Reede, 22. aprill 2016

"Smothered" (2016)

"Smotheredi" sisututvustus kõlas liiga hästi, et ma selle filmi rahuliku südamega vahele suutnuks jätta. Viis elus pettunud õudukastaari sõidavad üksildasse treileriparki, kus nad ohvritena tõsielulise slasherfilmi keskmesse satuvad? Jah, mina olen müüdud. Teadsin tegelikult üsna hästi, et midagi head siit ei tule, kuid otsustasin võimaluse anda sellegipoolest ning ega ma otseselt pettuma pidanudki. Seda peamiselt muidugi seetõttu, et mu ootused olid niigi minimaalsed ja sealt madalamale olnuks isegi nii odaval B-kategooria õudukal raske langeda.

Filmi peamine ainuke trump on üpris soliidne näitlejateansambel eesotsas Kane Hodderiga, kes end minu kunagistest kahtlustest hoolimata nüüdseks vägagi muheda näitlejana tõestanud on. On teada, et ta välimus ja senine karjäär ei luba teda iial low-budget-õudukatest kaugemale, nii et fännid, kes Hodderit näha soovivad (sh mina), on praktiliselt sunnitud halbu filme vaatama, aga vähemasti ei lase mees end sellest heidutada, valides žanrisiseselt küllalt mitmekülgseid ja põnevaid rolle. Üllatuslikult sümpaatne on ka Don Shanks, kes mõnekümne aasta eest Michael Myersit kehastas ‒ mul polnud näiteks aimugi, et mõni neist valge maski taha peitunud tummadest meestest endiselt näitlemisega tegeleb ja sellega ka täitsa kenasti toime tuleb. Bill Moseley on täpselt selline nagu Bill Moseley ikka ja Michael Berrymani roll pole muud kui napp cameo.

Aga nimeka näitlejaskonna ja suhteliselt meeldivate tegelastega filmi positiivsed küljed ka piirduvad. Mingil imelikul põhjusel jutustatakse kogu lugu ajalises mõttes täiesti suvalises järjestuses, hüpates vahetpidamata mõne minuti jagu hilisemasse aega, päeva võrra ettepoole, pooltunni või miks mitte ka terve aasta jagu tagasi... kellelegi on "Pulp Fiction" ilmselgelt natuke liiga tugevasti pähe hakanud. Võib-olla arvasid tegijad, et film jäänuks ilma ajahüpeteta natukene igavaks (mis tegelikult ilmselt tõsi on), aga vähemasti oleks jutustatav lugu sel juhul arusaadav olnud. Mitte et tegu mingi hullult kompleksse stsenaariumiga oleks, mille jälgimine vaatajalt kõrgendatud tähelepanu nõuaks, kuid selge on see, et ajajoone täiesti arulage ja pealtnäha igasuguse tagamõtteta segipaiskamine tulemust paremaks ei tee.

Soovitatav ainult Hodderi tulihingelistele fännidele ja isegi nemad peaksid lähenema ettevaatlikkusega. Mõte ohtu sattunud ekraanimõrtsukatest on tõepoolest vahva ja võimalus kunagist Jasonit final girl'ina näha pole samuti paha, aga teostus on liialt nigel, et mõni nutikas idee midagi päästa suudaks. Ei ole hea film, kohe sugugi mitte.

Neljapäev, 21. aprill 2016

"The Hills Have Eyes" (2006)

Täna 10 aastat tagasi jõudis esmakordselt Eesti kinoekraanidele film nimega "Mägedel on silmad". Uusversioonid polnud tollal sugugi uus nähtus, "The Ring" ja "Texase mootorsaemõrvad" olid juba teise ringiga läbi käinud, aga suurem buum ja õudukafännide jäägitu viha oli veel tulemata. Kümme aastat pole filmikunstis tegelikult üldse nii pikk aeg, kuid ometi on praegu raske ette kujutada, et midagi "Mägedel on silmad"-sarnast 2016. aastal kinodesse pääseks või isegi valmis saaks. Ja mitte sellepärast, et tegu niivõrd hea filmiga oleks ‒ korralik on ta muidugi, uusversioonidest kahtlemata üks etemaid ‒, aga jäljendamatuks teeb ta eelkõige iseäralik õhkkond ja jõhkralt füüsiline lähenemine.

Algab see kõik Alexandre Aja, ühe nimekaima 21. sajandi õuduka-lavastaja režiist, mis pole igal hetkel isegi otseselt "hea", küll aga on see läbivalt enesekindel ja omapärane. Ajastu stambid paistavad läbi: videomängulikult kiired montaažid võivad praegu sobimatud tunduda, aga 2006. aastal oli see kindlalt kõige popim viis, kuidas märulit edastada. 2000ndate nostalgia jaoks on praegu veel vist vara, kuid võin pea anda, et just sedasorti kergelt aegunud võtetest, mida ka "Mägedel on silmad" päris tihedalt kasutab, on mõnekümne aasta pärast järgmise generatsiooni õudukafännide maiuspala saanud. Nagu ka kogu ülejäänud filmist, kuna see on ikka väga konkreetselt oma aja slasher. Ja see on küllalt märkimisväärne, kuna enamasti üritatakse slasherite puhul 1980ndatest õpetust otsida ega pöörata otseselt tähelepanu sellele, mis üldisemalt õudukamaastikul sünnib. "Mägedel on silmad" on loomulikult vanematest teostest mõjutatud, see on ju ikkagi remake, aga Aja film on suunatud eeskätt 2006. aasta teismelistele, kes üheaegselt lõbu ja õudu tunda tahavad, mitte neile, kes kaheksakümnendatel üles kasvanud ja nüüd nostalgiat otsivad. Mis on muidugi pisut vastuoluline, kuna praeguseks on "Mägedel on silmad" minu jaoks eelkõige just nimelt nostalgialaks ning alles siis lihtsalt üks hea õudusfilm. Aga hea õudusfilm ta igatahes on ja sellele vastu vaielda ei saa.

Mis "Mägedel on silmad" minu silmis eriliseks teeb (peale asjaolu, et ma seda natuke liiga noorelt nägin ja tõenäoliselt kergemat sorti lapsepõlvetrauma sain), on filmis kujutatud karakterid, kes ühe suhteliselt lihtlabase õuduka kohta ikka äraütlemata autentsed on ‒ Carterite perekond mõjub tõepoolest nagu perekond. Ma tean, et "usutav näitlemine" peaks ühe korraliku filmi juures enesestmõistetav kriteerium olema, aga siinsed näitlejatööd on tõesti nii head, et neid ei saa kuidagi kiitmata jätta. Minu jäägitu poolehoid kuulub Aaron Stanfordi kehastatud Dougile, kes poolteise tunni jooksul saamatust kontorirotist armutuks tapamasinaks muundub. Ühtlasi on just tema see, kes oma tegevusega suurema osa gore'ist kaasa toob. Võrdlus Bruce Campbelli Ashiga "Evil Deadi" saagast on suhteliselt paratamatu ja loomulikult ka teenitud, aga Doug on ikkagi vähe teistsugune kangelane.

Ma ei tea, võib-olla nutan ma paari aasta pärast kummitushorrorit ja tondilugusid taga, kuid praegu on küll natuke kurb, et "Mägedel on silmad" esilinastus 2006. aasta 21. aprillil ja mitte täna õhtul. Ega praeguse aja õudukad polegi ju otseselt halvemad kui kümne aasta tagused, küll aga on need teistsugused, ja ma pole päris kindel, et ma seda hetkel positiivses tähenduses mõtlen. "Mägedel on silmad" jääb igatahes ainulaadseks, olgu tema ilmumisest möödas kümme või sada aastat.

Esmaspäev, 18. aprill 2016

"Hush" (2016)

Suhtun tahes tahtmata igasse uude õudukasse skeptitsismiga ‒ žanr lihtsalt on praegu sellises olukorras, et targem on ootusi madalal hoida ja võib-olla positiivselt üllatuda, kui liialt palju loota ja pärast nähtut täielikult maha teha. "Hush", mille Rotten Tomatoese skoor hetkel 100% on, nägi tõepoolest paljutõotav välja, kuid kuna sama võib öelda ka lugematute teiste filmide kohta, mis hiljem täielikeks läbikukkumisteks osutunud on, asusin "Hushi" vaatama suhteliselt puhtalt lehelt. Ning pettuma ma ei pidanud, sest "Hush" on üks tugevamaid tükke nii 2016. aasta õudukate kui ka üldisemalt sissetungifilmide seas.

Eelkõige muudab "Hushi" eriliseks asjaolu, et keskne tegelane, kelle kodu rünnaku ohvriks langeb, on kurttumm Maddie, nii et tema võimalused maniaki käest pääsemiseks on iga tavalise inimese omadest veelgi ahtamad. Sisulisest poolest midagi muud uudset vast ei pakutagi, aga naise puuet kasutatakse igal võimalikul viisil ära, ja sellest täitsa piisab, et läbivalt vaataja huvi hoida ‒ praktiliselt iga situatsioon, mis teistest sissetungifilmidest või üleüldse õudukatest tuttavaks saanud on, saab siin peategelase kurttummusest tingituna pisut teise varjundi. Ja Kate Siegel, kes kõnealust naist kehastab, on oluliselt rohkem kui järjekordne näotu damsel in distress, nii et tema katsumustele on tõepoolest põnev kaasa elada. Tabasin iseennastki filmi ajal tegelasi närviliselt taga utsitamas ("kiiremini!! ruttu nüüd, ta tuleb juba!!!") ja ma olen reeglina suhteliselt erapooletu vaataja.

Kiita võib ka lavastajatoolis istunud Mike Flanagani, kelle oskuslikkuses ma enne veel pisut kahtlesin ‒ "Oculus" tõestas küll, et mees teab, kuidas pinget ja ärevat atmosfääri luua, aga nimetatud film säras ikkagi pigem huvitava idee kui hea teostuse poolest. Varasem "Absentia" on mul veel nägemata, aga IMDb kronoloogiliselt kerkivaid hinnanguid nähes võiks küll eeldada, et Flanagan läheb iga filmiga aina paremuse poole. Ja see on igati tore, sest tema kätte on muuhulgas antud ka "Ouija 2" ‒ järg ühele ülemöödunud aasta nõrgemale laialeviõudukale ‒, nii et meil on täiesti reaalne võimalus ühe korraliku kummitusfilmi võrra rikkamaks saada.

Ma ei saa öelda, et "Hush" midagi väga erilist oleks, aga kui sissetungifilmid muidu peale lähevad, peaks see küll enamvähem kohustuslik olema. Mõnusalt verine ja närvesööv, läbivalt põnev ja alguspooles isegi õudne. Soovitan soojalt.

Laupäev, 16. aprill 2016

"10 Cloverfield Lane" (2016)

Enne kui saab käesoleva filmi juurde minna, tuleb korraks naasta 2008. aastasse, mil jõudis kinodesse väriseva käsikaameraga filmitud koletislugu "Cloverfield". See väikese eelarve ja eripärase reklaamikampaaniaga ulmekas kogus kiiresti hulganisti kassatulu, vaatajate seas nii andunud fänne kui kirglikke vihkajaid, ning jättis mõnegi huvilise kannatamatult järge ootama – "Cloverfieldi" sündmused ei leidnud ammendavat lõpplahendust ega pakkunud õigupoolest isegi selgitust, mis filmis täpsemalt aset leidnud oli. Kuid ootama need fännid jäidki, kuna pidevatest kõlakatest ja isegi "Cloverfieldi" autorite lootusrikastest kommentaaridest (lavastaja Matt Reeves rääkis võimalikust järjest juba 2008. aasta filmi esilinastusel) hoolimata ei saanud projektist kunagi reaalsust.

Nüüd, kaheksa aastat hiljem kuulutas J.J. Abrams, nii toonase kui ka tänavuse filmi produtsent, välja salapärase teose nimega "10 Cloverfield Lane", mis pidavat tema sõnutsi eelnimetatud kassahiti veresugulane olema. Abramsi sõnavalik on muidugi nutikas: "veresugulane" on piisavalt lähedane seos, et kunagistes fännides huvi tekitada, kuid mingit sisulist kattuvust see tegelikult ju ei eelda. Ja vaevalt et keegi sellest praeguses olukorras üldse puudust tunneb, kuna "Cloverfieldi tee 10" on oluliselt parem film, kui ükski otsene järg iial olla saanuks.

Sisust ma eriti rääkida ei tahaks, kuna just nagu eelmise "Cloverfieldi" puhul, on ka uue filmi võlu juures tähtis roll mängida salapäral ja teadmatusel. Reklaamiosakond on jällegi tipptasemel: filmi treiler jääb süžee osas just piisavalt napisõnaliseks, et ühtegi olulist pööret ära andmata vaatajas huvi tekitada. Ja samasuguse saladuslikkusega liigutakse ka läbi filmi: mõnel hetkel võib küll arvata, et tead, mis juhtuma hakkab, kuid enamasti pööratakse see sama mõte kohe pea peale või suundutakse sootuks teises suunas. Sellest hoolimata pole "Cloverfieldi tee 10" sugugi korrapäratu või kaootiline – iga pööre tuleb loogiliselt kohalt ning muudab kinoelamuse oma etteaimamatuses eelkõige ikkagi põnevamaks.

Kuna parajalt suur osa tegevustikust leiab aset kinnises maa-aluses punkris, milles vaid kolm inimest, on küllalt loogiline, et vastutus filmi usutavuse ja, noh, tegelikult ka enamvähem kõige muu eest, lasub paljuski näitlejate õlul. Ja kui cast koosneb inimestest nagu John Goodman, Mary Elizabeth Winstead ja John Gallagher jun, on see ainult hea asi. Goodman on siin eriti meeldejääv, kuna suudab oma tegelase vaevuaimatavate detailide abil ühe hetkega muhedast vanapapist totaalseks psühhopaadiks muundada ning siis sealt jällegi täielikku meelerahusse ja sentimentaalsusesse tagasi libiseda. Winsteadi ja Gallagheri andekuses ei tohiks samuti keegi kahelda, kuid nende rollid säärast mitmekülgsust ei nõua ning rõhuvad eelkõige vaatajapoolse sümpaatia peale. Tuleb tunnistada, et Winsteadi, 21. sajandi nimekaimat scream queen'i, kes viimastel aastatel indie-draamadesse ja nappidesse kõrvalosadesse sumbunud on, on tõsine heameel üle pika aja jälle žanrifilmis näha. Eriti kuna tema tegelases leidub viiteid nii omaenda varasematele rollidele filmides "The Thing" ja "Visa hing 4" kui ka naiskangelaste etalonile Ripleyle kultuslikust "Alieni" seeriast.

Nii et kui keegi minult küsib, milline peaks olema üks hea ulmefilm, siis soovitan pilk pöörata just nimelt "Cloverfieldi tee 10" poole. Sest ulme ei eelda alati suurejoonelisi lahinguid, ebamaiseid koletisi, fantastilisi eriefekte või peadpööritavat action'it – esiteks on vaja ikkagi põnevat lugu, korralikku atmosfääri, usutavaid karaktereid ja läbivat pinget, ning alles siis kui need olemas on, võib tagasi eelpool nimetatud kriteeriumite poole suunduda. "10 Cloverfield Lane" põimib neid päris kenasti. Võluvalt saladuslik ulmefilm.


Laupäev, 2. aprill 2016

"Batman v Superman: Dawn of Justice" (2016)

Samal ajal kui Marvel oma kinouniversumiga halastamatult juba kolmandale ringile läheb, on DC koomiksifännide rahakottide tühjendamisega alles alustamas. Paistab, et varasemalt filmide kinokunstilisele väärtusele rõhunud stuudio on konkurentide töötempot jälgides viimaks mõistnud, et kvaliteet jääb tänapäeva filmitööstuses teisejärguliseks ning hoopis kvantiteet on see, mis ruulib. Sest "Batman vs Superman" ei jää pikalt üksinda – juba tuleval aastal jõuab ekraanile "Justice League" ning sealt edasi muutub graafik üha tihemaks. Ja kui nõudlust on, siis ei saa seda ka otseselt pahaks panna.

