"Incarnate" (2016)

Kinodesse on jõudnud järjekordne õõvalugu, milles käpp sees ka tuntud õudusfilmimagnaadil Jason Blumil. Tegemist mehega, kelle osalusel valminud praktiliselt iga viimaste aastate edukam (ja tõele au andes ka edutum) õudukas; kelle peamine talent on fantaasiarikkaid tondilugusid värvitus ja primitiivses kastmes serveerida, et nende kokkuaetud tulu võimalikult suure kasuteguriga kulud ületaks. Kuigi Blumhouse'i produktsioonil enamasti võrdlemisi stabiilne kvaliteet on, tuleb aeg-ajalt ette ka viperusi – see pole nõnda suure kvantiteedi juures sugugi ootamatu – ning "Incarnate" on kahtlemata üks neist.

Õigupoolest ei paista antud teose juures midagi päris õigesti töötavat. "Kurjuse küüsis" peaks olema õudusfilm, kuid see pole õudne. Üldiselt ma selle üle nurisema ei kipuks, kuna tihtipeale on säärastel teostel hirmutunde kõrval vaatajale pakkuda muudki, aga antud juhul asjalood igatahes sedasi pole. Kuigi olen kinoleviõuduse osas valdavalt negatiivselt meelestatud, tuleb üht siiski tunnistada: vaataja pulssi suudavad need tõsta pea alati. "Incarnate" ei saa kahjuks hakkama sellegagi. Hindan, et odavate ehmatuskohtade asemel on panustatud fantaasiale ja innovatiivsele ideele, kuid sedapuhku jääb sellest väheks.

Mainitud ideed, mille uuenduslikkust ma sugugi kahtluse alla seada ei proovi, on end tõenäoliselt stsenaristile ilmutanud "Inceptioni" vaatamise ajal. Asja lühidalt kokku võtta on natuke keeruline, kuna infot antakse vaatajale järk-järgult väikeste kildudena, millest alles umbes poole filmi peal tervikpildi kokku saab panna. Proovida võib siiski: loo keskmes on traagilise minevikuga dr Ember, kellel imetabane võime kurjast vaimust vaevatud inimeste alateadvusse tungida ja nad seeläbi deemonite küüsist päästa. Sedapuhku vajab mehe abi 11-aastane poisike, kel elupäevi jäänud parimal juhul vaid kolm.

Nimetatud doktori rollis on igati püüdlik Aaron Eckhart, kes oma pealtnäha laitmatust reputatsioonist hoolimata natuke liiga tihedalt täiesti ebaõnnestunud karjäärivalikuid teeb. Just nagu tunamulluse haledalt läbi kukkunud fantaasiaseikluse "I Frankenstein" puhul, mille peaosas Eckhart julma vaeva nägi, annab mees endast parima ka sellel korral. Säärane pühendumus on täiesti imetlusväärne – Eckhart suudab oma panusega antud teose tegelikult võrdlemisi seeditavaks muuta –, aga siinkohal tasuks meelde tuletada, et täpselt samasugust ennastunustavat töömeetodit järgib ka Nicolas Cage, kellest tänaseks tõeline naljanumber saanud on. Niisiis tasub õppida siit üht: tööle võib anduda küll, aga kui ennast ülemäära sageli täielikule jamale pühendada, võib juhtuda, et paremaid võimalusi enam ei tekigi. Loodetavasti Eckhartiga siiski nii ei lähe.

Üldiselt pole "Kurjuse küüsis" siiski midagi eriliselt halba. Valdavalt on see lihtsalt mõttetu: lõpuni arendamata ideed, lohakas režii, blumhouse'ilikult igav värvigamma. Võib-olla oleks isegi parem, kui filmis leidunuks midagi piisavalt rumalat, et seda kirglikult vihata – et vaatajas mingeidki tundeid äratada. Praegu jääb "Incarnate" mulle aga meelde kui film, mille ajal umbes 20-aastased vene noormehed mu kõrval valjult juttu ajasid, aeg-ajalt laginal naersid, seejärel kinosaali põrandale hunniku ülemaitsestatud popkorni maha ajasid ning umbes poole seansi pealt minema jalutasid. Kahjuks tuleb tunnistada, et sedapuhku ei jäänud nad millestki ilma.

kinoveeb.delfi.ee

"The Void" (2016)

Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival on veel kaugel, aga tänavuse PÖFFi "Öiste värinate" filmiprogramm pakub krõbedama kino sõpradele igati sobivat alternatiivi. "Tühjusesse" on täpselt sedasorti teos, millesuguseid muidu vaid HÕFFi kavas trehvata võib.

Olgu öeldud, et filmi "headus" sõltub igast vaatajast endast: objektiivsusest, mis nagunii igasuguse (filmi)kriitika puhul üsnagi vaieldava väärtusega on, antud teose kontekstis kohe kindlasti kõnelda ei saa. Tegelikult ei tea ma isegi, kas olen nähtuga rahul või mitte: "Tühjusesse" on lihtsalt niivõrd eriskummaline teos. Ei oska ettegi kujutada, mida mõtleks inimene, kes nn indie horror'iga varem kokku pole puutunud: kinofilmid, eriti õudusžanri puhul, on kõnealuse teosega kõrvutades hoopis teist masti nähtused. Võib-olla sellepärast igapäevasemate filmihuviliste ja tõeliste žanrifännide arusaamad õudusfilmide olemusest niivõrd drastiliselt lahknevadki.

Aga õudukate puhul poolkohustuslikuks kujunenud küsimusele "kas on siis õudne ka?", mis mind üldiselt natuke ärritab, kuna leian, et taoliste filmide võlu ulatub pelgalt hirmutundest palju kaugemale, võin ma seekord siiski vastata: jah, on küll. "Tühjusesse" on õudne, on rõve, on müstiline, on pingeline, on mida kõike veel. Õigupoolest ongi ta üheaegselt nii palju erinevaid asju, et lõpuks on pisut raske aru saada, mida nähtu endast üldsegi kujutas. Tinglikult olen ta jaganud kolme vaatusesse – lihtsalt selleks, et ise asjale paremini pihta saaks: esiteks sissejuhatus, mil oht end alles vargsi ilmutab, teiseks põhitegevustik haiglas, mil põnevus ilmselt haripunktis on, ning kolmandaks kõik, mis alates keldrisse sisenemisest juhtuma hakkab. Kolm eri ooperit, mis iseenesest küll seotud on, kuid siiski täiesti erinevaid tugevusi ja õudusžanri mõneti isegi vastuolulisi väljundeid esindavad. Üheti rõvedalt füüsiline, otsapidi body horror'i valda tikkuv õudus, teisalt müstika ja atmosfääri peale rajatud hirmutunne. Või siis lihtsalt "Neoondeemoni" stiilis hüpnootiline visuaalidemäng, mis mõne epilepsia all kannatava vaataja jaoks tõenäoliselt samuti õuduse alla kvalifitseeruks.

Ühesõnaga on tegemist suhteliselt hullumeelse filmiga, mille adekvaatseks kirjeldamiseks jääb üksnes kirjakeelest ilmselt väheseks. Eraldi peaks ära mainima Aaron Poole'i rollisoorituse, mis oma jõulisuses filmi ühe tugevama faktorina meelde jääb. Tema kehastatud politseinik Daniel on külma närvi ja kiire otsustusvõimega tõepoolest sümpaatne kuju. Õigupoolest on sümpaatne ka kogu teda ümbritsev teos, olgugi et pisut kaootiline ja struktureerimata. Žanrifännil tasuks pilk peale visata küll, teistele nii uljalt ei soovitaks.

kinoveeb.delfi.ee

"Busanhaeng" (2016)

Zombifilme ei peeta põhjuseta üheks õudusžanri vaimuvaesemaks väljundiks. Aeglaselt inimajude poole loivavad nakatunud monstrumid, pahupidi silmad peas, ei paku enam ammu midagi uuenduslikku: enam-vähem samasugust lähenemist on nähtud juba pea 50 aastat, mil George A. Romero senini voodoo-teemade ümber keerelnud zombikaid esmakordselt reformima kukkus.

Isegi AMC hittsari "The Walking Dead" on tänaseks tõestanud, et ainus viis, kuidas sarja veel selle hilises staadiumis põnevaks muuta, on tähelepanu zombidelt salamahti muule juhtida: olgu selleks siis pere- või üldisemalt inimsuhted, psühholoogilised probleemid, moraal ja eetika, võim, inimloomuse varjatumad küljed või lihtsalt eluspüsimine, mis postapokalüptilises maailmas samuti parasjagu peavalu valmistab. "Rong Busanisse", Lõuna-Koreas toodetud kahetunnine suurfilm, mida tänavusel PÖFFil "Öiste värinate" programmi raames näha saab, kasutab tegelikult üpris sarnast lähenemist. Idee järgi on muidugi tegemist zombifilmiga, seda ei saa kuidagi eitada, kuid sisu kätkeb endas sellegipoolest palju enamat kui pehmete kolpadega inimnäoliste elajate ajude pudruks peksmist (selle jaoks peate ikkagi "The Walking Deadi" vaatama).

Mõneti sobiks paralleele tuua 1996. aasta "Iseseisvuspäevaga" ("Independence Day"), mis kontseptuaalselt küll ulmefilm tulnukarünnakust, kuid sisult pea iga inimgrupiga resoneerub. "Rong Busanisse" nii suuri mastaape kompama ei ulatu, aga võrdlus on siiski kohane: mõlemad teosed räägivad üleloomulike sündmuste varjus loo inimsuhetest ja nende mitmetest erinevatest külgedest. Puudutatud temaatika on hoopiski laiem, kui sõna „zombifilm“ eeldada lubaks: antud filmi sihtgrupp ei päädi mingil juhul ainult õudukafännidega. Mõnes mõttes on isegi kahju, et tegemist sedavõrd verise õudusfilmiga, kuna sisuga võiksid tegelikult samastuda enam-vähem kõik lastest vanavanemateni. Nõrganärvilistele seda siiski kahjuks soovitada ei saa.

