kolmapäev, 23. detsember 2015

"Krampus" (2015)

Jõulud peaksid iseenesest olema küll headuse ja armastuse aeg, aga see ei tähenda, et nende ümber keerlevast tohutust mütoloogiast ei leiaks ainest ka verdtarretavate õuduslugude tarbeks. Nagu paljud teisedki sellelaadsed veidravõitu hirmujutud on legend sarvilisest jõuludeemonist nimega Krampus pärit Saksamaalt (või Austriast) ning sobib oma iidse ja müstilise tagatausta poolest ühe korralikult vaatemängulise õudusfilmi aluseks nagu valatult.

Lugu keerleb ühe düsfunktsionaalse perekonna ümber, mis oma pideva kombetuse ja mõnitamise poolest "Üksinda kodus" seeriast tuttavaks saanud McCallisteridega äravahetamiseni sarnane on. Õigupoolest võib nimetatud jõuluklassiku ja "Krampuse" proloogi vahel veel hulgemini paralleele tõmmata, sealhulgas pere pisipoja kiusamine, tüütu ja matslik onu, kõigi jaoks ebamugav sagimine ning igasugune jõulutunde puudumine. Isegi Maxi valjuhäälne deklaratsioon, et ta oma tervet perekonda vihkab, meenutab kahtlaselt Kevini klassikalisi monolooge.

See selleks, "Krampus" on õudusfilmide seas üldiselt isegi päris originaalne ja n-ö jõuluõudukate hulgast üks kvaliteetsemaid. Nagu öeldud, töötab tõepoolest sajanditevanune legend loo mõjuvusele tublisti kaasa ning lisab sinna hulga müstikat. Lavastaja Michael Dougherty oskab kõiki pakutud eeldusi hästi ära kasutada ning loob hirmujutu baasil külma (nii otseses kui kaudses mõttes) ja saladusliku atmosfääri. Kusjuures sääraseid lumetorme näeb Hollywoodi filmides üsna harva, nii et seda rõõmustavam on asjaolu, et Dougherty on rasked ilmastikuolud niivõrd efektselt ekraanile tuua suutnud.

Olgu lugu nii põnev kui tahes, enamik filmi võlust jääb ikkagi näitlejate kanda. Siinpuhul on peaosas karismaatiline Adam Scott, kes otseselt küll ei sära, aga ainuüksi oma kohalolekuga filmile soojust lisab. David Koechner, kes suundumuselt vist Scottist isegi otsekohesem koomik on, ei saada samuti midagi üleliia vaimukat korda, kuid selliste tuntud nägude osalus on "Krampusele" siiski heaks kvaliteedimärgiks. Kõige vahvama rolliga astub üles Conchata Ferrell, kes otsekoheselt ropusuise vanatädina nii mõnelgi korral naeru suule toob.

"Krampuse" põhiprobleem seisneb nõrgas lõpus – kogu set-up on liialt tugev, et lõppvaatus kuidagi ootustele vastata saaks. Paistab, et Dougherty on ühel hetkel märganud, et filmi kestusaeg venib juba üleliia pikaks ning otsustanud seega pikemalt mõtlemata lahtised otsad kokku tõmmata. Üldiselt võinuks ju filmiga isegi rahule jääda, aga niivõrd hooletult juurde poogitud lõpplahendust pole juba ammu näinud ning see devalveerib teose koguväärtust ikka päris korralikult.

Tervikuna ei ole "Krampusel" väga viga, ühekordseks vaatamiseks kõlbab ta täitsa hästi. "Gremlinsi"-sarnast jõuluklassikat siit sellegipoolest otsida mõtet pole, kuna sel juhul valmistaks pakutav lihtsalt pettumuse. Suurematel õudukafännidel tasuks meeles pidada, et filmi vanusepiirang on PG-13, nii et vere ja jõhkruse osas tegijatele erilist mänguruumi jäetud pole, ehkki "Trick ’r Treati" lavastanud Dougherty tõenäoliselt vastupidist eelistanud oleks.


"A Christmas Horror Story" (2015)

Jõuluaeg on jälle käes ning õudukafännid seisavad taaskord iga-aastase mure ees: korralikke jõulu-õudukaid praktiliselt polegi. "Black Christmas" – nii hea, kui ta ka poleks – regulaarseks vaatamiseks hästi ei kõlba, kuna nii võib ta oma õuduselemendi kaotada, nii et alles jääbki vaid käputäis teisi. Sarnaselt "Tales of Halloweeniga" on "A Christmas Horror Story" tänavu oktoobris välja antud õnnestunud antoloogiafilm, mis üllatuslikult kohati ka reaalselt hirmus on.

"A Christmas Horror Story" sisaldab nelja õuduslugu, mis minu rõõmuks omavahel osavasti põimitud on: täielikult eraldatud peatükid ei toimi antoloogiafilmides üldse nii hästi ning mõjuvad sellise stiili puhul pigem raiskamisega. "A Christmas Horror Story" erinevad lood on aga nii stiili kui sisu poolest omavahel ideaalses kooskõlas ja moodustavad ühtse korraliku terviku. Isegi seda probleemi pole, et mõni peatükk teistest nõrgem oleks – tase on ikka väga stabiilne.


