Püha Sõprus: "Cannibal Holocaust" (1980)

Esimest korda kirjutan blogisse filmist, millest olen kord juba kirjutanud. Erandeid võib teha, kui film ise on nii erandlik, kui "Cannibal Holocaust" seda kahtlemata on.

Põhjus (et mitte öelda sundus) selle erandliku filmi vaatamiseks tuli Sõpruse eriprogrammist. Oktoobrikuule sobivalt on kinokavas veel John Carpenteri "The Thing" ja hispaanlaste kõige kõigem õudukas "[Rec]", mida näidatakse 27. oktoobril. "Cannibal Holocausti" olen varem näinud täpselt kaks korda ja viimasest vaatamisest on möödas üle üheksa aasta. Selle ajaga on mälu detailid (peale kurikuulsa kilpkonnastseeni) blokeerinud, ent seletamatu kihk "Cannibal Holocausti" uuesti vaadata on minus ärganud pea igal aastal, eriti suve kuumematel päevadel, kui olemine on sama higine ja kleepuv kui selle filmi olustik. Võiks lausa öelda, et see film elab mu peas rendivabalt.

Pühapäeval veendusin, et kõik need aastad on mu peas elanud selle filmi täiustatud versioon. Mälu lihvib ebatäiused ja jääb vaid sõnum, mida kannavad ebamugavalt realistlikud vägivallastseenid. Idee "Cannibal Holocaustist" on aga parem kui film ise.

"Cannibal Holocaust" räägib neljast noorest ameerika "dokumentalistist", keda huvitab rohkem rikkus ja kuulsus kui dokumenteerimine. Nad sõidavad Amazonase vihmametsa hõimurahvaid filmima ja jäävad kadunuks. Paraku õnnestub nende filmitud materjal džunglist üles leida ja sealt saame aimu, milliste jõhkrustega noored tegelikult tegelesid. Sealt tuleb mängu ka seksuaal- ja loomadevastane vägivald, mille poolest on film kurikuulus. Tegemist on ühe esimese found footage tüüpi filmiga ja kindlasti ühe mõjusama näitega selle stiili kasutusest.

See kõlab paratamatult kummaliselt, aga tabasin end muuhulgas mõttelt, et "Cannibal Holocaust" on natuke lastekas. Temaatika on vaieldamatult karm, ent seda antakse edasi täpselt nii robustselt ja otsesõnaliselt (film lõppebki sõnadega "I wonder who the real cannibals are" ja sama mõtet korrutatakse filmi jooksul veel), nagu loeks lapsele moraali. Režissöör Ruggero Deodato oli "Cannibal Holocausti" valmimise ajal üle 40, aga mõjub see kui varastes 20ndates filmitudengi emotsionaalne deklaratsioon. Nooruslikult naiivset toorust on siin palju. Seepärast läks "Cannibal Holocaust" üheksa aasta tagusele minule ka palju paremini peale.

Kahtlemata kõnekas on film juba ainuüksi paradoksi poolest, et "Cannibal Holocaust" sai sündida ainult neidsamu reegleid rikkudes, mille rikkumise eest filmitegija oma tegelasi hukka mõistab. See paradoks kordub veel teist korda, kui seda filmi vaadates teeme ise sama, mida selle karakteritele ette heidame. Kas see film on iseenda sõnumi ohver või siis on kõik täpselt paigas, selle üle võib lõputult vaielda. Isegi see, kui paljut Deodato filmi hilisematest tõlgendustest tegelikult ette plaanis, on täiesti küsitav – tema hilisematest intervjuudest jääb mulje, et eetiliste küsimuste tuumik on temast kogu täiega mööda läinud.

"Cannibal Holocausti" vaataja, kui teda "sunnitakse" iseenda valitud filmi vaatama.

Deodato, kes 2022. aastal suri, rääkis korduvalt topeltstandardist: mis on ajakirjanduses ja dokumentalistikas lubatud, on lavastuslikus filmis ja teles keelatud või suisa hukka mõistetud. Seda mõtet film ise välja ei kanna, juba ainuüksi põhjusel, et "Cannibal Holocaustis" näidatakse muuhulgas tõelist, mitte lavastatud vägivalda. Filmi rassismi- ja vägivallavastane sõnum võiks isegi vett pidada, kui võtetel poleks piinatud näitlejaid ja tapetud loomi. "Cannibal Holocaust" oli vihase inimese film, mis loodud selleks, et vihastada. Et see lisaks vihastamisele ka kõnetab (veel 44 aastat hiljem), võib olla täiesti juhuslik. Puudustest hoolimata vajutab Deodato film nuppudele, millele ükski teine ei vajuta, ja ärritab viisil, mida on keeruline lõpuni seletada. Oli seda kõike siis vaja, on 44 aastat hiljem mõttetu vaielda. Aga arutada on põnev.

Kui lõputiitrid üle Sõpruse kinolina rullusid, mõtlesin esimese asjana, et nüüd on huvi rahuldatud ja rohkem ma seda jubedat filmi vaatama ei pea. Nauditavaks pole ma "Cannibal Holocausti" pidanud kunagi, aga kahjuks pole see ka eriti hea. Filmi põhisõnumit korrutatakse nii palju ja nii otsesõnu, et see kaotab oma efektiivsuse. Või vähemalt nii ma arvasin. Aga nüüd on pea nädal möödas ja taban end ikka selle filmi peale mõtlemast. Juhuslikult või mitte, ju siis mingile närvile sai Deodato pihta.

Kui kellelgi on huvi vaadata Deodato teisi filme, julgen soovitada 1986. aasta metsa-slasher'it "Camping del terrore" ehk "Body Count", mis on nii klišeeline ja totakas, et mõjub kui "Reede 13" paroodia. Kui tahate paremat kannibalifilmi, võiks kõlvata Deodato "kannibalitriloogia" esimene film "Ultimo mondo cannibale" ehk "Last Cannibal World", mis tegeleb rohkem sisu ja vähem rõvetsemisega. Giallo-sõpradele võib meeldida "Vortice mortale" ehk "The Washing Machine", milles on põnevust ja pöördeid rohkem kui ühest 90ndate erootilisest krimipõnevikust ootaks. Tema viimane täispikk film, 2016. aasta "Ballad in Blood", ei kõlba kuhugi.

"The Texas Chainsaw Massacre" (2003) † "The Texas Chainsaw Massacre: The Beginning" (2006)

Head sõbrad, me oleme jälle sealmaal, kus kinno Netflixi jõuab uus peatükk "Texase mootorsaemõrvade" saagast. Aastate jooksul olen siin blogis virisenud, kui vähe järjepidevust sel seerial on: meil on Tobe Hooperi originaalklassika, selle sõge järg (samuti Hooperi oma), siis kolmas ja neljas osa, mis on rohkem reboot'id kui järjed (viimase nimi on lausa "Uus põlvkond" – sama hästi võiks olla "Force Awakens"), viimasest aastakümnest 3D-järg originaalile ja originaali eellugu. Tahate pakkuda, millisele ajajoonele uus film sobitub? Ahjaa, mainitute vahele mahub veel 2003. aasta uusversioon ja tolle eellugu, millest täna kirjutan.

Lühidalt – neil pole sugugi viga. Tähendab, vigu leidub neis küll ja pikemalt otsimatagi, kuid palju tehakse ka õigesti. Tuleb märkida, et olen nullindate õudukatega leplik: neis on sageli toorust, mida praegu kinolinal napib (märgin veel, et ei pea silmas N- ja R-sõnu, vaid julgust avastada, feilida, vaataja valuläve testida). Usun, et selle ajastu õudusfilme (sh uusversioone) hakatakse aja möödudes aina rohkem väärtustama.

Õppetund uusversioonist: kui keegi ennast su auto tagaistmel maha laseb, SÕIDA MINEMA!

Suure üllatusena kasutab uusversioon originaalklassikat pelgalt inspiratsiooniallika, mitte šabloonina. Näiteks Hitchhikeri tegelaskuju sündmustiku käivitajana on siingi täiesti olemas, aga on uusversioonis nii kavalalt pea peale pööratud, et juhatab vana filmi näinud vaataja hoopis valedele jälgedele. Kiitus! Originaali ikoonilisest viimasest vaatusest on ka edukalt kõrvale hiilitud, mistõttu õnnestub paljud uusversioonidega paratamatult tekkivad võrdlusmomendid eos kõrvaldada.

2006. aasta eellugu klapib uusversiooniga üsna kenasti kokku, ent funktsioneerib tegelikult kui järg. See on sisuliselt suuresti uusversiooni kordus (eriti viimases vaatuses), lihtsalt selle vahega, et kõike on natuke rohkem. Ja mõnda ka palju rohkem. Eellugu on verisem ja jõhkram, sellevõrra vastikum vaatamine. Kohati lausa nürilt räige – mingi piirini võib jõhkrast vägivallast kinolinal lõbu tunda, mingist hetkest hakkab see vastu. Mäletate, kui mainisin julgust vaataja valuläve testida? Keegi kuskil kommenteeris, et selle filmi vaatamisest saab teetanuse. Enam paremini ei saakski kokku võtta.

Uusversioon on leebem ja selle võrra lihtsamini seeditav (inimsööjafilmi kohta tabavalt öeldud, ma tänan). Nojah, seda on ehk pisut veider väita, arvestades et 2003. aasta film algab enesetapustseeniga, mille käigus kaamera läbi sodiks lastud kolju sõidab, aga räiget piinamist, millest eellugu pealtnäha koosnebki, uusversioonis praktiliselt pole. Jah, inimesi aetakse mootorsaega taga ja riputatakse lihakonksude otsa, aga päris elusalt ei nülita. Areng seegi! Kohati tundsin korralikust rümbarebust lausa puudust, kuna kaks tegelast lüüakse nii maha, et vaataja jäetakse põhilisest vaatemängust ilma (küllap nooliti leebemat vanusepiirangut).

