reede, 26. august 2016

"Sweet Home" (2015)

Home invasion on mulle žanrisiseselt temaatikana alati passinud. Küllap on sissetungifilmide võlu nende teatavas eluläheduses: kui paljud teised lõikumisfilmid tihtipeale erilist realistlikkust ei taotle, siis koduinvasiooniga (või vähemalt ideega sellest) peaks enamvähem iga vaataja mõningal määral saama samastuda küll. "Kodu on traditsiooniliselt turvaline koht, kuhu välismaailma õuduste eest häda korral peituda saab, nii et kui ka see võimalus meilt ära võetakse, kust siis üldse kaitset otsida?" Või vähemasti sedasorti psühholoogia peaks sissetungifilmide efektiivsuse taga lasuma.

Iroonilisel kombel ei toimu "Sweet Home'i" sündmustik üldsegi peategelaste kodus, nii et filmi nimi paistab mõnevõrra juhuslikuna (sarnast motiivi on sama alamžanri juures varemgi kasutatud, nii et küllap see pealkiri turustamisega seotud ole). Nimelt on filmi keskmes noor kinnisvaramaakler (igati sümpaatne Ingrid García Jonsson), kes oma töökoha privileege ära kasutab ja poiss-sõbra tolle sünnipäeva puhul ühte vanasse kortermajja, mille võtmed neiul niikuinii parasjagu käepärast on, tähistama viib.  Olgu möödaminnes mainitud, et film esitab seda ideed oluliselt ratsionaalsemana, kui see paberi peal kõlab. Igatahes kisuvad asjalood küllalt kiiresti halvaks ja... vaevalt sisu home invasion'i austajatele enam pikemat seletamist vajab. Erilist veresauna siiski oodata ei tasu, kuna esiteks on tegelasi vähevõitu (kedagi pole tappa!) ja film on kaameraesise jõhkruse koha pealt üleüldse konservatiivsevõitu.

Filmi päritolumaa on minule mõnevõrra üllatuslikult Hispaania (ja Poola, WTF?) ‒ Euroopas on nõnda otsekoheste õudukate väntamine rahalistel põhjustel juba aastaid kahetsusväärselt keeruline olnud. Itaallaste kunagine õuduskino on näiteks täielikult välja suretatud, 80ndate hiilgusest pole enam haisugi. Piiratud ressursid paistavad kahjuks siin-seal välja ka "Sweet Home'i" ambitsioonikamates stseenides, aga vaatamist need otseselt segama ei hakka. Kusjuures kõnekeeleks on filmis ikkagi inglise, kuna peategelase poiss-sõber on välismaalane ega räägi kohalikku keelt. Lombitaguste vaatajate rõõmuks käib lõviosa suhtlusest just nimelt tema läbi. Ma pole küll süvenenud, kuidas (või kas üldse) Einar Kuuse šedöövris inglise keele kõnelemist põhjendatakse, aga vaevalt sealne lahendus "Sweet Home'i" nutikusele konkurentsi pakub. Potentsiaalset rahvusvahelist edu silmas pidades igatahes tark võte.

"Sweet Home" on põnev, kiire, pingeline, kohati isegi natuke õudne. Kui mõningane veider montaaž ja kaameratöö kõrvale jätta, on see sissetungifännile igati sobilik vaatamine. Tingimuseks muidugi ka see, et viitsid eluohtlikus situatsioonis tegelastele ning nende kaheldava väärtusega tegudele ja otsustele omalt poolt vastu tulla ega käitu nagu need teismelised sotsiopaadid, kes hetkel kinodes Blake Lively ratsionaalses mõtlemisoskuses valjuhäälselt kahtlevad. Kinoetikett ennekõike!

esmaspäev, 22. august 2016

"Summer Camp" (2015) † "GirlHouse" (2014)

"It's just not what I was expecting. Where are the cabins and canoes?"
Just nii võtab filmi peategelane vaatajate tunded 10. minutil kokku. "Summer Camp" ei ole slasher ega üks lugematutest "Reede 13" filmiseeria kloonidest, nagu pealkirja järgi eeldada võiks. Kui see kuhugi alamžanrisse üldse langeb, on see zombikas, kuid sedagi vaid ääriveeri. Tegevus toimub Hispaania suvelaagris, mis mingil imelikul põhjusel vanas mahajäetud mõisas aset leiab ‒ julgen arvata, et see otsus langetati ennekõike eelarvet, mitte teose sisu või stiili silmas pidades (kuigi kasuks tuleb see sellegipoolest). Vahel satuvad tegelased, keda kusjuures ainult neli on, siiski ka metsa, nii et tinglikult võib "Summer Campi" metsamaja-horroriks nimetada küll. Avastamisrõõmu pakub film tõepoolest eelkõige zombifännidele, sest viirus, mis tegelasi järgemööda möirgavateks jõhkarditeks transformeerib, on oma vormi poolest antud alamžanri jaoks suhteliselt ainulaadne. Kasuks tulevad ka tegelased, kellele teose progresseerudes aina rohkem kaasa elada saab: näiteks Christy (Jocelin Donahue), keda esialgu saamatu linnatibina portreteeritakse, on filmi lõppedes juba päris tõsine badass. Põhiline tõmbenumber on aga lakkamatu tempo, millega pinget läbivalt ülal hoitakse ‒ kui möll pihta hakkab, siis põnevusest enam puudu ei jää. Ära tasuks märkida ka teose radikaalne lõpplahendus, mis minul vähemalt mõneks sekundiks suu lahti jättis. Soovitan soojalt! - 7/10



