Suhtun tahes tahtmata igasse uude õudukasse skeptitsismiga ‒ žanr lihtsalt on praegu sellises olukorras, et targem on ootusi madalal hoida ja võib-olla positiivselt üllatuda, kui liialt palju loota ja pärast nähtut täielikult maha teha. "Hush", mille Rotten Tomatoese skoor hetkel 100% on, nägi tõepoolest paljutõotav välja, kuid kuna sama võib öelda ka lugematute teiste filmide kohta, mis hiljem täielikeks läbikukkumisteks osutunud on, asusin "Hushi" vaatama suhteliselt puhtalt lehelt. Ning pettuma ma ei pidanud, sest "Hush" on üks tugevamaid tükke nii 2016. aasta õudukate kui ka üldisemalt sissetungifilmide seas.
Eelkõige muudab "Hushi" eriliseks asjaolu, et keskne tegelane, kelle kodu rünnaku ohvriks langeb, on kurttumm Maddie, nii et tema võimalused maniaki käest pääsemiseks on iga tavalise inimese omadest veelgi ahtamad. Sisulisest poolest midagi muud uudset vast ei pakutagi, aga naise puuet kasutatakse igal võimalikul viisil ära, ja sellest täitsa piisab, et läbivalt vaataja huvi hoida ‒ praktiliselt iga situatsioon, mis teistest sissetungifilmidest või üleüldse õudukatest tuttavaks saanud on, saab siin peategelase kurttummusest tingituna pisut teise varjundi. Ja Kate Siegel, kes kõnealust naist kehastab, on oluliselt rohkem kui järjekordne näotu damsel in distress, nii et tema katsumustele on tõepoolest põnev kaasa elada. Tabasin iseennastki filmi ajal tegelasi närviliselt taga utsitamas ("kiiremini!! ruttu nüüd, ta tuleb juba!!!") ja ma olen reeglina suhteliselt erapooletu vaataja.
Kiita võib ka lavastajatoolis istunud Mike Flanagani, kelle oskuslikkuses ma enne veel pisut kahtlesin ‒ "Oculus" tõestas küll, et mees teab, kuidas pinget ja ärevat atmosfääri luua, aga nimetatud film säras ikkagi pigem huvitava idee kui hea teostuse poolest. Varasem "Absentia" on mul veel nägemata, aga IMDb kronoloogiliselt kerkivaid hinnanguid nähes võiks küll eeldada, et Flanagan läheb iga filmiga aina paremuse poole. Ja see on igati tore, sest tema kätte on muuhulgas antud ka "Ouija 2" ‒ järg ühele ülemöödunud aasta nõrgemale laialeviõudukale ‒, nii et meil on täiesti reaalne võimalus ühe korraliku kummitusfilmi võrra rikkamaks saada.
Ma ei saa öelda, et "Hush" midagi väga erilist oleks, aga kui sissetungifilmid muidu peale lähevad, peaks see küll enamvähem kohustuslik olema. Mõnusalt verine ja närvesööv, läbivalt põnev ja alguspooles isegi õudne. Soovitan soojalt.
Eelkõige muudab "Hushi" eriliseks asjaolu, et keskne tegelane, kelle kodu rünnaku ohvriks langeb, on kurttumm Maddie, nii et tema võimalused maniaki käest pääsemiseks on iga tavalise inimese omadest veelgi ahtamad. Sisulisest poolest midagi muud uudset vast ei pakutagi, aga naise puuet kasutatakse igal võimalikul viisil ära, ja sellest täitsa piisab, et läbivalt vaataja huvi hoida ‒ praktiliselt iga situatsioon, mis teistest sissetungifilmidest või üleüldse õudukatest tuttavaks saanud on, saab siin peategelase kurttummusest tingituna pisut teise varjundi. Ja Kate Siegel, kes kõnealust naist kehastab, on oluliselt rohkem kui järjekordne näotu damsel in distress, nii et tema katsumustele on tõepoolest põnev kaasa elada. Tabasin iseennastki filmi ajal tegelasi närviliselt taga utsitamas ("kiiremini!! ruttu nüüd, ta tuleb juba!!!") ja ma olen reeglina suhteliselt erapooletu vaataja.
Kiita võib ka lavastajatoolis istunud Mike Flanagani, kelle oskuslikkuses ma enne veel pisut kahtlesin ‒ "Oculus" tõestas küll, et mees teab, kuidas pinget ja ärevat atmosfääri luua, aga nimetatud film säras ikkagi pigem huvitava idee kui hea teostuse poolest. Varasem "Absentia" on mul veel nägemata, aga IMDb kronoloogiliselt kerkivaid hinnanguid nähes võiks küll eeldada, et Flanagan läheb iga filmiga aina paremuse poole. Ja see on igati tore, sest tema kätte on muuhulgas antud ka "Ouija 2" ‒ järg ühele ülemöödunud aasta nõrgemale laialeviõudukale ‒, nii et meil on täiesti reaalne võimalus ühe korraliku kummitusfilmi võrra rikkamaks saada.
Ma ei saa öelda, et "Hush" midagi väga erilist oleks, aga kui sissetungifilmid muidu peale lähevad, peaks see küll enamvähem kohustuslik olema. Mõnusalt verine ja närvesööv, läbivalt põnev ja alguspooles isegi õudne. Soovitan soojalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar