Hüvasti, Wes Craven (1939-2015)

Kui avasin täna hommikul arvuti, vaatas mulle praktiliselt esimese asjana vastu uudis ühe minu lemmiklavastaja lahkumise kohta: 76-aastane Wes Craven on surnud ajuvähki. Fännide jaoks tuli see otsekui välk selgest taevast ‒ Wes on alati olnud nooruslik ja elujõuline kuju, nii ka viimastel aastatel. Vaid paar kuud tagasi ütles ta ära põhjalikumast osalusest omaenda filmidel põhinevas MTV telesarjas "Scream", kuna oli teiste projektidega liiga hõivatud. Alles eile õhtul mõtlesin ma, et peaks suvevaheaja lõpu puhul mõne vana ja tuttava õudusfilmiseeria taas ette võtma, ning valikust ei puudunud ka just nimelt Wesi algatatud "Elm Streeti luupainaja" ja "Karje".

Craveni panus õudusfilmimaailmasse on aastate jooksul olnud tohutu, ta on oma kustumatu jälje jätnud nelja kümnendi žanrikinno. Vaid mõni aasta tagasi ilmunud filmi "Karje 4" peale mõeldes on raske hoomata, et sama mees seisis ka 39 aastat varem ilmunud kardinaalselt teist masti teose "Viimane maja vasakul" lavastajapuldi taga. Just sealt Wesi staažikas režissöörikarjäär alguse saigi. 1972. aasta "Viimane maja vasakul" ei ole võrreldav lavastaja hilisemate hittidega, kuid annab siiski selgelt aimu tulevasest hiilgusest ja Wesi originaalsetest ideedest. Tegu on küllalt jõhkra, et mitte öelda šokeeriva teosega, mis oma sisu poolest kuulub seitsmekümnendatel levinud nn rape and revenge tüüpi filmide sekka. Siiski on Wesi debüüdil juures märksa psühholoogilisem varjund ja puht kinokunstiliselt pole see sugugi igav vaatamine ‒ julgelt otsekohene ja toores produktsioon muudab teose oma aja kohta häirivalt realistlikuks.

Kuigi Craven ei nimetanud end kunagi otseselt õudusfilmilavastajaks, avastas ta peagi pärast "Viimane maja vasakul" valmimist, et niivõrd vägivaldse filmi režissööril on raske žanrivälist tööd leida. Seega otsustas ta samal lainel jätkata ning järgmisena nägi ilmavalgust "Mägedel on silmad", mille 2007. aastal ilmunud üllatavalt õnnestunud uusversiooni tänapäeval vast paremini teatakse. Olenemata lahknevatest arvamustest on "Mägedel on silmad" päris uudne tükk ‒ kasvõi kõrbes toimuv tegevustik on õudusfilmi jaoks ennenägemata lahendus.

1984. aastal ilmus aga film, mis on ilmselt siiani Wesi repertuaarist kuulsaim ja paigutanud ta igaveseks teenitult filmiajalukku. "Elm Streeti luupainaja" ‒ teos, mis tutvustas meile üht popkultuuri kardetumat kurikaela Freddy Kruegerit, andis Johnny Deppile tema esimese filmirolli ning teenis kuus järge, spin-off'i ja hiljuti ka uusversiooni. Kui mõelda kaheksakümnendate slasher'itele, on "Elm Street" oma värskuses ja nutikuses nende kindel lipulaev. Ainuüksi mõte põlenud näoga deemonist, kes lapsi nende unenägude ajal tapab, on hirmutav ja Wes tegi väga kindlaks, et säärast õudu tekitaks ka tema film. Freddy on kinopublikule unetuid öid põhjustanud juba pikki aastaid ja "Elm Street" pole tänaseks sugugi ajale jalgu jäänud. See on endiselt närvesööv ja hirmus vaatamine, mis praegugi kinos jooksvatele õudukatele kerge vaevaga silmad ette teeb. 10 aastat hiljem lavastatud "New Nightmare" on samuti paras meistriteos ja töötab oma eneseteadlikkuses kenasti "Karje" eelkäijana, kuid Craveni originaalfilm on seeriasiseselt siiani ületamatuks jäänud.