Lihamägi lõikab liha. Sa ei arvaks iial, millist ametit Leatherface nooruses pidas!

Minu suurim kühvel on hoopis Leatherface'i tegelasega. Terve eelloo vaatamise hädaldasin elukaaslasele (minu kaastunne talle), et filmitegijad pole üldse pihta saanud, kuidas kurikuulus mootorsaepahalane käituma (või välja nägema) peaks. Millal tal oli aega jõuksis käia? Uusversioonis käitub Leatherface õnneks rohkem nagu Leatherface, ehkki muutub viimases vaatuses millegipärast ikka Michael Myersiks. Andestage, aga ma ei usu mitte üheski maailmas, et see sajakilone autist kellegagi kassi ja hiirt viitsiks mängida või ennast minutite viisi hiirvagusi auto tagaistmel peidaks.

Üle ega ümber ei saa aga fantastilistest lõputüdrukutest. Nendega on sel seerial tegelikult alati vedanud. Jessica Biel ja Jordana Brewster on vinged naised!

Näinud nüüd mõlemat filmi, ei saa märkimata jätta, et eelloos on totaalselt raisku lastud võimalus keskenduda tüdrukule, kes uusversiooni alguses tee peal kondab ja pisut hiljem, nagu juba mainitud, ennast maha laseb. Täiesti arusaamatu, miks eellugu tema pere/seltskonna ümber ei keerle! Kõik muu jookseb kahe filmi vahel ilusti kokku, aga see üksainus detail, millest oleks iga ajuga inimene (või stsenarist) kinni hakanud, on jäetud kasutamata.

Tänase päevani on seeria ainus ühine nimetaja, et sinna kuuluvad eranditult haiged filmid. Mõni ka haigelt halb, mis seal salata. Uusversioon ja eellugu kergitavad ebatasase filmisarja keskmist taset vähemalt paari palli võrra.

"I Spit on Your Grave: Deja Vu" (2019) † "Death House" (2018)

Äratan selle blogi hetkeks varjusurmast, et rääkida teile kahest väga tähtsast filmist. Selleks, et teie neid vaatama ei peaks.

Tekst sisaldab spoilereid, aga ütlen ausalt, et te ei peaks hoolima. Teie elamust pole võimalik rikkuda.

1978. aasta "I Spit on Your Grave", õigemini "Day of the Woman", on vanakooli exploitation-klassikast üks mu lemmikuid. Ostsin mõne aasta eest isegi mingi ägeda Blu-ray versiooni, kus vahel oli filmi legendaarne poster, mille vanematekodus seinale riputasin. Uusversioon meeldis mulle samuti, selle järjed mulle nii väga peale ei läinud. Kui kuulsin, et Meir Zarchi, originaalfilmi lavastaja, on võtnud vaevaks 40 aastat hiljem otsene järg vändata, olin meeldivalt üllatunud, ehkki skeptiline. Mida sa teed vanamutiga, keda 40 aastat varem vägistati? Vastus, nagu filmist selgub, on üsna lihtne: tapa mutt kiirelt ära ja tee tema tütrega põhimõtteliselt esimese filmi remake. Nii et "deja vu" filmi pealkirjas pole sugugi asjata.

Film kestab, hoidke nüüd alt, kaks ja pool tundi, nii et ütlen ausalt ära, et mina piirdusin heal (või halval?) juhul umbes veerandiga sellest. Kohe filmi alguses on jutuajamine esimese osa ellujääja Jennifer Hillsi ja tema tütre vahel, kes peaks olema maailma kõige nõutum modell, mis näitab kiirelt ära, et Zarchi on tugevalt ülehinnanud oma oskust usutavat dialoogi kirjutada. Originaali juures töötab vabandus, et see ju ongi exploitation ja peabki aset leidma sellises unenäolises alternatiivreaalsuses, aga "Deja Vu" üritab olla mingil hoopis teisel tasandil tõsiseltvõetav ja sellest ei tule midagi välja. Minu mäletamist mööda mängis originaalis suurt rolli vaikus, seekord ei suuda tegelased mingi väega suud kinni hoida. Isegi Camille Keaton, kes oli esimeses osas nii võluv ja kaunis, ei suuda kehvast dialoogist midagi välja võluda. Samas ma pole kindel, et ta 70ndatelgi näitlemisvõimekuse poolest hiilgas. Ei tasu ikka exploitation'it tänapäeva tuua.

Igatahes otsustab Zarchi umbes kolmveerandtunni möödudes meie peakangelannal kõri läbi lõigata ja edasi liikuda Jenniferi tütre seltsis. Kas see pidi olema vägev ja ootamatu võte, millega fännid jalust rabada, ma kommenteerida ei oska, aga mõjub see pigem iseenda pärandi peal tallamisena. Tõsi küll, seda võib lausa terve filmi kohta öelda. Suurema tõenäosusega sai Zarchi lihtsalt aru, et keegi ei taha vaadata, kuidas pensioniealist naist vägistatakse, nii et liigutas tegevustiku sujuvalt noorukese tütre peale. Pea tund läheb aega, kuni naine alasti kistakse ning edasi kordub juba kõik see, mida originaalis, uusversioonis ja tolle järgedes nähtud... kokku siis vist lausa neli korda juba? Miks otsustas Zarchi, kes istus viimati lavastajatoolis 1985. aastal, et maailm vajab hädasti veel üht vägistamise ja kättemaksu filmi, pealegi täpselt samasugust, käib mul üle mõistuse.

Ei ole mõtet vaadata! Nii palju, kui mina nägin, ei olnud mitte midagi erilist ega omapärast. Kurikaelad on veel tüütumad ja rõvedamad kui sellistes filmides tavaliselt, aga saavad jälle täpselt sama karistuse: ühel lõigatakse riist maha, teist tulistatakse munadesse. Seejuures teostus eriti hiilgav pole, gore on pigem tagasihoidlik, nii et ei paku naudingut seegi. Kui hädasti on vaja üht rape & revenge filmi vaadata, võtke ette paar aastat tagasi PÖFFil linastunud prantslaste "Revenge". Palju-palju ägedam asi. Kui keegi viitsib need kaks ja pool tundi päriselt algusest lõpuni ära vaadata, andku teada.

Ja teine film on see kurikuulus "Expendables of horror" ehk "Death House", millest on räägitud juba pikalt-pikalt. Tähendab see siis seda, et kõik kuulsad õudusfilminäitlejad on ühte filmi kokku tulnud. Nimekiri on aukartust äratav: Tony Todd, Kane Hodder, Michael Berryman, Bill Moseley, Sid Haig, Barbara Crampton (Stuart Gordoni filmidest), Dee Wallace, Felissa Rose ("Sleepaway Campist") ja Lloyd Kaufman. Paar aastat tagasi hinge heitnud Gunnar Hansen, esimene Leatherface, teeb ka hologrammina sutsaka. Paar kõige-kõigemat nime on muidugi puudu: Bruce Campbell, Robert Englund, Doug Bradley. Nende jaoks ei jätkunud ilmselt raha.

Kuidas ma selle filmi viitsisin lõpuni vaadata, täpselt öelda ei oska, kuna midagi eriliselt head pole siingi. Vahepeal on natuke head gore'i, tegevustik liigub suhteliselt kiirelt, poolteist tundi möödus suhteliselt märkamatult. Ma pole ainult päris kindel, kas see kuigi hea tunnus on, sest see tähendab pigem seda, et ma isegi väga ei märganud, et filmi vaatan.

Tegevustik toimub vanglalaadses asutuses, kus maailma kõige jõhkramatele kurjategijatele tehakse ajupesu, et nad "moraalseks" muuta (kuigi Dee Wallace ütleb, et see pole ajupesu, kuna neil pole agendat???). Mingil täiesti arusaamatul põhjusel ütleb vangla turvasüsteem üles ning kaks noort agenti, filmi peategelased, on sunnitud õudukastaaride paraadi vastu võitlema. Kui on vaja teada, kui tõsiselt teose autorid ennast võtnud on, võin ära öelda, et üsna filmi alguses on stseen, kus nimetatud noored agendid, üht neist kehastab kaunis Cortney Palm, koos paljalt duši all juttu ajavad. Miks nad seda teevad ja miks see stseen nii kaua kestab, kui on selgelt näha, et kumbki pesemisega ei tegele, on küsimus, millele stsenarist vastata pole tahtnud. Kurb on muidugi ka see, et tegemist on umbes-täpselt filmi kütkestavaima stseeniga.

Tegelt näeb tisse ka, aga üritasin PG-13 olla.

Igatahes ei näe ma ka selle filmi puhul põhjust, miks seda kellelegi soovitama peaks. Jah, iseenesest on märgiline, et nii palju "tuntud" näitlejaid ühekorraga kokku on aetud, aga reaalsuses ei saa keegi neist maha märkimisväärselt hea või ikoonilise rollisooritusega. Pigem on raisatud potentsiaal. Kuna tegelikult on autorid vist aru saanud, et kõrgemat kunsti tegema pole tuldud, oleks võinud hulga rohkem hullu panna ja anda vaatajale vähemalt üks mõnusalt sõge põrgusõit. Aga vähemalt filmi tagline on äge: "Hell isn't a word, it's a sentence."

"Leatherface" (2017)

Küllap olen siin blogis juba vingunud, kuivõrd ebaühtlane ja loogikavaba "Texase mootorsaemõrvade" seeria ülesehituslikult on. Originaalfilm, selle kolm järge, millest kaks eiravad varasemalt toimunut, uusversioon ja selle eellugu, originaali reboot-järg, mis eirab kõiki eelmisi järgesid, ja nüüd originaali eellugu. Huuh! Õnneks muudab uus "Leatherface" olukorda pigem paremaks kui halvemaks, kuna pillub viiteid ka mainitud reboot-järjele, nii et nüüd võib kolmeosalist seeriat (prequel, originaal, reboot-järg) vaadata täiesti omaette, ilma et varasemate osade järele mingitki vajadust tekiks. Okei, kolmas osa, millel nimeks kusjuures samuti "Leatherface" (oeh, ma olen veendunud, et selle seeria järjestus ja pealkirjad on kellegi kuri nali), on tegelikult täitsa mõnus vaatamine, aga teisest ja neljandast ei tunneks ma küll sugugi puudust, kui neid enam kunagi näha ei saaks.