Küll aga saab pahaks panna halbu filme. "Batman vs Superman" on täielik korralagedus. On raske öelda, kas selle korralageduse taga peituvad head ideed ja andekad inimesed või ongi tegemist katastroofiga, aga korralagedus ta igatahes on. Esimese emotsiooni põhjal julgeksin arvata, et positiivsed elemendid suudavad napilt negatiivse kompenseerida, kuid olukord võib väga vabalt ka täpselt vastupidine olla, kuna "Batman vs Superman" on nii mahukas film, et nõuab vähemalt paaripäevast seedimist. Või siis on see film lihtsalt segane ja seedimine muudab asja ainult hullemaks. Ma ei ole päris kindel.

Kindel olen ma aga selles, et hullumeelne paanika, mis paari aasta eest vallandus, kui Ben Affleck Batmani rolli valiti, oli täiesti põhjusetu. Affleck on raudselt selle filmi parim osa ning tema Batman pakub väärt konkurentsi isegi Bale'i omale (ning teda peeti enamvähem perfektseks). Ülejäänud vigade lunastamiseks sellest ei piisa, aga õnnestunud casting annab vähemasti tulevaste Batmani-filmide jaoks korralikud eeldused. Ja see on võit omaette, kuna viimaste kuulduste järgi peaks neid lausa kolm tulema.

Superman on seevastu endiselt natuke liiga iseloomutu tegelane. 2013. aasta "Terasmehega" võrreldes on edasiminek küll märgatav ning täheldasin seekord temas kohati isegi teatavat inimlikkust, aga karakterina pole Superman siiski palju enamat kui üks äärmiselt igav ja ühekülgne kuju. Õnneks on ta seekord pisut õrnem ja haavatavam kui eelmises filmis, kus tehti varakult selgeks, et Superman valu ei tunne, ning seeläbi igasugune pinge juba eos ära nulliti. Batmani ja Supermani võitlus on oodatust oluliselt võrdsem. Kusjuures kahe kangelase vahelise ekraaniaja jagamisega on siin vaat et perfektset tööd tehtud – pole sugugi lihtne öelda, kummale neist põhjalikumalt pühendutakse.


Tõsisemad probleemid tekivad tegelikult alles filmi viimases vaatuses, kus eriefektimeistritele näiliselt täiesti vabad käed antud on. Isegi võrdlus suvise "Fantastilise nelikuga" poleks sugugi kohatu – kehvasti lavastatud ja räigelt ülepakutud möllu leidub kahjuks mõlemas. Ei saa salata: IMAX-ekraanilt on säärast hullumeelset lammutamist täitsa tore vaadata, aga tundsin sellegipoolest, kuidas filmi sisuline väärtus ja tõsiseltvõetavus iga Doomsday (see koletu elukas, kes fännid juba treilerites vihale ajas) möirge arvelt üha madalamale langeb. Saan aru, et Superman on maaväline tegelane ja vajab seega maavälist antagonisti, kuid ka ulmel ja fantaasial peaksid omad piirid olema. Suspension of disbelief on tore asi, aga seda ei saa rakendada lõpmatult ning mingist hetkest muutub ekraanil aset leidev hoomamatu tohuvabohu lihtsalt tüütuks.

"Hoomamatu" on lõpptulemusele isegi päris asjakohane kirjeldus. Ühest vaatamisest sellise filmi puhul igatahes ei piisa – raudu on tules pisut liiga palju, et kohe esimese korraga adekvaatne tervikpilt kokku saada. Võib-olla selles probleem peitubki: üritatakse saavutada rohkemat kui tegelikult võimelised ollakse. Ning see on mingi tasandini täitsa mõistetav – film, mille pealkirjas sisalduvad kahe kõigi aegade kuulsama superkangelase nimed, peabki ambitsioonikas olema. Iseenesest võiks selline film ka hea olla, aga see on juba natukene raskem ülesanne. Halvimal juhul on "Batman vs Superman" lihtsalt 150 meelelahutuslikku minutit. Ja see pole minu arust sugugi paha saavutus.


(Jah, ma tean väga hästi, et "Batman vs Superman" pole õudusfilm, aga kriitikute ülinegatiivset reaktsiooni arvestades pole ta sellest ka väga kaugel.)