"The Texas Chainsaw Massacre" (2003) † "The Texas Chainsaw Massacre: The Beginning" (2006)

Head sõbrad, me oleme jälle sealmaal, kus kinno Netflixi jõuab uus peatükk "Texase mootorsaemõrvade" saagast. Aastate jooksul olen siin blogis virisenud, kui vähe järjepidevust sel seerial on: meil on Tobe Hooperi originaalklassika, selle sõge järg (samuti Hooperi oma), siis kolmas ja neljas osa, mis on rohkem reboot'id kui järjed (viimase nimi on lausa "Uus põlvkond" – sama hästi võiks olla "Force Awakens"), viimasest aastakümnest 3D-järg originaalile ja originaali eellugu. Tahate pakkuda, millisele ajajoonele uus film sobitub? Ahjaa, mainitute vahele mahub veel 2003. aasta uusversioon ja tolle eellugu, millest täna kirjutan.

Lühidalt – neil pole sugugi viga. Tähendab, vigu leidub neis küll ja pikemalt otsimatagi, kuid palju tehakse ka õigesti. Tuleb märkida, et olen nullindate õudukatega leplik: neis on sageli toorust, mida praegu kinolinal napib (märgin veel, et ei pea silmas N- ja R-sõnu, vaid julgust avastada, feilida, vaataja valuläve testida). Usun, et selle ajastu õudusfilme (sh uusversioone) hakatakse aja möödudes aina rohkem väärtustama.

Õppetund uusversioonist: kui keegi ennast su auto tagaistmel maha laseb, SÕIDA MINEMA!

Suure üllatusena kasutab uusversioon originaalklassikat pelgalt inspiratsiooniallika, mitte šabloonina. Näiteks Hitchhikeri tegelaskuju sündmustiku käivitajana on siingi täiesti olemas, aga on uusversioonis nii kavalalt pea peale pööratud, et juhatab vana filmi näinud vaataja hoopis valedele jälgedele. Kiitus! Originaali ikoonilisest viimasest vaatusest on ka edukalt kõrvale hiilitud, mistõttu õnnestub paljud uusversioonidega paratamatult tekkivad võrdlusmomendid eos kõrvaldada.

2006. aasta eellugu klapib uusversiooniga üsna kenasti kokku, ent funktsioneerib tegelikult kui järg. See on sisuliselt suuresti uusversiooni kordus (eriti viimases vaatuses), lihtsalt selle vahega, et kõike on natuke rohkem. Ja mõnda ka palju rohkem. Eellugu on verisem ja jõhkram, sellevõrra vastikum vaatamine. Kohati lausa nürilt räige – mingi piirini võib jõhkrast vägivallast kinolinal lõbu tunda, mingist hetkest hakkab see vastu. Mäletate, kui mainisin julgust vaataja valuläve testida? Keegi kuskil kommenteeris, et selle filmi vaatamisest saab teetanuse. Enam paremini ei saakski kokku võtta.

Uusversioon on leebem ja selle võrra lihtsamini seeditav (inimsööjafilmi kohta tabavalt öeldud, ma tänan). Nojah, seda on ehk pisut veider väita, arvestades et 2003. aasta film algab enesetapustseeniga, mille käigus kaamera läbi sodiks lastud kolju sõidab, aga räiget piinamist, millest eellugu pealtnäha koosnebki, uusversioonis praktiliselt pole. Jah, inimesi aetakse mootorsaega taga ja riputatakse lihakonksude otsa, aga päris elusalt ei nülita. Areng seegi! Kohati tundsin korralikust rümbarebust lausa puudust, kuna kaks tegelast lüüakse nii maha, et vaataja jäetakse põhilisest vaatemängust ilma (küllap nooliti leebemat vanusepiirangut).

Lihamägi lõikab liha. Sa ei arvaks iial, millist ametit Leatherface nooruses pidas!

Minu suurim kühvel on hoopis Leatherface'i tegelasega. Terve eelloo vaatamise hädaldasin elukaaslasele (minu kaastunne talle), et filmitegijad pole üldse pihta saanud, kuidas kurikuulus mootorsaepahalane käituma (või välja nägema) peaks. Millal tal oli aega jõuksis käia? Uusversioonis käitub Leatherface õnneks rohkem nagu Leatherface, ehkki muutub viimases vaatuses millegipärast ikka Michael Myersiks. Andestage, aga ma ei usu mitte üheski maailmas, et see sajakilone autist kellegagi kassi ja hiirt viitsiks mängida või ennast minutite viisi hiirvagusi auto tagaistmel peidaks.

Üle ega ümber ei saa aga fantastilistest lõputüdrukutest. Nendega on sel seerial tegelikult alati vedanud. Jessica Biel ja Jordana Brewster on vinged naised!

Näinud nüüd mõlemat filmi, ei saa märkimata jätta, et eelloos on totaalselt raisku lastud võimalus keskenduda tüdrukule, kes uusversiooni alguses tee peal kondab ja pisut hiljem, nagu juba mainitud, ennast maha laseb. Täiesti arusaamatu, miks eellugu tema pere/seltskonna ümber ei keerle! Kõik muu jookseb kahe filmi vahel ilusti kokku, aga see üksainus detail, millest oleks iga ajuga inimene (või stsenarist) kinni hakanud, on jäetud kasutamata.

Tänase päevani on seeria ainus ühine nimetaja, et sinna kuuluvad eranditult haiged filmid. Mõni ka haigelt halb, mis seal salata. Uusversioon ja eellugu kergitavad ebatasase filmisarja keskmist taset vähemalt paari palli võrra.

"I Spit on Your Grave: Deja Vu" (2019) † "Death House" (2018)

Äratan selle blogi hetkeks varjusurmast, et rääkida teile kahest väga tähtsast filmist. Selleks, et teie neid vaatama ei peaks.

Tekst sisaldab spoilereid, aga ütlen ausalt, et te ei peaks hoolima. Teie elamust pole võimalik rikkuda.

1978. aasta "I Spit on Your Grave", õigemini "Day of the Woman", on vanakooli exploitation-klassikast üks mu lemmikuid. Ostsin mõne aasta eest isegi mingi ägeda Blu-ray versiooni, kus vahel oli filmi legendaarne poster, mille vanematekodus seinale riputasin. Uusversioon meeldis mulle samuti, selle järjed mulle nii väga peale ei läinud. Kui kuulsin, et Meir Zarchi, originaalfilmi lavastaja, on võtnud vaevaks 40 aastat hiljem otsene järg vändata, olin meeldivalt üllatunud, ehkki skeptiline. Mida sa teed vanamutiga, keda 40 aastat varem vägistati? Vastus, nagu filmist selgub, on üsna lihtne: tapa mutt kiirelt ära ja tee tema tütrega põhimõtteliselt esimese filmi remake. Nii et "deja vu" filmi pealkirjas pole sugugi asjata.

Film kestab, hoidke nüüd alt, kaks ja pool tundi, nii et ütlen ausalt ära, et mina piirdusin heal (või halval?) juhul umbes veerandiga sellest. Kohe filmi alguses on jutuajamine esimese osa ellujääja Jennifer Hillsi ja tema tütre vahel, kes peaks olema maailma kõige nõutum modell, mis näitab kiirelt ära, et Zarchi on tugevalt ülehinnanud oma oskust usutavat dialoogi kirjutada. Originaali juures töötab vabandus, et see ju ongi exploitation ja peabki aset leidma sellises unenäolises alternatiivreaalsuses, aga "Deja Vu" üritab olla mingil hoopis teisel tasandil tõsiseltvõetav ja sellest ei tule midagi välja. Minu mäletamist mööda mängis originaalis suurt rolli vaikus, seekord ei suuda tegelased mingi väega suud kinni hoida. Isegi Camille Keaton, kes oli esimeses osas nii võluv ja kaunis, ei suuda kehvast dialoogist midagi välja võluda. Samas ma pole kindel, et ta 70ndatelgi näitlemisvõimekuse poolest hiilgas. Ei tasu ikka exploitation'it tänapäeva tuua.

Igatahes otsustab Zarchi umbes kolmveerandtunni möödudes meie peakangelannal kõri läbi lõigata ja edasi liikuda Jenniferi tütre seltsis. Kas see pidi olema vägev ja ootamatu võte, millega fännid jalust rabada, ma kommenteerida ei oska, aga mõjub see pigem iseenda pärandi peal tallamisena. Tõsi küll, seda võib lausa terve filmi kohta öelda. Suurema tõenäosusega sai Zarchi lihtsalt aru, et keegi ei taha vaadata, kuidas pensioniealist naist vägistatakse, nii et liigutas tegevustiku sujuvalt noorukese tütre peale. Pea tund läheb aega, kuni naine alasti kistakse ning edasi kordub juba kõik see, mida originaalis, uusversioonis ja tolle järgedes nähtud... kokku siis vist lausa neli korda juba? Miks otsustas Zarchi, kes istus viimati lavastajatoolis 1985. aastal, et maailm vajab hädasti veel üht vägistamise ja kättemaksu filmi, pealegi täpselt samasugust, käib mul üle mõistuse.

Ei ole mõtet vaadata! Nii palju, kui mina nägin, ei olnud mitte midagi erilist ega omapärast. Kurikaelad on veel tüütumad ja rõvedamad kui sellistes filmides tavaliselt, aga saavad jälle täpselt sama karistuse: ühel lõigatakse riist maha, teist tulistatakse munadesse. Seejuures teostus eriti hiilgav pole, gore on pigem tagasihoidlik, nii et ei paku naudingut seegi. Kui hädasti on vaja üht rape & revenge filmi vaadata, võtke ette paar aastat tagasi PÖFFil linastunud prantslaste "Revenge". Palju-palju ägedam asi. Kui keegi viitsib need kaks ja pool tundi päriselt algusest lõpuni ära vaadata, andku teada.