Nonii, timeline'i üle vingumine seljataga, lähme uue filmi juurde. See on vinge! Lavastajatooli jagavad prantslased Alexandre Bustillo ja Julien Maury, kes kümnend tagasi jõhkra veristamisfilmiga "Inside" maha said, nii et pole suur üllatus, et režii on kõva ja brutaalsuse pealt tagasi ei hoita. Vibe ei ole küll päris see, mis ta olla võiks ‒ teate küll, vanal originaalfilmil on selline väga distinktne atmosfäär, mida on keeruline sõnadesse panna ‒ ja "Leatherface" annab endast parima, et õige tunduda, aga veidi jääb ikka puudu. Kuigi väljapaistvalt rõve, räpane ja lehkav on ta küll. Kusjuures sain pärast vaatamist teada, et film on üles võetud hoopis Bulgaarias, nii et tegelikult on Texase õhustikku olude kohta niigi väga autentselt kujutatud.

Kujunemisloona on "Leatherface" täiesti suurepärane. Me kõik teame, kuidas Michael Myersi inimlikustamine "Halloweeni" uusversioonis välja kukkus (VÄGA HALVASTI), kuid "Leatherface" sarnaste orade otsa ei astu ja tegelase areng paistab ka kolme filmi tervikuna vaadates täiesti loogiline. Režii, olustik ja tegelased (eriti Clarice) on tegelikult suhteliselt robzombielikud, nii et on mõnevõrra irooniline, et "Leatherface" saab hakkama kõigega, milles Zombie "Halloween" ebaõnnestus. Nojah, see on tegelikult pigem maitse asi. Muuseas tegelased on ilgelt ägedad, eriti Stephen Dorffi kehastatud kättemaksuhimuline šerif, kes on nii halastamatu tõbras, et isegi Sawyerid on hirmul. Kui kõik õudusfilmipolitseinikud sellised oleksid, ei julgeks pooled Myersid või Chuckyd lillegi liigutada.

Ülesehituslikus mõttes on "Leatherface" igatahes värske: seeria vana head mustrit (kui ehk lõpp välja arvata) ei kasutata. Alguses näidatakse küll, kuidas 20ndates paarike Sawyerite farmi poole sõidab ‒ noh, selline tüüpiline USA õuduka algus ‒, aga nendega tehakse kiirelt üks-null ja liigutakse edasi uutele jahimaadele. Ehk siis sedapuhku hullumajja. Ja Leatherface hullumajas on ju päris cool kontsept! Ägedalt on tagasi toodud esimese filmi tuttavlikke elemente, samas kordagi fan service'iks muutumata.

Siit ma tegelikult ka lõpetaksin. Hoiatan ette, et film on räigelt jõhker, verine ja rõve, aga noh, lõppude lõpuks vaatate te ikkagi uut "Texase mootorsaemõrvade" osa, nii et küllap te sellist piinamispornot just soovite. Minu silmis on "Leatherface" igatahes seeria kõige rämedam peatükk (kurat, see seksistseen!) ja seda ainult heas mõttes. Soovitan!

tl;dr: Vaadake seeriat niimoodi:

1. "Leatherface" - suurepärane sissejuhatus meie kurikuulsa maniaki hingeellu
2. originaal "Texase mootorsaemõrvad" - Tobe Hooperi igavene klassika
3. 2013. aasta "Texas Chainsaw 3D" - jätkab sealt, kust originaal pooleli jäi, ja toob tagasi "Leatherface'is" näidatud nimitegelase inimlikkuse

"Jigsaw" (2017)

"Sae" seeria on end ammendanud. Iseenesest arvati seda juba pärast esimest ja kolmandatki osa, rääkimata seitsmendast, kuid kui ka seitse aastat mõttepausi pole piisav aeg, et korraliku stsenaariumiga lagedale tulla, ei päästa "Saagi" küll enam miski.

Torture porn'i lipulaevaks peetud seeria on tegelikult küllalt eriline fenomen. Tegemist on ainsa filmiseeriaga ajaloos, mille seitse esimest osa on antud välja järjestikustel aastatel – varem hoidis rekordit "Politseiakadeemia" kuue järjestikku välja antud osaga. Sealjuures pole "Saage" kunagi uisapäisa valmis vorbitud: vastupidi üldlevinud arvamusele, et "Sae" seeria ei kätke muud kui verd ja soolikaid, iseloomustab filmisarja hoopis keeruline ja ettearvamatu süžee, mis vaatajalt pidevat mõttetööd nõuab. Kahtlemata kõige intelligentsem õudusfilmiseeria, mida näinud olen.

Seetõttu on "Jigsaw" kanda küllalt raske koorem: taaselustada aastaid varjusurmas olnud seeria, rahuldada vanu fänne ja püüda uusi, jätkata eelmiste "Saagide" lugu, leida John Krameri tagasitoomiseks loogiline võimalus. Iseenesest on näha, et seda kõike on ka üritatud ja mõnega isegi päris asjalikult toime tuldud, aga üldmulje on pigem kesine – "Jigsaw" on hale vari "Sae" kunagisest hiilgusest. Mitte sugugi enamat kui näiteks aasta alguses linastunud "Ringid", mis pärast kahtteist aastat kurikuulsa Samara jälle popiks tegema pidi.

"Jigsaw" häda on eelkõige selles, et ta pole (ega tegelikult üritagi olla) piisavalt omanäoline, et ülejäänud seeriast eristuda. See on konkreetne järjelugu, mis järgib täpselt sama malli nagu varasematel "Saagidel" kombeks, nii et võrdlustest paremate osadega ei pääse üle ega ümber. "Jigsaw" oleks justkui kirjutatud mõne õpiku või manuaali järgi, kuid kahjuks pole stsenaristid pihta saanud, et "Sae" põhielementide taaskasutamisest ei piisa, et paeluvat filmi teha. Tulemus on loodetule hoopis vastupidine: kuna "Jigsaw" on ülesehituselt "Sae" eelmiste osadega äravahetamiseni sarnane, meenub igal käänakul, kui palju paremini sama asja varem tehtud on.

Pildil üks väheseid põhjuseid, miks "Jigsaw" vaadata kõlbab

Olenemata sellest, et Eesti kinodes on "Jigsaw" alla 16-aastastele keelatud, näib film kui kunagise jõhkra piinaseeria lastesõbralik versioon, mil pole vajalikku toorust, julgust ega ootamatust, et seeria fänni paeluda. Kui varasemate osade sündmustikud on aset leidnud piiratud aja jooksul (sageli üks-kaks tundi), mis tegevusele tugeva tempo ja pinge peale on keeranud, venib "Jigsaw" mitme päeva peale ega tekita kordagi tõsist ohutunnet, kuna, noh, kiiret pole ju kuhugi.

Kes Krameri möödunud surmalõksude ja -mängudega tuttav on, teab hästi, milliste peensusteni ta need valmis timminud on – nüüd aga uitavad Jigsaw ohvrid rahumeeli ringi ega pruugi tegelikult isegi mängule pihta saada, kuna juhistega kassetid on suvaliselt laiali laotatud ja reeglid on paras segapuder. Rumaluse tipp on muidugi see, et mängus osaleb ka inimene, keda Kramer tegelikult hukka ei mõista – mis ajast meie raudkindlate põhimõtetega insener sellist haltuurat teeb? Vana hea Kramer, keda "Sae" esimestest osadest mäletame, ei salliks sellist korralagedust silmaotsastki, võin kindel olla.

Ma usun, et pärast sellist filmi on nüüd mõneks ajaks "Sae" seeriaga lõpp. Olgugi et tehtud heade kavatsustega, on "Jigsaw" antud filmisarja halvim osa, mis oleks võinud väga vabalt ka tegemata jääda. Otsast otsani loogikavigu täis filmi ainus lunastav element on nutikas lõpupööre, kuid ka see venitatakse kahjuks liiga pikalt välja, vähendades nii üllatusmomendi efektsust. "Jigsaw" on "Saag" neile, kes originaalseeriast kunagi aru ei saanud ning vaatasid vaid selleks, et inimesi suremas näha. Kuigi ega siin isegi surmastseenide poolest midagi erilist tehta, varasemate osade kõrval paras lastekas...

kinoveeb.delfi.ee

"Rupture" (2016)

Kinodesse jõuab endiselt äraütlemata veidrat kraami. Seekordne patsient on "Rupture", mis näeb välja justkui mõni Bulgaarias üles võetud eelmise kümnendi alguspoole B-film. Mäletan, et sarnaste teoste DVD-d olid vanasti Rimis ühte korvi kuhjatud ja neid sai sealt praktiliselt olematu raha eest soetada; nüüd aga peab "Muundumise" jaoks kinno minema.

Filmi süžees on iseenesest mõned küllalt intrigeerivad elemendid, millest õige kohtlemise korral saanuks korraliku ulmepõneviku välja voolida, kuid antud kujul kaotab teos huvitavuse hiljemalt 30 minuti möödudes. Esmajoones jääb silma filmi kehv ja amatöörlik väljanägemine – eelarvet pole avalikustatud, aga küllap rahaga priisata polnud. Kuna pildis on nii mõnigi nimekas näitleja, sh Noomi Rapace ("Prometheus") ja Peter Stormare, tekib tunne, et eelarve just nende palkamiseks kuluski. Produktsioonikvaliteet on igatahes alla igasugust arvestust – tegu justkui tudengifilmiga, millesse paar tuntud nägu kaasatud.

