"Insidious: The Last Key" (2018)

James Wani õudusfilmiimpeerium aina täieneb. Kaheksa "Saagi", neli "Astraali", "Kurja kutsumine" ühes oma spin-offidega – mehe panust selle sajandi žanrikinosse pole võimalik ülehinnata. Mitte et kõnealune film tegelikult Waniga eriti seotud oleks: "Insidious" on küll Wani lapsuke, kuid üles kasvatanud on selle hoopiski Leigh Whannell, kes on kõik osad kirjutanud, neis näidelnud ja ühe ka lavastanud. Uue "Astraali" eel kehitas aga Whannellgi õlgu: järjekordne kummitusfilm, kuidas sellest küll midagi erilist välja võluda?

Sooja Hispaania päikese all sai Whannell lõpuks kirja aga loo, mis keskendub tavalise "pere on vaimudega hädas ja kutsub appi meediumi"-valemi asemel hoopis sellesama meediumi hingeelule. 74-aastase Lin Shaye kehastatud Elise Rainier on "Astraali" fännidele tuttav ka kolmest eelmisest osast ning seetõttu tunnen suurt rõõmu, et temast nüüd lõpuks saaga peategelane on kujunenud. Tõsi küll, Elise oli ka kolmandas osas prominantses rollis, kuid tema peamine funktsioon oli siiski teisi aidata. Seekord peab Elise aitama aga hoopis iseennast, kuna paranähtused leiavad aset tema lapsepõlvekodus.

Olgu märgitud, et kuigi kontseptuaalselt on seekordne lugu erinev, pakub film siiski vaatajale enamjaolt sama asja, mida ka kolmel eelneval korral. Sama häda tõdesin ma juba 2013. aastal, mil kirjutasin "Astraali" teise peatüki kohta, et teos "kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme". Ratast pole vahepeal uuesti leiutatud ja täpselt samade probleemide all kannatab ka "Astraal 4" – Whannelli esialgsed kahtlused osutusid õigustatuteks, kuna seeria ja kummitusžanri piirid pärsivad tegijaid midagi radikaalselt uut ja ägedat välja mõtlemast. Traditsioonilised ehmatuskohad, õudse väljanägemisega deemonid, viimane vaatus Taamal... seda võib ju vaadata küll, aga me oleme kõike juba varem näinud.

Seetõttu rõhutan, et "Astraali" seeriat tuleb vaadata teatud ootustega. Noh, umbes samamoodi nagu 80ndatel "Elm Streeti luupainajat" või "Friday the 13th'i" – meil on ees kindlad piirid, millest uus osa üle ei astu, aga sellest pole suurt häda, kuna me saame täpselt sama asja, mis meile varem on meeldinud, ja võib-olla vahel isegi natuke rohkemat. Võite seda kutsuda ootuste tehislikuks langetamiseks, aga pigem on see konteksti tundmine. Ja "Astraaliga" on kontekst selge: tegemist on õudusfilmiseeriaga, kus vana naine võitleb teispoolsuses kummitustega. Nelja filmiga pole midagi muutunud ja vaevalt edaspidigi muutub (mis aga ei tähenda, et värsked ideed teretulnud poleks).

Ja tegelikult pakub "Insidious 4" nii mõndagi värsket. Õpime tundma Elise'i hingeelu, kohtume ta perega, kuuleme lapsepõlves aset leidnud jõhkrast koduvägivallast, ja mis kõige tähtsam – näeme Hollywoodi õudusfilmi peaosas 74-aastast naist, kes tõepoolest juhib filmi; kes on haavatav, kuid samal ajal tugev. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nüüd viiendat "Astraali" ihkan – Lin Shaye väärib veel vähemalt üht peaosa! Kuigi on raske öelda, kuhu viiendat osa ajaliselt paigutada, kuna sild eellugude (3. ja 4.) ja Lambertite loo vahel on nüüd täidetud. Peatuda oleks praegu igatahes vale, kuna hoog on just sisse saadud.

Olenemata sellest, mida tulevik toob, on "Astraal 4: Viimane võti" igati kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv kui esimesed kaks, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on jällegi olemas ning Elise'i loona on sel peatükil seeria fännile oluline väärtus. Tasub vaadata küll.

Algselt ilmunud Kinoveebis.