Ja teine film on see kurikuulus "Expendables of horror" ehk "Death House", millest on räägitud juba pikalt-pikalt. Tähendab see siis seda, et kõik kuulsad õudusfilminäitlejad on ühte filmi kokku tulnud. Nimekiri on aukartust äratav: Tony Todd, Kane Hodder, Michael Berryman, Bill Moseley, Sid Haig, Barbara Crampton (Stuart Gordoni filmidest), Dee Wallace, Felissa Rose ("Sleepaway Campist") ja Lloyd Kaufman. Paar aastat tagasi hinge heitnud Gunnar Hansen, esimene Leatherface, teeb ka hologrammina sutsaka. Paar kõige-kõigemat nime on muidugi puudu: Bruce Campbell, Robert Englund, Doug Bradley. Nende jaoks ei jätkunud ilmselt raha.

Kuidas ma selle filmi viitsisin lõpuni vaadata, täpselt öelda ei oska, kuna midagi eriliselt head pole siingi. Vahepeal on natuke head gore'i, tegevustik liigub suhteliselt kiirelt, poolteist tundi möödus suhteliselt märkamatult. Ma pole ainult päris kindel, kas see kuigi hea tunnus on, sest see tähendab pigem seda, et ma isegi väga ei märganud, et filmi vaatan.

Tegevustik toimub vanglalaadses asutuses, kus maailma kõige jõhkramatele kurjategijatele tehakse ajupesu, et nad "moraalseks" muuta (kuigi Dee Wallace ütleb, et see pole ajupesu, kuna neil pole agendat???). Mingil täiesti arusaamatul põhjusel ütleb vangla turvasüsteem üles ning kaks noort agenti, filmi peategelased, on sunnitud õudukastaaride paraadi vastu võitlema. Kui on vaja teada, kui tõsiselt teose autorid ennast võtnud on, võin ära öelda, et üsna filmi alguses on stseen, kus nimetatud noored agendid, üht neist kehastab kaunis Cortney Palm, koos paljalt duši all juttu ajavad. Miks nad seda teevad ja miks see stseen nii kaua kestab, kui on selgelt näha, et kumbki pesemisega ei tegele, on küsimus, millele stsenarist vastata pole tahtnud. Kurb on muidugi ka see, et tegemist on umbes-täpselt filmi kütkestavaima stseeniga.

Tegelt näeb tisse ka, aga üritasin PG-13 olla.

Igatahes ei näe ma ka selle filmi puhul põhjust, miks seda kellelegi soovitama peaks. Jah, iseenesest on märgiline, et nii palju "tuntud" näitlejaid ühekorraga kokku on aetud, aga reaalsuses ei saa keegi neist maha märkimisväärselt hea või ikoonilise rollisooritusega. Pigem on raisatud potentsiaal. Kuna tegelikult on autorid vist aru saanud, et kõrgemat kunsti tegema pole tuldud, oleks võinud hulga rohkem hullu panna ja anda vaatajale vähemalt üks mõnusalt sõge põrgusõit. Aga vähemalt filmi tagline on äge: "Hell isn't a word, it's a sentence."

"The Strangers: Prey at Night" (2018)

Oh jah, kui ühest asjast siin maailmas kunagi puudust ei tule, siis on need halvad õudusfilmid!

2008. aasta juulis eesti kinolevisse jõudnud "Võõrad" oli üks äraütlemata pingeline ja hirmus sissetungiõudukas, mis oma üheksamiljonilise eelarve pea kümnekordselt tagasi teenis – seetõttu lükati kohe käima ka järjeplaanid. Kes oleks aga osanud arvata, et teine osa väikesele indie­-õudukale, mida paljud ilmselt enam ei mäletagi, alles kümnend hiljem valmis saab? Esiteks pole "Võõrad" isegi film, mis ilmtingimata järge vajaks, ja teiseks on aega juba tõesti liiga palju mööda läinud. Aga siin ta nüüd ometi on: "Võõrad: Öine jaht".

Oeh... juba filmi nimi kõlab nii tobedalt, et kutsun seda edaspidi parem esialgse pealkirja "Võõrad 2" järgi. "Öine jaht" (või ingliskeelne "Prey at Night") on sinna külge poogitud vaid seepärast, et inimesed, kes esimesest osast midagi kuulnud pole, kinno minemata ei jätaks: "2" annaks ju kohe märku, et tegemist on järjega, alapealkiri "Öine jaht" on aga just parajalt ebamäärane.

Sellise filmi puhul ei paneks aga kinno minemata jätmist sugugi pahaks. Arvestades, et film oli kümme aastat tegemises, on tulemus ääretult hädine – võib-olla seepärast seda nii pikalt edasi lükatigi? Ka esimesele osale heideti ette rumalaid tegelasi ja ebausutavat sisu, kuid teise jao kõrval on esialgne "The Strangers" täielik meistriteos. "Võõrad 2" on nii loll film, et nende lolluste mõistmiseks peab filmi ise nägema – ja kuna see on nii loll, siis seda ma teil tegelikult teha ei soovita. Niisiis annan endast parima, et need rumalused kuidagi ikkagi kokku võtta.

Loo keskmes on neljaliikmeline perekond, isa (vaese mehe Aaron Eckhart), ema, poeg (noor Pearu Paulus) ja tütar, kes sõidavad sugulaste juurde ühte täiesti inimtühja külasse (täiesti liialdamata – külas pole peale nende tõesti mitte ühtki inimest). Miks nad seda teevad, on pisut keeruline öelda, kuna reisi tegelik eesmärk on saata tütar, ääretult probleemne teismeline, kallisse internaatkooli. Kusjuures tüdruku "tõsine probleem", millel põhineb filmi esimese vaatuse keskne konflikt, ei seisne tegelikult muus kui nõrkades hinnetes ja halvas käitumises. Seetõttu paistab kogu olukord äärmiselt võlts ja ebausutav juba enne, kui filmi põhisündmused pihta hakkavad. Sissejuhatusele kulutatakse hulk aega, kuid sellest pole lõpuks mingit kasu, kuna viltune peredünaamika ja fabritseeritud konflikt ei anna ühtki põhjust, et tegelastele nende katsumustel kaasa elada.

Ja kui need katsumused lõpuks pihta hakkavad (ehk eelmisest osast tuntud kolm maskeeritud jorssi ründama asuvad), on näha, et nende igavate ja pealiskaudsete karakterite tegudel pole loogikat selliseski olukorras. Näiteks on filmis stseen, kus kaks naisterahvast satuvad vastamisi pealtnäha relvastamata tütarlapsega ning selmet talle vastu seista, pagevad kabuhirmus tualettruumi. Ma ei väida sugugi, et inimesed kriisisituatsioonides läbinisti ratsionaalselt käituma peaksid, kuid vaatajana oleks hulga lihtsam, kui tegelased ka täielikud hädapätakad poleks. Suur osa tegevustikust põhineb otseselt rumalatel ja ebaloogilistel valikutel, klassikalistele õudusfilmiklišeedele antakse korralikult valu ("Let’s split up!" on stsenaristide põhitrikk). Tasub ka meeles pidada, et tegelastel on olemas täiesti töökorras auto, millega muretult minema kihutada – selle asemel tormatakse aga mööda parke ja tänavaid ringi nagu peata kanad.

 

Pildil kaader filmi kõige õnnestunumast stseenist, stiilsest basseinivõitlusest

Eelmise osaga võrreldes on sündmustiku mängulava kordades suurem, kahjuks ohverdatakse selle arvelt intensiivsus ja tegevustiku kompaktsus. Sissetungiõudukate hirmuäratavaim aspekt ongi see, et need toimuvad kodus, iga inimese kõige turvalisemas paigas, "Võõrad 2" on selle valemi kahjuks hüljanud. Idee järgi võiks suurem tegevuspaik sündmustikule võimalusi ja mängulisust juurde anda ning osati see nii ongi, kuid valdavalt pendeldavad tegelased paari-kolme koha vahelt ja usutavat muljet inimtühjast külast ei tekitata. Pigem tundub, nagu olekski võtteplats koosnenud ainult metsatukast, ühest-kahest tänavast, laste mänguväljakust ja haagisest ning stsenaristid olnud hädas tegelaste paigutamisega. Miks nad muidu sihitult ringi joostes alatasa ühtesamasse kohta jõuavad?

Lollusi on veel: tüdruk põgeneb auto eest mööda sõiduteed, ära jooksmise asemel minnakse peitu, tegelastel puudub perifeerne nägemine. Pahad tegelased seisavad valdavalt lihtsalt paigal, head jooksevad neile varem või hiljem nagunii ise otsa – samuti suudavad maniakid aimata ette nende igat liigutust. Lühidalt: stsenaarium on nii idiootlik, et see on vähegi mõtlevale vaatajale lausa solvav.

Film kogub natuke hoogu, kui üks ohvritest lõpuks esimese vastulöögi teeb (sõna otseses mõttes), kahjuks juhtub see alles kolmandas vaatuses. Tegelastest pole siin kahjuks pöialt hoida kellelegi, kõik üsna näotud jorsid. Positiivset siiski ehk nii palju, et film on lavastatud küllalt adekvaatselt: see on johncarpenterilikult atmosfääriline ja taustaks mängib suurepärane, mõnusalt retro muusika. Ma ei liialda sugugi, kui ütlen, et kuulaksin parema meelega selles filmis kõlanud laulude playlist’i kui vaataksin filmi uuesti.

Sellest vist esialgu piisab. "Võõrad 2" on vändatud kahetsusväärselt halva stsenaariumi põhjal ning seda on tunda igal sammul. Sekka on sattunud küll visuaalselt lahedaid stseene ja viimases vaatuses ka tõeliselt rahuldavaid momente, kuid üldmuljet see ei päästa. Siiski-siiski: kui korraldate seltskondlikku filmiõhtut või joomismängu, on "Võõrad 2" suurepärane valik – see film on sõna otseses mõttes naeruväärne.

PS! Postergi (ülal) on nukralt vaimuvaene.

Ilmunud Kinoveebis.

"Insidious: The Last Key" (2018)

James Wani õudusfilmiimpeerium aina täieneb. Kaheksa "Saagi", neli "Astraali", "Kurja kutsumine" ühes oma spin-offidega – mehe panust selle sajandi žanrikinosse pole võimalik ülehinnata. Mitte et kõnealune film tegelikult Waniga eriti seotud oleks: "Insidious" on küll Wani lapsuke, kuid üles kasvatanud on selle hoopiski Leigh Whannell, kes on kõik osad kirjutanud, neis näidelnud ja ühe ka lavastanud. Uue "Astraali" eel kehitas aga Whannellgi õlgu: järjekordne kummitusfilm, kuidas sellest küll midagi erilist välja võluda?