Tuleb tunnistada, et Lõuna-Korea filmitööstus on minu jaoks senini laiemas laastus võõraks jäänud. Olen paadunud õudusfilmifännina kursis, et asiaatide toodetud horror on nii mõneski mõttes maailma mastaabis esirinnas (ka Hollywoodis sai umbes kümnendi eest massiliselt n-ö J-horrorit toodetud), kuid paari üksiku erandiga on see hullustus minust seni mööda läinud. Seetõttu ongi niivõrd suur rõõm tunnistada, et "Rong Busanisse", mälu järgi üks esimesi Lõuna-Korea õudukaid, mida üldse näinud olen, õigustab sajaprotsendiliselt kogu Aasia filmitööstuse ümber keerlevat haipi ning teeb silmad ette praktiliselt igale zombifilmile, millega Ühendriikide filmitegijad nii umbes viimase kümnendi jooksul maha on saanud.

Tegemist tõeliselt põneva seiklusega, mis karakteriarenduse kõrval ka jalustrabava tempoga hiilgab. Tegevus toimub suurema osa ajast rongis, mis pealkirjale kohaselt Busani-nimelise sadamalinna poole teel on, kuid piiratud tegevuspaik ei pärsi sugugi sündmustiku mitmekesisust. "Rong Busanisse" garanteerib küllaga närvikõdi, tavapärasest märksa kiirema pulsi, võib-olla isegi mõned pisarad ja sutsukese hirmu. Õudusfilmidest ilmselt tänavuse PÖFFi kindlaim valik!

kinoveeb.delfi.ee

"Leatherface: Texas Chainsaw Massacre III" (1990)

Olgugi et "Texase mootorsaemõrvad" on õudusžanri jaoks hindamatu väärtusega teerajaja, ei ole mul selle poolearulise filmiseeria ees tegelikult erilist respekti. Seda tuleb aga tõdeda, et kui poleks Texase mootorsaagi, poleks meil ka Matthew McConaughey'd (neljandast osast) ja Viggo Mortenseni, ning nende andekate meeste tutvustamise eest olen küll südamest tänulik. Kolmas osa võib algsest seeriast vabalt kõige parem olla: Texase atmosfäär on põrgulikult lahe (see on naljakas, sest seal on kuum vms), verd lendab aegu arvestades päris korralikult ja Sawyerite perekond on jällegi väga kreisi. Psühhopaatide castimisega on see frantsiis ikka naelapea pihta tabanud.

Probleemid: Leatherface näeb ilgelt tard välja (tõsi, ta ongi tard, aga disain on seekord ikkagi halb - vaadake kasvõi postrilt ta rõvedat lõusta) ja

KUIDAS KEN FOREE ELLU JÄI? Näidati ju üsna üheselt, et Leatherface ta pooleks saagis. Ühest ellujääjast oleks täitsa piisanud.

Järg on see ainult tinglikult, tänapäevaste terminite kohaselt ikka puhas reboot. Ajajoone mõttes on see seeria täielik clusterfuck: esimesed kaks osa sobivad nagu mingil määral kokku, kolmas on reboot, neljas on reboot, siis tuleb ametlik remake ja selle prequel, siis üldsegi "Texas Chainsaw 3D", mis on otsene järg originaalile, ja praegu tehakse nendele kõigile omakorda eellugu. Edu sellele, kes siit mingit loogikat leida üritab.

Head näitlejad, hea vibe, hea film (?). The saw is family!

Jah, te ei eksi - kaader on jalgupidi lihakonksudega

üles riputatud poolsurnud tegelase perspektiivist

"Sweet Home" (2015)

Home invasion on mulle žanrisiseselt temaatikana alati passinud. Küllap on sissetungifilmide võlu nende teatavas eluläheduses: kui paljud teised lõikumisfilmid tihtipeale erilist realistlikkust ei taotle, siis koduinvasiooniga (või vähemalt ideega sellest) peaks enamvähem iga vaataja mõningal määral saama samastuda küll. "Kodu on traditsiooniliselt turvaline koht, kuhu välismaailma õuduste eest häda korral peituda saab, nii et kui ka see võimalus meilt ära võetakse, kust siis üldse kaitset otsida?" Või vähemasti sedasorti psühholoogia peaks sissetungifilmide efektiivsuse taga lasuma.

Iroonilisel kombel ei toimu "Sweet Home'i" sündmustik üldsegi peategelaste kodus, nii et filmi nimi paistab mõnevõrra juhuslikuna (sarnast motiivi on sama alamžanri juures varemgi kasutatud, nii et küllap see pealkiri turustamisega seotud ole). Nimelt on filmi keskmes noor kinnisvaramaakler (igati sümpaatne Ingrid García Jonsson), kes oma töökoha privileege ära kasutab ja poiss-sõbra tolle sünnipäeva puhul ühte vanasse kortermajja, mille võtmed neiul niikuinii parasjagu käepärast on, tähistama viib.  Olgu möödaminnes mainitud, et film esitab seda ideed oluliselt ratsionaalsemana, kui see paberi peal kõlab. Igatahes kisuvad asjalood küllalt kiiresti halvaks ja... vaevalt sisu home invasion'i austajatele enam pikemat seletamist vajab. Erilist veresauna siiski oodata ei tasu, kuna esiteks on tegelasi vähevõitu (kedagi pole tappa!) ja film on kaameraesise jõhkruse koha pealt üleüldse konservatiivsevõitu.

Filmi päritolumaa on minule mõnevõrra üllatuslikult Hispaania (ja Poola, WTF?) ‒ Euroopas on nõnda otsekoheste õudukate väntamine rahalistel põhjustel juba aastaid kahetsusväärselt keeruline olnud. Itaallaste kunagine õuduskino on näiteks täielikult välja suretatud, 80ndate hiilgusest pole enam haisugi. Piiratud ressursid paistavad kahjuks siin-seal välja ka "Sweet Home'i" ambitsioonikamates stseenides, aga vaatamist need otseselt segama ei hakka. Kusjuures kõnekeeleks on filmis ikkagi inglise, kuna peategelase poiss-sõber on välismaalane ega räägi kohalikku keelt. Lombitaguste vaatajate rõõmuks käib lõviosa suhtlusest just nimelt tema läbi. Ma pole küll süvenenud, kuidas (või kas üldse) Einar Kuuse šedöövris inglise keele kõnelemist põhjendatakse, aga vaevalt sealne lahendus "Sweet Home'i" nutikusele konkurentsi pakub. Potentsiaalset rahvusvahelist edu silmas pidades igatahes tark võte.

"Sweet Home" on põnev, kiire, pingeline, kohati isegi natuke õudne. Kui mõningane veider montaaž ja kaameratöö kõrvale jätta, on see sissetungifännile igati sobilik vaatamine. Tingimuseks muidugi ka see, et viitsid eluohtlikus situatsioonis tegelastele ning nende kaheldava väärtusega tegudele ja otsustele omalt poolt vastu tulla ega käitu nagu need teismelised sotsiopaadid, kes hetkel kinodes Blake Lively ratsionaalses mõtlemisoskuses valjuhäälselt kahtlevad. Kinoetikett ennekõike!

"Summer Camp" (2015) † "GirlHouse" (2014)

"It's just not what I was expecting. Where are the cabins and canoes?"

Just nii võtab filmi peategelane vaatajate tunded 10. minutil kokku. "Summer Camp" ei ole slasher ega üks lugematutest "Reede 13" filmiseeria kloonidest, nagu pealkirja järgi eeldada võiks. Kui see kuhugi alamžanrisse üldse langeb, on see zombikas, kuid sedagi vaid ääriveeri. Tegevus toimub Hispaania suvelaagris, mis mingil imelikul põhjusel vanas mahajäetud mõisas aset leiab ‒ julgen arvata, et see otsus langetati ennekõike eelarvet, mitte teose sisu või stiili silmas pidades (kuigi kasuks tuleb see sellegipoolest). Vahel satuvad tegelased, keda kusjuures ainult neli on, siiski ka metsa, nii et tinglikult võib "Summer Campi" metsamaja-horroriks nimetada küll. Avastamisrõõmu pakub film tõepoolest eelkõige zombifännidele, sest viirus, mis tegelasi järgemööda möirgavateks jõhkarditeks transformeerib, on oma vormi poolest antud alamžanri jaoks suhteliselt ainulaadne. Kasuks tulevad ka tegelased, kellele teose progresseerudes aina rohkem kaasa elada saab: näiteks Christy (Jocelin Donahue), keda esialgu saamatu linnatibina portreteeritakse, on filmi lõppedes juba päris tõsine badass. Põhiline tõmbenumber on aga lakkamatu tempo, millega pinget läbivalt ülal hoitakse ‒ kui möll pihta hakkab, siis põnevusest enam puudu ei jää. Ära tasuks märkida ka teose radikaalne lõpplahendus, mis minul vähemalt mõneks sekundiks suu lahti jättis. Soovitan soojalt! - 7/10

---

 "I really don't see how anything bad could happen."