Linateose keskmes on üksikema Renee (Noomi Rapace), kes röövitakse ja salapärasesse hoonesse taritakse. Seal viiakse tema peal läbi kõiksugu katseid, mille eesmärk on kutsuda esile naise "muundumine" – vangistajate sõnul paljastuks seeläbi Renee tõeline loomus. See on ühtlasi enam-vähem ainus, mida sisu kohta öelda saab: ülejäänud filmist moodustavad tulutud põgenemisplaanid, ventilatsioonišahtides roomamine, mittemidagiütlevad vihjed "muundumise" olemuse kohta jms. Tõepoolest, filmi sisuline pool avaldub umbes esimese pooltunniga, pärast seda ei toimu praktiliselt midagi, millel reaalset tähendust oleks. Mõttetu rabelemine.

Põhimõtteliselt hoitaksegi vaatajat terve filmi vältel pimeduses. Üldiselt töötab müsteerium siis, kui publikule järk-järgult uut infot avaldatakse, millest siis teose lõpuks koherentne tervikpilt moodustuks. "Rupture" on aga innovaatiline: vaatajale ei öelda mitte midagi. Igasugune jagatud info on nii killustatud või lihtsalt ebaoluline, et sellest ei ole võimalik midagi välja lugeda – publikul jääbki üle vaid käsi laiutada. Tegemist ei ole olukorraga, kus vaatajat n-ö kaasa mõtlema sunnitaks – filmi on loonud idioodid, kes ei mõista filmikunsti põhitõdesid või siis ei saa omaenda loost piisavalt hästi aru, et seda publikule arusaadavaks teha.

Ainuke motivatsioon filmi lõpuni vaatamiseks on lootus, et kulminatsioon suudab kogu eelnenud mõttetuse ära põhjendada. Spoilereid andmata võin raudkindlalt öelda, et nii ei juhtu: lugu ei saa ammendavat lõppu, filmi läbivalt idiootlikku loogikat ei selgitata. Kujutan ette, kuidas antud teose autorid on arvanud, et loovad tulevase kultusfilmi: et hoiavad vaatajat samamoodi teadmatuses nagu Ridley Scott 1979. aastal "Alieniga" või teevad hoopis ägedat mindfucki, mis vaataja päevadeks nähtu üle mõtisklema jätab. See pole kahjuks aga läbi läinud, sest ainus, mille üle mina veel mõtlen, on see, kuidas niisugune rongiõnnetus üldse ülemaailmselt kinodesse pääses.

"Rupture" on paras peavalu. See manipuleerib vaatajaga, pannes ta uskuma, et kogu lool on mingi sügavam mõte, loogiline lahendus. Võib-olla, kui samasugune teos linastunuks näiteks HÕFFil väikeses saalis, kus selgelt teised ootused ja eeldused kui kinofilmide jaoks, poleks see nõnda vastumeelne, aga teose madal kvaliteet ja konarlik sisu ei jääks märkamata sealgi. Lihtsalt olematu raha eest vändatud indie-filmile võiks osa eksimustest andeks anda, kinofilmile aga mitte. Hoiduda!

PS! Poster on kordades parem kui film.

kultuur.err.ee

"The Green Inferno" (2013)

Kannibalifilmid kui üks exploitation'i jõhkramaid alamžanre on pikalt varjusurmas olnud – viimane tõeliselt ajastutruu kannibalilugu võis olla ehk 1988. aastal ilmunud "Paradiso infernale", mida muuseas ka "The Green Inferno" nime all tuntakse. Kuna lavastaja Eli Rothi põhiline eesmärk oligi just sellelaadsetele teostele austust avaldada, on säärane nimevalik küllalt loogiline. Pole kahtlustki, et seitsme- ja kaheksakümnendate itaalia teoste iseäralikku hõngu on tänapäeval raske tabada, aga andekas ja žanriteadlik Roth, kel õudukate vallas juba kamaluga kogemust, saab enda jaoks püstitatud ülesannetega igati kenasti hakkama, ehkki midagi ennenägematut ega otseselt üllatavat seekord korda ei saadeta.

"The Green Inferno" on paljude õudukafännide jaoks juba pikalt üks äärmiselt oodatud film olnud. Esmakordselt 2013. aastal festivali-ekraanidele jõudnud teost nimetati Rothi vägivaldseimaks ja pööraseimaks ning arvustused olid valdavalt positiivsed. Pärast pikki viivitusi seati filmile lõpuks kindel ilmumiskuupäev: 2014. aasta 5. september. Napilt kuu aega enne seda plaanid aga muutusid ja Rothi esimene lavastajatöö üle kuue aasta pandi segastel põhjustel riiulile õiget aega ootama. Ahastav uudis muutis fännid närviliseks, kuna isegi Roth polnud sel hetkel veel päris kindel, kas ja millises vormis tema uusim teos ilmavalgust näeb. Õnneks ulatas oma abikäe Jason Blumi (kuri)kuulus produktsioonifirma Blumhouse (täpsemalt BH Tilt) ja "The Green Inferno" jõudis tänavu septembris USA kinodesse ning sel nädalal ka Eestisse.

On selge, et ainuüksi sildid "Eli Rothi uus film" ja "1980ndate stiilis kannibalikas" omavad paljude õudukafännide seas piisavat mõju, et kõikvõimalikud lootused taevasse tõsta, nii et kauaoodatud "The Green Inferno" peale pandud panused on mõneti täidetamatult suured. Olgu öeldud, et antud teos pakub vaatajale täpselt seda, mida soovitud, kuid samas otseselt mitte midagi rohkemat. Ettenähtud kriteeriumid on täidetud kohusetundliku täpsusega, aga sealjuures on kaduma läinud itaallaste toonasest ebaprofessionaalsusest tingitud spontaansus ja üllatuslikkus. Osaliselt on probleem muidugi ka vaatajas: tänapäeva filmi jälgides ollakse ilmselgetel põhjustel mõnevõrra tähelepanelikumad ja kriitilisemad, nii et kogenumat õudukaguru on keeruline millegagi šokeerida. Üheks faktoriks on sealhulgas praktiliselt täielik alastuse puudumine, mis brutaalsuse kõrval alati kindlaks täisväärtusliku kannibalifilmi kriteeriumiks olnud on. "The Green Inferno" sündmustiku kontekstis on säärane puudujääk suhteliselt ebausutav.

Vägivald on loomulikult hästi teostatud ja Rothile selles vallas praegusel ajal vastast pole (kui just Deodato ise oma liistude juurde naasta ei plaani), kuid see ei mõju arusaamatutel põhjustel kordagi nii häirivalt, nagu peaks. Võib-olla mängib siin oma rolli asjaolu, et klassikalistes kannibalifilmides on alati kombeks olnud kaamera ees täiesti reaalseid lihast ja luust loomi tappa. Näiteks tihti maailma jõhkraimaks linateoseks nimetatud "Cannibal Holocaust" on vaatajatel meeles peamiselt ühe enneolematult brutaalse stseeni tõttu, kus peategelased tapavad ja tükeldavad jõest püütud pahaaimamatu kilpkonna. Selline teguviis tõstab filmi oma realistlikkuse poolest kohe täiesti teise dimensiooni, mida õnneks tänapäeval loomulikel põhjustel legaalselt taasluua võimalik pole. Vähemasti on Roth inimeste vastu rakendatud vägivallaga vaeva näinud – piinamist ja separeeritud kehaosi on siin küllaga.

On alati austusväärne, kui filmitegijad lõpptulemuse autentsuse nimel oma heaoluga vähemal või rohkemal määral riskeerivad, ning lugematutest surmavatest olenditest kubisevas Lõuna-Ameerika vihmametsas üles võetud "The Green Inferno" puhul nii kahtlemata on, olgugi et siinpuhul kinolinalt erilist ohutunnet vastu ei vaata. Ainuüksi fakt, et peaosatäitja Lorenza Izzo ühe teatud jões aset leidva stseeni ajal peaaegu oma elu kaotas, lisab filmile hindamatut sügavust ja tõsiseltvõetavust. Vähemasti on Rothil ja ülejäänud võttemeeskonnal nüüd näiteks lõkke ääres või kamina ees võimalus põnevaid lugusid vesta.

Sellegipoolest jääb mingil määral vajaka realistlikkusest või vähemasti sündmuste mõjuvusest, aga konkreetsetele puudujääkidele on keeruline näpuga osutada, kuna teostus on üldplaanis ikkagi väga eeskujulik. Kinokunstilisest poolest oleks kohane võrdlus tunamulluse Ti Westi "The Sacrament'iga" – seda nii ühiskonnakriitika kui ka visuaali põhjal paralleele luues. Stilistiselt iseloomulikuna jääb silma ebaharilikult värvikirev pilt: iseäranis džunglis domineerivad post-production'is erkrohelisteks krutitud toonid. Roth on üleüldse Tšiili loodust igal võimalikul juhul ära kasutanud: lisaks lummavatele vihmametsadele keskenduvatele helikopterivõtetele mängivad filmis teatud rolli ka sealses kliimas elutsevad loomad (sh roomajad) ja putukad.