Sooja Hispaania päikese all sai Whannell lõpuks kirja aga loo, mis keskendub tavalise "pere on vaimudega hädas ja kutsub appi meediumi"-valemi asemel hoopis sellesama meediumi hingeelule. 74-aastase Lin Shaye kehastatud Elise Rainier on "Astraali" fännidele tuttav ka kolmest eelmisest osast ning seetõttu tunnen suurt rõõmu, et temast nüüd lõpuks saaga peategelane on kujunenud. Tõsi küll, Elise oli ka kolmandas osas prominantses rollis, kuid tema peamine funktsioon oli siiski teisi aidata. Seekord peab Elise aitama aga hoopis iseennast, kuna paranähtused leiavad aset tema lapsepõlvekodus.

Olgu märgitud, et kuigi kontseptuaalselt on seekordne lugu erinev, pakub film siiski vaatajale enamjaolt sama asja, mida ka kolmel eelneval korral. Sama häda tõdesin ma juba 2013. aastal, mil kirjutasin "Astraali" teise peatüki kohta, et teos "kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme". Ratast pole vahepeal uuesti leiutatud ja täpselt samade probleemide all kannatab ka "Astraal 4" – Whannelli esialgsed kahtlused osutusid õigustatuteks, kuna seeria ja kummitusžanri piirid pärsivad tegijaid midagi radikaalselt uut ja ägedat välja mõtlemast. Traditsioonilised ehmatuskohad, õudse väljanägemisega deemonid, viimane vaatus Taamal... seda võib ju vaadata küll, aga me oleme kõike juba varem näinud.

Seetõttu rõhutan, et "Astraali" seeriat tuleb vaadata teatud ootustega. Noh, umbes samamoodi nagu 80ndatel "Elm Streeti luupainajat" või "Friday the 13th'i" – meil on ees kindlad piirid, millest uus osa üle ei astu, aga sellest pole suurt häda, kuna me saame täpselt sama asja, mis meile varem on meeldinud, ja võib-olla vahel isegi natuke rohkemat. Võite seda kutsuda ootuste tehislikuks langetamiseks, aga pigem on see konteksti tundmine. Ja "Astraaliga" on kontekst selge: tegemist on õudusfilmiseeriaga, kus vana naine võitleb teispoolsuses kummitustega. Nelja filmiga pole midagi muutunud ja vaevalt edaspidigi muutub (mis aga ei tähenda, et värsked ideed teretulnud poleks).

Ja tegelikult pakub "Insidious 4" nii mõndagi värsket. Õpime tundma Elise'i hingeelu, kohtume ta perega, kuuleme lapsepõlves aset leidnud jõhkrast koduvägivallast, ja mis kõige tähtsam – näeme Hollywoodi õudusfilmi peaosas 74-aastast naist, kes tõepoolest juhib filmi; kes on haavatav, kuid samal ajal tugev. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nüüd viiendat "Astraali" ihkan – Lin Shaye väärib veel vähemalt üht peaosa! Kuigi on raske öelda, kuhu viiendat osa ajaliselt paigutada, kuna sild eellugude (3. ja 4.) ja Lambertite loo vahel on nüüd täidetud. Peatuda oleks praegu igatahes vale, kuna hoog on just sisse saadud.

Olenemata sellest, mida tulevik toob, on "Astraal 4: Viimane võti" igati kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv kui esimesed kaks, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on jällegi olemas ning Elise'i loona on sel peatükil seeria fännile oluline väärtus. Tasub vaadata küll.

Algselt ilmunud Kinoveebis.

"Star Wars: The Last Jedi" (2017)

Nonii, teeme siis "Star Warsi". Spoileritega. Sest sellest filmist ei saa suurt midagi rääkida, ilma et spoilerite territooriumile kasvõi pooljuhuslikultki ära eksiks. Isegi treileris Luke'i öeldud "This is not going to go the way you think", mida paljud (õigustatult) kõnealuse filmi motoks on nimetanud, on omamoodi spoiler, kuna muudab vaataja umbusklikumaks ja annab väikese eelise ütlemaks, et "haa, ma teadsin, et nad meid niimoodi ninapidi kavatsesid vedada!" Mitte et see "The Last Jedi" puhul väga paika peaks, sest kui keegi julgeb öelda, et nägi midagi sellist tulemas, on ta lihtsalt valevorst.

"TLJ" on kõige kõrgemate panustega "Star Warsi" film pärast viiendat episoodi. Kaks aastat tagasi nähtud "The Force Awakens" kandis oma koormat, kuna pidi seeria taaselustama ning uued tegelased vanadega ühitama, kuid see pole mitte midagi selle kõrval, mida Rian Johnson kõnealuse filmiga teinud on. Võrdlused "Empire Strikes Backiga" on kerged tulema ja tegelikult tahaksin ma neid vältida, kuna Johnsoni "TLJ" ei ole mitte millegi koopia ega imitatsioon, aga seeria üleüldise seisukorra ja edasiarenduse osas on kõrvutamine igati kohane. Esialgne "Star Wars" oli igati äge film ‒ minu jaoks isegi seeria parim, kuigi see on pärast uhiuut osa natuke kahtluse all ‒, aga on täiesti selge, et ilma "Empire Strikes Backita" poleks "Star Warsi" universumil kaugeltki sellist väärtust, nagu sel praegu on. Ja ilma värskete ideedeta, mida "Viimased jedid" hullumeelses koguses pakub, poleks väärtust Disney uuel triloogial. JJ tõestas kaks aastat tagasi, et nostalgia arvelt saab ühe kuradima ägeda seikluse kokku keevitada, aga Rian näitab nüüd seda, kuhu võib "Star Wars" 2017. aastal veel edasi areneda. Alles nüüd pärast kaheksanda episoodi nägemist mõistan ma, kui tuttavlik ja lihtne "Jõud tärkab" tegelikult oli. Mitte et ma seda filmi nüüd vähem hindaks või armastaks, aga see on suurepärane näide, kuidas toote või teenuse tarbija isegi ei tea, mida ta vajab või millest ilma jääb, kui seda paremat ja ägedamat alternatiivi (antud juhul "TLJ") laual pole. Järgnev säuts ütleb seda vast isegi tabavamalt kui mina:

Think of your ideal Star Wars movie. The one you’ve always dreamed of. The Last Jedi is better than that.

— Devindra Hardawar (@Devindra) December 12, 2017

"TLJ" näitab, milleks selle sajandi "Star Warsi" film tegelikult võimeline on, ja vastus sellele retoorilisele küsimusele on kordades vägevam, kui ma iial arvata osanuks. Vaid paar päeva tagasi uskusin ma siiralt, et JJ pakutud vahva retrohõnguline kosmoseseiklus ongi see "Star Wars", mida ma tahan ja vajan, ning ma oleks kindlasti täiesti rahule jäänud, kui Rian sama oleks teinud, aga selle asemel et vana rasva peal liugu lasta, murrab see mees nii palju uut maad nagu "Empire Strikes Back" 1980. aastal. Ja enne "Empire'it" oli ainult üks "Star Wars", nii et neid piire, millest läbi murda, oli tollal võrdlemisi lihtne leida. Nii et selles suhtes on Riani saavutus kordades ambitsioonikam, kuna mina (nagu senise tagasiside järgi eeldades ka enamik teisi) arvasin tõesti, et kõik, mida "Star Warsi" universumis teha saab, on juba ühel või teisel moel tehtud ja avastatud, ning nüüd on järel vaid taaskohtumisrõõm. "Rogue One" kinnitas seda ju samuti! Aga noh, spoiler alert ‒ mul ei olnud absoluutselt õigus, sest "TLJ" on tõesti erakordselt uuenduslik ja värske, ettearvamatu ja põnev ning mida kõike veel.

Ühel või teisel hetkel kartsin ma reaalselt enam-vähem kõikide tegelaste elude pärast ‒ "TLJ" panused on tõepoolest just nii kõrged ja seda on väga selgesti tunda. Kui Kylo Ren ja Rey on Snoke'i ees ning on teada, et keegi kolmest peab surema, olin ma hetkeks täiesti valmis uskuma, et meie triloogia peategelane jääb sealsamas punases ruumis oma peast ilma. Kui Luke läheb Kyloga duellile, olin ma kabuhirmus, et see ongi meie armastatud kangelase lõpp. Või kui Leia õhku lastakse või Finn oma suitsiidisõitu teeb. Või ka hoopis vastupidi: kartsin, et notitakse maha "Star Warsi" kohta erakordselt põnevalt ja mitmekülgselt kirjutatud villain Kylo Ren, kes muuseas pärast "TLJ" nägemist mu lemmiktegelaste hulka on tõusnud. On tunda, et me oleme nüüd kaardistamata territooriumil, all bets are off, ja tõesõna kõik võib juhtuda. Ja see pole ausalt öeldes midagi, mida ma ühegi teise "Star Warsi" kohta öelda söendaks.