Kui puhast slasherit otsida, on "GirlHouse" märksa õigem valik (iseenesest irooniline, sest filmi esimese ~pooltunni järgi ei pakuks sugugi, et tegemist lõikumisfilmiga on, samas kui "Summer Camp" täpselt vastupidist olukorda esindab). Idee on jällegi värske ‒ ainus kontseptuaalselt sarnane teos, mis kohe pähe torkab, on "Halloween: Resurrection", aga too on tänaseks vananenud ega ole tegelikult lihtsalt eriti hea film. "GirlHouse" on idee poolest unistuste slasher: nimelt toimub tegevus salastatud asukohaga majas, mille igasse ruumi kaamerad paigaldatud ja imekenad tüdrukud elama kutsutud. Videopilti näeb interneti kaudu üle kogu maailma, nii et põhimõtteliselt on tegu edasiarenenud pornosaidiga, mille eripäraks võimalus ihaldusobjekte (näiliselt) tundma õppida. Niisiis on filmis lisaks verevalamisele garanteeritud ka alastus ‒ ideaalne slasher, kas pole? Nali naljaks: tegelikult on filmil pakkuda märksa enamat kui paljast ihu või füüsilist vägivalda. Peategelane Kylie (Ali Cobrin) saab päris korralikult karakteriarendust, nii et kui ta teose lõpuks läbielatust emotsionaalselt täielik wreck on, võib vaatajalgi natuke kurb hakata. Ainus otsene probleem tekkis mul filmiga mõrvari osas ‒ taustalugu üritati talle genereerida küll, aga minu jaoks jäi ta sellegipoolest isikupäratuks ja igavaks näotuks maniakiks. Filmi julgen uuendusmeelsetele slasheri-huvilistele soovitada küll. - 6/10

"The Shallows" (2016)

Haifilmid on juba puht kontseptuaalselt vigane alamžanr. 1976. aastal, kui inimesed veel rumalamad olid ja Steven Spielberg maailma esimest suvist kassahitti ette valmistas, võis hairünnaku peale filmi üles ehitada küll, aga praegu, 40 aastat hiljem on sama ülesanne ideoloogiliselt märksa keerukam. Filmivaataja on kriitilisem – eeldab ülemäärast realistlikkust kohast, kus seda kunagi olnud pole.

Sarnane saatus on õigupoolest tabanud pea kõiki n-ö ellujäämispõnevikke. Mingil põhjusel leiab (kino)publik tihtipeale just sedasorti filmide ajal õigustuse tegevustikku valjuhäälselt kommenteerida ja karakterite otsuseid järjekindlalt maha laita. Ise pole ma seesugusest lähenemisest kunagi aru saanud: komöödiaid vaadates ei arva keegi, et reaalsed inimesed nõndapalju nalju ei tee, märulite puhul ei laideta tavakodanike superkangelaslikkust; millega siis eluohtlikesse situatsioonidesse sattunud tegelased kogu selle viha ära on teeninud? Hairünnak pole ju ometi olukord, mida keskmine filmivaataja kogenud on, nii et tobe hoiak tegelastele vahetpidamata õpetussõnu jagada tundub lihtsalt rumalana.

"Madalik" pääseb selles vallas tegelikult üsna kergelt, kuna peategelase Nancy (võluv Blake Lively) ellujäämisoskused on enamvähem samal tasemel kinokülastaja fantaasia hüpoteetilise geniaalsusega. Film kõnelebki võrdlemisi primitiivse loo äsja pereliikme kaotanud arstitudengist, kes Mehhikosse surfama tulnuna õnnetult merele jääb ning seetõttu verejanulise mõrtsukhaiga rinda pistma peab. Vürtsi lisab asjaolu, et Nancy on terve filmi vältel kaldast vaid paarisaja meetri kaugusel, nii et pidevast ohust tingituna on pääsemine ühtaegu käegakatsutav kui ka lootusetu.

Nagu öeldud, on lugu küllalt lihtlabane, aga tulemus sellevõrra üllatuslikult ei kannata. Kestust on filmil ligikaudu 80 minutit ning see on täidetud otsast otsani verdtarretava põnevuse ja pingega. Hingetõmbepause on samuti, sest ühelt kivilt teisele ujumine ei saaks just kuigi kaua huvitavana püsida, eriti kui tegelasi vaid üks on, kuid need on sedavõrd intensiivsete action-stseenide vahele täitsa teretulnud. Lisaks on loo keskmes olev tütarlaps mõnevõrra sümpaatsem kuju kui sedasorti filmide puhul tavaks – pärast esimest suuremat hairünnakut tabasin end isegi mõttelt, et film sel hetkel lõppekski ja peategelane turvaliselt koju pääseks. Kahjuks 30-minutilisi filme Hollywoodis veel ei aktsepteerita.

Kuna "Madalik" on haifilm, tuleb poolkohustuslikus korras ära märkida ka võrdlusmoment Spielbergi klassikalise hirmulooga "Jaws", mis 40 aasta eest inimesed vähemalt mõneks ajaks veest välja lõi. Erilisi sarnasusi nimetatud teostest tegelikult ei leia – mõlema tegevustik keerleb muidugimõista ühe hiigelsuure haikala ümber, aga "Madaliku" kiire tempo vastandub Spielbergi slow-burn-stiilis meistritööga täielikult. Kumb lähenemine vaatajale rohkem istub, on juba individuaalsemat sorti küsimus. Igatahes pole kuulujutt, et "Madalik" on parim haifilm, mis pärast 1976. aastat tehtud, täielikult aluseta. Soovitan!

kultuur.err.ee

"The Neon Demon" (2016)

"Neoondeemon" on haige film. Ma arvan, et see on täiesti sobilik väide, millega seesuguse teose arvustamist alustada. Kuna spetsialiseerun õudusfilmidele, olen aastate jooksul omajagu veidrusi näinud, kuid tavaliselt leian neid 1980. aastate Itaalia odavkinost või USA madalama kaliibriga filmide seast, mitte Tallinna suuremate kinode ekraanidelt. Aga "Neoondeemon" on kinos ja ta on tõesti haige.

Nicolas Winding Refn, kõnealuse teose auväärt režissöör, pole kunagi mingi pealiinimees olnud, aga "Neoondeemon" on ekstreem temagi repertuaaris. Elemendid, mis Refni varasemad tööd nii meeldejäävaks teinud on, ei puudu siitki, kuid seekord on need keeratud täielikku maksimumi. Kes arvas, et "Drive'is" napib sisu, võib "Neoondeemoni" puhul üllatuda – Refn ei paista seekord loo jutustamisest absoluutselt hoolivat. Stsenaariumit, mis kusjuures näitlejate sõnul osaliselt käigu pealt välja mõeldi, kasutatakse siin vaid selleks, et edasi anda peadpööritavaid visuaale, ning erilist sisulist väärtust sel tegelikult pole.

Kuid asjaolu, et Refn, tuntud visionäär, on lavastanud filmi, mille tegelaste ainus ajend on teha asju, mis kinoekraanil veidrad ja ägedad välja näeksid, ei tohiks teadlikumale kinokülastajale sugugi suure üllatusena tulla. Jah, seda poleks minagi oodanud, et Refn oma hullumeelses enesekindluses niivõrd kaugele läheb (konkreetseid näiteid tooma ei hakka – minge šokeeruge ise), kuid rangelt visuaalipõhises kinoelamuses võis siiski juba eos kindel olla, ning sisuliste puudujääkide peale on sedapuhku pahandada raske.

Olgu õigsuse huvides märgitud, et visuaalipõhist filmi saab väga vabalt ka halvasti teha ning ma ei anna "Neoondeemonile" armu lihtsalt sellepärast et ta ei üritagi stsenaariumile panustada – Refn on tõepoolest oskuslik ning suudab pildikeele ja muusika koosmõjul teha ära vähemalt sama palju kui mõni andetum lavastaja Oscari-väärilise stsenaariumiga. Ekstsentrilised süntesaatorihelid, neoonid värvitoonid, epileptiliselt vilkuvad tuled, surmavalt täpne kadreering – Refn teab, kuidas vaataja pilku ekraanile naelutada ka siis, kui seal tegelikult midagi ei toimugi. Kes vajab sisu, kui pinge on selletagi olemas?

Ning ega sisu puudumine tegelikult ka sõnumi edastamist takista: Refnil on modellinduse kohta selgelt üht-teist öelda, isegi kui see aeg-ajalt nõnda ekstravagantse ekstreemsuse taha ära kipub kaduma. Iseasi, kas tema sõnum ka kuidagi õigete adressaatideni jõuab, kuna kaldun kahtlema, et mõni potentsiaalne tippmodell sedavõrd hullumeelset õudusfilmi kunagi nägema juhtub. Või kui juhtub, siis vaevalt teda pärast enam potentsiaalseks tippmodelliks pidada saaks. Täpselt nii mõjuvõimas Refni visionääritöö ongi.

kultuur.err.ee

"Lights Out" (2016)

Kõikvõimas James Wan on maha saanud järjekordse õnnestumisega. Seekord on nimetatud õudusfilmimeister küll ainult produtsendikohal, kuid korrapära on selge: igat õudukat, mis Wani käe alt läbi käinud, peab saatma edu. Minge ime läbi (võib-olla ongi selleks Wani osalus?) on "Lights Out" võitnud nii publiku kui kriitikute südamed, ning nagu sellest veel vähe oleks, on roheline tuli antud ka järjele. Kusjuures film jookseb kinodes alles esimest nädalat, nii et säärane edulugu paneb tõepoolest imestama.

Kel mõne aasta tagune samanimeline lühifilm nähtud, on selge ka filmi kontsept: tegelasi kimbutab Diana-nimeline koletar, kes ilmub välja vaid siis, kui tuled kustus on. Kahtlesin enne uue "Lights Outi" nägemist, kas niivõrd primitiivne idee on piisavalt kaalukas, et selle peale täispikka filmi rajada tasuks, kuid skepsis oli tegelikult asjata, kuna villaini olemus võib vabalt olla antud teose tugevaim külg. Pahatihti rikutakse koletise või deemoni "võlu" ja müstilisus liigse seletamisega ära, aga siin sellist muret pole, kuna valguskartlikule kollile kirjutatud taustalugu on tõenäoliselt hirmutavamgi kui see, mida vaataja kujutlusvõime iseseisvalt fabritseerida suutnuks. Võrdlusmoment Samaraga on nii mõneski aspektis täitsa olemas.

Peamiseks probleemiks peavad kriitikud vist seda, et mainitud tont on pisut liiga füüsiline ega representeeri Sophie' (tegelane, keda Diana kõige agressiivsemalt kimbutab) depressiooni ‒ seega lastakse raisku väärt metafoor ning tulemuseks on märksa lihtlabasem õudukas, kui kriitikud lootnuks. Mina isiklikult seda aga eriliseks puudujäägiks ei pea: psühholoogilist ja punnitatult sügavamõttelist õudust oleme paari viimase aasta jooksul niigi juba natuke liiga palju näinud. Viimase väite tõestuseks võib võtta kasvõi tänavuse HÕFFi, mille kavas polnud minu mäletamist mööda mitte ühtegi nõnda otsekohest õudukat kui "Lights Out". Ei taha sugugi väita, et psühholoogiline horror kuidagi halb oleks ‒ reeglina on ta ikka selle žanri üks tugevamaid vorme ‒, aga kui film suudab naha alla pugeda ka ilma et ta teab mis deep üritaks olla, ei näe ma nurisemiseks põhjust.

