kolmapäev, 12. aprill 2023

"The Pope's Exorcist" (2023)

Russell Crowe on "Paavsti eksortsist"! Tore tema jaoks. Ja meie jaoks ka, sest ta on selle filmi vahvaim osa.

Vabandust, kopin Filmiveebist sisukokkuvõtte: tõsielul põhinev lugu räägib Amorthist (Russell Crowe), kes uurib hirmuäratavat juhtumit kurjadest vaimudest vaevatud poisi kohta. Uuringu käigus paljastab Amorth sajanditevanuse vandenõu, mida Vatikan meeleheitlikult varjata on üritanud.

See vandenõu küll filmis eriti suurt rolli ei mängi ning tõsielulisuse seaksin samuti tagasihoidlikult kahtluse alla. Siiski nähtub nii tutvustusest kui muust promost, et asi on enam kui tõsine, kuna nii kõva eksortsisti pole kinolinal varem nähtud. Ühesõnaga panused on kõrgel, see on esimesest pilgust selge.

Filmis need panused nagu on ja ei ole ka. Asjad toimuvad suuremal skaalal kui teistes seestumisfilmides ja deemon on keskmisest võimsam ka, aga eriliselt kõrgenenud ohutunnet sellega kaasas ei käi. Filmi tonaalsus lihtsalt ei luba seda, kuna nimitegelane on nii kuradi kõrk vana, nagu ta isegi tunnistab, et igasugune hirm läheb kaduma, kohe kui ta seestunud poisi perele appi tõttab. See pole tingimata etteheide, olenevalt sellest, millist filmi keegi näha tahaks.

Mulle näiteks meeldis näha tänapäevast õudukat, mis ei tegele iga hinna eest vaataja hirmutamisega. Filmi turundus on selles suhtes eksitav, et tegemist on pigem musta komöödia kui sünge tõsielul põhineva eksortsismilooga. Deemon teeb suht samu asju, mida 1973. aasta "Eksortsistis" (jah, kohustuslik 180-kraadine peapööre on ka siin täitsa olemas), ainult kraadi võrra kangemini, nii et kohati mõjub see paroodiana. Jällegi – pole etteheide, aga igaühele selline värk ei meeldi.

Rotteni suhteliselt kõrge hinnang (praegu 64%) tuleb mulle tegelikult üllatusena, kuna filmis on nii juustused eriefektid ja labased loogikavead, et tõsiselt võtta seda küll ühegi nipiga ei anna. Näiteks toimub filmis mitu gaasiplahvatust (miks? ei tea!), mis on piisavalt võimsad, et suvalisi statiste surivoodile saata, ent ei pühi tolmugi samas kohas asuvatelt sajanditevanustelt skelettidelt. Nojah siis.

Aga ma ei julgeks öelda, et "Paavsti eksortsist" selliste koperduste tõttu kuigivõrd kehvem oleks. Minu meelest linateos erilisele tõsiseltvõetavusele ei pretendeeri (kui eksitav promo välja jätta), mistõttu ei saa näiteks loojutustamise lihtsakoelisust (läbivalt väääga heavy-handed exposition) absoluutselt ette heita. Kellele selline sõge B-film siis tegelikult mõeldud on, ma öelda ei oska, aga minul midagi selle vastu pole. Ehk eelsoojendus uue "Evil Deadi" jaoks? Ei oleks mul midagi ka selle vastu, kui sellest nüüd seeria tuleks, nagu lõpus vihjati, aga hinge kinni hoidma ei jää.

PS. Habemega Russell Crowe on veits Genka moodi.

esmaspäev, 13. märts 2023

"Scream VI" (2023)

Ma olen "Karje" seeria tulihingeline fänn. Seega on mul seekord kaks eri arvamust: üks "Karje" fänni ja teine niisama filmisõbra oma.

Et aru saada, kui soe ja tähtis koht sel filmiseerial mu südames on, peame ajas natuke tagasi kerima. Mitte 27 aastat tagasi, kui esimene osa õudusfilmiajalugu muutis – siis polnud mind veel sündinud. Mitte ka 12 aastat tagasi, kui "Scream 4" (viimane osa, mille lavastas Wes Craven ja kirjutas Kevin Williamson) Eesti kinodes jooksis – siis olin sündinud küll, kahjuks aga mitte sellisest seeriast teadlik. Ghostface ehk Kummitusnägu oli minu jaoks tegelane "Scary Movie" esimesest jaost, mitte kurikuulus õudukapahalane. Mina pole süüdi, et Eesti teles jooksis alatasa "Õudse filmi" paroodiaseeria, aga mitte kunagi "Screami" saaga!

Minu põlvkonna noored teavad Ghostface'i tihti hoopis "Õudsest filmist", mitte "Karjest".