Fännid jälgimas, milliste imedega Rian Johnson hakkama saab

"Star Warsi" maailma läbinisti tundmata ja mõistmata on "Viimaste jedide" tegelikku väärtust keeruline, et mitte öelda võimatu, vääriliselt hinnata, aga on kosmosesiililegi selge, et olemasoleva mütoloogia jaoks on Rian teinud tõesti hiiglasliku sammu. Iseasi on see, kas vaataja suudab Johnsoni nägemusega leppida, kuna "The Last Jedi" on tõesõna hullumeelne ja pole mingi ime, et see fännid kahte leeri laiali on löönud. Mu kallis kursavend, kes oli filmi enne mind näinud ja selles suhteliselt pettunud (idikas), soovitas mulle enne seanssi, et keskenduksin ainult loole ja nii ma ka tegin. Lülitasin oma ettekujutuse tunamulluse "TFA" perfektsest jätkuloost välja ja lihtsalt vaatasin, mida Johnson mulle pakub. Aga ma ei imesta absoluutselt, et paljud sellega hakkama ei saanud, kuna kui oled kaks aastat pead murdnud, kes Rey vanemad on ning kes on Snoke, võib ikka vihale ajada küll, kui sulle järsku öeldakse, et "well, sorry, aga sellel pole tegelikult üldse vahet", sest lugu, mida Rian tahab jutustada, on hoopis teistsugune. Rey pole uus Skywalker, Snoke pole uus Emperor – ja parem ongi. Või kui täpselt sel hetkel, mil virilad fanboy'd kisama tahavad hakata, et "jälle üks lumeplaneet, kas teil üldse värskeid ideid pole!?", üks Resistance'i sõduritest nagu muuseas maast näputäie valget kraami võtab, suhu pistab ning tõdeb, et tegemist on hoopis soolaga – kui palju geniaalsemaks annab veel minna?. Sellised konkreetsed "fuck you" momendid "The Last Jedi" nii eriliseks teevadki, kuid pole üllatav, et kõik nendega kohe leppida ei suuda – ikka on kehv tunnistada, et mingi poolsuvaline vennike teab paremini, mida "Star Wars" vajab, kui sina, aastatepikkune fänn. "Empire Strikes Back" võeti ju ka algul kehvasti vastu! Jah, ma ehmatasin ka ära, kui Luke oma lightsaber'i pikemalt mõtlemata üle õla viskas, aga selle asemel et takerduda oma kujutlustesse tegelaste ja sündmustiku "õigest" jätkust, otsustasin ma nautida seda, mida Rian mulle pakkuda soovis. Ja kui end täielikult tema kätesse usaldada, on sõit võrratu.

Mõelge näiteks hetkele, mil Kylo kõik Esimese Ordu relvad Luke Skywalkeri poole suunab ja halastamatult tuld annab. Ega me tol hetkel ju veel ei tea, et Luke'i tegelikult kohalgi pole, aga kui ta kuulivalangust vigastusteta pääseb, aktsepteerime seda enesestmõistetavusega: "Jah, muidugi elas Luke selle üle, I'm buyin' it." Täpselt nii sügavale ja kaugele suudab Johnsoni režii meid viia.

Sealjuures ei väida ma aga absoluutselt, et mind osa Johnsoni valikuid kahtlema ei pannud ‒ noh, selline "kuule, oled ikka kindel?" mõte käis filmi ajal pidevalt peast läbi. Tagantjärele olen aga otsustanud mõttetu vingumise asemel nähtut embrace'ida, sest ma usun, et Rian, ilmselgelt fantastiline režissöör ja stsenarist, teab paremini kui mina, mida see seeria vajab. Mis puutub fanboy'de halastamatusse vihasse, siis tegemist on ilmselt inimestega, kellele ei mahu kuidagimoodi pähe, et "Star Wars" võib olla (ja nüüd ongi) midagi muud kui need pähekulunud read 80ndatest. Let the past die, noh, isegi Kylo Ren teab seda. Kriitikud on ju filmiga vägagi rahul ‒ ja mitte ainult need vanad tähtsad filmikriitikud, vaid ka seeria tulihingelised fännid, kes podcast'e või videoarvustusi treivad. Mitte et tegemist veatu filmiga oleks ‒ Rose'i ja Finni kõrvalliini väärtuslikkus on kaheldav, seda kinnitan minagi ‒, aga tervikut see ei riku, eriti kuna see tegelastele (ja ka vaatajale) olulise õppetunni annab. Khm, khm, mitte üheski teises ("Star Warsi") filmis poleks selline kangelaslik plaan võinud ebaõnnestuda ja hoopis hävingut tuua. See on vaid üks paljudest ideoloogilistest sõnumitest, mida "TLJ" edukalt õpetab. Loomulikult on neid faktoreid veel ja veel, aga ühest vaatamisest ja arvustusest on vähe, et õiglaselt hoomata kõike, mida "TLJ" seeria fännile pakub.

Filmiaasta 2017 suurimad kangelased

"Jigsaw" (2017)

"Sae" seeria on end ammendanud. Iseenesest arvati seda juba pärast esimest ja kolmandatki osa, rääkimata seitsmendast, kuid kui ka seitse aastat mõttepausi pole piisav aeg, et korraliku stsenaariumiga lagedale tulla, ei päästa "Saagi" küll enam miski.

Torture porn'i lipulaevaks peetud seeria on tegelikult küllalt eriline fenomen. Tegemist on ainsa filmiseeriaga ajaloos, mille seitse esimest osa on antud välja järjestikustel aastatel – varem hoidis rekordit "Politseiakadeemia" kuue järjestikku välja antud osaga. Sealjuures pole "Saage" kunagi uisapäisa valmis vorbitud: vastupidi üldlevinud arvamusele, et "Sae" seeria ei kätke muud kui verd ja soolikaid, iseloomustab filmisarja hoopis keeruline ja ettearvamatu süžee, mis vaatajalt pidevat mõttetööd nõuab. Kahtlemata kõige intelligentsem õudusfilmiseeria, mida näinud olen.

Seetõttu on "Jigsaw" kanda küllalt raske koorem: taaselustada aastaid varjusurmas olnud seeria, rahuldada vanu fänne ja püüda uusi, jätkata eelmiste "Saagide" lugu, leida John Krameri tagasitoomiseks loogiline võimalus. Iseenesest on näha, et seda kõike on ka üritatud ja mõnega isegi päris asjalikult toime tuldud, aga üldmulje on pigem kesine – "Jigsaw" on hale vari "Sae" kunagisest hiilgusest. Mitte sugugi enamat kui näiteks aasta alguses linastunud "Ringid", mis pärast kahtteist aastat kurikuulsa Samara jälle popiks tegema pidi.

"Jigsaw" häda on eelkõige selles, et ta pole (ega tegelikult üritagi olla) piisavalt omanäoline, et ülejäänud seeriast eristuda. See on konkreetne järjelugu, mis järgib täpselt sama malli nagu varasematel "Saagidel" kombeks, nii et võrdlustest paremate osadega ei pääse üle ega ümber. "Jigsaw" oleks justkui kirjutatud mõne õpiku või manuaali järgi, kuid kahjuks pole stsenaristid pihta saanud, et "Sae" põhielementide taaskasutamisest ei piisa, et paeluvat filmi teha. Tulemus on loodetule hoopis vastupidine: kuna "Jigsaw" on ülesehituselt "Sae" eelmiste osadega äravahetamiseni sarnane, meenub igal käänakul, kui palju paremini sama asja varem tehtud on.

Pildil üks väheseid põhjuseid, miks "Jigsaw" vaadata kõlbab

Olenemata sellest, et Eesti kinodes on "Jigsaw" alla 16-aastastele keelatud, näib film kui kunagise jõhkra piinaseeria lastesõbralik versioon, mil pole vajalikku toorust, julgust ega ootamatust, et seeria fänni paeluda. Kui varasemate osade sündmustikud on aset leidnud piiratud aja jooksul (sageli üks-kaks tundi), mis tegevusele tugeva tempo ja pinge peale on keeranud, venib "Jigsaw" mitme päeva peale ega tekita kordagi tõsist ohutunnet, kuna, noh, kiiret pole ju kuhugi.

Kes Krameri möödunud surmalõksude ja -mängudega tuttav on, teab hästi, milliste peensusteni ta need valmis timminud on – nüüd aga uitavad Jigsaw ohvrid rahumeeli ringi ega pruugi tegelikult isegi mängule pihta saada, kuna juhistega kassetid on suvaliselt laiali laotatud ja reeglid on paras segapuder. Rumaluse tipp on muidugi see, et mängus osaleb ka inimene, keda Kramer tegelikult hukka ei mõista – mis ajast meie raudkindlate põhimõtetega insener sellist haltuurat teeb? Vana hea Kramer, keda "Sae" esimestest osadest mäletame, ei salliks sellist korralagedust silmaotsastki, võin kindel olla.

Ma usun, et pärast sellist filmi on nüüd mõneks ajaks "Sae" seeriaga lõpp. Olgugi et tehtud heade kavatsustega, on "Jigsaw" antud filmisarja halvim osa, mis oleks võinud väga vabalt ka tegemata jääda. Otsast otsani loogikavigu täis filmi ainus lunastav element on nutikas lõpupööre, kuid ka see venitatakse kahjuks liiga pikalt välja, vähendades nii üllatusmomendi efektsust. "Jigsaw" on "Saag" neile, kes originaalseeriast kunagi aru ei saanud ning vaatasid vaid selleks, et inimesi suremas näha. Kuigi ega siin isegi surmastseenide poolest midagi erilist tehta, varasemate osade kõrval paras lastekas...

kinoveeb.delfi.ee

"Cult of Chucky" (2017)

"Child's Play" seeria, 80ndate reliikvia, kuulub väheste filmisarjade sekka, mis ligi kolmkümmend aastat ilma uusversioonita vastu on pidanud. Tänada selle eest tuleb meest nimega Don Mancini, kes alates 1988. aastast, mil seeria alguse sai, pingsalt valvanud on, et kurikuulus tapjanukk Chucky valedesse kätesse ei satuks.

Kui esialgu juhtis Mancini Chucky tegemisi vaid stsenaristina, istub nüüd mees juba kolmandat korda ka lavastajatoolil. Ja tuleb üpris kenasti välja, kuna alates 2004. aasta "Chucky pojast" on seeria vaid ülesmäge läinud. Tõsi küll, kinodesse enam ei pääseta ja eelarvedki on napid, kuid ega see tänasel netflixiajastul mingi häbiasi pole – annabki tegijatele suurema vabaduse igasugu hullusteks, mida kinolinal proovida ei söendaks. "Cult of Chucky" läheb selles vabaduses ehk isegi natuke liiga kaugele, kaotades mõneti ära traditsioonilise filmi ülesehituse, kuid vaevalt see seeria fänne eriliselt morjendab.

Nimelt on "Cult of Chucky", seeria seitsmes sissekanne, ennekõike järjelugu või episood filmisarjast. See vast tema suurim nõrkus ongi – eraldiseisva teosena ta tervikut ei moodusta. Iseenesest poleks sellest lugu, kuna viimasel ajal tuginevad kinofilmidki (mõelge näiteks "Näljamängude" viimastele peatükkidele) sarjalikule põhimõttele, kus üks film ei alusta süžeeliine ega ka lõpeta neid, jättes fännid järge ootama, kuid "Chucky" seeriaga on pisut teisiti. Nimelt pole väikese kaliibriga õudusfilmisarja korral sugugi nii kindel, et järg üleüldse tuleb – ning kui tulebki, siis kes teab millal. "Cult of Chucky" jaoks läks aega neli aastat ning vaevalt järgminegi kiiremini valmis saab – seetõttu on ebaviisakas fännidele, kes kaua oodanud, filmi lõppedes sisuliselt tühjad pihud jätta.