Sellegipoolest ei pea ma "Lights Outi" päris nii tugevaks filmiks, kui senine vastukaja eeldada lubaks. Ta on täitsa okei õudukas ‒ umbes-täpselt selline, nagu neid viimasel ajal ikka kinos näha saanud ‒, aga midagi erilist või mäletamisväärset ta siiski ei paku. 76-protsendine skoor Rottenis on minu jaoks paras müstika, ehkki vahelduseks on muidugi tore näha, et ka õudusfilm ‒ mis siis, et nõnda keskpärane ‒ kriitikute heakskiidu pälvida võib. "Lights Outi" soovitan igatahes üle vaadata: kestust on sel vaid 80 minuti jagu (sedagi koos tiitritega), nii et pikalt ei pea piinlema ka see, kellele film sugugi ei passi. Mitte et selline oht eriti realistlik oleks.

Ilmselt tasuks ära märkida ka asjaolu, et "Tuled surnuks" on õudusfilmile äraütlemata paslik pealkiri; üks neist vähestest kordadest, mil tõlge originaalnimest üle on. Ja kui juba ära märkimiseks läks: kui tihti ikka kinoekraanil imeilusaid blondiine (loe: Teresa Palmerit) näeb, kelle koduseinu Slayeri postrid ehivad?

"The Purge: Election Year" (2016)

"Patupuhastuse" seeria sai alguse 2013. aastal, mil tuntud õudusfilmistuudio Blumhouse'i toodetud odavfilm oodatust kordades rohkem raha teenis. Tänavu oleme jõudnud kolmanda osa juurde. Kui "Valimisaastal" üldse mingeid probleeme on, peituvadki need suuresti tema enda eelkäijates: kolmandal korral ei jää muud üle, kui vaatajale tuttav info uuesti läbi kedrata. Iga "Patupuhastus" keskendub erinevatele tegelastele, aga nende teguviisid on sellegipoolest võrdlemisi sarnased, ning seetõttu tekitabki "Valimisaasta" tunde, nagu kinoekraanil toimuv oleks juba pisut teistsuguses versioonis ära nähtud. Filmi keskosas leitakse oma identiteet ning siis muutub olukord põnevamaks, aga üldpildis jääb värskusest vajaka. Tavalise kinokülastaja jaoks ei tohiks "Valimisaastal" aga suurt viga olla: korralikud näitlejad, stiilipuhas režii, ärev tempo ja kamaluga põnevust – suvise meelelahutusena "Patupuhastus" alt ei vea.

Täielikku arvustust lugege Kinoveebist.

"Terrordactyl" (2016)

"Terrordactyl" pole üks neist vaimuvaesetest Syfy omatoodang-kräppväljalasetest, mis millegi muu kui lõbusalt kõlava pealkirja poolest ei hiilga. Tegemist nimelt lustliku indiekaga, mille tegijad selgelt kursis on, mida publik ühelt odavalt monster movielt ootab, ning oma funktsiooni (tõsi küll, küllalt primitiivset) täidab "Terrordactyl" kenasti.

Ma ei ole kindel, kuidas ja kas sellist sorti B-filmi üldse kontseptuaalselgi tasemel heaks saab nimetada, kuid oma eesmärkide elluviimisega tuleb "Terrordactyl" toime fantastiliselt. Peaosades küllalt sümpaatsed igapäevakangelased, üks neist kusjuures Indrek Ojari lombitagune teisik, kelle elu hetkega muutub, kui nad Los Angelese äärealadelt Maale langenud meteoriidi leiavad ning selle rumala peaga endaga kaasa veavad. Nimelt asuvad kosmosekivi jälitama eelajaloolised lendsisalikud, keda ohmoonivõitu peategelased eksikombel pterodaktüloste asemel terrordaktülosteks kutsuvad. Kui näiteks "Zombeaversi" puhul kuulutasin kurvalt, et vahva sõnamäng ongi kogu teose andekaim osa, siis "Terrordactyl" suudab pakkuda veidi rohkemat, kuigi, nagu varemalt mainisin ja pealkirjagi järgi eeldada võib, pole selle filmi ambitsioonid iseäranis kõrged. Kõrge pole olnud ka eelarve ning see kajastub selgelt eriefektides, kuid mingil imelikul põhjusel töötavad pehmelt öeldes ebarealistliku ja üldiselt lihtsalt tobeda väljanägemisega lendsisalikud hoopis üldmulje kasuks. Olgu veelkord rõhutatud, et kõnealune film ei ürita olla kuidagimoodi tõsiseltvõetav ega teaduslikult täpne – kasvõi seletus pterodaktüloste tänapäevasele eksistentsile on parajalt debiilne – ning seetõttu ongi iga tahtlik või ka tahtmatu puudujääk lõpptulemusele pigem kasulik. Nuriseda võiks vaid dialoogi üle, kuna see pole sugugi nii vaimukas, kui stsenarist endale ilmselt ette kujutanud, aga mõned vahvad one-linerid teevad sellegi tasa. Põhiline on siiski see, et vaatajal oleks lõbus, ja sellega on valdavalt toime tuldud küll. Lõbus paistis olevat ka asjaosalistel, nii et lõppkokkuvõttes võidavad kõik (v.a pterodaktülosed, nemad pannakse suuremas osas põlema).

Seega jääb üle teha vaid üht: küsige endalt võtmeküsimus "Are you ready to kick some past?" ning kui vastus on jaatav, libistage "Terrordactyl" rahumeeli videomängijasse ja laske end iidsetel lendsisalikel pöörasesse seiklusesse tirida.

"Fright Night" (2011)

Anton Yelchin on surnud. Selle lause jaoks on küll umbes kuuekümne aasta jagu liiga vara, aga 2016 on olnud halastamatu, ning praegu ei jää üle muud kui noormehe üürikeseks jäänud elu ja karjääri parematest hetkedest viimast võtta. Aega ei antud Yelchinile palju, aga kasutas ta seda targasti, sest tema resümee sai nappide aastatega täis nii kassahitte kui ka žanrikulda. Me ei saa kunagi teada, mida kõike võrratut tema paljulubav karjäär tulevikus tuua võinuks, kuid endast maha jättis ta igatahes äraütlemata austusväärse pärandi, mis Yelchinit niipea unustada ei lase. Täna oleme šokeeritud, aga mäletama jääme teda ühe igavesti naerusuise ja muheda kutina, kelle siiras positiivsus ja inimlikkus filmilindilt kunagi ei kao. Yelchini mälestamiseks võtsin ette sellise filmi, mille ta oma etteastega täielikult ära omab – 2011. aasta "Fright Night".

Ma ei ole see vend, kes pärast näitleja surma kõiki tema osalusega filme taevasse tõstma asub, ja võin kohe öelda, et "Fright Night" ei ole õuduselementidega noortekomöödia kategoorias midagi erilist, kuid lõbus ja tore on see film küll ning uusversioonina lahterdaksin ta pikema kahtluseta õnnestunuks. Siinjuures tuleks siiski mainida, et 1985. aasta "Fright Night" ei ole minu silmis kuidagimoodi eriline ning selle sisust ei mäleta ma tänaseks suurt midagi, nii et kahe filmi vahelise võrdluse osas pean kahjuks sedapuhku lakooniliseks jääma. Õige tunnetus on siiski tabatud ja ohtrast CGI-st olenemata on ka uusversioonis tunda teatud 80ndatelikkust või vähemasti tollele ajale omast lapselikult rõõmsat suhtumist. Filmi lõpuks küll asjalood enam eriti positiivsed ei ole, aga esimest poolt võrdleksin atmosfääri osas näiteks "Monster Squadiga" küll.

Sedasorti teoste puhul kipub tõele vastama tees, et film on täpselt nii hea, kui hea on tema cast, ja see kehtib ka "Fright Nighti" kohta. Yelchin on kindlalt sõiduvees – just selliste rollide jaoks ta siia ilma toodigi – ja sügavalt sümpaatne on ka Imogen Poots, kes on eelkõige lihtsalt armas, kuid keemia varalahkunud näitlejaga on eitamatu ning koos võlutakse "Fright Nighti" lihtsakoelisest stsenaariumist ja loost välja pisut rohkemat kui üks järjekordne õuduskomöödia. Maailmakuulsa vampiiriküti Peter Vincenti rolli valitud David Tennant on küll kergelt miscast, aga sellegipoolest piisavalt sümpaatne, et oma roll pisut teistsuguses võtmes toredaks mängida. Colin Farrell ja Dave Franco on niigi nimeka cast'i jaoks kui kirsid tordil.

Nii et kui teil Yelchini tööde vastu huvi on ja "Fright Night" siiani nägemata, tasub see nüüd vaatamiseks võtta küll. Kiire tempo ja muhedate tegelastega vampiirikomöödia, mis pärast nägemist ilmselt kiiremas korras unustusse vajub, aga oma kestusaja vältel siiski piisavalt põnevust pakub, et vahva elamus tagada.

Ja kui Yelchini tegelane lõpuminutitel pärast surnuks kuulutamist vaikselt oma silmad avab ja naeratuse näole veab, pole ka pisarad sugugi välistatud.

Puhka rahus, Anton Yelchin.

