"The Last House on the Left" (1972)

Täna 42 aastat tagasi nägi Ameerikas ilmavalgust praeguseks ühe kuulsaima õudusfilmilavastaja Wes Craveni šokeeriv debüüt "Viimane maja vasakul". Olgugi, et möödunud on juba peaaegu pool sajandit, pole selle filmi mõju kuhugi kadunud ning nõrvanärvilistel tasub vaatamisest endiselt eemale hoida.

Film räägib kahest sõbrannast, kes satuvad kontserdile minnes kanepit ostes kahe vanglast põgenenud maniaki ja nende kaaslaste küüsi. Tüdrukuid vägistatakse, pekstakse, pussitatakse...

Sarnaselt kaks aastat hiljem linastunud hulganisti tuntumale Hooperi "Texase mootorsaemõrvadele" pole Craven filmis sugugi vere ega visuaalse jõhkrusega liialdanud. Ei saa just öelda, et oleks end ka tagasi hoitud, aga arvestades, kui palju probleeme on selle filmi keelamise ja tsenseerimisega olnud, on tegu ikka üsnagi tagasihoidliku teosega. Enamik vägivalda on off-screen ja vägistamist näidatakse võrreldes näiteks 2010. aasta "I Spit on Your Grave'iga" ainult põgusalt.

Psühholoogilise horrorini on veel pikk maa minna, kuid arutuks verevalamiseks ma Craveni debüüti ka ei tembeldaks. Pigem on see küllalt põhjalikult läbi mõeldud, et mitte öelda lausa geniaalne: põhimõtteliselt mitte millegagi on loodud vägagi efektne õhustik. Tegu on ühega neist juhustest, mil väike eelarve mängib tegijate kasuks. Nõrgavõitu pildi- ja helikvaliteet muudab filmi sisu hoopis realistlikumaks ning metsastseenid tekitavad kohati lausa snuff filmi tunde. Häiriva atmosfääri loomiseks aitab suurepäraselt kaasa ka sündmustega kontrastselt rõõmsameelne kantrimuusika, mis jätab toimuvast veelgi räigema mulje. Sarnast võtet on kasutatud ka "Cannibal Holocausti" juures.*

Üldiselt arvan, et lavastajadebüüdi kohta on tegu täitsa korraliku sooritusega ning Craveni filmograafias on sel filmil kindlasti väga tähtis koht. "Screami" seeria ja "Elm Streeti luupainaja" on hoopis teisest klassist teosed ja nendega võrrelda ei tasu, aga odava exploitationina töötab "Viimane maja vasakul" ka täna vaadates suurepäraselt. Filmi viimases vaatuses on kahtlemata mõned madalhetked, kuid peaaegu perfektselt lavastatud esimene pool teeb selle rohkemgi kui tasa. Väärt vaatamine.

* "The Last House on the Lefti" soundtrackil esineb Krugi tegelaskuju mänginud David Hess, kes oli muuseas "Cannibal Holocausti" lavastanud Ruggero Deodato hea sõber.

"Død Snø 2" (2014)

Kui "Dead Snow" tundus kellegi jaoks liiga verine või üle võlli, pole tal teist osa kohe kindlasti mõtet vaadata. Wirkola teab täpselt, mida ta fännid soovivad ja nii ongi "Dead Snow: Red vs. Dead" kordades pöörasem kui selle eelkäija.

Film hakkab samast hetkest, kust eelmine pooleli jäi. Ainus ellujääja Martin saab zombide eest põgenema, kuid juba mõne aja pärast peab ta taas elavate surnutega rinda pistma, sest nüüd on nad oma plaaniks võtnud terve linna hävitamise.

Olemasolev fännibaas ja 7-kordselt (!) suurenenud eelarve on andnud Wirkolale loomingulises mõttes täiesti vabad käed ning see paistab ka igast nurgast välja: story on kordades mahukam, efekte palju rohkem, cast suurem, film hoopis jõhkram ja julgem. Fantaasiarikkuse poolest on "Død Snø" järg nagu "Evil Dead II" oma originaali suhtes - piirid viiakse veelgi kaugemale. Õuduskülg on, kui shock value välja arvata, täielikult kadunud ning asendunud eufoorilise märuli ja veelgi sadistlikuma zombi-huumoriga. Verevalamisest ei säästeta kedagi, isegi mitte vanureid, invaliide ega imikuid.