Aga olgu, oletame hetkeks, et "Chucky 8" on juba eeltootmisel ning ilmub 2018. aasta oktoobris. Sellisel tingimusel on "Cult of Chucky" üks pagana vinge ja pöörane trip, mis viib Chucky kohtadesse, kus ta veel kunagi käinud pole (seda tegelikult nii otseses kui kaudses mõttes). See on 1988. aastal alanud filmisarja kohta hullumeelselt uuenduslik ja värske, säilitades siiski seeriale omase tunnetuse, õuduse ja koomika suurepärase tasakaalu. Erinevalt näiteks tulevast "Halloweenist" või "Terminaatorist" (peaksid ilmavalgust nägema vastavalt järgmisel ja ülejärgmisel aastal) ei salga "Child's Play" seeria ühtki oma varasemat sissekannet maha – risti vastupidi! Viiteid jagub liialdamata igale osale ning tagasi on ka esimese ja teise filmi peategelane Andy Barclay kunagise lapsnäitleja Alex Vincenti kehastuses. Teist nii tihedalt seotud õudusfrantsiisi pole veel kohata õnnestunud.

Kui "Cult of Chucky" lõppenuks ammendavalt või vähemasti mõõduka cliffhangeriga, poleks mul vaat et midagi kritiseerida. See on meelelahutuslik, verine ja ootamatult nutikas õuduslugu seerias, mille keskmes on ropu suuga ja kentsaka väljanägemisega tapjanukk – mida siit ikka peale loominguliste mõrvastseenide, ägedate one-linerite ja hullumeelsete ideede oodata? Sealjuures ollakse eeskujuks otse-videole-žanrifilmidele üleüldiselt – pole tingimata vaja suurt eelarvet ja stuudiot, et midagi vinget teha. Fänni õudukaisu täidab "Cult of Chucky" ära, iseasi kas päris neljaks aastaks...

kinoveeb.delfi.ee

"Amityville: The Awakening" (2017)

Amityville'i lugu on legendaarne. Jõhkrad mõrvad ja ajaloo üks kajastatumaid kummitamisjuhtumeid on alust andnud tohutule hunnikule õudukaile, mis kõik keerlevad just selle pahaendelise maja ümber. Tõesõna, Amityville'i-nimelisi teoseid on tänaseks kahekümne kanti, üks hullem kui teine. Isegi filmisarja esimene osa, 1979. aastal ilmunud nimekas "The Amityville Horror", on pigem kultuslik kui reaalselt kvaliteetne teos, ehkki oma võlu tal tänini on. Hiljem on seeria, kui 2005. aasta uusversioon välja arvata, mandunud telefilmide tasemele ning asjaolu, et tänavune "Amityville: Kurjuse ärkamine" üldse kinolinal laiutab, on paras üllatus.

Lausa anomaalia, kui aus olla. Nimelt on uut "Amityville'i" korduvalt nii ringi lõigutud, edasi lükatud kui ka ümberfilmitud ja -nimetatud, kuid kolme aastaga see USA kinodesse siiski pääsenud pole. Isegi nüüd, kui "The Awakening" Eesti kinopublikule vabalt kättesaadav on, ootavad ameeriklased teadmatuses uut linastuskuupäeva, mida tõenäoliselt sel aastal (või siis üldse kunagi) ei tule. Nojah, ega nad selle arvelt paljust ilma jää.

Tõsi ta on – uusim osa, sarnaselt eelkäijatega, pole kuigi õnnestunud tükk. Järjega tegelikult tegemist pole, kuigi pealkirja järgi võiks seda ehk reboot'iks pidada; "Amityville: Kurjuse ärkamine" on eraldiseisev lugu, mis leiab lihtsalt aset samas majas, kus Ronald DeFeo jr 1974. aastal oma pere jõhkralt mõrvas. Ses mõttes on uus "Amityville" isegi parajalt nutikas, et tegevustik toimub n-ö päris maailmas – üks tegelastest, klišeelikult tobe õudukafänn Terrence (Thomas Mann), vehib nii "Amityville'i õuduse", selle järje kui ka uusversiooni DVD-dega. Noh, analoogne metavärk nagu Wes Craveni "Uues luupainajas" ("New Nightmare", 1994), aga loomulikult mitte pooltki nii nutikas või läbimõeldud. Pigem ongi uitmõte stiilis "mõtle, kui lahe oleks, kui tegelased Amityville'i majas vana "Amityville'i õudust" vaataksid" pikemalt kaalumata filmi susatud. Pahaks ma seda ei pane, kuid täit potentsiaali antud lähenemise puhul kindlasti kasutatud pole.

Filmi üldjoontes igavalt traditsioonilisele sisule – teate küll, pere kolib vanasse hirmsa väljanägemisega majja, kus kummitab – lisab vürtsi asjaolu, et nõrgim pereliige, paranähtustele vastuvõtlikem tegelane, on sedapuhku kõne- ja liikumisvõimetu James (Cameron Monaghan), mitte mõni väike laps. Kahjuks pole "Kurjuse ärkamine" lugu paralüüsis noormehe ränkraskest võitlusest deemonitega, kes teda painavad; sündmustiku keskmes on hoopis tema kaksikõde Belle (imeilus Bella Thorne) ja James pole oma luukereliku väljanägemisega palju enamat kui tont, keda karta. Kuna erilist sümpaatiat ühegi tegelase vastu ei teki – pereema depressiivsus rajab teed psühhoosile ja mainitud õde pole enamat kui pohhuistlik tiinekatšikk – kutsub õnnetus olukorras James esile pigem ehmatusi ja õudu kui kaastunnet.

Kõigele vaatamata ei hakka film hetkekski otseselt vastu: kui tead, mida vaatama lähed (ja "Amityville'i" puhul on see üpris selge), ei saa ju ka pettuda. See on naiivne, täis kesist näitlemist ja telefilmilikult odava väljanägemisega, võrdluseks näiteks "Ringid" või MTV telesari "Scream", kuid ebameeldivana see meelde ei jää: juures on mingi sõnulseletamatu lunastav aspekt, võib-olla seesama mainitud õudukafänni-perspektiiv, mis etteheited kehtetuks muudab. Noh, ütleme nii, et kui tuleb välja, et iga teine jump scare on hoopis mõne tegelase õudusunenägu, on film selgelt piisavalt rumal, et kriitikast mitte välja teha. Niisiis ongi "Kurjuse ärkamine" madala lennu ja väheste taotlustega filmike ning tema primitiivsuse peale otseselt mõtet pahandada pole. Tõsiasi on see, et läbivalt kehvakesest filmisarjast on uus "Amityville" üks etemaid, olgugi et sel võrdlusel pole komplimendina erilist väärtust.

NB! Postrit ma seekord ei postita, kuna sel filmil pole ühtegi ilusat postrit.

"Annabelle: Creation" (2017)

James Wan on end pädeva lavastajana tõestanud ammugi, tema kui produtsendi käe all valminud teosed pole aga sugugi nii kindlad täistabamused olnud. "Annabelle", "Kurja kutsumise" seeria esimene spin-off, kukkus välja näiteks üpriski mannetult, jäädes selgelt Wani enda filmide varju. Mitte et see mingi eriline häbi oleks – praktiliselt iga tänapäeva kinolevi-õudukas kahvatub Wani stiilse ja peensusteni kaalutletud loomingu kõrval.

Õnneks on teiseks katseks režissöör välja vahetatud ja pukki pandud David F. Sandberg, kes omaenda varasema lühifilmi põhjal mulluse täispika "Tuled surnuks" väntas. Antud teos polnud midagi märkimisväärselt erilist, aga debüütfilmi kohta igati väärikas ponnistus – kindla käega lavastatud ja nii omanäoline, kui üks lihtlabane kummitusõudukas üldse olla saab. Sama kehtib tegelikult ka uue "Annabelle'i" kohta, ehkki viimane on kahtlemata intensiivsem, terviklikum ja, mis seal salata, parem film.

"Annabelle: loomine" on, nagu ilmselt pealkirigi reedab, eellugu, mis tekitab nüüd tagantjärele küsimuse, miks ei võinuks juba esimene "Annabelle" kurjakuulutava nuku algetest kõnelda. Tõepoolest – 2014. aasta "Annabelle", mis on tegelikult samuti "The Conjuringi" eellugu, ei anna isegi korralikku selgitust, kuidas portselannukk Warrenite, seeria kesksete tegelaste kätte sattus, ning on retrospektiivis lihtsalt täiesti mõttetu augutäide. Õnneks lähevad kaks osa "Loomise" lõpuks ots-otsaga kokku, nii et järgmist tühimikku, mida õudukafännidest kinokülastajate rahaga kinni toppida, seekord ei teki.

Aga "Loomine" on täitsa hea, olenemata sellest, kui vähe või palju ta seeriale omalt poolt juurde annab. Süžeest ei maksa eriti rääkida, kuna kummitusõudus on ennast sisulisest küljest ammugi ammendanud – isegi Wan ei ole suutnud (ega vast proovinudki) "Kurja kutsumise" seeriaga ratast uuesti leiutada –, aga arvestades küllalt kindlat raamistikku, mis "Loomisele" kui eelloole ette seatud on, pole stsenaariumil sugugi viga. Oma funktsioon täidetakse ära, klišeedesse ei laskuta.

Sisu pole sel korral olnud nagunii tegijate esmane prioriteet – tähtis on see, et oleks õudne. Ja õudne ta tõepoolest on, lausa päris karmilt. Sandberg, nutikas mees, ei kasuta praktiliselt üldse tänapäeva õudukates harjumuspäraseks kujunenud ehmatuskohti, nii et õnnetu vaataja ei saa mitte võpatada ja karjuda, et seejärel mugavustsooni naasta, vaid peab pikki minuteid järjest kartuses ja ebamugavustundes piinlema. Eks hirm ole suures osas individuaalne asi – kes teab, võib-olla olen hoopis ise pehmeks muutunud –, aga mõnel järjekordsel hetkel, kui Sandberg tegelase üksinda pimedasse lastetuppa saatis, tabasin end küll mõttelt, et miks ma ennast niimoodi piinan. Ses mõttes igati efektiivne tükk.