"The Conjuring 2" (2016)

Mul on kurb näha, kui tihti õudusfilmižanrit võrdlemisi pealiskaudsete kokkupuudete põhjal kategooriliselt maha kantakse. Jah, viimastel aastatel kinodesse jõudnud õudukad pole tõepoolest olnud alati sellised, mida oma žanri nime ja au esindama sooviks, aga pelgalt mainstream-toodangu alusel tervet žanrit hinnata on sellegipoolest ebaaus. Kuid tehakse seda ju ikkagi – ja seepärast olengi ma rõõmus, kui vahetevahel mõni andekas filmitegija žanrikino eest välja astub. Tunamullu tegi seda David Robert Mitchell täiesti fenomenaalse õuduslooga "See jälitab sind" ja eelmisel aastal Robert Eggers šokeeriva "Nõiaga". Nüüd on õudusfilmide jaoks tulnud lunastust otsima James Wan.

Wan pole selles žanris sugugi uus nimi, kaugel sellest. Mees tõusis õudukafännide jaoks orbiidile juba rohkem kui kümnendi eest, mil lavastas kurikuulsa "Sae" seeria esimese peatüki, mis erinevalt oma järgedest pigem psühholoogilise põneviku kui jõhkra verevalamisena meelde jäänud. Wani tõeline tähetund algas aga 2010. aastal, mil kinodesse jõudis "Astraal". "Kurja kutsumine" tõstis latti veelgi – isiklikult pean ma seda Wani kõige terviklikumaks teoseks, milles esindatud kõik mehe eksimatult äratuntava režii tugevamad küljed. Seega võib järje lavastamist mõnevõrra riskantseks pidada: kuidas trumbata üle filmi, mis põhimõtteliselt defineeribki praeguse aja kummitushorrori oma parimas vormis?

James Wan on tark mees ning teab väga hästi, kui suured ootused ja eeldused tema teostel lasuvad. Seetõttu on "Kurja kutsumine 2" tema senistest teostest ("Kiired ja vihased 7" jääb hetkel arvestusest välja) selgelt ambitsioonikaim. Vaadake kasvõi filmi kestusaega – 2 tundi ja 14 minutit on õuduka jaoks praegusel ajal ennekuulmatu, isegi kuuekümnendatel oli säärase pikkusega žanrifilme vähe. Kahekordistunud on ka eelarve ja see paistab teosest kenasti välja: rohkem on tegevuspaiku, tegelasi, film on üleüldiselt komplekssem. Kogu teos on oma tunnetuse poolest nii-öelda suurem ning kuigi ma tahaksin filmi suhtes valdavalt positiivseks jääda, tuleb tunnistada, et üheskoos eelmise osa lihtsusega on kaduma läinud hulganisti hirmu ja ohutunnet.

Wan on endiselt suurepärane lavastaja – see paistab praktiliselt igast kaadrist välja –, aga tõeliselt õudse ja painajaliku atmosfääri loomisega tuli ta eelmises filmis oluliselt paremini toime. Jah, filmi esimesse poolde jagub intensiivseid stseene küllaga (tõenäoliselt isegi piisavalt, et nõrganärvilisem vaataja lõpuminutiteni sügavasse šokki jätta), kuid üleüldiselt pakub film kinopublikule oluliselt turvalisema ja rahulikuma elamuse kui tema eelkäija. Samas võib mõnevõrra teistsugune suund täiesti teadlik valik olla, kuna Wan on tõepoolest tark mees ja ehk taipas ta isegi, et enda ületrumpamiseks oleks tarvis hoopis uus rütm leida. Äkki rõhub "Kurja kutsumine 2" just seetõttu pigem perekondlikele suhetele ja emotsioonidele kui vaataja hirmutamisele? Oleks ilmselt paslik öelda, et "Kurja kutsumine" on parem õudusfilm, aga "Kurja kutsumine 2" lihtsalt parem film.

kultuur.err.ee

"Before I Wake" (2016)

"Enne kui ärkan" on õudusfilm unenägudest (et mitte öelda luupainajatest), mis võivad halvimal juhul oma nägija ka tõelises elus surmata. Jah, ma tean, mida mõtlete: "Elm Streeti luupainaja" tehti juba 30 aasta eest ära ja selline premise ei kõla praegu enam sugugi uudsena. Uudne see film tegelikult eriti polegi, aga päris maha kanda teda samuti ei tasuks. Nimelt on mingi ime läbi näitlejatena pardale saadud Thomas Jane, kes pereisana lihtsalt üdini meeldiv on, ja 9-aastane Jacob Tremblay, kes möödunud aastal "Roomis" täiesti fantastilise osatäitmise tegi ning minu silmis üpris ebaõiglaselt Oscari-nominatsioonist ilma jäeti. Siin ta sarnast taset ei saavuta (ja ega seda nõutud olegi), aga kena rollisooritus on see ikkagi ‒ eriti kui silmas pidada, millise reaktsiooni lapstegelased õudusfilmides reeglina kaasa toovad.

Tänapäevase kino-õudusfilmi kohta on "Enne kui ärkan" suhteliselt leebe: intensiivseid stseene küll jagub, aga vaataja hirmutamise asemel rõhutakse pigem inimsuhetele ja perekondlikule traagikale. Ka unenäod pole tingimata päris nii luupainajalikud, kui õudusfilmides nägema harjutud: enamasti lendavad neis ringi värvilised liblikad ja lippavad surnud lapsed (nojah, see kõlab pisut hirmsamalt, kui tegelikult on). Tegu on selgelt PG-13 filmiga ja see paistab õudsematest stseenidest selgesti välja. Samas ei tasu lasta end eksitada ‒ kui filmi keskne kurikael ekraanile ilmub, on ikkagi parajalt ebamugav olla, kuna nimetatud koletise veidral moel timburtonlik disain on pehmelt öeldes omalaadne ja liigutused täiesti ettearvamatud.

Mainisin enne küll ebaoriginaalsust, aga tegelikult on võrdlus "Elm Streetiga" suhteliselt pealiskaudne paralleel ja filmi suurim puudujääk on hoopis selle sisu, mis oleks praegusel kujul pigem paslik lühifilmi jaoks ega suuda kuidagi oma 97-minutist kestusaega ära põhjendada. Liiga pikalt keskendutakse poisi erivõimetele, mis teose kulgedes õigupoolest eriti huvitavamaks ei muutugi, ning jäetakse seetõttu unarusse taustaloo uurimine, millest oleks võinud vabalt näiteks "The Ringi" eeskujul keskse teema arendada. Jah, unenäod on mõnd aega põnevad, aga kui tähelepanu ainult neile suunata ja siis põhjuste väljaselgitamine (mis iseenesest palju huvitavam on) filmi viimases vaatuses umbes kümne minuti sisse pressida, jääb teosest ülesehituslikus mõttes suhteliselt lombakas mulje.

"Maximum Overdrive" (1986) † "Dead & Breakfast" (2004)

Kui Stephen Kingilt küsida, miks ta ainult ühe filmi lavastanud on, vastab ta, et vaadake seda ainukest filmi ja saate põhjusest aru. See ainus film on "Maximum Overdrive", 1986. aasta suvel kinodesse lastud hullupööra camp ja lõbus õudukas, mis mitmest päris jõhkrast seigast hoolimata pigem märuliks kategoriseerub. Algmaterjaliga ma tuttav pole, nii et ei saa olla päris kindel, kui tõsine (või tõsiseltvõetav) "Maximum Overdrive" tegelikult olema peaks, aga nüüd, 30 aastat hiljem, on see igatahes äärmiselt meelelahutuslik vaatamine, isegi kui esialgne pettumus mõnes mõttes mõistetav on. Eks ta üpris kummaline tükk ole: näiteks heliriba on spetsiaalselt filmi jaoks valmis treinud AC/DC ja üldist "lapsesõbraliku seiklusfilmi" vibe'i rikuvad hetkelised jõhkrused. Signatuursena jääb meelde tegelasi algusest lõpuni saatev lämmatav suvekuumus, mida vaataja hea tahtmise korral ka läbi teleekraani tunda võib. King ise sellega ilmselt nõustuda ei tahaks, aga atmosfääri oskab ta luua isegi täielikus narkouimas olles, ja "Maximum Overdrive'i" õhustik on juba üksi rohkem väärt kui nii mõnigi sama perioodi õudukas tervikuna. Lisada juurde veel noor Emilio Estevez ja tulemuseks ongi üks üdini 80ndatest nõretav tujuküllane seiklus. Iseenesest taluks algmaterjal ka hulga tõsisemat käsitlust ning samateemaline minisari oleks igati teretulnud (probleem on tänapäeval ju isegi aktuaalsem kui tollal), aga "Maximum Overdrive" on liialt nauditav, et sügavama tähenduse puudumist pahaks panna. - 7/10

---

"Dead & Breakfast" on, nagu nimegi järgi eeldada võib, suhteliselt hullumeelne zombikomöödia. Nähtavalt väikese raha eest vändatud film üritab kõigest jõust olla meta ja eneseteadlik, aga tegelikult pole ta rohkemat kui rahuldav meelelahutus (ja isegi see on mõneti vaieldav). Verega ei koonerdata, eriti filmi viimases vaatuses, ning see võib hetkeliselt nii mõnegi žanrifänni tuju tõsta, kuid sääraseid momente pole teose peale piisavalt palju, et "Dead & Breakfast" tervikuna kuidagi meelde suudaks jääda. Nii ülevoolavalt otsekohest verevalamist on sellegipoolest rõõmustav näha, eriti kui praeguse hetke õudukamaastikku võrdlusena silmas pidada. Positiivsest küljest jääb meelde ka näitlejateansambel, kelle hulgas arusaamatult suurel hulgal tuttavaid nägusid on. Eriti tore on näha Oz Perkinsit, kes pole küll pooltki nii vägev näitleja kui Anthony, kuid siiski piisaval määral oma kadunud isa meenutab, et mind kui tulihingelist "Psühho" fänni põnevuses hoida. Muus osas on "Dead & Breakfast" pigem kesine. - 5/10

HÕFF 2016

Iga endast lugupidava žanrifänni iga-aastane lemmiksündmus on selleks korraks lõppenud. HÕFF on endiselt maailma parim filmifestival Eestis ning minu põgus pilguheit on teie ees.