"Annabelle: Creation" (2017)

James Wan on end pädeva lavastajana tõestanud ammugi, tema kui produtsendi käe all valminud teosed pole aga sugugi nii kindlad täistabamused olnud. "Annabelle", "Kurja kutsumise" seeria esimene spin-off, kukkus välja näiteks üpriski mannetult, jäädes selgelt Wani enda filmide varju. Mitte et see mingi eriline häbi oleks – praktiliselt iga tänapäeva kinolevi-õudukas kahvatub Wani stiilse ja peensusteni kaalutletud loomingu kõrval.

Õnneks on teiseks katseks režissöör välja vahetatud ja pukki pandud David F. Sandberg, kes omaenda varasema lühifilmi põhjal mulluse täispika "Tuled surnuks" väntas. Antud teos polnud midagi märkimisväärselt erilist, aga debüütfilmi kohta igati väärikas ponnistus – kindla käega lavastatud ja nii omanäoline, kui üks lihtlabane kummitusõudukas üldse olla saab. Sama kehtib tegelikult ka uue "Annabelle'i" kohta, ehkki viimane on kahtlemata intensiivsem, terviklikum ja, mis seal salata, parem film.

"Annabelle: loomine" on, nagu ilmselt pealkirigi reedab, eellugu, mis tekitab nüüd tagantjärele küsimuse, miks ei võinuks juba esimene "Annabelle" kurjakuulutava nuku algetest kõnelda. Tõepoolest – 2014. aasta "Annabelle", mis on tegelikult samuti "The Conjuringi" eellugu, ei anna isegi korralikku selgitust, kuidas portselannukk Warrenite, seeria kesksete tegelaste kätte sattus, ning on retrospektiivis lihtsalt täiesti mõttetu augutäide. Õnneks lähevad kaks osa "Loomise" lõpuks ots-otsaga kokku, nii et järgmist tühimikku, mida õudukafännidest kinokülastajate rahaga kinni toppida, seekord ei teki.

Aga "Loomine" on täitsa hea, olenemata sellest, kui vähe või palju ta seeriale omalt poolt juurde annab. Süžeest ei maksa eriti rääkida, kuna kummitusõudus on ennast sisulisest küljest ammugi ammendanud – isegi Wan ei ole suutnud (ega vast proovinudki) "Kurja kutsumise" seeriaga ratast uuesti leiutada –, aga arvestades küllalt kindlat raamistikku, mis "Loomisele" kui eelloole ette seatud on, pole stsenaariumil sugugi viga. Oma funktsioon täidetakse ära, klišeedesse ei laskuta.

Sisu pole sel korral olnud nagunii tegijate esmane prioriteet – tähtis on see, et oleks õudne. Ja õudne ta tõepoolest on, lausa päris karmilt. Sandberg, nutikas mees, ei kasuta praktiliselt üldse tänapäeva õudukates harjumuspäraseks kujunenud ehmatuskohti, nii et õnnetu vaataja ei saa mitte võpatada ja karjuda, et seejärel mugavustsooni naasta, vaid peab pikki minuteid järjest kartuses ja ebamugavustundes piinlema. Eks hirm ole suures osas individuaalne asi – kes teab, võib-olla olen hoopis ise pehmeks muutunud –, aga mõnel järjekordsel hetkel, kui Sandberg tegelase üksinda pimedasse lastetuppa saatis, tabasin end küll mõttelt, et miks ma ennast niimoodi piinan. Ses mõttes igati efektiivne tükk.

Nii et õudukafännid saadaksin küll otsejoones kinno. Mis seal salata, midagi sarnast on ilmselt juba varem nähtud, aga ega seal väga vahet pole, kuna "Annabelle: loomine" panustab esmajoones emotsioonile ja seda pakub ta tõesti küllaga. Ja noh, kuna antud film kuulub seeriasse, millel esialgu veel otsa ei paista, tuleb ta varem või hiljem ära vaadata nagunii – muidu ei saa enam järgmistele filmidele täpselt pihta. Mina jäin igatahes rahule.

"Tra, viskame selle nuku kähku kaevust alla, muidu tehakse äkki veel paar järge..."

"Lights Out" (2016)

Kõikvõimas James Wan on maha saanud järjekordse õnnestumisega. Seekord on nimetatud õudusfilmimeister küll ainult produtsendikohal, kuid korrapära on selge: igat õudukat, mis Wani käe alt läbi käinud, peab saatma edu. Minge ime läbi (võib-olla ongi selleks Wani osalus?) on "Lights Out" võitnud nii publiku kui kriitikute südamed, ning nagu sellest veel vähe oleks, on roheline tuli antud ka järjele. Kusjuures film jookseb kinodes alles esimest nädalat, nii et säärane edulugu paneb tõepoolest imestama.

