Pühapäev, 19. märts 2017

"Le complexe de Frankenstein" (2015)

Aeg hõisata, sest järjekordne HÕFF hiilib vargsi aina lähemale ja sedapuhku fookuses kõiksugu filmiolevused, -elukad ja -koletised (kurat, Jason Voorhees on jälle ära unustatud!). Äraütlemata äge temaatika, sest mullu just selleteemalistest teostest puudust oligi: 2016. aasta HÕFFi jäävad iseloomustama psühholoogilised slow-burn õudusdraamad, milles rohkem visuaalset kunsti kui füüsilist õudu. Tänavune festival tõotab aga tulla vähe karmim ja konkreetsem... ehk siis täpselt see, mida vaja ongi.

Kohale on toodud näiteks monster movie'de ajatu suurkuju "The Thing" ‒ ei jõua ära oodata hetke, mil seda suurelt ekraanilt näen ‒, kuid võib-olla veelgi märkimisväärsem on prantslaste dokkfilm nimega "Frankensteini kompleks". Tegemist vahetu pilguheiduga visuaalefektimeistrite töösse ja saavutustesse, mis pahatihti tähelepanuta jäänud. Nimelt ei tule õnnestunud filmi puhul sageli meeldegi, et andekate näitlejate, nutika stsenaristi ja stiilitundliku lavastaja kõrval ka osavaid kunstnikke tarvis on, kes fantaasiad paberilt reaalsuseks teisendavad. Pigem võetakse efektid luubi alla just siis, kui need silmatorkavalt kehvad on, ning see jätab tõeliselt tähelepanuväärsed kunstnikud teenitud kiituseta. Seetõttu "Frankensteini kompleks" nii vajalik ongi: efektimeistrite raske ja tänamatu töö tuuakse lõpuks pimedatest töötubadest avalikkuse ette.

Eelkõige rõhutatakse lakkamatut progressi, mis filmikunsti algusaegadest tänaseni aset leidnud: ülevaade tehakse nii makettide, kostüümide ja grimmi, mehhatroonika kui ka CGI võidukäigust. Olgu öeldud, et kuna fookuses ennekõike mehed, kes oma kätetööga 80ndatel ilma tegid, on "Frankensteini kompleks" mõnevõrra CGI-vaenulik: põhimõtteliselt on arvutid ju tõelised kunstnikud tööta jätnud. Samas kõlab läbi tõdemus, et enamasti on parim lahendus just praktiliste ja digitaalsete efektide põimimine, kuid seegi nõuab talenti, mida tänapäeva filmitööstuses eriti hindama ei kiputa. Seetõttu domineerib dokumentaalfilmi omamoodi kurblik, melanhoolne toon, kuna kajastatakse ajapikku hukule määratud valdkonda. Kusjuures Hollywoodis selles probleemi ei nähta, kuna arvutite ees tehakse sama töö hoopis kiiremini ja sujuvamalt ära. Digitaalefektidel pole aga pooltki mehhatroonika (mõelge näiteks gremlinite peale) võlust ega isiklikkusest, nii et vaevalt need fännide silmis iialgi samaväärseiks saavad.

Joe Dante ja John Landis oma loominguga

Tervet filmi halamisele ei kulutata ‒ täiesti adekvaatse ülevaate saab kogu protsess, mis ühe korraliku filmiolevuse loomiseks vaja läbi teha. Detailidesse otseselt ei laskuta, aga pealiskaudseks ei jääda samuti: mõnus tasakaal emotsionaalse ja praktilise poole vahel. Kusjuures fookuses pole mitte ainult õuduslugudest tuntud monstrumid, vaid ka näiteks Jurassic Parki dinosaurused, ahvid omanimeliselt planeedilt ja tulnukad James Cameroni "The Abyssist", nii et huvipakkuvat leidub siin neilegi, keda õudusfilmid külmaks jätavad (kuigi vaevalt see asjaolu hõffiliste jaoks midagi muudab). Eelkõige lisab žanripiiride ületamine dokile kaalukust: probleemikäsitlus ei jää üksnes õudusfilmikeskseks, vaid hõlmab filmitööstust hoopis laiemalt.

Siiski koosneb "Frankensteini kompleksi" ideaalne vaatajaskond kirglikest õudukafännidest, kes tulihingeliselt 80ndate stiilis visuaalefekte, verd, grimmi ja kostüüme pooldavad ning neid salamahti tagasi ihaldavad ‒ just seesugust vaatajat puudutab antud teos enim. Niisiis on Haapsalu õdus kinosaal, ümberringi fanaatilised filmifriigid, ilmselt täiuslikem koht, kus "Frankensteini kompleksi" kunagi näha saab. Võtke kavasse!