Kõigist eeldustest olenemata ei ole Roth hakkama saanud millegi imelisega. Ta on teinud hea filmi, ehk isegi parima võimaliku (omas alamžanris), kuid pikkisilmi oodatud maailmamuutev mõju jääb seekord siiski saavutamata. Sellest hoolimata on "The Green Inferno" tänavu ilmunud õudukate hulgast üks paremaid ja igatahes meeldejäävamaid, kuna viimasest korralikust kannibaliloost on möödunud nüüdseks juba liiga palju aastaid. Austusavaldusena on see igati õnnestunud tükk, isegi kui eraldiseisvalt perfektsusest nii mõndagi puudu jääb.

kultuur.err.ee

"La casa 4" (1988)

Itaallaste kino on alati tuntud olnud oma veidruste ja iseäralikkuse tõttu ning "La casa 4" pole mingi erand. Alustada võib asjaolust, et filmi nime järgi peaks tegemist olema "La casa" seeria neljanda osaga, aga samas pole see otseselt mitte millegi järg. Nimelt oli Sam Raimi kultuslike "Evil Deadi" filmide itaaliakeelne tõlge "La casa" ja itaallased otsustasid selle arvelt endale tulu lõigata, ehkki sisulises pooles on sarnasusi väga napilt, et mitte öelda olematult. Seetõttu oleks sobilik filmile hoopis tema ingliskeelse pealkirja järgi viidata ja teda enda heaksarvamise järgi kas "Witchcraftiks", "Witcheryks", "Evil Encountersiks" või "The Haunted House'iks" kutsuda. Just nii mitme erineva nime all on seda teost aja jooksul tuntud.

Olenemata varastatud pealkirjast on "Witchery" märkimisväärselt originaalne film ning paistab oma eripäraga ka itaalia õudukate hulgas silma. Sisulisest poolest pole tal küll kuigi palju pakkuda ja stsenaarium on ausalt öeldes suhteliselt arulage, aga teostuses võib siin näha nii mõndagi eeskujulikku. Üldiselt on film üles võetud päris stiilselt ja atmosfäär on täitsa tõhus, isegi kui seda saadavad hingetud karakterid, kesine näitlemine ja ebarealistlik dialoog. Tõmbenumbriks on kahtlemata jõhkrad surmastseenid, mis endas enamasti omajagu piinamist sisaldavad ja oma brutaalsuses mõneks ajaks kindlasti meelde jäävad. Mainimist väärib ka vägistamisstseen.

Näitlejatööd siin erilist kriitikat ei kannata, ehkki kohal on nii mõnigi tuntum nimi. Näiteks "Knight Riderist" tuntud David Hasselhoff ei suuda ette antud materjaliga suurt midagi ära teha ja mängib oma rolli nii igavalt kui üldse võimalik, kuigi karismat ja screen presence'it jagub tal küllaga. Leslie Cumming on oma siirusega naispeaossa võrratu valik, vähemasti filmi esimesel poolel: hiljem näib ta toimuva suhtes pisut ükskõikse ja emotsioonituna. Tommy rollis olev lapsnäitleja on ahastavalt kohutav: ma pole vist kunagi nii läbivalt halba näitlejatööd näinud. Samuti astub siin üles "The Exorcisti" abil kuulsaks saanud Linda Blair, aga tema roll on suhteliselt igav ja jääb sisulises mõttes üsna kõrvaliseks.

"Zombi Holocaust" (1980)

"Originaalne" ei ole tavaliselt sõna, mida itaalia õudusfilmide iseloomustamiseks asjakohane kasutada on, aga "Zombie Holocaust" on omasuguste seast igatahes üks etemaid ja põnevamaid. Raamistik on küll suhteliselt labaselt aasta varem ilmunud Fulci "Zombi 2" pealt maha viksitud (mis on tegelikult tervikuna ägedam film), kuid sellele on lisatud omad kiiksud ja erakordselt rängad vägivallastseenid, nii et meeldejäävat on hulganisti. Režii poolest on tegu üsna konkreetse ja võrdlemisi õnnestunud Fulci imitatsiooniga ning kuna tegu on minu lemmiku itaalia lavastajaga, siis töötab see ainult lõpptulemuse kasuks. Nõrgim lüli on dialoogid, nagu taolistes filmides juba tavapäraks on saanud, ning sel korral puudub karakteritel igasugune iseloom ja eripära – nende ainus eesmärk on lihtsakoeliselt lugu edasi kanda. Kõige ebaviisakamalt koheldakse sellistes teostes naisi: nad on ekraanil vaid selleks, et ihu näidata, karjuda, surra või meestegelastega kaasas käia. Iseenesest on Alexandra Delli Colli suguseid daame ekraanil muidugi kena näha, kuid praegu vaadates mõjub see lihtsalt pisut solvavana. Sama primitiivne on ka ülejäänud film, nii teostuslikus kui sisulises mõttes. Siiski on sel oma eriskummaline võlu ja iseäralik atmosfäär, mis pea igale tolleaegsele itaalia zombikale omane on. Kas see on hea või halb – see on igaühe enda otsustada, aga päris kindlasti ei oleks tänapäeval sarnase filmi tegemine enam võimalik.

Filmi tõmbenumber on vast ekstensiivne gore, mis realistlikkuse poolest mingit kriitikat ei kannata, kuid kohati oma koguse pärast siiski parajalt ebameeldivalt mõjub. Väga võimalik, et "Zombi Holocaust" on esimene film, milles (zombide) tapmiseks paadimootorit kasutatakse. Ühtlasi on minu teadmiste järgi tegu ainsa teosega, kus saab näha, kuidas inimesed zombisid söövad. Kõrghetkena jääb meelde moment, mil esimene kõndiv laip ekraanile ilmub, kuna see toimub alles 48. minutil – mina näiteks olin selleks hetkeks juba üsna kindlal veendumusel, et zombisid selles filmis näha ei saagi ning vaatajal tuleb vaid kannibalidega leppida. Põhimõtteliselt võiks seda hetke ka twist'iks nimetada, kuid filmi pealkiri ja poster rikuvad selle võimaluse.

Zombisid kujutatakse siin veidi teistmoodi, kui me tavapäraselt harjunud oleme, aga mulle isiklikult on selline voodoo-temaatika elavate surnute puhul alati sobinud. Seekord on loosse segatud ka Victor Frankensteini stiilis hullunud teadlane, kes sündmuste kulgu otseselt loogilisemaks ei muuda, kuid vaatajat vähemasti nii mõnegi brutaalsusega varustab.

"I Spit on Your Grave 3" (2015)

"I Spit on Your Grave" on küllalt tavatu filmiseeria. See kõik algas 1978. aastal Meir Zarchi ülimalt otsekoheselt brutaalse exploitation-klassikaga, jätkus vihatud mitteametliku järjega 1993. aastal ning sai uue hoo sisse 2010. aastal ilmavalgust näinud uusversiooni abil. Kui taaselustatud frantsiisi esimene järjelugu kordas labaselt eelmistest filmidest tuttavat struktuuri, siis "I Spit on Your Grave 3" on märksa nutikam ja ambitsioonikam teos. Kuigi häirivalt realistliku originaali võlu jääb selgi korral ületamata, on uuel filmil varuks nii mõnigi põnev aspekt, mida varasemalt selle seeria raamides uuritud pole. Tegu on äärmiselt ebastabiilse ja hüpliku arenguga teosega, mis perfektsest järjest ütlemata kaugele jääb, aga ainuüksi Sarah Butleri naasmine annab tulemusele vajaliku iseloomu ja isiklikkuse, mida teises osas selgelt vajaka oli. Kolmandal on oma kindel identiteet ja isikupära, mis ei ole alati tingimata teab mis nutikas, kuid siiski oluline, et sellises tüütavalt rutiinse ülesehitusega frantsiisis kuidagigi silma paista. Seekord heidetakse sügavam pilk vägistamisohvrite hingeellu ning püütakse vaatajale lapsikult jonnaka järjepidevusega selgeks teha, mil määral seksuaalne ärakasutamine ikkagi naise psüühikat ja edasist käekäiku mõjutab. Loos on emotsionaalsel tasandil kahtlemata omajagu tõetruudust, aga filmis see teenitud rakendust ei leia, kuna tõlgendamisruumi jäetakse minimaalselt ja kogu sõnum tehakse vaatajale ebavajalikult lihtsaks.

Sündmustikku vürtsitavad paar räiget piinamisstseeni, mis isegi "Sae" filmides nähtu seksuaalse aspekti lisamise abil üle trumpavad. Seda on raske uskuda, aga kolmanda jao vägivald jätab originaalfilmi kastratsioonist mulje kui võrdlemisi lihtsast pääsemisest. Põhimõtteliselt võiks säärast piinamist sisulisest küljest suhteliselt mõttetuks nimetada, kuid teatud jõhkrus on selle frantsiisiga kaasas käinud alati, nii et mõningane põhjendatus sel siiski on. Igatahes on tõsiasi, et seekordset kriipivalt realistlikku vägivalda on valus vaadata ka kogenumatel õudusgurmaanidel ja ekraani jälgimine on kohati tõeliselt ränk katsumus.

Peamine probleem ongi stsenaariumi ebapüsivus ja kohatine naiivsus, mis lõppkokkuvõttes kogu teose tõsiseltvõetavust devalveerib. Tegijate intentsioonid on kahtlemata õilsad olnud ning kajastatud probleemid on reaalses maailmas täiesti olemas, aga praegusel kujul on "I Spit on Your Grave 3" suhteliselt vaimuvaene moraalilugemine, mis oma ühekülgse süžee tõttu liiga lihtsameelse ja kitsarinnalisena mõjub. Olukord ei ole alati nii must-valge ning vägivald ei lahenda vägivalda, isegi kui see mõnikord niimoodi näida võib. Seetõttu on keeruline protagonistina esitletud Jenniferi mõnevõrra rumala maailmavaatega samastuda ja tema käekäigu pärast suuremat muret tunda. Õnneks aitab filmi lõpp mõtted vähe selgemasse perspektiivi panna (või siis need sealt täielikult välja lükata), kuna kogu eelnev areng keeratakse üsna kiiresti pea peale ja lugu saab endale hoopis teise vaatenurga.