Kel mõne aasta tagune samanimeline lühifilm nähtud, on selge ka filmi kontsept: tegelasi kimbutab Diana-nimeline koletar, kes ilmub välja vaid siis, kui tuled kustus on. Kahtlesin enne uue "Lights Outi" nägemist, kas niivõrd primitiivne idee on piisavalt kaalukas, et selle peale täispikka filmi rajada tasuks, kuid skepsis oli tegelikult asjata, kuna villaini olemus võib vabalt olla antud teose tugevaim külg. Pahatihti rikutakse koletise või deemoni "võlu" ja müstilisus liigse seletamisega ära, aga siin sellist muret pole, kuna valguskartlikule kollile kirjutatud taustalugu on tõenäoliselt hirmutavamgi kui see, mida vaataja kujutlusvõime iseseisvalt fabritseerida suutnuks. Võrdlusmoment Samaraga on nii mõneski aspektis täitsa olemas.

Peamiseks probleemiks peavad kriitikud vist seda, et mainitud tont on pisut liiga füüsiline ega representeeri Sophie' (tegelane, keda Diana kõige agressiivsemalt kimbutab) depressiooni ‒ seega lastakse raisku väärt metafoor ning tulemuseks on märksa lihtlabasem õudukas, kui kriitikud lootnuks. Mina isiklikult seda aga eriliseks puudujäägiks ei pea: psühholoogilist ja punnitatult sügavamõttelist õudust oleme paari viimase aasta jooksul niigi juba natuke liiga palju näinud. Viimase väite tõestuseks võib võtta kasvõi tänavuse HÕFFi, mille kavas polnud minu mäletamist mööda mitte ühtegi nõnda otsekohest õudukat kui "Lights Out". Ei taha sugugi väita, et psühholoogiline horror kuidagi halb oleks ‒ reeglina on ta ikka selle žanri üks tugevamaid vorme ‒, aga kui film suudab naha alla pugeda ka ilma et ta teab mis deep üritaks olla, ei näe ma nurisemiseks põhjust.

Sellegipoolest ei pea ma "Lights Outi" päris nii tugevaks filmiks, kui senine vastukaja eeldada lubaks. Ta on täitsa okei õudukas ‒ umbes-täpselt selline, nagu neid viimasel ajal ikka kinos näha saanud ‒, aga midagi erilist või mäletamisväärset ta siiski ei paku. 76-protsendine skoor Rottenis on minu jaoks paras müstika, ehkki vahelduseks on muidugi tore näha, et ka õudusfilm ‒ mis siis, et nõnda keskpärane ‒ kriitikute heakskiidu pälvida võib. "Lights Outi" soovitan igatahes üle vaadata: kestust on sel vaid 80 minuti jagu (sedagi koos tiitritega), nii et pikalt ei pea piinlema ka see, kellele film sugugi ei passi. Mitte et selline oht eriti realistlik oleks.

Ilmselt tasuks ära märkida ka asjaolu, et "Tuled surnuks" on õudusfilmile äraütlemata paslik pealkiri; üks neist vähestest kordadest, mil tõlge originaalnimest üle on. Ja kui juba ära märkimiseks läks: kui tihti ikka kinoekraanil imeilusaid blondiine (loe: Teresa Palmerit) näeb, kelle koduseinu Slayeri postrid ehivad?

"The Conjuring 2" (2016)

Mul on kurb näha, kui tihti õudusfilmižanrit võrdlemisi pealiskaudsete kokkupuudete põhjal kategooriliselt maha kantakse. Jah, viimastel aastatel kinodesse jõudnud õudukad pole tõepoolest olnud alati sellised, mida oma žanri nime ja au esindama sooviks, aga pelgalt mainstream-toodangu alusel tervet žanrit hinnata on sellegipoolest ebaaus. Kuid tehakse seda ju ikkagi – ja seepärast olengi ma rõõmus, kui vahetevahel mõni andekas filmitegija žanrikino eest välja astub. Tunamullu tegi seda David Robert Mitchell täiesti fenomenaalse õuduslooga "See jälitab sind" ja eelmisel aastal Robert Eggers šokeeriva "Nõiaga". Nüüd on õudusfilmide jaoks tulnud lunastust otsima James Wan.