Just siis, kui õudusfilmid lõplikult surnuks olid kuulutatud, tuli Wes välja järjekordse geniaalse ideega. Kevin Williamsoni hiilgava stsenaariumi põhjal lavastatud "Scream" mängis tähtsat rolli mitte ainult teen slasher'ite, vaid ka ülejäänud žanrikino elustamises. "Karje" on praktiliselt perfektne film ‒ alustades ülipingelise avastseeniga ja lõpetades rabava paljastusega, mis müsteeriumi-faktori õudukate seas taas au sisse tõi. Sellisel määral viiteid popkultuurile, nagu "Karjes" on, polegi vist teistes õudusfilmides tehtud, kui Craveni enda hilisem "Scream 4" muidugi välja arvata. Tõsi, kiitus nutika dialoogi ja kavalalt kirjutatud tegelaste eest läheb pigem Williamsoni arvele, aga Wesi kogenud režiil on filmi võlu osas siiski märkimisväärselt suur roll mängida. Edasiminek "Elm Streeti" juurest on pöörane, vähemalt lavastajatöö poole pealt ‒ Wesi andekus ja oskused on just siin kõrgpunktis. Julgen arvata, et "Karje" on Craveni parim film.

"Karje" teine ja kolmas osa pakuvad fännidele kõneainet harvemini, kuid ka need on kvaliteetsed ja korralikult lavastatud teosed. Siiski on 2011. aasta "Scream 4" ainuke, mis originaali hiilgusele lähedale jõuab. On imetlusväärne, kui õnnestunult on Wes oma stiili aastate jooksul muutnud ja žanri uute vooludega adapteerunud. "Scream 4" ei anna mingit aimu, et lavastajaks varastes seitsmekümnendates vanahärra on, energiat ja innovatsiooni on selles vaat et rohkemgi kui esimeses osas. Just seetõttu tulevadki tänased kurvad uudised säärase üllatusena ‒ siiamaani on fännide peamiseks mureks olnud pigem see, kas "Karje 5" ikka ilmavalgust näeb.

Puhka rahus, Wes Craven. Me ei unusta Sind kunagi.

"Sinister 2" (2015)

Viimastel aastatel kinolevisse jõudnud õudusfilmide seast on üldpildis edukaim olnud Jason Blumi produktsioonifirma Blumhouse'i toodang. Tema odavad linateosed on pea alati oma eelarve mitmekordselt tagasi teeninud ning sealjuures päris tihti ka kriitikutele meele järele olnud.

Nagu õudusfilmide puhul juba ammugi kombeks on, peab iga vähegi edukam tükk endale viivitamatult järje (ja tavaliselt päris mitu) saama. Esimene "Sinister" keskendus aga küllalt konkreetsele mõrvamüsteeriumile, mis filmi lõpus võrdlemisi ammendava lahenduse leidis, nii et teine osa ja sama loo jätkamine tundus esmapilgul mitte ainult ebavajalik, vaid ka praktiliselt võimatu. Seda üllatavam on asjaolu, et vaadates tundub "Sinister 2" vaat et üks põhjendatumaid järgesid, mida õudusfilmile viimaste aastate jooksul tehtud on.

Film hakkab pihta enamvähem samast kohast, kust eelmine pooleli jäi, ehkki aega on natukene mööda läinud. Lugu järgneb esimese osa kõige sümpaatsemale tegelasele, endisele šerifiabile (James Ransone), kes on ühtlasi põhimõtteliselt ainuke, kes üldse originaalfilmi sündmused üle elas. Nüüd on ta otsustanud müsteeriumi uurimist iseseisvalt jätkata ja kurjusele viimaks lõpp teha, olles samal ajal endistviisi koomiline ja kohmakas, nagu eelmiseski osas nähtud.