"Wrong Turn 5: Bloodlines" (2012) † "Wrong Turn 6: Last Resort" (2014)

On küllalt mõistetamatu, missuguse ime kombel on "Wrong Turni" seeria, mis oleks tõenäoliselt juba teise osa järel surema pidanud, jõudnud nüüd kuuenda sissekandeni, aga ausalt öeldes on praegu liiga hilja, et nende ajuvabade lõikumisfilmide tulva peatada. Kolmanda osa juures valepöörde teinud seeria on tänaseks tagasi oma parimas vormis ja kaks viimast filmi kuuluvad kindlalt terve frantsiisi tugevamate hulka, olgugi et reaalset kvaliteeti võib kohati väheks jääda. Igatahes filmimaailmas teist niivõrd järjepidevalt meelelahutuslikku slasher'i-seeriat hetkel pole.

"Wrong Turn 5" jätkab neljanda osaga algatatud eellugude jada – Pinheadina tuntud Doug Bradley kehastatud kurjakuulutav vanamees (kelle päritolu me täpsemalt teada ei saagi) on kannibalide kolmiku eraklikust haiglast ära toonud ja nendega Lääne-Virginia metsadesse kolinud. Seekord on oht tsivilisatsioonile enneolematult lähedal ning enamik filmist leiab aset väikelinna tühjadel tänavatel. Nagu neljaski osa tõestas, on tegevuspaiga ja olustiku muutmine seeria värskuse hoidmiseks pea kohustuslik, ning "Bloodlines" kasutab oma kummituslikku set'i fantastiliselt ära. Oskuslikult arendatud pingeline atmosfäär on kahtlemata üks selle filmi põhilistest tugevustest.

Humoorikalt alanud "Bloodlines" muutub ootamatult kiiresti häirivalt sadistlikuks ja rõvedaks, olles seega seeria esimene osa, mis kohati reaalselt naha alla poeb. Siinsed surmad on eelnevatest oluliselt jõhkramad ja kannibalidel on vaba voli tegelasi oma äranägemise järgi piinata, kuna väärilist vastast pole neile kellestki. Keset pimedat linnatänavat verest tühjaks lastud blondi näitsiku brutaalne mõrv on frantsiisi üks šokeerivamaid ning jääb oma kergelt kunstilise teostuse tõttu pikalt meelde. Lavastaja Declan O'Brien ei ole iseenesest kõige andekam tegelinski, aga aeg-ajalt on ta režii päris artistlik ja üliveriste tapatalgute juhendamine on viienda osa näitel tema käes paras käkitegu.

Mis "Wrong Turn 5" eriti muljet avaldavaks teeb, on viis, kuidas siinsete tegelastega ümber käiakse. Absoluutselt kõigil on võrdväärsed võimalused hukka saada ja kõiksugu traditsioonilistele slasher'i-klišeedele tõmmatakse julmalt kriips peale. Sarnast loogikat (või siis loogika puudumist) rakendati juba neljanda osa juures, aga viies tõstab latti veelgi kõrgemale. Kahtlen sügavalt, et keegi suudaks filmi alguses või isegi poole peal ellujääjad ära arvata ning see on sedasorti teose puhul küllalt haruldane sündmus.

"Wrong Turn 6" täidab seeria jaoks põhimõtteliselt reboot'i rolli, kuna puldi taga on uus lavastaja ja esimese viie osa ajajoonele see ei sobi. Erinev on ka meeleolu ning kannibalide mütoloogia – nüüd on väärarenenud tapamasinad pärit uhkest hotellipidajate perekonnast, millega on kuidagi seotud ka terve külatäis intsesti teel sündinud mutante. Jääb arusaamatuks, kas "Last Resort" peaks kuidagi teiste osadega ühte kronoloogiasse mahtuma või kuidas kannibalide taustalugu üleöö nii kardinaalselt muutunud on, kuid tõenäoliselt oleks targem sellele lihtsalt mitte pikemalt mõelda, kuna näiliselt paistis tegijatelegi igasugune loogilisus ebaolulisena. Filmi lõpu järgi võiks eeldada, et saame tulevikus Hillickeride klanni kohta põhjalikumaid teadmisi, aga olles kursis seeria varasemate kommetega, võib oletatav seitsmes osa kogu eelneva lihtsalt kõrvale jätta ja uue looga alustada.

Nagu öeldud, on lisaks värskele süžeele varuks hoopis teistsugune tunnetus ja meeleolu. Eelmiste osade lõbusa rappimise võib unustada, sest asemele on toodud veider dramaatika ja traagilisus. Vaatajale tuttavatest kannibalidest on saanud kõrvaltegelased; õigupoolest ei mõjugi "Last Resort" päris õige "Wrong Turni" filmina. Ütlen seda siiski positiivses mõttes, kuna oligi tagumine aeg, et see seeria endale uue hingamise leiaks. Sisu on küll labaselt "Texase mootorsaemõrvade" viimase 3D-sissekande pealt maha viksitud, kuid olustik on piisavalt erinev, et mitte liigselt otsest võrdlusmomenti tekitada. Kui vaadata filmi frantsiisist eraldi seisva tükina, on tegu parajalt õnnestunud teosega.

Kuigi ma pole päris veendunud, et O'Brieni lahkumine seeriale pikemas perspektiivis hästi mõjub, on Valeri Milevi tutvustatud suund võrdlemisi huvitav ja annab loo edasiseks arendamiseks nii mõnegi põneva võimaluse. Uue lavastaja režii on suhteliselt ambitsioonikas ja sellega kaasas käiv kergelt unenäoline atmosfäär töötab üsna efekt(iiv)selt. Loomulikult oleks võidud alastuse pealt tagasi hoida ja üritada lugu ikkagi ülejäänud seeriaga siduda, aga ilma igasuguste ootuste ja soovideta vaadates on "Last Resorti" küllalt kerge nautida ning suuremad pretensioonid jäävad tekkimata.

"Cannibal Holocaust" (1980)

Ei oleks suur liialdus öelda, et "Cannibal Holocaust" on üks filmiajaloo šokeerivamaid teoseid. Filmi esialgsest ilmumisest on möödas 35 aastat, aga selle räige jõhkrus ja realistlikkus on ehmatav ka tänapäeva vaatajale ning pole ühtegi tõsiseltvõetavat šokifilmide nimekirja, kust nüüd juba kultusklassikuks muutunud "Cannibal Holocaust" välja jääks. Kuid milles selle sisuliselt küllalt ebameeldiva teose võlu siis täpsemalt peitub?

Lavastaja Ruggero Deodato soov ei olnud teha otseselt õudusfilmi, ta tahtis pigem väljendada oma viha ajakirjanduse vastu. Ta oli pannud tähele, et meedia vahendab tihti graafilisi kaadreid päriselus aset leidvatest võigastest seikadest, kuid kinolinal sarnase kraami (ehkki fabritseeritud) näitamist peetakse sobimatuks. Selle tõestamisega sai Deodato hästi hakkama ‒ alles paar nädalat tagasi levitasid nii mõnedki suhteliselt tuntud väljaanded videot otse-eetris mõrvatud reporterist, samas kui "Cannibal Holocausti" vaatamine on näiteks Saksamaal endiselt seadusevastane. Seega on teose tugev põhi rajatud Deodato mässumeelsusele ja praegugi aktuaalsele teemapüstitusele, mis siis, et vaatama satutakse "Holocausti" eeskätt realistlikult kujutatud vägivalla pärast.

Deodato on tegelikult öelnud, et eelmainitust sügavamat sõnumit ta sellesse kannibaliloosse sihilikult ei peitnud, kuid see pole takistanud lugematuid fanaatikuid teose ühiskonnakriitilisest tagapõhjast põhjalikke esseesid ja analüüse kirjutamast. Ning üldiselt ei saa seda neile ka ette heita ‒ ülevoolav brutaalsus ja reaalsete loomade tükeldamine jätab tõepoolest mulje, nagu üritataks edasi anda olulist sõnumit. Igatahes ei ole "Holocausti" vägivald mitte mingil määral sarnane uuema aja torture porn'is nähtavaga; õigupoolest on see teostatud küllalt kunstiliselt ja teatud iluga. Kaasa aitab Riz Ortolani surematu muusika (ehkki mees ise suri eelmisel aastal...), mis filmi sisuga vaimustava kontrasti loob ja seega tegelaste tehtavat tapatööd veelgi võikamas valguses kuvab. Tegu on kahtlemata ühe ikoonilisema soundtrack'iga, millega õudusfilmi kunagi õnnistatud on.

Lisaks sellele, et "Holocaust" on tähtsaim kannibalifilm, mis iial tehtud, on tegu ka praktiliselt esimese nn found footage ideed rakendava linateosega, ehkki au ja kuulsus läheb selles osas tihti ekslikult hoopis "Blair Witch Projecti" arvele. Praeguseks on found footage filmid õudusžanri ühed vihatumad, kuna neid on viimastel aastatel valmis vorbitud tohutult, kuid "Holocaust" tarvitab nüüd juba naeruväärseks muutunud võtet enneolematult targasti ja jätab isegi eelnimetatud "Blair Witchi" häbisse. Praegu kasutatakse käsikaamerat peamiselt raha kokku hoidmise eesmärgil ega mõeldagi võimalusele, et sedaviisi saab filmiga efektiivselt ka tugevama sõnumi siduda.

"Cannibal Holocaust" ei ole film, mida ma kerge käega kellelegi soovitada julgeksin, aga hindamatu ja ainulaadse elamuse annab selle vaatamine kindlasti. Tegu ei ole sugugi lihtsa filmiga ja mõne jaoks võib kujutatud ebaõiglus liiga masendavana tunduda, kuid Hollywoodi toodangu kõrval on see brutaalne tükk igati värskendav ja aitab maailma natukeseks pisut teise nurga alt näha. Mis sellest, et "Holocausti" vaatamine alati mõneks ajaks eluisu ära võtab...