Huumorit üritatakse lisada ka kolme ameeriklasest ZombieSquadi liikme näol, kuid see ei kuku just kõige paremini välja, kuna "Star Warsi" tsiteerivad nerdid on ühe Norra zombi-õuduka jaoks juba pisut liiga palju. Pigem oleks filmi sobinud ühed professionaalsed koletisetapjad, sest iga teine karakter oli niigi täielikuks naljanumbriks kirjutatud. Kõige lõbusamalt mõjus mulle hoopis Martini zombi-käe ümber rajatud koomika: mitte liialt pingutatud ega sadistlik.

Üldiselt siiski väga lõbus järg ning on ilmselge, et originaali ületamiseks on palju pingutatud. Mulle meeldis esimese jao minimalistlikkus rohkem, kuid tore vaatamine oli seegi. Loodan mõne aasta pärast ka kolmandat osa näha.

"Wrong Turn 3: Left for Dead" (2009)

"Wrong Turn 3" on üks neist meistriteostest, mida ma olen enne oma filmiteadlikku elu korduvalt vaadanud ning päris korralikuks pidanud. Eile pakkus aga TV6 oma "õuduka õhtuga" suurepärase võimaluse mälu pisut värskendada ja "Vale pöörde" seeria halvim osa taaskord üle vaadata.

Sisu saab kokku võtta ühe lihtsa lausega: inimesed lähevad metsa ja saavad surma. Kolmandas osas satuvad deformeerunud kannibalide lauale põgenenud kurjategijad ning mõned neid vanglabussil valvanud korrakaitsjad.

Oma kurvastuseks avastasin ma päris kiiresti, et "Wrong Turn 3" pole kaugeltki mitte nii hea, kui ma mäletanud olin. Alles hiljuti neljandat osa vaadates olin ma madala kvaliteedi pärast üsna nördinud, aga tegelikult on kolmandas olukord vist veelgi halvem: läbi ja lõhki straight to video, olematu eelarve paistab igast nurgast välja. Budgetiks on märgitud 2 mln dollarit, kuid isegi see tundub kahtlaselt suur summa, sest kohutavad pole mitte ainult näitlejatööd, vaid ka eriefektid ja grimm. Ainuke hetk, mis on tõesti korralikult tehtud, on punapäise autovarga surm. Mäletan, et mõned aastad tagasi olin sellest päris šokeeritud; näeb ka praegu vaadates väga brutaalne välja. Kogu ülejäänud filmi väärtus seisab "nii halb, et hea" faktoris, kuid kahjuks ei tööta seegi eriti hästi.

Kiitust tuleb avaldada päris värvikate surmastseenide eest, mis oleksid korralike efektide puhul tõepoolest meeldejäävad olnud. Fantaasiast tegijatel igal juhul puudu ei jäänud: kaht samasugust surma siit ei leia ning inimesi tükeldatakse igal võimalikul viisil.

"Shutter" (2004)

"Shutter" on selline film, millest iga õudusfänn kuulnud on. Kuna mitmed on nimetanud seda oma elu kõige hirmsamaks filmiks, pole mul olnud tahtmist ega julgemist seda siiani ära vaadata. Kaasa pole aidanud ka fakt, et jänkide 2008. aasta remake mu oma viis aastat tagasi korralikult ära hirmutas. Aga eile panin ma korteris tuled kustu ja "Shutteri" esmakordselt mängima...

Lugu oli mulle tuttav juba eelmisest vaatamiskorrast: fotograaf Tun ja tema tüdruksõber Jane ajavad öösel peolt tagasi tulles autoga ühe valges kleidis tüdruku alla, tüdruk hakkab paarikest fotode kaudu jälitama and the rest is history.

Oma imestuseks avastasin vaatamise ajal, et USA versiooni sisu on mulle üsnagi selgelt meelde jäänud - küllap oli tegu siis elamusega, mida nii naljalt juba ei unusta. Kuid peamise storyline'i teadmine polnud üldse segav, kuna "Shutteri" võlu seisneb ikkagi vaataja hirmutamises ning sellega tullakse toime tõesti laitmatult. Enne vaatamist hoiatati mind, et ma liiga palju ei loodaks, aga nüüd võin küll öelda, et see film väärib täielikult kiidulaulu, mida ta ka saanud on. Maailma õudseimaks filmiks ma "Shutterit" ei tituleeriks, kuid räigelt hirmus on ta küll ning vaatamise ajal külma närvi säilitamine on pea võimatu. Mängitud ei ole ainult jump-scare'ide peale, õuduse külvamiseks kasutatakse enamasti lihtsalt häirivaid kaadreid. Mustajuukselised tüdrukud kargavad vahel küll ka vaatajale näkku ("Shutter 3D" maybe?), aga kõige mõjuvamad on stseenid, kus mõni ebameeldiv kujutis end lihtsalt hääletult liigutab. Lisatud piltidel olevad hetked muutsid vähemalt minu jaoks ekraani jälgimise parajaks vaimseks katsumuseks.