Nelja loo seast on isegi lemmikut raske valida, kuna kõik toetavad üksteist ja töötavad tugeva terviku kasuks. Tegelaste poolest meeldis mulle vast enim kooli keldris aset leidnud tondilugu, kuid hirmsaimaks nimetaksin hoopis mustanahalise perekonna ümber keerlenud peatükki, millesarnane olukord tegelikkuses ikka korralikult judinad seljale tooks. Isegi lugu jõuludeemon Krampusest ei vea ootusi alt, olgugi et tänavu samateemalisi õudukaid rohkem kui üks on (Universali "Krampus" jookseb hetkel kinodes ja üliodav "Krampus: The Reckoning" ilmus novembris), nii et konkurents tavapärasest märksa tugevam on.

"A Christmas Horror Story" on oodatust oluliselt korralikum õudusfilm ning jõuluõudukate seas kindla peale üks tugevamaid. Ta ei ole võib-olla päris nii lineaarne ja lihtne, nagu oleks tarvis, et korduvat vaatamist taluda, aga kui seekordseks jõuluõhtuks on tarvis üks õudusfilm valida, oleks minu valik just nimelt "A Christmas Horror Story" (ja mitte tema kallim kaksikvend "Krampus"). Julgen maiamatele õudukafännidele soovitada küll.


laupäev, 12. detsember 2015

"Scream Queens" (2015) - 1. hooaeg

Õudukafännide seas veidravõitu antoloogiasarja "American Horror Story" abil kiirelt tuntust kogunud Ryan Murphy alustas sel sügisel uhiuue seriaaliga. Läbivast absurdihuumorist lokkav "Scream Queens" on vastuvõtlikumale žanrifanaatikule tõeline maiuspala, kuna lisaks traditsioonilise slasher'i ülesehitusele ja pidevatele popkultuuri-viidetele on üle pikkade aastate õudusžanrisse tagasi toodud "Halloweenist" tuntud Jamie Lee Curtis, kes teadupoolest üks meie aja legendaarsemaid scream queen'e on. Lisada juurde veel Murphy nutikas (ja võrdlemisi must) huumorimeel, omapärane stiil ja Emma Roberts ning saamegi ühe praeguse hetke lõbusama sarja, mille sihilikult jabural stsenaariumil mitte mingeid loomingulisi piire pole.

"Scream Queens" on algusest peale küllalt konkreetne satiir, mille tegelased rohkem karikatuure kui reaalseid inimesi meenutavad, nii et tugevat emotsionaalset sidet tekkida ei saa - just nagu slasher'itele alati kohane olnud on. Huumor jätab õudusfaktori kiiresti tagaplaanile ning see on ilmselt ka üks põhjustest, miks konservatiivsemad žanrifännid sarja veel avasüli vastu pole võtnud. Tegelased on peaaegu eranditult täielikult idioodid ning see võib esmalt pisut ehmatavalt mõjuda, kuid sarja kulgedes hakkab lokkav debiilsus hetketi isegi naturaalsena tunduma. Mõne tegija käes muutuks selline karakterite käsitlus kiiresti tüütuks ja üksluiseks, aga Murphy suudab nendest idiootidest äärmiselt huvitavad tegelaskujud luua, kes üheski episoodis oma sügava ja põhjaliku rumalusega üllatamast ei lakka. Lisaks Emma Robertsile, kes selliste rollidega varemgi hiilanud on, saavad külmade ilueedidena hästi hakkama ka Glen Powell ja Billie Lourd – minu kaks isiklikku lemmikut. Powelli mängitud Chad Radwell on traditsiooniliselt isekas ja kitsarinnaline jock, keda päriselus keeruline mitte vihata oleks, kuid sarjas on ta mingil veidral põhjusel oma väikluses erakordselt sümpaatne ja tore tegelane, kelle arulagedaid ja alatihti täiesti seosetuid väljaütlemisi alati lust kuulata on. Lourdi kehastatud Chanel #3 väga eemaletõukavalt rumal tegelikult polegi, ta võiks mulle oma kuiva huumori tõttu ehk reaalsuseski meeldida, kuid hingetu ja ebainimlik on ta ikkagi. Täpsustuseks ütlen, et eelnimetatud omadused pole selle sarja kontekstis sugugi halvad.


Kuna tegu on idee poolest ikkagi whodunit'iga, on loogiline, et suur roll on mängida ka mõrvamüsteeriumil ja selle järkjärgulisel lahti rullumisel. "Screami" sarja puhul rääkisin, et edukat äraarvamismängu on sarjavormis keeruline (või lausa võimatu) teostada, aga tuleb tunnistada, et "Scream Queens" tuleb selle ülesandega täitsa esinduslikult toime. Oma koht on siin muidugi ka asjaolul, et tegelasteks on enamjaolt ettearvamatu ja ebaloogilise käitumisega sotsiopaadid, nii et mõrv ei ole ühegi karakteri jaoks liiga suur hüpe. Lisaks on sari piisavalt goofy, et omaenda kehtestatud reeglitest mitte ülemäära hoolida. Silmnähtavaid sisuauke sellegipoolest pole.

Nagu sarjade puhul ikka kipub olema, on siingi 13 episoodi hulka sattunud ka pisut nõrgemaid ja igavamaid, kuid üldmulje jääb siiski üdini positiivne. Mul on väga hea meel näha, et õudusžanr ja slasher'i-kultus imbub vaikselt ka telesse ning seda veel eriti millegi nii õnnestunu kui "Scream Queensi" näol. Murphy ei saanud ilmselt küll nii eufoorilist vastuvõttu, kui ta oodanud oli, ja madalad vaatajanumbrid võivad teise hooaja tegemise kahtluse alla seada, aga korraliku sarjaga on tegemist sellegipoolest ning olen kindel, et avatuma meelega õudukafännid suudavad seda ka vastavalt hinnata. Mina jään igatahes järge ootama.