"Mangiati vivi!" (1980)

Ränga vägivalla ja alastusega vürtsitatud "Mangiati vivi" ehk "Eaten Alive" ei olnud lavastaja Umberto Lenzi jaoks sugugi esimene kannibalifilm. Meest peetakse lausa kogu kannibalide alamžanri loojaks, kuna just tema oli 1972. aastal ilmavalgust näinud "Il paese del sesso selvaggio" režissööriks. Kui eelmainitud teose väärtus kannibalifilmina on pisut kaheldav, siis "Mangiati vivi" ja sama lavastaja aasta hiljem järgnenud "Cannibal ferox" on kindlalt selles vallas essentsiaalsed ning väärivad vähemalt ühekordset vaatamist.

Filmi teeb mõnevõrra eriliseks see, et inspiratsiooni on (pisut liiga paljugi) saadud kaks aastat varem toimunud Jonestowni tragöödiast, mis ei ole kannibalikate seas sugugi tavapärane nähtus. Reaalselt aset leidnud sündmused annavad filmidele juba eos alla tugevama põhja kui puhas fiction, kuid see muudab ootustele vastamise koheselt ka raskemaks, kuna tõestisündinud loolt tahetakse alati realistlikkust ja tõsiseltvõetavust, mida "Mangati vivi" kahjuks igal hetkel pakkuda ei suuda. Exploitation’ilt tõepära nõuda tundub mõneti küll naeruväärne, aga kui autor on nõnda suure tüki endale haaranud, siis tasuks sellega ka toime tulla. Jonestowni ja kannibalide sidumine omavahel on iseenesest muidugi huvitav võte, kuid pisut on alt mindud põhilise villaini (nimeks Jonas) castimisega, kuna Ivan Rassimov ei ole kaugeltki mitte kõige kurjakuulutavam itaallane, keda ma kohanud olen. Siiski on ses filmis tema rollisooritusest palju negatiivsemaid faktoreid.

Ma ei ole varem seda kentsakat probleemi tõstatanud, aga olen märganud, et kannibalifilmides osalevad pärismaalased ei oska mitte kuidagi kaamera ees surra. Ma hindan autentsust ja reaalsete džunglielanike kasutamist, aga kui nende olematu näitlejaoskus filmi taset allapoole tirib, siis toob nende osalus vaid kahju. Realistlikkuse suurendamiseks tuleks rõhuda kõige rohkem usutavatele eriefektidele või need säärase võimaluse puudumisel üldse välja jätta – "Mangiati vivi" kaotab hulga oma tõsiseltvõetavusest teoreetiliselt jõhkra stseeni tõttu, milles kannibalid naiselt jala maha lõikavad ning seda sööma asuvad. Isegi väike laps mõistab, et kõnealune naine hoiab lihtsalt oma jalga maa all mudase pinna sees ning inimsööjad peavad plastikut närima. Filmis tapetakse päriselt loomi ja näidatakse nende suremist, kuid see on mainitud halbade eriefektide tõttu puhas raiskamine, kuna kaotatud realistlikkust nii naljalt taastada ei saa.

Olenemata näitlejakoolituseta pärismaalaste halvast suremisoskusest, on ülejäänud rollisooritused küllaltki aktsepteeritavad ja kohati isegi head. Kahtlemata on sellest seltskonnast säravaim meespeaosatäitja Robert Kerman, kes minu üllatuseks on oma põhilise karjääri rajanud hoopis pornostaarina. Tundub, et pisut hullumeelsed rollid sobivad tema loomusega ning karakternäitlejana on tal oskuslikkust küll. Janet Agren küll oma rolliga ilmselt naispeaosa Oscarile ei kandideerinud, kuid oma naturaalse iluga toob ta sellesse vääritusse teosesse vajalikku õrnust ja inimlikkust. Mainimist väärib ka Me Me Lai, kellest ma juba "Il paese del sesso selvaggio" tõttu rääkida olen saanud. Kaheksa aastat on küll möödunud ning täiskasvanulikku küpsust ja väärikust on lisandunud, kuid oma riided heidab ta siiski seljast sama kõhklematult ning veedab igati oodatult praktiliselt terve filmi alasti olles.

Huvitav on see, et kuigi kurikuulus "Cannibal Holocaust" avaldati vaid kuu aega varem, on siingi näha found footage’i algeid (kuigi vaid põgusalt filmi alguses), mida tolleaegses maailmas veel tegelikult keegi praktiseerinud ei olnud. Kas tuleb uskuda, et nii Lenzi kui Deodato tulid mõlemad samal ajal sama idee peale või suutis Lenzi tõepoolest vaid kuu ajaga oma filmi selle väikese detaili lisada? Vaevalt see küsimus kunagi oma vastuse leiab, kuid tore detail siiski.

Järgnevas lõigus esineb spoilereid.
Filmi lõpus plaanivad peategelased sooritada enesetappu, et mitte kannibalide ja Jonase jüngrite kätte sattuda. Nende elud päästab lähenevate helikopterite müra, mis nende teo kiiresti peatab. Tabasin end mõttelt, et film oleks olnud palju mõjuvam, kui tegelased oleksid üksteist tapnud ja kopterid alles siis saabunud oleks. Praeguseks on säärast lõppu juba piisavalt nähtud, aga kaheksakümnendate labase kannibalifilmi puhul oleks selline nüke tõsiselt jalustrabav olnud. "Mangiati vivi" praegune epiloog võtab efekti pigem alla, kuna see näitab, et tegelased on šokeerivatest sündmustest täielikult üle saanud ja lähevad oma eluga probleemideta edasi ning see ei tundu just kuigi usutav.

Olen olnud pigem kriitiline, kuid tegelikult on "Mangiati vivi" ikkagi suhteliselt hea film. Võib-olla mitte küll selle sõna klassikalises tähenduses, aga kannibalikate seas on see kindlasti üks helgemaid tükke. Lugu on küll traditsiooniline ja suuremate üllatusteta, kuid sellest hoolimata üldjoontes põnev ja oodatust märksa paeluvam.

"Hellraiser: Inferno" (2000)

Enne kui olid "Sinister" ja "Deliver Us from Evil", oli "Hellraiser 5". Scott Derricksoni debüütfilm oli omal ajal küll "Hellraiseri" seeriasse ootamatu või isegi ebasobiv lisandus, kuid retrospektiivis on see vast isegi terve frantsiisi parim osa.

Film keskendub Craig Shefferi kehastatud detektiivile, kes on avanud varasematest osadest tuttavaks saanud kuubiku ning sellega taaskord tsenobiidid välja kutsunud. Samal ajal üritab ta tabada Inseneriks kutsutud mõrvarit, kes järgemööda uurija tuttavaid tapab. Meie tunneme teda Pinheadi nime all.

Kuna tegu on proceduraliga, mille käigus süüdlast otsitakse, näeme me Pinheadi või tema uute nägudega kaastsenobiite niivõrd harva, et nende kohtamine mõjub lausa võõrastavalt. Tahes tahtmata tekib tunne, nagu tegu oleks algselt olnud eraldiseisva krimipõnevikuga, mis lihtsalt hiljem "Hellraiseri" järjeks mugandatud. Minul ei ole sellega probleemi, kuna antud seeria pole mulle kunagi erilisel määral meeldinud, kuid mõistan täielikult fänne, kes pettusid, kui Pinheadi asemel pikkade juustega James Remari said. Kuigi "Inferno" on esimene osa, millel on olemas algusest lõpuni huvitav lugu, head näitlejad ja pahaendeline atmosfäär, on isegi minu jaoks kõige toredamad hetked need, mil vana hea tuttav põrguisand end ekraanil ilmutab. Lõpuks tuuakse mängu ka ülejäänud "Hellraiseriks" vajalikud elemendid: ketid, konksud, praktilised gore-efektid... minu soovid said rahuldatud küll.

"Hellraiserid" on alati olnud lood inimeste piinlemisest. "Inferno" näitab ilusti, et vaimne valu on kordades mõjuvam füüsilisest piinast: peategelane peab korduvalt läbi elama oma lähedaste kaotamist, ilma et ta selle takistamiseks midagi teha saaks, ning muutub seetõttu aina nõrgemaks. "Hellraiser: Inferno" on ootamatult hea film ning soovitan kindlasti neile vähestele, kellele seeria esimene osa meele järgi polnud. Sobib vaatamiseks ka eraldiseisvalt.

"La casa sperduta nel parco" (1980)

"The House on the Edge of the Park" on Itaalia õudusmaestro Ruggero Deodato haige mõistuse järjekordne vili, mis minu jaoks ületab pikalt sama lavastaja märksa tuntuma "Cannibal Holocausti". Mõlemad on küll filmid exploitationi eri nurkadest ning võrdlus pole sugugi lihtne, aga minu jaoks määrab lemmiku ära fakt, et kannibalirünnak on tavavaatajale palju kaugem ja ebareaalsem nähtus kui vägistamiskalduvusega maniakid.

Kurikaelu kehastavad meisterpahalased David Hess, kellest paar nädalat tagasi sain rääkida "The Last House on the Leftiga" seoses, ning Giovanni Lombardo Radice, kes on oma fännibaasi kogunud peamiselt kannibalikates ja härra Fulci filmides osalemisega. Mõlemad tulevad rollidega oodatult hästi toime: tegu on sedasorti hullumeelsete dream teamiga.

Filmi tegevus algaks justkui mõnes teises universumis: kuigi ma pole kaheksakümnendatel elanud, on mul raske uskuda, et sel ajal inimesed koos viis minutit varem kohatud automehaanikutega pidudel käisid. Lõputwist muudab alguses toimunu küll arusaadavamaks, aga ebausutavaks jääb see ikkagi. Edasiselt läheb film aina paremaks ning võtab osaliselt home invasioni kuju, sarnanemata sealjuures kordagi ühelegi teisele sama žanri teosele. Deodato võib olla küll hullumeelne, kuid vaieldamatult on tal olemas oma kindel visioon, mille ta ka suurepäraselt ellu viib. Nagu juba "Cannibal Holocaustiga" tõestatud: vaataja šokeerimine tuleb mehel hästi välja ning seda oskust kasutab ta ilusti ka pargiäärse maja hirmsaks muutmiseks.

