme šokeeritud, aga mäletama jääme teda ühe igavesti naerusuise ja muheda kutina, kelle siiras positiivsus ja inimlikkus filmilindilt kunagi ei kao. Yelchini mälestamiseks võtsin ette sellise filmi, mille ta oma etteastega täielikult ära omab – 2011. aasta "Fright Night".

Ma ei ole see vend, kes pärast näitleja surma kõiki tema osalusega filme taevasse tõstma asub, ja võin kohe öelda, et "Fright Night" ei ole õuduselementidega noortekomöödia kategoorias midagi erilist, kuid lõbus ja tore on see film küll ning uusversioonina lahterdaksin ta pikema kahtluseta õnnestunuks. Siinjuures tuleks siiski mainida, et 1985. aasta "Fright Night" ei ole minu silmis kuidagimoodi eriline ning selle sisust ei mäleta ma tänaseks suurt midagi, nii et kahe filmi vahelise võrdluse osas pean kahjuks sedapuhku lakooniliseks jääma. Õige tunnetus on siiski tabatud ja ohtrast CGI-st olenemata on ka uusversioonis tunda teatud 80ndatelikkust või vähemasti tollele ajale omast lapselikult rõõmsat suhtumist. Filmi lõpuks küll asjalood enam eriti positiivsed ei ole, aga esimest poolt võrdleksin atmosfääri osas näiteks "Monster Squadiga" küll.


Sedasorti teoste puhul kipub tõele vastama tees, et film on täpselt nii hea, kui hea on tema cast, ja see kehtib ka "Fright Nighti" kohta. Yelchin on kindlalt sõiduvees – just selliste rollide jaoks ta siia ilma toodigi – ja sügavalt sümpaatne on ka Imogen Poots, kes on eelkõige lihtsalt armas, kuid keemia varalahkunud näitlejaga on eitamatu ning koos võlutakse "Fright Nighti" lihtsakoelisest stsenaariumist ja loost välja pisut rohkemat kui üks järjekordne õuduskomöödia. Maailmakuulsa vampiiriküti Peter Vincenti rolli valitud David Tennant on küll kergelt miscast, aga sellegipoolest piisavalt sümpaatne, et oma roll pisut teistsuguses võtmes toredaks mängida. Colin Farrell ja Dave Franco on niigi nimeka cast'i jaoks kui kirsid tordil.

Nii et kui teil Yelchini tööde vastu huvi on ja "Fright Night" siiani nägemata, tasub see nüüd vaatamiseks võtta küll. Kiire tempo ja muhedate tegelastega vampiirikomöödia, mis pärast nägemist ilmselt kiiremas korras unustusse vajub, aga oma kestusaja vältel siiski piisavalt põnevust pakub, et vahva elamus tagada.

Puhka rahus, Anton Yelchin.

reede, 17. juuni 2016

"The Conjuring 2" (2016)

Mul on kurb näha, kui tihti õudusfilmižanrit võrdlemisi pealiskaudsete kokkupuudete põhjal kategooriliselt maha kantakse. Jah, viimastel aastatel kinodesse jõudnud õudukad pole tõepoolest olnud alati sellised, mida oma žanri nime ja au esindama sooviks, aga pelgalt mainstream-toodangu alusel tervet žanrit hinnata on sellegipoolest ebaaus. Kuid tehakse seda ju ikkagi – ja seepärast olengi ma rõõmus, kui vahetevahel mõni andekas filmitegija žanrikino eest välja astub. Tunamullu tegi seda David Robert Mitchell täiesti fenomenaalse õuduslooga "See jälitab sind" ja eelmisel aastal Robert Eggers šokeeriva "Nõiaga". Nüüd on õudusfilmide jaoks tulnud lunastust otsima James Wan.

Wan pole selles žanris sugugi uus nimi, kaugel sellest. Mees tõusis õudukafännide jaoks orbiidile juba rohkem kui kümnendi eest, mil lavastas kurikuulsa "Sae" seeria esimese peatüki, mis erinevalt oma järgedest pigem psühholoogilise põneviku kui jõhkra verevalamisena meelde jäänud. Wani tõeline tähetund algas aga 2010. aastal, mil kinodesse jõudis "Astraal". "Kurja kutsumine" tõstis latti veelgi – isiklikult pean ma seda Wani kõige terviklikumaks teoseks, milles esindatud kõik mehe eksimatult äratuntava režii tugevamad küljed. Seega võib järje lavastamist mõnevõrra riskantseks pidada: kuidas trumbata üle filmi, mis põhimõtteliselt defineeribki praeguse aja kummitushorrori oma parimas vormis?