 "I really don't see how anything bad could happen."
Kui puhast slasherit otsida, on "GirlHouse" märksa õigem valik (iseenesest irooniline, sest filmi esimese ~pooltunni järgi ei pakuks sugugi, et tegemist lõikumisfilmiga on, samas kui "Summer Camp" täpselt vastupidist olukorda esindab). Idee on jällegi värske ‒ ainus kontseptuaalselt sarnane teos, mis kohe pähe torkab, on "Halloween: Resurrection", aga too on tänaseks vananenud ega ole tegelikult lihtsalt eriti hea film. "GirlHouse" on idee poolest unistuste slasher: nimelt toimub tegevus salastatud asukohaga majas, mille igasse ruumi kaamerad paigaldatud ja imekenad tüdrukud elama kutsutud. Videopilti näeb interneti kaudu üle kogu maailma, nii et põhimõtteliselt on tegu edasiarenenud pornosaidiga, mille eripäraks võimalus ihaldusobjekte (näiliselt) tundma õppida. Niisiis on filmis lisaks verevalamisele garanteeritud ka alastus ‒ ideaalne slasher, kas pole? Nali naljaks: tegelikult on filmil pakkuda märksa enamat kui paljast ihu või füüsilist vägivalda. Peategelane Kylie (Ali Cobrin) saab päris korralikult karakteriarendust, nii et kui ta teose lõpuks läbielatust emotsionaalselt täielik wreck on, võib vaatajalgi natuke kurb hakata. Ainus otsene probleem tekkis mul filmiga mõrvari osas ‒ taustalugu üritati talle genereerida küll, aga minu jaoks jäi ta sellegipoolest isikupäratuks ja igavaks näotuks maniakiks. Filmi julgen uuendusmeelsetele slasheri-huvilistele soovitada küll. - 6/10

neljapäev, 11. august 2016

"The Shallows" (2016)

Haifilmid on juba puht kontseptuaalselt vigane alamžanr. 1976. aastal, kui inimesed veel rumalamad olid ja Steven Spielberg maailma esimest suvist kassahitti ette valmistas, võis hairünnaku peale filmi üles ehitada küll, aga praegu, 40 aastat hiljem on sama ülesanne ideoloogiliselt märksa keerukam. Filmivaataja on kriitilisem – eeldab ülemäärast realistlikkust kohast, kus seda kunagi olnud pole.

Sarnane saatus on õigupoolest tabanud pea kõiki n-ö ellujäämispõnevikke. Mingil põhjusel leiab (kino)publik tihtipeale just sedasorti filmide ajal õigustuse tegevustikku valjuhäälselt kommenteerida ja karakterite otsuseid järjekindlalt maha laita. Ise pole ma seesugusest lähenemisest kunagi aru saanud: komöödiaid vaadates ei arva keegi, et reaalsed inimesed nõndapalju nalju ei tee, märulite puhul ei laideta tavakodanike superkangelaslikkust; millega siis eluohtlikesse situatsioonidesse sattunud tegelased kogu selle viha ära on teeninud? Hairünnak pole ju ometi olukord, mida keskmine filmivaataja kogenud on, nii et tobe hoiak tegelastele vahetpidamata õpetussõnu jagada tundub lihtsalt rumalana.


"Madalik" pääseb selles vallas tegelikult üsna kergelt, kuna peategelase Nancy (võluv Blake Lively) ellujäämisoskused on enamvähem samal tasemel kinokülastaja fantaasia hüpoteetilise geniaalsusega. Film kõnelebki võrdlemisi primitiivse loo äsja pereliikme kaotanud arstitudengist, kes Mehhikosse surfama tulnuna õnnetult merele jääb ning seetõttu verejanulise mõrtsukhaiga rinda pistma peab. Vürtsi lisab asjaolu, et Nancy on terve filmi vältel kaldast vaid paarisaja meetri kaugusel, nii et pidevast ohust tingituna on pääsemine ühtaegu käegakatsutav kui ka lootusetu.