---

Reede, 29. aprill

Avafilm "Varju all" murrab tavasid juba ainuüksi oma päritolumaa poolest ‒ õudusfilm, mis on pärit Jordaaniast, peaks isegi põhjalikumale žanrifännile võrdlemisi ainukordne nähtus olema. Tegu on tugeva filmiga, mis põimib endas pingelist sõjadraamat ja küllalt traditsioonilist tondilugu, pakkudes vaatajale nii mõtteainet kui ka otsest hirmu. Teos on esmapilgul küll pikaldane, kuid just see pineva atmosfääri loomiseks tarvilik ongi, ning kriisked Haapsalu pilgeni täidetud kinosaalis said filmi efekt(iiv)suse selgeks tõestuseks. Üleliigsena ei tundunud isegi ohtrad unenäostseenid ja ehmatuskohad, mis tavaliselt õudukate puhul pinnuks silmas on.

Teine film, võib-olla isegi tänavuse HÕFFi oodatuim ja suurim teos, "Green Room" on samuti äärmiselt põnev tükk, kuid seda hoopiski teises võtmes. Filmi, mida muidu eelkõige põnevikuks lahterdada tahaks, on vürtsitatud õudusfilmilikult jõhkra vägivalla ja verega, nii et koht HÕFFil on kahtlemata teenitud. Ettearvamatu kassi-hiire mängu ja lõppematu põnevuse vahele mahub hulganisti ka muhedat eelkõige muusikateemalist huumorit. Umbes nagu tunamulluse festivali avanud "You're Nexti" pisut leebem ja pingevabam väikevend, mis samas stiili poolest sugugi alla ei jää. Seos on olemas ka tänavuse avafilmiga ja seda küllalt koomilises võtmes: mõlemas teoses kasutatakse probleemide kiireks lahendamiseks teipi. "Green Room" on uutest filmidest igatahes tänavuse HÕFFi tugevamate seas.

Õhtu suures saalis lõpetas kultuslik "Terminaator", mis erinevalt sama seeria teisest osast tõepoolest eelkõige õudusfilmiks kvalifitseerub ‒ Terminaatorit, peatamatut tapamasinat, pole sugugi liialduslik Michael Myersiga võrrelda. Film on küll pisut ajale jalgu jäänud, aga sellest pole hullu, kuna vananenud eriefektid ja pealiskaudne armastuslugu muudavad vaatamiselamuse pigem lõbusamaks kui halvemaks. Lisaks on säärast klassikat alati hea kinoekraanilt näha.

Juba pärast festivali avapäeva saab kahtlusteta öelda, et tänavune kava on kokku pandud erilise hoolega ja nõrgematele teostele siin kohta pole. 

---

Laupäev, 30. aprill

Teise festivalipäevaga tegi algust taanlaste "Sorgenfri" ‒ uutmoodi zombifilm, mille tegelased millegipärast zombidest kunagi kuulnud pole. Lavastaja Bo Mikkelsen toob vaatajani tõsiselt stiilse põneviku, mille peamisteks võludeks tugev režii ja elavate surnute iseäralikult realistlik käsitlus. Jagub ka musta huumorit, mis teose üldist morbiidsust arvestades täitsa sobilik vahepala on. Slow burn tüüpi filmidest tänavusel festivalil puudust ei tule: just nagu reedel nähtud "Varju all", on ka "Sorgenfri" sedasorti teos, mille täielikuks nautimiseks vaja kõigepealt loosse sisse elada. Kas kulminatsioon pikka sissejuhatust väärt on, jääb igaühe enda otsustada, aga värskeid ideid on siin küll, ja zombižanri väsinud olukorda arvestades on ainuüksi seegi tänuväärne.

"Johnny Frank Garreti viimane sõna" võiks olla lihtsalt üks omapärane tondilugu surnud mehest, kes oma hukkamõistjaid teispoolsusest karistama tuleb, kuid asjaolu, et film põhineb tõestisündinud lool, muudab olukorra hoopis põnevamaks ja intensiivsemaks. Filmi lavastanud Simon Rumley tunnistas pärast linastust isegi, et tema otseselt paranähtusi uskuma ei kipu, aga faktid räägivad enda eest, ning sedapuhku on kummalistel asjaoludel hukkunud inimeste arv tõepoolest hirmuäratavalt suur. Rumley kommenteeris, et on filmi näidanud ka Garreti õdedele ja emale, kellel see pisara silma tõi. Nende tagasiside oli igatahes positiivne ning ema olevat Rumleyt südamest tänanud: nimelt ütles ta, et loodab enne oma surma poja nime puhtaks pesta, ja käesolev teos aitab tema eesmärgile kahtlemata kaasa. Kui tõsielulisest aspektist mööda vaadata, on "Johnny Frank Garrett's Last Wordi" väärtus kahjuks küllalt väike ‒ iseäralik võib ta ju olla, aga muus osas pigem ühekülgne, segane ja liialt süngetes toonides.

Lõpuks üks natukenegi rõõmsama atmosfääriga film, nimeks "Saatana maiuspala" (sa tead, et oled jõudnud HÕFFile, kui isegi kõige helgemate tükkide pealkirjas saatanat mainitakse). Filmi keskmes on metal-muusika austajate perekond, nii et teose sisu keerleb, umbes nagu mullu PÖFFil linastunud "Deathgasmi" puhul, vähemal või rohkemal määral raju muusika, Slayeri maikade ja uhkete elektrikitarride ümber. Iseenda võrdlemisi sarnast muusikamaitset silmas pidades sobis "The Devil's Candy" depressiivset filmipäeva (pean silmas ülejäänud teoste valdavalt sünget tooni, mitte iseenda meeleolu) üles soojendama küll, ehkki tegelikult millegi väga erilisega tegu pole. Eelkõige paistabki silma oma sümpaatsete karakterite ja lihtsamat sorti loo poolest. Mitte et see kuidagi paha oleks ‒ mitmekülgsus on samuti vajalik. Seekordse HÕFFi üks toredamaid leide.

Kell kümme alustas suures saalis tänavuse põhiprogrammi kõige šokeerivam film: näitamisele tuli türklaste "Baskin", mille lavastanud Can Evrenol samuti kohal oli ning pärast seanssi meelsasti vaatajate küsimustele vastas. Ka "Baskin" on suhteliselt pikaldane teos ning eelmainitud šokiväärtus ilmneb alles filmi viimases vaatuses. Sisulise ja mingil määral ka stilistilise poole pealt väärib "Baskin" võrdlust mõne aja eest Eesti kinodeski jooksnud "Nõiaga" ‒ mõlemad on äärmiselt veidrad ja omamoodi häirivad teosed, ehkki "Baskini" puhul väljendub õuduselement märksa visuaalsemal kujul. Lavastaja mainis pärast linastuse lõppu, et nii mõnedki sõbrad ja tuttavad on peale filmi nägemist tema vaimse tervise kohta pärinud, ja seda ei saa neile õigupoolest eriti ette heita, kuna ekraanil toimub tõesti nii mõndagi sõnulseletamatult imelikku, kuid tegelikult on ta mees nagu iga teinegi ‒ võib-olla lihtsalt natukene andekam ja lennukama fantaasiaga.

Teise festivalipäeva viimase filmina (või kolmanda päeva esimesena ‒ seanss algas tegelikult tublisti pärast keskööd) jõudis vaatajate ette 1977. aastal valminud "Alucarda - Pimeduse tütar", mis jätkab mõnes mõttes samal rajal, millel "Baskin" tund varem lõpetas. Iselaadi linastuse juhatas sisse kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa, kelle erialased teadmised volbritraditsioonide ja Eesti nõidade kohta filmile kahtlemata ühe dimensiooni juurde lisasid. Kergelt erootilise alatooniga "Alucarda" ei ole traditsioonilises mõttes eriti kvaliteetne film, kuid meelt lahutab ta küll, ja kuidas veel. Võib see "nii halb, et lausa hea" kategoorias olla tänavune analoog 2014. aasta HÕFFil linastunud "The Roomile"? Jah, miks ka mitte. Märkimisväärne on ka asjaolu, et kui tänapäeva õudusfilmid (sh nii mõnigi seekordsel HÕFFil nähtu) üritavad satanismile ja kuradile võrdlemisi delikaatselt läheneda, siis Mehhikos toodetud "Alucardas" on muuhulgas stseen, milles alasti tüdrukud toas ringi tormavad ja täiest kõrist Saatana nime röögivad. Praegu toob "Alucarda" šoki asemel kaasa eelkõige naerupahvakuid, aga meeldejääv ja lõbus on ta igatahes, ning sedavõrd hiliseks kellaajaks vägagi sobilik.

---

Pühapäev, 1. mai

Pühapäeva avas suures saalis hollandlaste "Schneider Baxi vastu", mis on tänavuses põhiprogrammis ilmselt õudus- ja fantaasiafilmi definitsioonist kõige kaugemale jääv teos. Tegu on krimikomöödiaga, mille peamine võlu peitubki muhedas huumoris ja vahvas situatsioonikoomikas. Saalist kuuldud reaktsiooni põhjal võib seda kõrvalekallet festivali üldisest kavast igatahes õnnestunuks pidada.

Järgnes ameeriklaste "Kullake", mida võib omal moel tänapäevaseks tummfilmiks pidada ‒ dialoogi küll on, aga seda õige napilt, ja peamine sõnum antakse edasi just nimelt pildikeele abil. Lisaks on film üles võetud mustvalgena, nii et võrdlused omaaegse žanriklassikaga on eriti kerged tulema. Mõnigi stseen toob visuaalse lahenduse poolest silme ette "Nosferatu", "Dr Caligari kabineti" või miks mitte ka Hitchcocki "Psühho", kuid tervikuna on teos lahendatud siiski õige uudses ja originaalses võtmes. Stiilne ta igatahes on ja üpris ainulaadne samuti, ehkki sisuline väärtus jääb pigem küsitavaks.