James Wan on tark mees ning teab väga hästi, kui suured ootused ja eeldused tema teostel lasuvad. Seetõttu on "Kurja kutsumine 2" tema senistest teostest ("Kiired ja vihased 7" jääb hetkel arvestusest välja) selgelt ambitsioonikaim. Vaadake kasvõi filmi kestusaega – 2 tundi ja 14 minutit on õuduka jaoks praegusel ajal ennekuulmatu, isegi kuuekümnendatel oli säärase pikkusega žanrifilme vähe. Kahekordistunud on ka eelarve ja see paistab teosest kenasti välja: rohkem on tegevuspaiku, tegelasi, film on üleüldiselt komplekssem. Kogu teos on oma tunnetuse poolest nii-öelda suurem ning kuigi ma tahaksin filmi suhtes valdavalt positiivseks jääda, tuleb tunnistada, et üheskoos eelmise osa lihtsusega on kaduma läinud hulganisti hirmu ja ohutunnet.

Wan on endiselt suurepärane lavastaja – see paistab praktiliselt igast kaadrist välja –, aga tõeliselt õudse ja painajaliku atmosfääri loomisega tuli ta eelmises filmis oluliselt paremini toime. Jah, filmi esimesse poolde jagub intensiivseid stseene küllaga (tõenäoliselt isegi piisavalt, et nõrganärvilisem vaataja lõpuminutiteni sügavasse šokki jätta), kuid üleüldiselt pakub film kinopublikule oluliselt turvalisema ja rahulikuma elamuse kui tema eelkäija. Samas võib mõnevõrra teistsugune suund täiesti teadlik valik olla, kuna Wan on tõepoolest tark mees ja ehk taipas ta isegi, et enda ületrumpamiseks oleks tarvis hoopis uus rütm leida. Äkki rõhub "Kurja kutsumine 2" just seetõttu pigem perekondlikele suhetele ja emotsioonidele kui vaataja hirmutamisele? Oleks ilmselt paslik öelda, et "Kurja kutsumine" on parem õudusfilm, aga "Kurja kutsumine 2" lihtsalt parem film.


neljapäev, 9. juuni 2016

"Before I Wake" (2016)

"Enne kui ärkan" on õudusfilm unenägudest (et mitte öelda luupainajatest), mis võivad halvimal juhul oma nägija ka tõelises elus surmata. Jah, ma tean, mida mõtlete: "Elm Streeti luupainaja" tehti juba 30 aasta eest ära ja selline premise ei kõla praegu enam sugugi uudsena. Uudne see film tegelikult eriti polegi, aga päris maha kanda teda samuti ei tasuks. Nimelt on mingi ime läbi näitlejatena pardale saadud Thomas Jane, kes pereisana lihtsalt üdini meeldiv on, ja 9-aastane Jacob Tremblay, kes möödunud aastal "Roomis" täiesti fantastilise osatäitmise tegi ning minu silmis üpris ebaõiglaselt Oscari-nominatsioonist ilma jäeti. Siin ta sarnast taset ei saavuta (ja ega seda nõutud olegi), aga kena rollisooritus on see ikkagi ‒ eriti kui silmas pidada, millise reaktsiooni lapstegelased õudusfilmides reeglina kaasa toovad.

Tänapäevase kino-õudusfilmi kohta on "Enne kui ärkan" suhteliselt leebe: intensiivseid stseene küll jagub, aga vaataja hirmutamise asemel rõhutakse pigem inimsuhetele ja perekondlikule traagikale. Ka unenäod pole tingimata päris nii luupainajalikud, kui õudusfilmides nägema harjutud: enamasti lendavad neis ringi värvilised liblikad ja lippavad surnud lapsed (nojah, see kõlab pisut hirmsamalt, kui tegelikult on). Tegu on selgelt PG-13 filmiga ja see paistab õudsematest stseenidest selgesti välja. Samas ei tasu lasta end eksitada ‒ kui filmi keskne kurikael ekraanile ilmub, on ikkagi parajalt ebamugav olla, kuna nimetatud koletise veidral moel timburtonlik disain on pehmelt öeldes omalaadne ja liigutused täiesti ettearvamatud.

Mainisin enne küll ebaoriginaalsust, aga tegelikult on võrdlus "Elm Streetiga" suhteliselt pealiskaudne paralleel ja filmi suurim puudujääk on hoopis selle sisu, mis oleks praegusel kujul pigem paslik lühifilmi jaoks ega suuda kuidagi oma 97-minutist kestusaega ära põhjendada. Liiga pikalt keskendutakse poisi erivõimetele, mis teose kulgedes õigupoolest eriti huvitavamaks ei muutugi, ning jäetakse seetõttu unarusse taustaloo uurimine, millest oleks võinud vabalt näiteks "The Ringi" eeskujul keskse teema arendada. Jah, unenäod on mõnd aega põnevad, aga kui tähelepanu ainult neile suunata ja siis põhjuste väljaselgitamine (mis iseenesest palju huvitavam on) filmi viimases vaatuses umbes kümne minuti sisse pressida, jääb teosest ülesehituslikus mõttes suhteliselt lombakas mulje.