Nagu öeldud, on lugu küllalt lihtlabane, aga tulemus sellevõrra üllatuslikult ei kannata. Kestust on filmil ligikaudu 80 minutit ning see on täidetud otsast otsani verdtarretava põnevuse ja pingega. Hingetõmbepause on samuti, sest ühelt kivilt teisele ujumine ei saaks just kuigi kaua huvitavana püsida, eriti kui tegelasi vaid üks on, kuid need on sedavõrd intensiivsete action-stseenide vahele täitsa teretulnud. Lisaks on loo keskmes olev tütarlaps mõnevõrra sümpaatsem kuju kui sedasorti filmide puhul tavaks – pärast esimest suuremat hairünnakut tabasin end isegi mõttelt, et film sel hetkel lõppekski ja peategelane turvaliselt koju pääseks. Kahjuks 30-minutilisi filme Hollywoodis veel ei aktsepteerita.

Kuna "Madalik" on haifilm, tuleb poolkohustuslikus korras ära märkida ka võrdlusmoment Spielbergi klassikalise hirmulooga "Jaws", mis 40 aasta eest inimesed vähemalt mõneks ajaks veest välja lõi. Erilisi sarnasusi nimetatud teostest tegelikult ei leia – mõlema tegevustik keerleb muidugimõista ühe hiigelsuure haikala ümber, aga "Madaliku" kiire tempo vastandub Spielbergi slow-burn-stiilis meistritööga täielikult. Kumb lähenemine vaatajale rohkem istub, on juba individuaalsemat sorti küsimus. Igatahes pole kuulujutt, et "Madalik" on parim haifilm, mis pärast 1976. aastat tehtud, täielikult aluseta. Soovitan!


kolmapäev, 3. august 2016

"The Neon Demon" (2016)

"Neoondeemon" on haige film. Ma arvan, et see on täiesti sobilik väide, millega seesuguse teose arvustamist alustada. Kuna spetsialiseerun õudusfilmidele, olen aastate jooksul omajagu veidrusi näinud, kuid tavaliselt leian neid 1980. aastate Itaalia odavkinost või USA madalama kaliibriga filmide seast, mitte Tallinna suuremate kinode ekraanidelt. Aga "Neoondeemon" on kinos ja ta on tõesti haige.

Nicolas Winding Refn, kõnealuse teose auväärt režissöör, pole kunagi mingi pealiinimees olnud, aga "Neoondeemon" on ekstreem temagi repertuaaris. Elemendid, mis Refni varasemad tööd nii meeldejäävaks teinud on, ei puudu siitki, kuid seekord on need keeratud täielikku maksimumi. Kes arvas, et "Drive'is" napib sisu, võib "Neoondeemoni" puhul üllatuda – Refn ei paista seekord loo jutustamisest absoluutselt hoolivat. Stsenaariumit, mis kusjuures näitlejate sõnul osaliselt käigu pealt välja mõeldi, kasutatakse siin vaid selleks, et edasi anda peadpööritavaid visuaale, ning erilist sisulist väärtust sel tegelikult pole.

Kuid asjaolu, et Refn, tuntud visionäär, on lavastanud filmi, mille tegelaste ainus ajend on teha asju, mis kinoekraanil veidrad ja ägedad välja näeksid, ei tohiks teadlikumale kinokülastajale sugugi suure üllatusena tulla. Jah, seda poleks minagi oodanud, et Refn oma hullumeelses enesekindluses niivõrd kaugele läheb (konkreetseid näiteid tooma ei hakka – minge šokeeruge ise), kuid rangelt visuaalipõhises kinoelamuses võis siiski juba eos kindel olla, ning sisuliste puudujääkide peale on sedapuhku pahandada raske.

Olgu õigsuse huvides märgitud, et visuaalipõhist filmi saab väga vabalt ka halvasti teha ning ma ei anna "Neoondeemonile" armu lihtsalt sellepärast et ta ei üritagi stsenaariumile panustada – Refn on tõepoolest oskuslik ning suudab pildikeele ja muusika koosmõjul teha ära vähemalt sama palju kui mõni andetum lavastaja Oscari-väärilise stsenaariumiga. Ekstsentrilised süntesaatorihelid, neoonid värvitoonid, epileptiliselt vilkuvad tuled, surmavalt täpne kadreering – Refn teab, kuidas vaataja pilku ekraanile naelutada ka siis, kui seal tegelikult midagi ei toimugi. Kes vajab sisu, kui pinge on selletagi olemas?

Ning ega sisu puudumine tegelikult ka sõnumi edastamist takista: Refnil on modellinduse kohta selgelt üht-teist öelda, isegi kui see aeg-ajalt nõnda ekstravagantse ekstreemsuse taha ära kipub kaduma. Iseasi, kas tema sõnum ka kuidagi õigete adressaatideni jõuab, kuna kaldun kahtlema, et mõni potentsiaalne tippmodell sedavõrd hullumeelset õudusfilmi kunagi nägema juhtub. Või kui juhtub, siis vaevalt teda pärast enam potentsiaalseks tippmodelliks pidada saaks. Täpselt nii mõjuvõimas Refni visionääritöö ongi.