Kui langevarjuhüppe jaoks raha napib, siis võib just "Shutter" olla õige vaste adrenaliinilaksu saamiseks. Kindlasti üks sellistest filmidest, mis toob õuduse kui žanri tagasi oma juurte juurde ja teeb seda, mida üks korralik õudukas algupäraselt tegema pidi - hirmutab vaatajat. Kel "Shutter" veel nägemata, siis nüüd on viimane aeg.

"Torment" (2013)

"Tormenti" vaatama asudes polnud mul õrna aimugi, mis mind ees on ootamas, ning seetõttu oli kõik nähtu ülimalt meeldiv üllatus. James Wani kummitusfilmid tõid endale palju järgijaid, nii et mulle poleks sugugi vastumeelne, kui ka Adam Wingardi õudusringkondades suurt kumu tekitanud sissetungifilm "You're Next" endaga sarnaste slasherite laine tooks. "Torment" näiteks on eelnimetatuga kohati piinlikult sarnane, aga tänu oma raskelt meelelahutuslikule aspektile suudab iga siiram õudukafänn sellest faktist mööda vaadata ja filmi ikkagi nautida.

Äsja abiellunud Cory ja Sarah koos mehe 7-aastase lapsega sõidavad puhkuseks suvilasse, et oma uus peremudel töötama saada. Sarah rollis on Katharine Isabelle - selle sajandi üks nimekamaid scream queene, kelle parimad hetked on olnud "Ginger Snapsi" triloogias ja üle-eelmise aasta ühes kõige jõhkramas Soska-õdede lavastatud krimi-horroris nimega "American Mary". Seekord on ta kehastunud enda jaoks pisut ootamatusse pereema rolli ning tuleb tunnistada, et selles ta väga särav polegi. Mõned silmapaistvamad momendid siiski on: näiteks mängib pere autoga sõites mängu, mille võitjaks on see, kes kauem karjuda suudab. Isabelle annab kiiresti alla ning ütleb irooniliselt "I'm bad at that."

Üsna kiiresti tabavad asjad ventilaatorit ning mänguasju maskidena kasutavad maniakid asuvad peret terroriseerima. Taaskord loomanäolisi tapjaid nähes tuleb tahes tahtmata soov tegijatelt küsida, kas sarnasus "You're Nextiga" on tõepoolest sihilik, kuid samas tuleb meeles pidada ka slasher-filmide hiilgeaega (tuntud ka kui "kaheksakümnendad"), mil ei näinud keegi probleemi, kui järjekordne hokimaski või põlenud näoga tapamasin uues filmis oma mõrvalainet alustas. Nii "You're Next" kui ka sellest ainest saanud "Torment" on südamelt ikkagi vanakooli-õudukad, millesse on modernsust peredraama näol vaid näpuotsaga lisatud. See ei õigusta küll täielikult ebaoriginaalsust, kuid pean ausalt ütlema, et "Torment" on küll üks sellistest filmidest, mille puhul olen igasugusest ideelisest varastamisest nõus mööda vaatama. Häid slashereid pole viimasel ajal just jalaga segada, nii et iga katsetus on teretulnud. Ja "Torment" on vägagi õnnestunud katsetus.

"Dead & Buried" (1981)

"Dead & Buried" on "Alieni" stsenaristide Ronald Shusetti ja Dan O'Bannoni katsetus õudu külvata ka maiste hirmudega ning tuleb tunnistada, et selle eesmärgiga tullakse ilusti toime.

Film räägib Potter's Bluffi nimelisest väikelinnast, mille šerif on sunnitud lahendama mitu üle jõu käivat kummalist kuritegu. Lavastaja Gary Shermani loodud kriipivat atmosfääri on paslik võrrelda "The Wicker Mani" omaga, ehkki too film oli veelgi veidram ja müstilisem. Vaatajat hoitakse terve filmi vältel šerifiga sama pulga peal - kuigi on teada, et midagi kahtlast on toimumas, antakse enne lõplikku paljastust meile vaid väikeseid vihjeid. Teadmatus ja peategelase süvenev paranoia mõjuvad häirivalt ja ajavad ärevusse ka vaataja.

Tegu on sellist sorti filmiga, mida tasub vaadata täiesti tühjalt kohalt, eelnevalt midagi teadmata. Nii mõnigi sisututvustus võib kõige olulisema pöörde ära reeta ning see muudab filmi põhiülesande ehk korraliku müsteeriumi pakkumise märksa keerukamaks.

Filmis võib näha ka kolm aastat hiljem unedeemon Freddy Kruegerina tuntuks saanud Robert Englundi, kuid tema roll on väga väike ja täiesti ebaoluline. Fännid võivad tema olematus ekraaniajas küll pettuda, aga ülejäänud filmi väärtust see alla ei võta.

"Haunt" (2013)

Wan helistas ja tahtis oma ideid tagasi. Mulle jääb pisut arusaamatuks, miks peaks keegi 2013. aastal tahtma sellist filmi teha. Kui raha teenimine pole eesmärgiks olnud, siis loomingulisest küljest on see idee küll täiesti idiootne. Kõik, mida pole kummitus-horroris veel läbi proovitud kaheksakümnendatel, on nüüdseks lähiaastatel ära tehtud vähemalt James Wani poolt ning "Haunt" ei ole kohe kindlasti see film, mis žanris uued tuuled puhuma paneks. Film väidab küll ise enesekindlalt, et kõik kummituslood ei kulge samamoodi, kuid koperdab sellest hoolimata aastate jooksul välja kujunenud klišeede otsa.

Ebaoriginaalsus ongi selle filmi üks ainukesi probleeme. Kui sellist sorti teosed poleks juba aastaid tagasi oma uudsust kaotanud, võiks "Haunt" olla vabalt üks kiidetumaid õudukaid: selles on olemas vana maja ja uut algust otsiv perekond, creepy atmosfäär, efektiivsed jump-scare'id, süvenev ohutunne... kohal on isegi pere väikseim laps, kel õnnestub kummitusega sõbraks saada. Pisut vaheldust toob rahulikkus, depressiivsus, tegelaste lihtsus. Kohati oleks tegu justkui draamaga - seda peamiselt Sami ja Evani suhte tõttu.

Kirglikumale kummituste fännile, kes pole veel tüdinud vaatamast, kuidas paljulapselised pered vanasse majja kolivad, sealt kummituse leiavad ja seetõttu tülli lähevad, võib see film täitsa istuda. Ei ole ka minul oma kulutatud 80 minutist kahju, kuid pigem soovitaksin ma "The Conjuring" uuesti üle vaadata, kui ennast "Hauntiga" vaevama hakata. Värskust pole küll tegelikult eriti kummaski, aga hirmutamisega tuleb küll Wan hulganisti paremini toime.

"Wither" (2012)

"Witheri" vaatamise ajendiks oli minu jaoks räigelt rõve ja otsekohene poster, mis andis filmist üsna konkreetse ja, nagu pärast vaatamist selgus, ka päris õige eelaimuse.

Tegu on põhimõtteliselt rootslaste versiooniga "Evil Deadist", aga kuigi nii julget jõhkrust on aeg-ajalt värskendav näha, muutub "Wither" kurvastavalt kiiresti igavaks ja üksluiseks. Olin siiani arvamusel, et algusest lõpuni verevalamist täis film ei saa mitte kuidagi halb olla, kuid nüüd tuleb tunnistada, et kahjuks saab küll. Ma suudan enamasti halvast näitlemisest ja ilmselgelt odavast eelarvest mööda vaadata, aga kui selle taga peitub vaid ajaloo kõige kuulsama metsamaja-õuduka rehash, siis ei näe ma seda põhjust teha. Ei tahaks küll liialt negatiivne olla, kuna rootslaste õudus-ajalugu pole just väga pikk ega viljakas olnud ning selline ettevõtmine on vähemalt tegijatele alati tore, kuid objektiivselt hinnates ei saa ka kuigi kiitev olla.

Ühesõnaga ilge gorefest, mille väärtus seisnebki vaid kulutatud kunstvereliitrites. Teretulnud katsetus midagi lõbusat teha, aga kukkus välja pisut kehvasti...