Olgugi et "Sinister 2" toetuseks on kirjutatud tõenäoliselt parim võimalik stsenaarium, ei tundu see teos kordagi väga intelligentne või paeluv. Tegu on hea järjefilmiga, mis ei mõju pelgalt originaali imitatsioonina, kuid eraldiseisva tükina pole "Sinister 2" ikkagi just kuigi palju väärt. Publikut püütakse lõksu meelitada kergekäeliste ehmatuskohtadega, mida kogenum vaataja juba miilide kauguselt tulemas näeb, ning ohtliku atmosfääri loomiseks selle kõrvalt aega enam ei jää. Sarnast viga on teinud paljud modernsed õudusfilmid, esimene "Sinister" kaasa arvatud, aga siinpuhul on eriti selge, et hirmutamisega on vaeva nähtud vaid mõnes konkreetses stseenis, samas kui ülejäänud teose ajal pinge nullilähedane on.

"Sinister 2" tugevaim aspekt on lisaks huvitavale loole tema karakterid, peamiselt muidugi eelpool mainitud šerifiabi, kelle identiteeti selgi korral ei paljastata. Tiitrites on ta nimetus lihtsalt "Ex-Deputy So & So" – nii kutsus teda Ethan Hawke'i kehastatud Oswalt esimeses osas. Ransone'i tegelase realistlik ja sügavalt inimlik olek muudab ta vaataja jaoks kergesti samastatavaks; talle kaasa elamine muudab kinoelamuse kahtlemata märksa põnevamaks. Siiski tuleb tunnistada, et ta ei avasta selle filmi jooksul pea midagi uut ning tema panus detektiivina on suhteliselt mõttetu, eriti teose viimast stseeni arvesse võttes. Aga kui "Sinister" peaks kunagi kolmanda osa saama, mida ma praeguse nõrga vastukaja tõttu hästi uskuda ei tahaks, on Ransone'i naasmine pea kohustuslik – just tema nimi võiks ajapikku selle (tulevase) seeriaga sünonüümseks saada.

Üldiselt ei ole "Sinister 2" suurem asi õudusfilm, ent thriller'ina on tal elujõudu küllaga. Igatahes on kindel, et esimese osa tase jääb saavutamata, kuid ometi oleks võinud tulemus ka kordades hullem olla – praegusel kujul on tegu ühe eeskujuliku järjega, mis peab eelmise filmi mütoloogiast kenasti kinni ja näitab originaali suhtes üles austust.

kultuur.err.ee

"Jeepers Creepers" (2001)

Selle sajandi alguspoolde jäänud õudukad pakuvad täna harva kõneainet: kui millestki räägitakse, siis pigem 1990. aastate lõpus alanud teen slasher'ite tulvast või hilisematest uusversioonidest. "Jeepers Creepersi" tegelasi võib tinglikult teismelisteks lahterdada küll (ehkki üks näitlejatest oli tollal 30 täis), aga klassikalisest lõikumisfilmist on asi suhteliselt kaugel. Üldiselt on seegi linateos möödunud aastate jooksul unustusehõlma vajunud, osaliselt kindlasti just sellepärast, et on liialt eriskummaline ja ebatraditsiooniline, et mõnda konkreetsesse voolu kuuluda, kuid teatud fännid on sel omapärasel tükil siiski säilinud.