Nii et õudukafännid saadaksin küll otsejoones kinno. Mis seal salata, midagi sarnast on ilmselt juba varem nähtud, aga ega seal väga vahet pole, kuna "Annabelle: loomine" panustab esmajoones emotsioonile ja seda pakub ta tõesti küllaga. Ja noh, kuna antud film kuulub seeriasse, millel esialgu veel otsa ei paista, tuleb ta varem või hiljem ära vaadata nagunii – muidu ei saa enam järgmistele filmidele täpselt pihta. Mina jäin igatahes rahule.

"Tra, viskame selle nuku kähku kaevust alla, muidu tehakse äkki veel paar järge..."

"Leatherface: Texas Chainsaw Massacre III" (1990)

Olgugi et "Texase mootorsaemõrvad" on õudusžanri jaoks hindamatu väärtusega teerajaja, ei ole mul selle poolearulise filmiseeria ees tegelikult erilist respekti. Seda tuleb aga tõdeda, et kui poleks Texase mootorsaagi, poleks meil ka Matthew McConaughey'd (neljandast osast) ja Viggo Mortenseni, ning nende andekate meeste tutvustamise eest olen küll südamest tänulik. Kolmas osa võib algsest seeriast vabalt kõige parem olla: Texase atmosfäär on põrgulikult lahe (see on naljakas, sest seal on kuum vms), verd lendab aegu arvestades päris korralikult ja Sawyerite perekond on jällegi väga kreisi. Psühhopaatide castimisega on see frantsiis ikka naelapea pihta tabanud.

Probleemid: Leatherface näeb ilgelt tard välja (tõsi, ta ongi tard, aga disain on seekord ikkagi halb - vaadake kasvõi postrilt ta rõvedat lõusta) ja

KUIDAS KEN FOREE ELLU JÄI? Näidati ju üsna üheselt, et Leatherface ta pooleks saagis. Ühest ellujääjast oleks täitsa piisanud.

Järg on see ainult tinglikult, tänapäevaste terminite kohaselt ikka puhas reboot. Ajajoone mõttes on see seeria täielik clusterfuck: esimesed kaks osa sobivad nagu mingil määral kokku, kolmas on reboot, neljas on reboot, siis tuleb ametlik remake ja selle prequel, siis üldsegi "Texas Chainsaw 3D", mis on otsene järg originaalile, ja praegu tehakse nendele kõigile omakorda eellugu. Edu sellele, kes siit mingit loogikat leida üritab.

Head näitlejad, hea vibe, hea film (?). The saw is family!

Jah, te ei eksi - kaader on jalgupidi lihakonksudega

üles riputatud poolsurnud tegelase perspektiivist

"The Purge: Election Year" (2016)

"Patupuhastuse" seeria sai alguse 2013. aastal, mil tuntud õudusfilmistuudio Blumhouse'i toodetud odavfilm oodatust kordades rohkem raha teenis. Tänavu oleme jõudnud kolmanda osa juurde. Kui "Valimisaastal" üldse mingeid probleeme on, peituvadki need suuresti tema enda eelkäijates: kolmandal korral ei jää muud üle, kui vaatajale tuttav info uuesti läbi kedrata. Iga "Patupuhastus" keskendub erinevatele tegelastele, aga nende teguviisid on sellegipoolest võrdlemisi sarnased, ning seetõttu tekitabki "Valimisaasta" tunde, nagu kinoekraanil toimuv oleks juba pisut teistsuguses versioonis ära nähtud. Filmi keskosas leitakse oma identiteet ning siis muutub olukord põnevamaks, aga üldpildis jääb värskusest vajaka. Tavalise kinokülastaja jaoks ei tohiks "Valimisaastal" aga suurt viga olla: korralikud näitlejad, stiilipuhas režii, ärev tempo ja kamaluga põnevust – suvise meelelahutusena "Patupuhastus" alt ei vea.

Täielikku arvustust lugege Kinoveebist.

"The Conjuring 2" (2016)

Mul on kurb näha, kui tihti õudusfilmižanrit võrdlemisi pealiskaudsete kokkupuudete põhjal kategooriliselt maha kantakse. Jah, viimastel aastatel kinodesse jõudnud õudukad pole tõepoolest olnud alati sellised, mida oma žanri nime ja au esindama sooviks, aga pelgalt mainstream-toodangu alusel tervet žanrit hinnata on sellegipoolest ebaaus. Kuid tehakse seda ju ikkagi – ja seepärast olengi ma rõõmus, kui vahetevahel mõni andekas filmitegija žanrikino eest välja astub. Tunamullu tegi seda David Robert Mitchell täiesti fenomenaalse õuduslooga "See jälitab sind" ja eelmisel aastal Robert Eggers šokeeriva "Nõiaga". Nüüd on õudusfilmide jaoks tulnud lunastust otsima James Wan.

Wan pole selles žanris sugugi uus nimi, kaugel sellest. Mees tõusis õudukafännide jaoks orbiidile juba rohkem kui kümnendi eest, mil lavastas kurikuulsa "Sae" seeria esimese peatüki, mis erinevalt oma järgedest pigem psühholoogilise põneviku kui jõhkra verevalamisena meelde jäänud. Wani tõeline tähetund algas aga 2010. aastal, mil kinodesse jõudis "Astraal". "Kurja kutsumine" tõstis latti veelgi – isiklikult pean ma seda Wani kõige terviklikumaks teoseks, milles esindatud kõik mehe eksimatult äratuntava režii tugevamad küljed. Seega võib järje lavastamist mõnevõrra riskantseks pidada: kuidas trumbata üle filmi, mis põhimõtteliselt defineeribki praeguse aja kummitushorrori oma parimas vormis?

James Wan on tark mees ning teab väga hästi, kui suured ootused ja eeldused tema teostel lasuvad. Seetõttu on "Kurja kutsumine 2" tema senistest teostest ("Kiired ja vihased 7" jääb hetkel arvestusest välja) selgelt ambitsioonikaim. Vaadake kasvõi filmi kestusaega – 2 tundi ja 14 minutit on õuduka jaoks praegusel ajal ennekuulmatu, isegi kuuekümnendatel oli säärase pikkusega žanrifilme vähe. Kahekordistunud on ka eelarve ja see paistab teosest kenasti välja: rohkem on tegevuspaiku, tegelasi, film on üleüldiselt komplekssem. Kogu teos on oma tunnetuse poolest nii-öelda suurem ning kuigi ma tahaksin filmi suhtes valdavalt positiivseks jääda, tuleb tunnistada, et üheskoos eelmise osa lihtsusega on kaduma läinud hulganisti hirmu ja ohutunnet.

Wan on endiselt suurepärane lavastaja – see paistab praktiliselt igast kaadrist välja –, aga tõeliselt õudse ja painajaliku atmosfääri loomisega tuli ta eelmises filmis oluliselt paremini toime. Jah, filmi esimesse poolde jagub intensiivseid stseene küllaga (tõenäoliselt isegi piisavalt, et nõrganärvilisem vaataja lõpuminutiteni sügavasse šokki jätta), kuid üleüldiselt pakub film kinopublikule oluliselt turvalisema ja rahulikuma elamuse kui tema eelkäija. Samas võib mõnevõrra teistsugune suund täiesti teadlik valik olla, kuna Wan on tõepoolest tark mees ja ehk taipas ta isegi, et enda ületrumpamiseks oleks tarvis hoopis uus rütm leida. Äkki rõhub "Kurja kutsumine 2" just seetõttu pigem perekondlikele suhetele ja emotsioonidele kui vaataja hirmutamisele? Oleks ilmselt paslik öelda, et "Kurja kutsumine" on parem õudusfilm, aga "Kurja kutsumine 2" lihtsalt parem film.

kultuur.err.ee

"10 Cloverfield Lane" (2016)

Enne kui saab käesoleva filmi juurde minna, tuleb korraks naasta 2008. aastasse, mil jõudis kinodesse väriseva käsikaameraga filmitud koletislugu "Cloverfield". See väikese eelarve ja eripärase reklaamikampaaniaga ulmekas kogus kiiresti hulganisti kassatulu, vaatajate seas nii andunud fänne kui kirglikke vihkajaid, ning jättis mõnegi huvilise kannatamatult järge ootama – "Cloverfieldi" sündmused ei leidnud ammendavat lõpplahendust ega pakkunud õigupoolest isegi selgitust, mis filmis täpsemalt aset leidnud oli. Kuid ootama need fännid jäidki, kuna pidevatest kõlakatest ja isegi "Cloverfieldi" autorite lootusrikastest kommentaaridest (lavastaja Matt Reeves rääkis võimalikust järjest juba 2008. aasta filmi esilinastusel) hoolimata ei saanud projektist kunagi reaalsust.

Nüüd, kaheksa aastat hiljem kuulutas J.J. Abrams, nii toonase kui ka tänavuse filmi produtsent, välja salapärase teose nimega "10 Cloverfield Lane", mis pidavat tema sõnutsi eelnimetatud kassahiti veresugulane olema. Abramsi sõnavalik on muidugi nutikas: "veresugulane" on piisavalt lähedane seos, et kunagistes fännides huvi tekitada, kuid mingit sisulist kattuvust see tegelikult ju ei eelda. Ja vaevalt et keegi sellest praeguses olukorras üldse puudust tunneb, kuna "Cloverfieldi tee 10" on oluliselt parem film, kui ükski otsene järg iial olla saanuks.