Wan pole selles žanris sugugi uus nimi, kaugel sellest. Mees tõusis õudukafännide jaoks orbiidile juba rohkem kui kümnendi eest, mil lavastas kurikuulsa "Sae" seeria esimese peatüki, mis erinevalt oma järgedest pigem psühholoogilise põneviku kui jõhkra verevalamisena meelde jäänud. Wani tõeline tähetund algas aga 2010. aastal, mil kinodesse jõudis "Astraal". "Kurja kutsumine" tõstis latti veelgi – isiklikult pean ma seda Wani kõige terviklikumaks teoseks, milles esindatud kõik mehe eksimatult äratuntava režii tugevamad küljed. Seega võib järje lavastamist mõnevõrra riskantseks pidada: kuidas trumbata üle filmi, mis põhimõtteliselt defineeribki praeguse aja kummitushorrori oma parimas vormis?

James Wan on tark mees ning teab väga hästi, kui suured ootused ja eeldused tema teostel lasuvad. Seetõttu on "Kurja kutsumine 2" tema senistest teostest ("Kiired ja vihased 7" jääb hetkel arvestusest välja) selgelt ambitsioonikaim. Vaadake kasvõi filmi kestusaega – 2 tundi ja 14 minutit on õuduka jaoks praegusel ajal ennekuulmatu, isegi kuuekümnendatel oli säärase pikkusega žanrifilme vähe. Kahekordistunud on ka eelarve ja see paistab teosest kenasti välja: rohkem on tegevuspaiku, tegelasi, film on üleüldiselt komplekssem. Kogu teos on oma tunnetuse poolest nii-öelda suurem ning kuigi ma tahaksin filmi suhtes valdavalt positiivseks jääda, tuleb tunnistada, et üheskoos eelmise osa lihtsusega on kaduma läinud hulganisti hirmu ja ohutunnet.

Wan on endiselt suurepärane lavastaja – see paistab praktiliselt igast kaadrist välja –, aga tõeliselt õudse ja painajaliku atmosfääri loomisega tuli ta eelmises filmis oluliselt paremini toime. Jah, filmi esimesse poolde jagub intensiivseid stseene küllaga (tõenäoliselt isegi piisavalt, et nõrganärvilisem vaataja lõpuminutiteni sügavasse šokki jätta), kuid üleüldiselt pakub film kinopublikule oluliselt turvalisema ja rahulikuma elamuse kui tema eelkäija. Samas võib mõnevõrra teistsugune suund täiesti teadlik valik olla, kuna Wan on tõepoolest tark mees ja ehk taipas ta isegi, et enda ületrumpamiseks oleks tarvis hoopis uus rütm leida. Äkki rõhub "Kurja kutsumine 2" just seetõttu pigem perekondlikele suhetele ja emotsioonidele kui vaataja hirmutamisele? Oleks ilmselt paslik öelda, et "Kurja kutsumine" on parem õudusfilm, aga "Kurja kutsumine 2" lihtsalt parem film.

kultuur.err.ee

"Insidious: Chapter 3" (2015)

Arvestades kahe eelmise osa edu ja viimase lõppu, ei pane ilmselt keegi imeks, et "Astraali" seeriasse ka kolmas film tehti. Režissöör James Wan otsustas küll vahepeal õudusbisnisest mõneks ajaks eemale tõmbuda ja vändata hoopis suure eelarvega kassahiti "Kiired ja vihased 7", aga see polnud filmistuudiole just kuigi suur probleem, kuna mehe andekas lapsepõlvesõber, stsenarist ja näitleja Leigh Whannell, kelle perekonnanimigi Wani omaga pisut sarnane, oli kohe nõus teatepulga üle võtma ning lavastajadebüüti tehes Wani kingadesse astuma. Whannell sai ülesandega kenasti hakkama ja "Insidiousi" kolmas peatükk on kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse.

Kolmanda osa tegevus leiab aset mõned aastad enne Lambertite perekonnaga juhtunut, nii et sisu on sel korral kahest eelmisest veidi erinev ja "Astraali triloogiast" otseselt rääkida ei saa. Loo keskmes on noor neiu, kes üritab oma lahkunud emaga teispoolsusest ühendust võtta ning sellega endale karuteene teeb. Appi tõttab (kuigi mitte just eriti kiirel sammul) talendika veterannäitleja Lin Shaye kehastatud meedium Elise, kes eelmistest osadest juba kõigile tuttav peaks olema. Seekordne kummituslugu ei paista tegelikult teiste omasuguste seast mitte millegi erilisega silma. Tahes tahtmata tekib tunne, nagu kõik oleks juba varem nähtud. Pisut uudsust pakub asjaolu, et peategelast painav hapnikumaskiga deemon on eelmiste kordade omadest füüsilises maailmas märksa tugevam ja agressiivsem: näiteks on filmis stseen, kus kuri vaim aeglaselt jalutades ennast kannatava tüdrukuga ühte tuppa sulgeb. Tavaliselt näidataks vaatajale säärases olukorras vaid ukse salapärast sulgemist nähtamatu jõu poolt, kuid siinpuhul võetakse oluliselt otsekohesem ja mõnes mõttes päris värskendav lähenemine. Meeldejääv on ka alguses nähtud meeldivalt tagasihoidlik lehvitav deemon, kes kogu sündmustiku käivitabki.