"Jeepers Creepers" on tõenäoliselt kõige originaalsem toode, mida tänapäeval Hollywoodist saada võib. Teatud paralleele saab luua n-ö traditsioonilise maantee-horror'iga nagu "Duel" või "Joy Ride" (ilmus kusjuures samuti 2001. aastal), aga "Jeepers Creepers" on oluliselt mitmedimensioonilisem ja teeb läbi päris arvukalt käiguvahetusi (pun intended). Filmi esimene pool on teisega küllalt kontrastne, nii et fännidki pole alati nõus, kumb neist erilisuse vastandlikest vormidest Creeperi kontseptiga paremini sobitub. Isiklikult meeldib mulle rohkem teose atmosfääriline algus, mil aegamööda pinget kruttiva kuluga sel hetkel veel nähtamatu õuduse suhtes vaatajas efektiivselt hirmu külvatakse. Ega hilisemgi halb pole, aga algset setup'i arvestades on järgnev siiski võrdlemisi vaimuvaene ja sugugi mitte nii hirmuäratav, kui varasema järgi arvata võiks. "Jeepers Creepers" on sealjuures vast ka ainuke film, mille puhul olen mõelnud, et äkki oleks säärane idee found footage'ina paremini toiminud — igatahes pole suurt kahtlust, et tänavu oleks sellist sorti stsenaarium just nimelt väriseva käsikaameraga üles võetud, kõik eeldused selleks on selgelt olemas.

Palju on räägitud "Jeepers Creepersi" sügavamast tähendusest, tihti seoses sellega, et lavastaja Victor Salva on aasta jagu vangis istunud pedofiil. Teooriad intsesti ja homoseksuaalsuse kohta on igatahes huvitavad ja annavad võimaluse filmi märksa teistsugusest vaatenurgast näha, kuid arvestades režissööri hilisemaid teoseid, mille seas mitu küllalt lihtsameelset õudukat, võib "Jeepers Creepersit" ka puhtalt monster movie'na võtta (ja nii see ilmselt mõeldud ongi). Igatahes on tegu väga omanäolise tükiga, mis oma kummitusliku algusega kauaks meelde jääb, olgugi et premise annab potentsiaali terviklikumalt palju tugevamaks teoseks.

"Burying the Ex" (2014)

Joe Dante lõi 1984. aastal "Gremlinid" ja horror-maailm on talle selle eest endiselt tänulik. Nüüd on Dante jällegi oma juurte juurde naasnud ning loonud kentsaka õuduskomöödia (rõhk on selgelt komöödia peal), millel varuks tore idee ja nimeks "Burying the Ex".

Premise on suhteliselt lihtne: ühe kuti tüdruksõber sureb, kutt leiab endale uue tüdruku, eelmine tüdruksõber ärkab zombina ellu. Ma ei ole kindel, kas midagi sarnast on ka varem kinolinal näha saanud, kuid otseselt vahet ei ole, sest "Burying the Ex" pole niikuinii eriti pretensioonikas tükk ‒ õudukate seas see igatahes uusi tuuli puhuma ei pane. Tunnetusliku poole pealt võiks seda võrrelda näiteks "Shaun of the Deadiga", aga on suhteliselt selge, et uut satiiriliste õuduskomöödiate lainet seekord ei tekitata. Kuigi tolle filmi tagline  "A romantic comedy. With zombies" sobiks hästi ka "Burying the Ex'i" kirjeldama.

Olenemata sellest, et "Burying the Ex" on prestiižikast lavastajast hoolimata nähtavalt low-budget (operaatoritöö annab sellest kiiresti tunnistust), on peaosadesse sebitud küllalt kuulsad nimed: eelkõige "Star Trekist" tuntud Anton Yelchin, "Videviku" saagas Alice'it kehastanud Ashley Greene ja lummav Alexandra Daddario, kelle hiilgeaeg ilmselt alles tulemas on. Ainuüksi tugevast cast'ist ei piisa, et filmi heaks teha, aga oluline koht on sel siiski, ja "Burying the Ex" võlgneb väga suure osa oma nauditavusest just nimelt andekatele näitlejatele, eriti Daddariole, keda säärastes rollides alati lausa lust vaadata on. Stsenaariumgi on korralik ja meeldivalt eneseteadlik ‒ dialoog on muhedalt horror-viiteid täis pikitud. Sügavust sel filmil eriti pole ja dramaatiline väärtus on enamvähem samal tasemel keskmise romantilise komöödia omaga, kuid huumor ja toredad osatäitmised teevad oma töö ning muudavad lõpptulemuse päris sümpaatseks.