Mõned aastad tagasi levisid kuuldused "The House on the Edge of the Parki" teise osa kohta, kuid need summutas kiiresti uudis David Hessi enneaegse surma kohta. Deodato ja Radice kirjutasid valmis ka stsenaariumi, aga on väheusutav, et järg ilma Hessita kunagi ilmavalgust näeb.

"Day of the Woman" (1978)

"Day of the Womani" sisu oli mulle juba tuttav 2010. aasta uusversioonist pealkirjaga "I Spit on Your Grave" ning sarnasusi leidub muidugi ka teiste rape and revenge filmidega, kuid 32aastase vahega välja antud teosed ei ole samast plotist hoolimata sugugi ühesugused. Remake, mis mulle samuti päris meeldib, väärib võrdlemist Eli Rothi "Hosteli" ja hitt-seeria "Saw" brutaalsete järgedega, kuid originaalfilmi muudavad meeldejäävaks hoopiski teised faktorid. Exploitationi üks võludest on sellega kaasnev eripärane maailm, mille loovad halvad näitlejad, odav varustus, tegijate ebaprofessionaalsus. Olenemata oskuste puudumisest on sääraste filmide lavastajad enamasti aga väga ambitsioonikad ja julged oma haiglast fantaasiat realiseerima ning selle tulemusena tekivadki ainulaadsed ajaloo pikimate vägistusstseenidega (25 minutit) meistriteosed.

Lavastaja Meir Zarchi sai väidetavalt filmi jaoks idee peale seda, kui oli ühe pilastatud tüdruku päästnud ja politseisse toimetanud ning just sellised lood töötavadki filmi mõjuvuse kasuks. "Day of the Womanit" vaadates on pidevalt lootusetuse tunne, kuna Camille Keatoni kehastatud Jenniferi situatsioon on tõepoolest äärmiselt nutune ning iga vähegi empaatiatundeline vaataja suudab näha, et tüdruk pole milleski süüdi ega saa ühelgi viisil olukorrast kahjuta pääseda. Ühtlasi tasub respekteerida kõiki osalenud näitlejaid, kes oma võimaliku karjääri ja maine filmi usutavuse tarbeks minema olid nõus viskama.

Kel uusversioon või mõni alternatiivne rape and revenge film nähtud, teab, et kättemaksudega minnakse pahatihti filmi teises pooles tugevalt üle võlli ning seda mõnikord isegi piirini, mil esialgne ohver muutub ebameeldivamaks tegelaseks kui kurjategijad. "Day of the Woman" säärast jama ei korralda ning kõik on ülimalt kaalutletud ja võimalikult viisakas. Madalkoht on filmi keskpaigas, kuid see on rape and revenge'i lugude vahetumise juures peaaegu vältimatu ning andestatav. Igal juhul pean antud filmi žanri väga tugevaks esindajaks, mille vaatamine annab üsnagi täpse ülevaate exploitationi õudusharu võludest ja stiilist.

"The Last House on the Left" (1972)

Täna 42 aastat tagasi nägi Ameerikas ilmavalgust praeguseks ühe kuulsaima õudusfilmilavastaja Wes Craveni šokeeriv debüüt "Viimane maja vasakul". Olgugi, et möödunud on juba peaaegu pool sajandit, pole selle filmi mõju kuhugi kadunud ning nõrvanärvilistel tasub vaatamisest endiselt eemale hoida.

Film räägib kahest sõbrannast, kes satuvad kontserdile minnes kanepit ostes kahe vanglast põgenenud maniaki ja nende kaaslaste küüsi. Tüdrukuid vägistatakse, pekstakse, pussitatakse...

Sarnaselt kaks aastat hiljem linastunud hulganisti tuntumale Hooperi "Texase mootorsaemõrvadele" pole Craven filmis sugugi vere ega visuaalse jõhkrusega liialdanud. Ei saa just öelda, et oleks end ka tagasi hoitud, aga arvestades, kui palju probleeme on selle filmi keelamise ja tsenseerimisega olnud, on tegu ikka üsnagi tagasihoidliku teosega. Enamik vägivalda on off-screen ja vägistamist näidatakse võrreldes näiteks 2010. aasta "I Spit on Your Grave'iga" ainult põgusalt.

Psühholoogilise horrorini on veel pikk maa minna, kuid arutuks verevalamiseks ma Craveni debüüti ka ei tembeldaks. Pigem on see küllalt põhjalikult läbi mõeldud, et mitte öelda lausa geniaalne: põhimõtteliselt mitte millegagi on loodud vägagi efektne õhustik. Tegu on ühega neist juhustest, mil väike eelarve mängib tegijate kasuks. Nõrgavõitu pildi- ja helikvaliteet muudab filmi sisu hoopis realistlikumaks ning metsastseenid tekitavad kohati lausa snuff filmi tunde. Häiriva atmosfääri loomiseks aitab suurepäraselt kaasa ka sündmustega kontrastselt rõõmsameelne kantrimuusika, mis jätab toimuvast veelgi räigema mulje. Sarnast võtet on kasutatud ka "Cannibal Holocausti" juures.*

Üldiselt arvan, et lavastajadebüüdi kohta on tegu täitsa korraliku sooritusega ning Craveni filmograafias on sel filmil kindlasti väga tähtis koht. "Screami" seeria ja "Elm Streeti luupainaja" on hoopis teisest klassist teosed ja nendega võrrelda ei tasu, aga odava exploitationina töötab "Viimane maja vasakul" ka täna vaadates suurepäraselt. Filmi viimases vaatuses on kahtlemata mõned madalhetked, kuid peaaegu perfektselt lavastatud esimene pool teeb selle rohkemgi kui tasa. Väärt vaatamine.

* "The Last House on the Lefti" soundtrackil esineb Krugi tegelaskuju mänginud David Hess, kes oli muuseas "Cannibal Holocausti" lavastanud Ruggero Deodato hea sõber.

Eli Roth: "Cabin Fever" (2002) † "Hostel" (2005)

Ma polnud küll enne tänast põhilisi Eli Rothi filme näinud, kuid ta on mulle alati tundunud sümpaatse tegelasena, kes võib olla vabalt koos James Waniga üks parimaid tänapäeva õudusfilmilavastajaid. Lisaks on ta kätt proovinud ka näitlejana ‒ näiteks Tarantino natsiseikluses "Vääritud tõprad" kehastas ta üht Brad Pitti käsilastest, seersant Donny 'The Bear Jew' Donowitzi. Tänavu ilmuv Eli "Cannibal Holocausti" vaimus vändatud (väidetavalt) üliverine "The Green Inferno" on olnud minu ootenimekirjas juba mitu aastat ja tegelikult oleks olnud juba ammu aeg ka Eli tippteosed üle vaadata. Nii et tänases HÕFFi-järgses meeleolus sai see idee teoks.

---

2002. aastal Eli Rothi lavastajakarjäärile alguse pannud "Raevupalavik" ei ole sinu tavaline metsamaja-õudukas. Lugu tundub alguses tuttav: rumalad noored otsustavad minna nädalavahetuseks/vaheajaks puhkusele kellegi sugulasele kuuluvasse üksikusse metsamajakesse; tee peal käivad nad läbi kurjakuulutava poemüüjaga külakauplusest; kohale jõudes tundub kõik hästi, kuid peagi lähevad asjad halvaks. Olukord muutub eluohtlikuks ka siin filmis, aga selle põhjuseks pole sugugi mitte matšeetet käsitlevad kollionud ega elavad surnud, vaid hoopis veidrat sorti viirus.

Filmi võlu seisneb teadmatuses, milles ei eksle mitte ainult tegelased filmis, vaid ka vaataja, sest erinevalt zombidest, vampiiridest ja igasugu teistest koletistest on nahapõletikku tekitav nakkushaigus üsna vähekäsitletud teema, mille vastu pole kindlat valemit ning seetõttu võivad filmitegijad meid pea ükskõik millega üllatada. Roth saab vaataja tooliäärel hoidmisega võrdlemisi hästi hakkama ning debüütfilmina on see vaieldamatult õnnestumine.

---

"Hostelist", Eli tõenäoliselt kõige kuulsamast filmist, on aastate jooksul palju kuuldud ‒ peamiselt sellest, kuivõrd verine ja rõve see on. Erinevalt seeria teisest osast, mida ma umbes viis aastat tagasi näha sain, pole esimene "Hostel" märkimisväärne aga mitte ainult gore'i pärast, vaid ka huvitava story, unikaalse idee ja filmi lõpupoolel aset leidva tegevustiku põnevuse tõttu.

Mulle on pisut arusaamatu, miks "Hostelit" võetakse kui lihtlabast torture porni, mille ainsaks väärtuseks on võimalus näha inimeste tükeldamist. Tegu on küllaltki intelligentse filmiga, milles ju isegi pole sedavõrd palju vägivalda ja verd, et seda saaks teiste hulgast ainuüksi selle pärast esile tõsta. Küll aga on põnevust ja julmust, kuid seda mitte sugugi ainult füüsilise vägivalla tõttu. "Hostel" esitleb päris hästi inimloomust, selle vajadusi ja vigu, ühtlasi ka ebaõiglust ühiskonnas, kus raha eest saab teha, mida tahes. Fookuseks on ikkagi ju "vana hea" inimkaubanduse teema, mille eesmärk on küll seekord erinev, aga tagajärg ikkagi sama - süütute inimeste vigastamine vaimselt ja füüsiliselt.

Nii et tegu polnud üldsegi nii kerge filmiga, nagu ma oleks pärast aastatepikkust kõmu oodata osanud. On korduvalt tõestatud, et jõhkrus filmilinal saab olla surmnaljakas, kuid realistliku teostuse juures võib see olla ka üpris kurb ning nii see sedapuhku ongi.