Sisust ma eriti rääkida ei tahaks, kuna just nagu eelmise "Cloverfieldi" puhul, on ka uue filmi võlu juures tähtis roll mängida salapäral ja teadmatusel. Reklaamiosakond on jällegi tipptasemel: filmi treiler jääb süžee osas just piisavalt napisõnaliseks, et ühtegi olulist pööret ära andmata vaatajas huvi tekitada. Ja samasuguse saladuslikkusega liigutakse ka läbi filmi: mõnel hetkel võib küll arvata, et tead, mis juhtuma hakkab, kuid enamasti pööratakse see sama mõte kohe pea peale või suundutakse sootuks teises suunas. Sellest hoolimata pole "Cloverfieldi tee 10" sugugi korrapäratu või kaootiline – iga pööre tuleb loogiliselt kohalt ning muudab kinoelamuse oma etteaimamatuses eelkõige ikkagi põnevamaks.

Kuna parajalt suur osa tegevustikust leiab aset kinnises maa-aluses punkris, milles vaid kolm inimest, on küllalt loogiline, et vastutus filmi usutavuse ja, noh, tegelikult ka enamvähem kõige muu eest, lasub paljuski näitlejate õlul. Ja kui cast koosneb inimestest nagu John Goodman, Mary Elizabeth Winstead ja John Gallagher jun, on see ainult hea asi. Goodman on siin eriti meeldejääv, kuna suudab oma tegelase vaevuaimatavate detailide abil ühe hetkega muhedast vanapapist totaalseks psühhopaadiks muundada ning siis sealt jällegi täielikku meelerahusse ja sentimentaalsusesse tagasi libiseda. Winsteadi ja Gallagheri andekuses ei tohiks samuti keegi kahelda, kuid nende rollid säärast mitmekülgsust ei nõua ning rõhuvad eelkõige vaatajapoolse sümpaatia peale. Tuleb tunnistada, et Winsteadi, 21. sajandi nimekaimat scream queen'i, kes viimastel aastatel indie-draamadesse ja nappidesse kõrvalosadesse sumbunud on, on tõsine heameel üle pika aja jälle žanrifilmis näha. Eriti kuna tema tegelases leidub viiteid nii omaenda varasematele rollidele filmides "The Thing" ja "Visa hing 4" kui ka naiskangelaste etalonile Ripleyle kultuslikust "Alieni" seeriast.

Nii et kui keegi minult küsib, milline peaks olema üks hea ulmefilm, siis soovitan pilk pöörata just nimelt "Cloverfieldi tee 10" poole. Sest ulme ei eelda alati suurejoonelisi lahinguid, ebamaiseid koletisi, fantastilisi eriefekte või peadpööritavat action'it – esiteks on vaja ikkagi põnevat lugu, korralikku atmosfääri, usutavaid karaktereid ja läbivat pinget, ning alles siis kui need olemas on, võib tagasi eelpool nimetatud kriteeriumite poole suunduda. "10 Cloverfield Lane" põimib neid päris kenasti. Võluvalt saladuslik ulmefilm.

kultuur.err.ee

"Batman v Superman: Dawn of Justice" (2016)

Samal ajal kui Marvel oma kinouniversumiga halastamatult juba kolmandale ringile läheb, on DC koomiksifännide rahakottide tühjendamisega alles alustamas. Paistab, et varasemalt filmide kinokunstilisele väärtusele rõhunud stuudio on konkurentide töötempot jälgides viimaks mõistnud, et kvaliteet jääb tänapäeva filmitööstuses teisejärguliseks ning hoopis kvantiteet on see, mis ruulib. Sest "Batman vs Superman" ei jää pikalt üksinda – juba tuleval aastal jõuab ekraanile "Justice League" ning sealt edasi muutub graafik üha tihemaks. Ja kui nõudlust on, siis ei saa seda ka otseselt pahaks panna.

Küll aga saab pahaks panna halbu filme. "Batman vs Superman" on täielik korralagedus. On raske öelda, kas selle korralageduse taga peituvad head ideed ja andekad inimesed või ongi tegemist katastroofiga, aga korralagedus ta igatahes on. Esimese emotsiooni põhjal julgeksin arvata, et positiivsed elemendid suudavad napilt negatiivse kompenseerida, kuid olukord võib väga vabalt ka täpselt vastupidine olla, kuna "Batman vs Superman" on nii mahukas film, et nõuab vähemalt paaripäevast seedimist. Või siis on see film lihtsalt segane ja seedimine muudab asja ainult hullemaks. Ma ei ole päris kindel.

Kindel olen ma aga selles, et hullumeelne paanika, mis paari aasta eest vallandus, kui Ben Affleck Batmani rolli valiti, oli täiesti põhjusetu. Affleck on raudselt selle filmi parim osa ning tema Batman pakub väärt konkurentsi isegi Bale'i omale (ning teda peeti enamvähem perfektseks). Ülejäänud vigade lunastamiseks sellest ei piisa, aga õnnestunud casting annab vähemasti tulevaste Batmani-filmide jaoks korralikud eeldused. Ja see on võit omaette, kuna viimaste kuulduste järgi peaks neid lausa kolm tulema.

Superman on seevastu endiselt natuke liiga iseloomutu tegelane. 2013. aasta "Terasmehega" võrreldes on edasiminek küll märgatav ning täheldasin seekord temas kohati isegi teatavat inimlikkust, aga karakterina pole Superman siiski palju enamat kui üks äärmiselt igav ja ühekülgne kuju. Õnneks on ta seekord pisut õrnem ja haavatavam kui eelmises filmis, kus tehti varakult selgeks, et Superman valu ei tunne, ning seeläbi igasugune pinge juba eos ära nulliti. Batmani ja Supermani võitlus on oodatust oluliselt võrdsem. Kusjuures kahe kangelase vahelise ekraaniaja jagamisega on siin vaat et perfektset tööd tehtud – pole sugugi lihtne öelda, kummale neist põhjalikumalt pühendutakse.

Tõsisemad probleemid tekivad tegelikult alles filmi viimases vaatuses, kus eriefektimeistritele näiliselt täiesti vabad käed antud on. Isegi võrdlus suvise "Fantastilise nelikuga" poleks sugugi kohatu – kehvasti lavastatud ja räigelt ülepakutud möllu leidub kahjuks mõlemas. Ei saa salata: IMAX-ekraanilt on säärast hullumeelset lammutamist täitsa tore vaadata, aga tundsin sellegipoolest, kuidas filmi sisuline väärtus ja tõsiseltvõetavus iga Doomsday (see koletu elukas, kes fännid juba treilerites vihale ajas) möirge arvelt üha madalamale langeb. Saan aru, et Superman on maaväline tegelane ja vajab seega maavälist antagonisti, kuid ka ulmel ja fantaasial peaksid omad piirid olema. Suspension of disbelief on tore asi, aga seda ei saa rakendada lõpmatult ning mingist hetkest muutub ekraanil aset leidev hoomamatu tohuvabohu lihtsalt tüütuks.

"Hoomamatu" on lõpptulemusele isegi päris asjakohane kirjeldus. Ühest vaatamisest sellise filmi puhul igatahes ei piisa – raudu on tules pisut liiga palju, et kohe esimese korraga adekvaatne tervikpilt kokku saada. Võib-olla selles probleem peitubki: üritatakse saavutada rohkemat kui tegelikult võimelised ollakse. Ning see on mingi tasandini täitsa mõistetav – film, mille pealkirjas sisalduvad kahe kõigi aegade kuulsama superkangelase nimed, peabki ambitsioonikas olema. Iseenesest võiks selline film ka hea olla, aga see on juba natukene raskem ülesanne. Halvimal juhul on "Batman vs Superman" lihtsalt 150 meelelahutuslikku minutit. Ja see pole minu arust sugugi paha saavutus.

(Jah, ma tean väga hästi, et "Batman vs Superman" pole õudusfilm, aga kriitikute ülinegatiivset reaktsiooni arvestades pole ta sellest ka väga kaugel.)

"Damien: Omen II" (1978) † "The Final Conflict" (1981)

Möödunud nädalal alustas "Oomeni" filmiseerial põhinev A&E draamasari "Damien", nii et pidasin sobilikuks enne seriaali juurde asumist algmaterjaliga põhjalikumalt tutvust teha. Seeria esimene film on üks minu suuri lemmikuid, 70ndate satanistlik horror oma parimas vormis, kuid järgede vaatamiseni ma sellegipoolest varem jõudnud pole. Mis on olnud selgelt vale valik.

---

"Damien: Omen II" on suhteliselt ideaalne järg: truu originaalile, samas ikkagi küllalt uuenduslik ja värske. Ainus probleem on mõnevõrra üksluine sisu: selline "keegi avastab, et Damien on paha, ja sureb mõne minuti jooksul" skeem muutub pärast mitmekordset kasutamist pisut tüütuks ning takistab lugu arenemast ‒ kuidas saab üldse müsteeriumit lahendada, kui iga inimene, kes edusamme teeb, kohe ära tapetakse? Selles suhtes töötab esimese filmi struktuur märksa paremini: asjapulgad küll surevad, aga see ei lükka lõpplahendust edasi, vaid pigem aitab selleni jõudmises kaasa. Vastupidiselt teisele osale, kus uurimine iga surmaga jälle nullist hakkab.

Samas on igal medalil kaks külge ja see kehtib ka siinpuhul: surmad, mida on sedasorti filmi kohta tõepoolest natuke ülearu, on väga meeldejäävad. Kui enamasti on õudukates üks (surma)stseen, mida ikoonilisena mäletama jäädakse (n-ö tõmbenumber), siis siin on neid kohe mitu. Oma olemuselt meenutavad need kusjuures "Final Destinationit", ka jõhkruse ja pingelisuse poolest, ehkki seletamatu tuulepuhangu asemel kuulutab "Oomenis" millegi pahaendelise kohalolu must ronk (või vares, ornitoloogia pole minu tugevaim külg).

Kiidusõnu väärivad ka näitlejatööd: William Holden on täitsa Gregory Pecki vääriline, Robert Foxworthi lievscheiberlik sarm muudab ta üheaegselt kurjakuulutavaks ja sümpaatseks, lapsnäitlejad annavad endast parima, et mitte häirivana mõjuda, ning tulevad sellega suuresti toime. On teada-tuntud fakt, et laste kohalolu on õudukates peaaegu alati parajaks nuhtluseks, aga oomeni-poiste näitlemises on mingi võluv siirus, mistõttu on isegi tobedamaid dialoogikatkeid raske pahaks panna. Umbes sama sorti siirus, mida kümmekond aastat hiljem "Stand by Me" poisid demonstreerivad. Cast on tegelikult üldse väga soliidne, peamiselt tänu veterannäitlejatele.