Kolmapäev, 1. märts 2017

"Rupture" (2016)

Kinodesse jõuab endiselt äraütlemata veidrat kraami. Seekordne patsient on "Rupture", mis näeb välja justkui mõni Bulgaarias üles võetud eelmise kümnendi alguspoole B-film. Mäletan, et sarnaste teoste DVD-d olid vanasti Rimis ühte korvi kuhjatud ja neid sai sealt praktiliselt olematu raha eest soetada; nüüd aga peab "Muundumise" jaoks kinno minema.


Filmi süžees on iseenesest mõned küllalt intrigeerivad elemendid, millest õige kohtlemise korral saanuks korraliku ulmepõneviku välja voolida, kuid antud kujul kaotab teos huvitavuse hiljemalt 30 minuti möödudes. Esmajoones jääb silma filmi kehv ja amatöörlik väljanägemine – eelarvet pole avalikustatud, aga küllap rahaga priisata polnud. Kuna pildis on nii mõnigi nimekas näitleja, sh Noomi Rapace ("Prometheus") ja Peter Stormare, tekib tunne, et eelarve just nende palkamiseks kuluski. Produktsioonikvaliteet on igatahes alla igasugust arvestust – tegu justkui tudengifilmiga, millesse paar tuntud nägu kaasatud.

Linateose keskmes on üksikema Renee (Noomi Rapace), kes röövitakse ja salapärasesse hoonesse taritakse. Seal viiakse tema peal läbi kõiksugu katseid, mille eesmärk on kutsuda esile naise "muundumine" – vangistajate sõnul paljastuks seeläbi Renee tõeline loomus. See on ühtlasi enam-vähem ainus, mida sisu kohta öelda saab: ülejäänud filmist moodustavad tulutud põgenemisplaanid, ventilatsioonišahtides roomamine, mittemidagiütlevad vihjed "muundumise" olemuse kohta jms. Tõepoolest, filmi sisuline pool avaldub umbes esimese pooltunniga, pärast seda ei toimu praktiliselt midagi, millel reaalset tähendust oleks. Mõttetu rabelemine.

Põhimõtteliselt hoitaksegi vaatajat terve filmi vältel pimeduses. Üldiselt töötab müsteerium siis, kui publikule järk-järgult uut infot avaldatakse, millest siis teose lõpuks koherentne tervikpilt moodustuks. "Rupture" on aga innovaatiline: vaatajale ei öelda mitte midagi. Igasugune jagatud info on nii killustatud või lihtsalt ebaoluline, et sellest ei ole võimalik midagi välja lugeda – publikul jääbki üle vaid käsi laiutada. Tegemist ei ole olukorraga, kus vaatajat n-ö kaasa mõtlema sunnitaks – filmi on loonud idioodid, kes ei mõista filmikunsti põhitõdesid või siis ei saa omaenda loost piisavalt hästi aru, et seda publikule arusaadavaks teha.

Ainuke motivatsioon filmi lõpuni vaatamiseks on lootus, et kulminatsioon suudab kogu eelnenud mõttetuse ära põhjendada. Spoilereid andmata võin raudkindlalt öelda, et nii ei juhtu: lugu ei saa ammendavat lõppu, filmi läbivalt idiootlikku loogikat ei selgitata. Kujutan ette, kuidas antud teose autorid on arvanud, et loovad tulevase kultusfilmi: et hoiavad vaatajat samamoodi teadmatuses nagu Ridley Scott 1979. aastal "Alieniga" või teevad hoopis ägedat mindfucki, mis vaataja päevadeks nähtu üle mõtisklema jätab. See pole kahjuks aga läbi läinud, sest ainus, mille üle mina veel mõtlen, on see, kuidas niisugune rongiõnnetus üldse ülemaailmselt kinodesse pääses.

"Rupture" on paras peavalu. See manipuleerib vaatajaga, pannes ta uskuma, et kogu lool on mingi sügavam mõte, loogiline lahendus. Võib-olla, kui samasugune teos linastunuks näiteks HÕFFil väikeses saalis, kus selgelt teised ootused ja eeldused kui kinofilmide jaoks, poleks see nõnda vastumeelne, aga teose madal kvaliteet ja konarlik sisu ei jääks märkamata sealgi. Lihtsalt olematu raha eest vändatud indie-filmile võiks osa eksimustest andeks anda, kinofilmile aga mitte. Hoiduda!

PS! Poster on kordades parem kui film.