Tänavuse festivali lõpetas "Southbound" ‒ nelja erineva lavastaja poolt kokku pandud unenäolise narratiiviga antoloogiafilm, mis seekordsest kavast tõenäoliselt kõige rohkem tavalise USA indie-horroriga ühtib. Mitte et tegu millegi väga traditsioonilisega oleks ‒ kinoõudukate kõrval on see ikkagi küllalt ekstsentriline ‒, aga odavamate žanrifilmide seas pole "Teekond lõunasse" midagi silmapaistvat. HÕFFi programmi ta samas täitsa sobib, kuna teist otseselt sarnast teost (stiili, mitte temaatika poolest) tänavusest kavast ei leia. Mainida tasuks ka kummituslikku heliriba, mis oma kõlalt kuskile John Carpenteri ja Fabio Frizzi loomingu vahepeale jääb. Film ise mulle erilist muljet ei avaldanud, paigutaksin ta pigem festivali nõrgemate hulka. Lemmikuks pean David Bruckneri segmenti.

---

Sellega on 2016. aasta HÕFF lõppenud. 12 nähtud filmi seas polnud ühtegi, mida julgeksin halvaks või isegi keskpäraseks nimetada ‒ korraldajad on taaskord maha saanud suurepärase filmifestivaliga. Järgmise korrani!

"Smothered" (2016)

"Smotheredi" sisututvustus kõlas liiga hästi, et ma selle filmi rahuliku südamega vahele suutnuks jätta. Viis elus pettunud õudukastaari sõidavad üksildasse treileriparki, kus nad ohvritena tõsielulise slasherfilmi keskmesse satuvad? Jah, mina olen müüdud. Teadsin tegelikult üsna hästi, et midagi head siit ei tule, kuid otsustasin võimaluse anda sellegipoolest ning ega ma otseselt pettuma pidanudki. Seda peamiselt muidugi seetõttu, et mu ootused olid niigi minimaalsed ja sealt madalamale olnuks isegi nii odaval B-kategooria õudukal raske langeda.

Filmi peamine ainuke trump on üpris soliidne näitlejateansambel eesotsas Kane Hodderiga, kes end minu kunagistest kahtlustest hoolimata nüüdseks vägagi muheda näitlejana tõestanud on. On teada, et ta välimus ja senine karjäär ei luba teda iial low-budget-õudukatest kaugemale, nii et fännid, kes Hodderit näha soovivad (sh mina), on praktiliselt sunnitud halbu filme vaatama, aga vähemasti ei lase mees end sellest heidutada, valides žanrisiseselt küllalt mitmekülgseid ja põnevaid rolle. Üllatuslikult sümpaatne on ka Don Shanks, kes mõnekümne aasta eest Michael Myersit kehastas ‒ mul polnud näiteks aimugi, et mõni neist valge maski taha peitunud tummadest meestest endiselt näitlemisega tegeleb ja sellega ka täitsa kenasti toime tuleb. Bill Moseley on täpselt selline nagu Bill Moseley ikka ja Michael Berrymani roll pole muud kui napp cameo.

Aga nimeka näitlejaskonna ja suhteliselt meeldivate tegelastega filmi positiivsed küljed ka piirduvad. Mingil imelikul põhjusel jutustatakse kogu lugu ajalises mõttes täiesti suvalises järjestuses, hüpates vahetpidamata mõne minuti jagu hilisemasse aega, päeva võrra ettepoole, pooltunni või miks mitte ka terve aasta jagu tagasi... kellelegi on "Pulp Fiction" ilmselgelt natuke liiga tugevasti pähe hakanud. Võib-olla arvasid tegijad, et film jäänuks ilma ajahüpeteta natukene igavaks (mis tegelikult ilmselt tõsi on), aga vähemasti oleks jutustatav lugu sel juhul arusaadav olnud. Mitte et tegu mingi hullult kompleksse stsenaariumiga oleks, mille jälgimine vaatajalt kõrgendatud tähelepanu nõuaks, kuid selge on see, et ajajoone täiesti arulage ja pealtnäha igasuguse tagamõtteta segipaiskamine tulemust paremaks ei tee.

Soovitatav ainult Hodderi tulihingelistele fännidele ja isegi nemad peaksid lähenema ettevaatlikkusega. Mõte ohtu sattunud ekraanimõrtsukatest on tõepoolest vahva ja võimalus kunagist Jasonit final girl'ina näha pole samuti paha, aga teostus on liialt nigel, et mõni nutikas idee midagi päästa suudaks. Ei ole hea film, kohe sugugi mitte.

"The Hills Have Eyes" (2006)

Täna 10 aastat tagasi jõudis esmakordselt Eesti kinoekraanidele film nimega "Mägedel on silmad". Uusversioonid polnud tollal sugugi uus nähtus, "The Ring" ja "Texase mootorsaemõrvad" olid juba teise ringiga läbi käinud, aga suurem buum ja õudukafännide jäägitu viha oli veel tulemata. Kümme aastat pole filmikunstis tegelikult üldse nii pikk aeg, kuid ometi on praegu raske ette kujutada, et midagi "Mägedel on silmad"-sarnast 2016. aastal kinodesse pääseks või isegi valmis saaks. Ja mitte sellepärast, et tegu niivõrd hea filmiga oleks ‒ korralik on ta muidugi, uusversioonidest kahtlemata üks etemaid ‒, aga jäljendamatuks teeb ta eelkõige iseäralik õhkkond ja jõhkralt füüsiline lähenemine.

Algab see kõik Alexandre Aja, ühe nimekaima 21. sajandi õuduka-lavastaja režiist, mis pole igal hetkel isegi otseselt "hea", küll aga on see läbivalt enesekindel ja omapärane. Ajastu stambid paistavad läbi: videomängulikult kiired montaažid võivad praegu sobimatud tunduda, aga 2006. aastal oli see kindlalt kõige popim viis, kuidas märulit edastada. 2000ndate nostalgia jaoks on praegu veel vist vara, kuid võin pea anda, et just sedasorti kergelt aegunud võtetest, mida ka "Mägedel on silmad" päris tihedalt kasutab, on mõnekümne aasta pärast järgmise generatsiooni õudukafännide maiuspala saanud. Nagu ka kogu ülejäänud filmist, kuna see on ikka väga konkreetselt oma aja slasher. Ja see on küllalt märkimisväärne, kuna enamasti üritatakse slasherite puhul 1980ndatest õpetust otsida ega pöörata otseselt tähelepanu sellele, mis üldisemalt õudukamaastikul sünnib. "Mägedel on silmad" on loomulikult vanematest teostest mõjutatud, see on ju ikkagi remake, aga Aja film on suunatud eeskätt 2006. aasta teismelistele, kes üheaegselt lõbu ja õudu tunda tahavad, mitte neile, kes kaheksakümnendatel üles kasvanud ja nüüd nostalgiat otsivad. Mis on muidugi pisut vastuoluline, kuna praeguseks on "Mägedel on silmad" minu jaoks eelkõige just nimelt nostalgialaks ning alles siis lihtsalt üks hea õudusfilm. Aga hea õudusfilm ta igatahes on ja sellele vastu vaielda ei saa.

Mis "Mägedel on silmad" minu silmis eriliseks teeb (peale asjaolu, et ma seda natuke liiga noorelt nägin ja tõenäoliselt kergemat sorti lapsepõlvetrauma sain), on filmis kujutatud karakterid, kes ühe suhteliselt lihtlabase õuduka kohta ikka äraütlemata autentsed on ‒ Carterite perekond mõjub tõepoolest nagu perekond. Ma tean, et "usutav näitlemine" peaks ühe korraliku filmi juures enesestmõistetav kriteerium olema, aga siinsed näitlejatööd on tõesti nii head, et neid ei saa kuidagi kiitmata jätta. Minu jäägitu poolehoid kuulub Aaron Stanfordi kehastatud Dougile, kes poolteise tunni jooksul saamatust kontorirotist armutuks tapamasinaks muundub. Ühtlasi on just tema see, kes oma tegevusega suurema osa gore'ist kaasa toob. Võrdlus Bruce Campbelli Ashiga "Evil Deadi" saagast on suhteliselt paratamatu ja loomulikult ka teenitud, aga Doug on ikkagi vähe teistsugune kangelane.

Ma ei tea, võib-olla nutan ma paari aasta pärast kummitushorrorit ja tondilugusid taga, kuid praegu on küll natuke kurb, et "Mägedel on silmad" esilinastus 2006. aasta 21. aprillil ja mitte täna õhtul. Ega praeguse aja õudukad polegi ju otseselt halvemad kui kümne aasta tagused, küll aga on need teistsugused, ja ma pole päris kindel, et ma seda hetkel positiivses tähenduses mõtlen. "Mägedel on silmad" jääb igatahes ainulaadseks, olgu tema ilmumisest möödas kümme või sada aastat.

"Hush" (2016)

Suhtun tahes tahtmata igasse uude õudukasse skeptitsismiga ‒ žanr lihtsalt on praegu sellises olukorras, et targem on ootusi madalal hoida ja võib-olla positiivselt üllatuda, kui liialt palju loota ja pärast nähtut täielikult maha teha. "Hush", mille Rotten Tomatoese skoor hetkel 100% on, nägi tõepoolest paljutõotav välja, kuid kuna sama võib öelda ka lugematute teiste filmide kohta, mis hiljem täielikeks läbikukkumisteks osutunud on, asusin "Hushi" vaatama suhteliselt puhtalt lehelt. Ning pettuma ma ei pidanud, sest "Hush" on üks tugevamaid tükke nii 2016. aasta õudukate kui ka üldisemalt sissetungifilmide seas.

Eelkõige muudab "Hushi" eriliseks asjaolu, et keskne tegelane, kelle kodu rünnaku ohvriks langeb, on kurttumm Maddie, nii et tema võimalused maniaki käest pääsemiseks on iga tavalise inimese omadest veelgi ahtamad. Sisulisest poolest midagi muud uudset vast ei pakutagi, aga naise puuet kasutatakse igal võimalikul viisil ära, ja sellest täitsa piisab, et läbivalt vaataja huvi hoida ‒ praktiliselt iga situatsioon, mis teistest sissetungifilmidest või üleüldse õudukatest tuttavaks saanud on, saab siin peategelase kurttummusest tingituna pisut teise varjundi. Ja Kate Siegel, kes kõnealust naist kehastab, on oluliselt rohkem kui järjekordne näotu damsel in distress, nii et tema katsumustele on tõepoolest põnev kaasa elada. Tabasin iseennastki filmi ajal tegelasi närviliselt taga utsitamas ("kiiremini!! ruttu nüüd, ta tuleb juba!!!") ja ma olen reeglina suhteliselt erapooletu vaataja.