Tegelikult võib tagasi kerida umbes 11 aastat, sest täpselt nii palju möödub mul tänavu mais esimese osa nägemisest. Selle aja jooksul olen "Screami" saaga filme vaadanud kokku 27 korda (mitte igaühte eraldi 27 korda, igaks juhuks täpsustan). Kui Wes Craven 2015. aasta suve lõpul suri, panin "Screami" esimese osa mängima ja nutsin, teades, et üks peatükk filmiajaloost on lõplikult läbi. Midagi sellist enam taasluua ei saa. Mitte et viies osa toona üldse laual oleks olnud, aga lootus sureb ikka viimasena. Tookord koos Wesiga.

Seda suurem oli minu imestus, kui eelmise aasta "Scream" (või "Scream 5", kui ignoreerida vaimukat, aga ebapraktilist meta-pealkirja) osutus igast otsast täisväärtuslikuks peatükiks armastatud saagas. Saagas, millel on nii kindel käekiri ja hingamine, et seda on võimatu millegagi sassi ajada. Ja vähemalt sama keeruline ka jäljendada. Iga "Karje" on eksimatult "Karje" ja täpselt nii oli ka viiendaga. See oli toona minu jaoks suurim üllatus. Kui 2015. aastal nutsin leinates armastatud filmiseeria loojat, siis hiljem viiendat "Karjet" vaadates olen end tabanud nutmas rõõmust – et Craveni loodu elab endiselt edasi ja oi kui vitaalselt! Viies osa on täiuslik kummardus lahkunud maestrole, tema loodud filmisaagale, selle fännidele ja õudusfilmidele üldiselt.

Ja kuues osa lihtsalt ei ole seda. Ärge saage minust valesti aru – "Karje VI" ei ole halb film, mitte kaugeltki, ent see täidab kardinaalselt teist eesmärki kui tema eelkäija. Ütlesin viienda osa kohta juba aasta tagasi, et sellist filmi saab teha vaid korra (kuna see oli tribuut Cravenile ja piisavalt aega oli eelmistest möödas) ning arvan täpselt seda sama ka praegu. Nähtavasti taipasid sama ka filmitegijad, kuna kuues on täiesti teisest puust ja kindlalt kõige ebascreamilikum "Scream" siiani. Tegijad on isegi tõdenud, et kui eelmist "Screami" oli vaja tõrviku üleandmiseks, siis nüüd saavad nad teha täiesti oma asja – loomulikult kõike varasemat prügikasti viskamata, kuid siiski eksimatult oma asja.

Kui mõned objektiivsed puudujäägid* välja arvata, saadakse selle teisest puust "oma asjaga" väga hästi hakkama. Kui arvasite, et "Karje 5" oli pingeline, oodake, kuni näete kuuendat! Nii intensiivset filmi pole selles seerias veel olnud. Ghostface on ohtlikum kui kunagi varem ja karistab filmi keskmes olevat sõpruskonda nii halastamatult, et nood mõtlevad ühel hetkel loobumisvõidu anda. Kerglase meta-huumori asemel lajatatakse seekord draama, traagika, PTSD ja hirmuga. Objektiivselt väga kõva andmine, mis viib seeria täiesti uuele tasemele. New Yorgi setting on super ja sellest võetakse viimast. Filmisõber minus viskab mõlemad pöidlad püsti ja kiidab taevani.

Subjektiivselt meeldib mulle aga palju rohkem kõik, mida pakkus viies osa (ja eelnevad, aga viies eriti). Tundsin päris tegelastest (Sidney ja Dewey) ja õudukaklišeedel põhinevast meta-huumorist südamest puudust. Viies balansseeris väga ilusti vanakooli lõbusa ja jabura "Screami" ning uuekooli sügavama ja süngema n-ö elevated horror'i vahel – seekord vajutatakse aga viimasega pedaal korralikult põhja, nii et sellele, mis teeb minu jaoks "Screamist" "Screami", väga ruumi ei jätku. Mul on raske seda kellelegi ette heita, kuna see on selgelt olnud teadlik valik, mis on ka ilusti ellu viidud, aga minu isiklik eelistus on midagi muud. Kahju, aga samas on raske mitte rõõmu tunda, et see seeria uue põlvkonnaga edasi elab.

Ghostface möllab uues filmis New Yorgis.

Vaadake, kui lahe mask seekord tapjal on!

*Mainisin objektiivseid puudujääke. Pole päris spoiler, aga natuke on ka. Ärge siis lugege, kui ei taha. Pidasin silmas keskpärast killer reveal'i (ehkki teisel vaatamisel mõjus see juba hulga paremini) ja seda, et tegelased lihtsalt ei sure ära, isegi kui nad on meie silme ees ära tapetud. Ühe korra võib seda teha ja on lahe üllatus, kui surnuks peetud tegelane filmi lõpus ikka elus on, aga "Karje VI" teeb seda jälle ja jälle ning lükkab need piirid nii kaugele, et tapab viimasegi usutavuse.