Muus osas on "Astraal 3" küll sügavalt klassikaline – ühel hetkel öeldakse ikka, et seekordne kurjuse kehastus on ennenägematu, aga lõpuks saadakse tast siiski võrdlemisi tavapäraste võtetega jagu. 

Režii poolest ei paku Whannell midagi erilist ega uut, samas ei jää ta alla ka Wani seatud kõrgetele standarditele. Stiilsust ja silmnähtavalt keerulist kaameratööd on oluliselt vähem, film on üles võetud küllalt lihtsalt. Seeriale omaseks saanud vanaaegne ja kergelt retrohõnguline välimus on siingi täiesti olemas ja tunnetusliku poole pealt mõjub uus peatükk küll nagu täieõiguslik osa "Insidiousi" frantsiisist. Hirmus see film tegelikult eriti ei ole, kui mõned üksikud stseenid välja arvata, kuid õudusvarjundiga thrillerina kõlbab ta täitsa hästi, kuna lugu on iseenesest põnev ja kaasahaarav.

Kui esimesed kaks "Astraali" meeldinud on, siis on vähetõenäoline, et kolmas osa pettumuse võib valmistada. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on taaskord olemas ning eelloona toimib ta üpris korralikult – fännide jaoks on varuks nii mõnigi maiuspala. Tasub vaadata küll.

kultuur.err.ee

"Fast & Furious 7" (2015)

"Kiirete ja vihaste" pealtnäha lõppematu seeria on märkamatult jõudnud juba seitsmenda osani. Sel algselt tänavavõidusõitudele keskendunud frantsiisil on vast sama palju vihkajaid kui ka tulihingelisi fänne ning ka mina olen isiklikult nende kahe kontrastse poole vahel tugevalt kõikunud. Viimaste osadega on need filmid aga tõenäoliselt ära võlunud ka kõige skeptilisema vaataja, kuna kuskilt on leitud mingi ootamatu uus hingamine ja tehtud üks filmiajaloo õnnestunumaid seeriasiseseid comebacke.

Ütlen kohe ära, et "Fast Five" jääb endiselt seeria kindlaks milestone’iks, kuid "Furious 7" ei ole sugugi väga kaugel selle hiilguse kordamisest. Värskuse säilitamiseks on abiks kutsutud legitiimne briti badass Jason Statham, kes ilma probleemideta kõik frantsiisi varasemad kurikaelad üle lööb; ja režissöörikohalt on ära tõugatud neli eelmist osa lavastanud Justin Lin ning asemele toodud 21. sajandi õudusfilmikuningas James Wan, kes esimest korda oma elus žanrist väljas ja suure eelarvega töötada saab. See viimane nimetatu on ühtlasi ka üks filmi suurimaid vigu, kuna Wanil on selgelt raskusi niivõrd suure teose kontrolli all hoidmisega. Kõige probleemsemaks osutub tema jaoks kaklusstseenide üles võtmine – nende jälgimine on kohati ikka päris keerukas (pun intended). Tagaajamised ja muu seesugune märul on teostatud samas oodatult hästi.

Viimaste "Kiirete ja vihaste" tõmbenumbriks on olnud ka vägisi ulmežanrisse tikkuvad action-stseenid, mille puhul füüsikaseadused ja loogika julgelt kõrvale jäetakse. Sääraseid imetrikke pakub hulganisti ka seeria uusim osa ja kui varem võis veel selles pisut kahelda, siis nüüd on küll täiesti kindlaks saanud, et tegelased on täielikud üliinimesed, kes isegi "Tasujad" lihtsa vaevaga häbisse jätaksid. Seekord ei pane ma seda aga pahakski, kuna kogu peadpööritav möll, mille tipuks on ülikiire autoga ühest pilvelõhkujast teise hüppamine, on tehtud nii suurejooneliselt ja ägedalt, et ei jää muud üle, kui ekraanil toimuvat hullumeelsust lihtsalt suu ammuli nautida. Olgu siinkohal ka mainitud, et filmi plot on praktiliselt olematu ja üdini ebaloogiline, kuid kuna mind see vaatamise ajal ei seganud, siis ei hakka sellel pikemalt peatuma.

Palju jutuainet on pakkunud "Furious 7" lõpp ning seda selge põhjusega, kuna kõnealune stseen on seeria fännide jaoks kahtlemata väga kurb ja südantlõhestav ning pisarad on ka kangematel meestel kerged tulema.

"Fast & Furious" on näinud nii paremaid kui ka halvemaid aegu ning ütlen täiesti ausalt, et selles seerias on olnud ka filme, mida ma pole suutnud korralikult lõpunigi vaadata. "Furious 7" erineb nendest osadest aga tundmatuseni ning on suureks auks nii lahkunud Paul Walkerile kui ka kõigile teistele asjaga seotud olnud isikutele. Kui see on koht, kus seeria lõppeb, siis on see fännidele igal juhul väärt hüvastijätt.

"Annabelle" (2014)

"Annabelle" oli tänu James Wan'i "The Conjuringile" tõenäoliselt selle aasta teise poole oodatuim õudusfilm. Kummituslood paistavad viimasel ajal kinopublikule vägagi peale minevat, nii et pole suur ime, et eelmise aasta edukaim õudukas lisaks otsesele järjele ka spin-off'i sai. Ja see pole veel kõik, sest nüüd liiguvad kuulujutud veel "Annabelle 2" ja "Chucky vs. Annabelle" filmide võimalikkuse kohta. Kui kellelgi on soov inimesed kummitusõudusest täielikult ära väsitada, siis järgmise paari aasta jooksul peaks see igal juhul juhtuma.

Kuid "Annabelle" ei ole tegelikult sugugi järjekordne "Insidious" või "Conjuring". Wan'i stiilis ehmatusmomente pole sugugi palju ning need vähesedki on jäetud kõik filmi teise kolmandikku, nii et lõpu saabudes on vaatajad juba rahunenud ja naasnud oma mugavustsooni. Keldris ja trepikojas toimuvad stseenid on aga tõepoolest raskesti jälgitavad ning kaamera poole jooksva lapsega seotud häirivalt efektne jump scare on võrdväärne "Conjuringi" tipphetkeks olnud kapi-deemoniga - Wan on kindlasti oma õpilaste üle uhke.

Annabelle'i nukk jättis olenemata oma väikesest osatähtsusest "Conjuringis" siiski paljudele jõhkralt hirmuäratava mulje. Seda rohkem paneb imestama, et omaenda nimelises linateoses jääb Annabelle igasugu teiste deemonite taga hoopis varju. Kindlasti on alt mindud nuku disainiga: algupäraselt oli tegu ju tavalise pehme ja armsa leluga, mitte praegu ka postritelt nähtava hernehirmutisega. Kunstlikult õudsemaks muudetud nägu omab hoopis vastupidist efekti ja vähendab reaalsusfaktorit, kuna on väheusutav, et keegi endale sellise väljanägemisega nukku üldse koju riiulile tahaks. Hea paralleeli saab tuua "Child's Play" seeriast, kus Chucky taaskord hirmsaks muutmiseks viidi ta väljanägemine "Curse of Chuckys" tagasi algsele normaalse mänguasja kujule.

Üldiselt siiski taaskord enamvähem korralik mainstream horror Wan'i tiimilt, kes hakkavad oma panusega õudusmaailma vaikselt juba filmiajaloolist märki maha jätma.

"Insidious: Chapter 2" (2013)

Wan nagu Wan ikka. Kui "The Conjuringiga" oli näha mingisugust edasiminekut, siis "Astraal 2" kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme. Halb film see pole, mitte sugugi, aga lihtsalt pisut liiga tugevalt paistab välja tegijate laiskus ja võimalus eelmiste kummitusfilmide arvelt veel kasu lõigata. Kui teine osa oleks võinud esimese lõppu arvestades ka olemata olla, siis nüüd on kuulda, et tuleb ka kolmas, ja selle vastu pole mul otseselt midagi, kuna muidu oleks uue loo alustamine (Allison) II filmi lõpus võrdlemisi ebavajalik. Samas on näha, et ideedest on tühjaks joostud juba teise filmi juures, nii et kuidas siit veel head kolmandat teha...

Aga muidu täitsa tore film.