---

"The Final Conflict", seeria kolmas osa, ei jää eriti teisele alla, ehkki on kahe esimese filmiga võrreldes pisut teistsuguse suunitlusega, mistõttu pole ta fännidelt kunagi ühehäälset heakskiitu pälvinud. Ta võib olla tugeva õudustriloogia nõrgim lüli, aga eraldiseisvalt on tegemist sellegipoolest korraliku filmiga, mis kujutab satanismi ehk isegi realistlikumalt kui seeria varasemad sissekanded. Film on tunnetuslikult igatahes rõhuvam ja süngem, panustades pigem aeglaselt kerivale pingele ja ahastustundele kui reaalsele tegevusele. Päris slow burn see pole, aga teise osa slasherliku ülesehituse kõrval on erinevus selgelt märgatav.

Seeria eelmiste sissekannetega sarnaselt on ka kolmanda "Oomeni" alustalaks (lisaks stiilipuhtale režiile) hea näitlejateansambel: sedapuhku eesotsas noore Sam Neilliga, kes täiskasvanud Damien Thornina nii teistes tegelastes kui ka vaatajates korralikult hirmu külvab. Ma ei oska kindlalt öelda, milline Damieni kehastus triloogiasiseselt silmapaistvaim on ‒ kõik need on suhteliselt eriilmelised, erinevate motivatsioonidega ning tegelikult on lapsnäitlejat täiskasvanuga lihtsalt raske võrrelda ‒, aga Neill teeb igatahes korralikku tööd, olles mitte ainult hirmuäratav, vaid ka normanbatesilikult karismaatiline. Kusjuures sarnasus Freddie Highmore'i Batesiga on ka visuaalselt täitsa olemas.

Mis "Oomeni" seeria ja tegelikult ka selle üksikud sissekanded minu jaoks eriliseks teeb, on nende märkimisväärne terviklikkus ‒ tegemist on nii sisult kui stiililt tõelise triloogiaga, mitte lihtsalt kolme filmiga, mis üksnes ühist pealkirja jagavad. Ja see on õudukate seas pigem haruldane nähtus. Julgen soovitada. Tõsi, kümmekond aastat hiljem vändati juurde ka neljas "Oomen", seda telefilmi kujul, aga kuna sellest on tänaseks paras rariteet saanud, võib selle eksistentsi lihtsasti ignoreerida.

"Paranormal Activity: The Ghost Dimension" (2015)

"Paranormal Activity" seeria on õudusfilmihuviliste seas hirmu külvanud juba aastaid, kuigi põhjused on aja jooksul muutunud. Sellest on saanud iga kirglikuma õudukafänni tõsieluline luupainaja, sest pärast esimese osa tohutut edu on found footage stiili üle võtnud ka paljud teised filmitegijad, kes seda vähenõudlikku filmikunsti vormi puhtalt raha kokku hoidmiseks tarvitavad. Algatatud trend on mõne aastaga viinud õudusfilmitööstuse hukatusse, kus valitsevad klišeelised ja ennast kordavad tondilood ning loomingulisusele kohta pole.

"Varidimensioon" on selle kõige elav näide, tegu on igasuguste mööndusteta täiesti kohutava filmiga. See on nii piinlikult konventsionaalne, et isegi traditsioonilised hirmutuskohad enam ei toimi. Probleem ei seisne kindlasti puhtalt stuudio piirangutes, vaid ka tegijatepoolses ambitsioonituses ja suutmatuses mõne nutikama lahendusega lagedale tulla. Võib öelda, et "Paranormal Activity: The Ghost Dimension" annab terminile "õudusfilm" pisut uue tähenduse – tegu on tõepoolest nii halva teosega, et seda võib õudseks nimetada.

Täieliku arvustuse lugemiseks tellige Postimees Pluss.

"La casa 4" (1988)

Itaallaste kino on alati tuntud olnud oma veidruste ja iseäralikkuse tõttu ning "La casa 4" pole mingi erand. Alustada võib asjaolust, et filmi nime järgi peaks tegemist olema "La casa" seeria neljanda osaga, aga samas pole see otseselt mitte millegi järg. Nimelt oli Sam Raimi kultuslike "Evil Deadi" filmide itaaliakeelne tõlge "La casa" ja itaallased otsustasid selle arvelt endale tulu lõigata, ehkki sisulises pooles on sarnasusi väga napilt, et mitte öelda olematult. Seetõttu oleks sobilik filmile hoopis tema ingliskeelse pealkirja järgi viidata ja teda enda heaksarvamise järgi kas "Witchcraftiks", "Witcheryks", "Evil Encountersiks" või "The Haunted House'iks" kutsuda. Just nii mitme erineva nime all on seda teost aja jooksul tuntud.

Olenemata varastatud pealkirjast on "Witchery" märkimisväärselt originaalne film ning paistab oma eripäraga ka itaalia õudukate hulgas silma. Sisulisest poolest pole tal küll kuigi palju pakkuda ja stsenaarium on ausalt öeldes suhteliselt arulage, aga teostuses võib siin näha nii mõndagi eeskujulikku. Üldiselt on film üles võetud päris stiilselt ja atmosfäär on täitsa tõhus, isegi kui seda saadavad hingetud karakterid, kesine näitlemine ja ebarealistlik dialoog. Tõmbenumbriks on kahtlemata jõhkrad surmastseenid, mis endas enamasti omajagu piinamist sisaldavad ja oma brutaalsuses mõneks ajaks kindlasti meelde jäävad. Mainimist väärib ka vägistamisstseen.

Näitlejatööd siin erilist kriitikat ei kannata, ehkki kohal on nii mõnigi tuntum nimi. Näiteks "Knight Riderist" tuntud David Hasselhoff ei suuda ette antud materjaliga suurt midagi ära teha ja mängib oma rolli nii igavalt kui üldse võimalik, kuigi karismat ja screen presence'it jagub tal küllaga. Leslie Cumming on oma siirusega naispeaossa võrratu valik, vähemasti filmi esimesel poolel: hiljem näib ta toimuva suhtes pisut ükskõikse ja emotsioonituna. Tommy rollis olev lapsnäitleja on ahastavalt kohutav: ma pole vist kunagi nii läbivalt halba näitlejatööd näinud. Samuti astub siin üles "The Exorcisti" abil kuulsaks saanud Linda Blair, aga tema roll on suhteliselt igav ja jääb sisulises mõttes üsna kõrvaliseks.

"I Spit on Your Grave 3" (2015)

"I Spit on Your Grave" on küllalt tavatu filmiseeria. See kõik algas 1978. aastal Meir Zarchi ülimalt otsekoheselt brutaalse exploitation-klassikaga, jätkus vihatud mitteametliku järjega 1993. aastal ning sai uue hoo sisse 2010. aastal ilmavalgust näinud uusversiooni abil. Kui taaselustatud frantsiisi esimene järjelugu kordas labaselt eelmistest filmidest tuttavat struktuuri, siis "I Spit on Your Grave 3" on märksa nutikam ja ambitsioonikam teos. Kuigi häirivalt realistliku originaali võlu jääb selgi korral ületamata, on uuel filmil varuks nii mõnigi põnev aspekt, mida varasemalt selle seeria raamides uuritud pole. Tegu on äärmiselt ebastabiilse ja hüpliku arenguga teosega, mis perfektsest järjest ütlemata kaugele jääb, aga ainuüksi Sarah Butleri naasmine annab tulemusele vajaliku iseloomu ja isiklikkuse, mida teises osas selgelt vajaka oli. Kolmandal on oma kindel identiteet ja isikupära, mis ei ole alati tingimata teab mis nutikas, kuid siiski oluline, et sellises tüütavalt rutiinse ülesehitusega frantsiisis kuidagigi silma paista. Seekord heidetakse sügavam pilk vägistamisohvrite hingeellu ning püütakse vaatajale lapsikult jonnaka järjepidevusega selgeks teha, mil määral seksuaalne ärakasutamine ikkagi naise psüühikat ja edasist käekäiku mõjutab. Loos on emotsionaalsel tasandil kahtlemata omajagu tõetruudust, aga filmis see teenitud rakendust ei leia, kuna tõlgendamisruumi jäetakse minimaalselt ja kogu sõnum tehakse vaatajale ebavajalikult lihtsaks.

Sündmustikku vürtsitavad paar räiget piinamisstseeni, mis isegi "Sae" filmides nähtu seksuaalse aspekti lisamise abil üle trumpavad. Seda on raske uskuda, aga kolmanda jao vägivald jätab originaalfilmi kastratsioonist mulje kui võrdlemisi lihtsast pääsemisest. Põhimõtteliselt võiks säärast piinamist sisulisest küljest suhteliselt mõttetuks nimetada, kuid teatud jõhkrus on selle frantsiisiga kaasas käinud alati, nii et mõningane põhjendatus sel siiski on. Igatahes on tõsiasi, et seekordset kriipivalt realistlikku vägivalda on valus vaadata ka kogenumatel õudusgurmaanidel ja ekraani jälgimine on kohati tõeliselt ränk katsumus.

Peamine probleem ongi stsenaariumi ebapüsivus ja kohatine naiivsus, mis lõppkokkuvõttes kogu teose tõsiseltvõetavust devalveerib. Tegijate intentsioonid on kahtlemata õilsad olnud ning kajastatud probleemid on reaalses maailmas täiesti olemas, aga praegusel kujul on "I Spit on Your Grave 3" suhteliselt vaimuvaene moraalilugemine, mis oma ühekülgse süžee tõttu liiga lihtsameelse ja kitsarinnalisena mõjub. Olukord ei ole alati nii must-valge ning vägivald ei lahenda vägivalda, isegi kui see mõnikord niimoodi näida võib. Seetõttu on keeruline protagonistina esitletud Jenniferi mõnevõrra rumala maailmavaatega samastuda ja tema käekäigu pärast suuremat muret tunda. Õnneks aitab filmi lõpp mõtted vähe selgemasse perspektiivi panna (või siis need sealt täielikult välja lükata), kuna kogu eelnev areng keeratakse üsna kiiresti pea peale ja lugu saab endale hoopis teise vaatenurga.