Kiita võib ka lavastajatoolis istunud Mike Flanagani, kelle oskuslikkuses ma enne veel pisut kahtlesin ‒ "Oculus" tõestas küll, et mees teab, kuidas pinget ja ärevat atmosfääri luua, aga nimetatud film säras ikkagi pigem huvitava idee kui hea teostuse poolest. Varasem "Absentia" on mul veel nägemata, aga IMDb kronoloogiliselt kerkivaid hinnanguid nähes võiks küll eeldada, et Flanagan läheb iga filmiga aina paremuse poole. Ja see on igati tore, sest tema kätte on muuhulgas antud ka "Ouija 2" ‒ järg ühele ülemöödunud aasta nõrgemale laialeviõudukale ‒, nii et meil on täiesti reaalne võimalus ühe korraliku kummitusfilmi võrra rikkamaks saada.

Ma ei saa öelda, et "Hush" midagi väga erilist oleks, aga kui sissetungifilmid muidu peale lähevad, peaks see küll enamvähem kohustuslik olema. Mõnusalt verine ja närvesööv, läbivalt põnev ja alguspooles isegi õudne. Soovitan soojalt.

"10 Cloverfield Lane" (2016)

Enne kui saab käesoleva filmi juurde minna, tuleb korraks naasta 2008. aastasse, mil jõudis kinodesse väriseva käsikaameraga filmitud koletislugu "Cloverfield". See väikese eelarve ja eripärase reklaamikampaaniaga ulmekas kogus kiiresti hulganisti kassatulu, vaatajate seas nii andunud fänne kui kirglikke vihkajaid, ning jättis mõnegi huvilise kannatamatult järge ootama – "Cloverfieldi" sündmused ei leidnud ammendavat lõpplahendust ega pakkunud õigupoolest isegi selgitust, mis filmis täpsemalt aset leidnud oli. Kuid ootama need fännid jäidki, kuna pidevatest kõlakatest ja isegi "Cloverfieldi" autorite lootusrikastest kommentaaridest (lavastaja Matt Reeves rääkis võimalikust järjest juba 2008. aasta filmi esilinastusel) hoolimata ei saanud projektist kunagi reaalsust.

Nüüd, kaheksa aastat hiljem kuulutas J.J. Abrams, nii toonase kui ka tänavuse filmi produtsent, välja salapärase teose nimega "10 Cloverfield Lane", mis pidavat tema sõnutsi eelnimetatud kassahiti veresugulane olema. Abramsi sõnavalik on muidugi nutikas: "veresugulane" on piisavalt lähedane seos, et kunagistes fännides huvi tekitada, kuid mingit sisulist kattuvust see tegelikult ju ei eelda. Ja vaevalt et keegi sellest praeguses olukorras üldse puudust tunneb, kuna "Cloverfieldi tee 10" on oluliselt parem film, kui ükski otsene järg iial olla saanuks.

Sisust ma eriti rääkida ei tahaks, kuna just nagu eelmise "Cloverfieldi" puhul, on ka uue filmi võlu juures tähtis roll mängida salapäral ja teadmatusel. Reklaamiosakond on jällegi tipptasemel: filmi treiler jääb süžee osas just piisavalt napisõnaliseks, et ühtegi olulist pööret ära andmata vaatajas huvi tekitada. Ja samasuguse saladuslikkusega liigutakse ka läbi filmi: mõnel hetkel võib küll arvata, et tead, mis juhtuma hakkab, kuid enamasti pööratakse see sama mõte kohe pea peale või suundutakse sootuks teises suunas. Sellest hoolimata pole "Cloverfieldi tee 10" sugugi korrapäratu või kaootiline – iga pööre tuleb loogiliselt kohalt ning muudab kinoelamuse oma etteaimamatuses eelkõige ikkagi põnevamaks.

Kuna parajalt suur osa tegevustikust leiab aset kinnises maa-aluses punkris, milles vaid kolm inimest, on küllalt loogiline, et vastutus filmi usutavuse ja, noh, tegelikult ka enamvähem kõige muu eest, lasub paljuski näitlejate õlul. Ja kui cast koosneb inimestest nagu John Goodman, Mary Elizabeth Winstead ja John Gallagher jun, on see ainult hea asi. Goodman on siin eriti meeldejääv, kuna suudab oma tegelase vaevuaimatavate detailide abil ühe hetkega muhedast vanapapist totaalseks psühhopaadiks muundada ning siis sealt jällegi täielikku meelerahusse ja sentimentaalsusesse tagasi libiseda. Winsteadi ja Gallagheri andekuses ei tohiks samuti keegi kahelda, kuid nende rollid säärast mitmekülgsust ei nõua ning rõhuvad eelkõige vaatajapoolse sümpaatia peale. Tuleb tunnistada, et Winsteadi, 21. sajandi nimekaimat scream queen'i, kes viimastel aastatel indie-draamadesse ja nappidesse kõrvalosadesse sumbunud on, on tõsine heameel üle pika aja jälle žanrifilmis näha. Eriti kuna tema tegelases leidub viiteid nii omaenda varasematele rollidele filmides "The Thing" ja "Visa hing 4" kui ka naiskangelaste etalonile Ripleyle kultuslikust "Alieni" seeriast.

Nii et kui keegi minult küsib, milline peaks olema üks hea ulmefilm, siis soovitan pilk pöörata just nimelt "Cloverfieldi tee 10" poole. Sest ulme ei eelda alati suurejoonelisi lahinguid, ebamaiseid koletisi, fantastilisi eriefekte või peadpööritavat action'it – esiteks on vaja ikkagi põnevat lugu, korralikku atmosfääri, usutavaid karaktereid ja läbivat pinget, ning alles siis kui need olemas on, võib tagasi eelpool nimetatud kriteeriumite poole suunduda. "10 Cloverfield Lane" põimib neid päris kenasti. Võluvalt saladuslik ulmefilm.

kultuur.err.ee

"Batman v Superman: Dawn of Justice" (2016)

Samal ajal kui Marvel oma kinouniversumiga halastamatult juba kolmandale ringile läheb, on DC koomiksifännide rahakottide tühjendamisega alles alustamas. Paistab, et varasemalt filmide kinokunstilisele väärtusele rõhunud stuudio on konkurentide töötempot jälgides viimaks mõistnud, et kvaliteet jääb tänapäeva filmitööstuses teisejärguliseks ning hoopis kvantiteet on see, mis ruulib. Sest "Batman vs Superman" ei jää pikalt üksinda – juba tuleval aastal jõuab ekraanile "Justice League" ning sealt edasi muutub graafik üha tihemaks. Ja kui nõudlust on, siis ei saa seda ka otseselt pahaks panna.

Küll aga saab pahaks panna halbu filme. "Batman vs Superman" on täielik korralagedus. On raske öelda, kas selle korralageduse taga peituvad head ideed ja andekad inimesed või ongi tegemist katastroofiga, aga korralagedus ta igatahes on. Esimese emotsiooni põhjal julgeksin arvata, et positiivsed elemendid suudavad napilt negatiivse kompenseerida, kuid olukord võib väga vabalt ka täpselt vastupidine olla, kuna "Batman vs Superman" on nii mahukas film, et nõuab vähemalt paaripäevast seedimist. Või siis on see film lihtsalt segane ja seedimine muudab asja ainult hullemaks. Ma ei ole päris kindel.

Kindel olen ma aga selles, et hullumeelne paanika, mis paari aasta eest vallandus, kui Ben Affleck Batmani rolli valiti, oli täiesti põhjusetu. Affleck on raudselt selle filmi parim osa ning tema Batman pakub väärt konkurentsi isegi Bale'i omale (ning teda peeti enamvähem perfektseks). Ülejäänud vigade lunastamiseks sellest ei piisa, aga õnnestunud casting annab vähemasti tulevaste Batmani-filmide jaoks korralikud eeldused. Ja see on võit omaette, kuna viimaste kuulduste järgi peaks neid lausa kolm tulema.

Superman on seevastu endiselt natuke liiga iseloomutu tegelane. 2013. aasta "Terasmehega" võrreldes on edasiminek küll märgatav ning täheldasin seekord temas kohati isegi teatavat inimlikkust, aga karakterina pole Superman siiski palju enamat kui üks äärmiselt igav ja ühekülgne kuju. Õnneks on ta seekord pisut õrnem ja haavatavam kui eelmises filmis, kus tehti varakult selgeks, et Superman valu ei tunne, ning seeläbi igasugune pinge juba eos ära nulliti. Batmani ja Supermani võitlus on oodatust oluliselt võrdsem. Kusjuures kahe kangelase vahelise ekraaniaja jagamisega on siin vaat et perfektset tööd tehtud – pole sugugi lihtne öelda, kummale neist põhjalikumalt pühendutakse.

Tõsisemad probleemid tekivad tegelikult alles filmi viimases vaatuses, kus eriefektimeistritele näiliselt täiesti vabad käed antud on. Isegi võrdlus suvise "Fantastilise nelikuga" poleks sugugi kohatu – kehvasti lavastatud ja räigelt ülepakutud möllu leidub kahjuks mõlemas. Ei saa salata: IMAX-ekraanilt on säärast hullumeelset lammutamist täitsa tore vaadata, aga tundsin sellegipoolest, kuidas filmi sisuline väärtus ja tõsiseltvõetavus iga Doomsday (see koletu elukas, kes fännid juba treilerites vihale ajas) möirge arvelt üha madalamale langeb. Saan aru, et Superman on maaväline tegelane ja vajab seega maavälist antagonisti, kuid ka ulmel ja fantaasial peaksid omad piirid olema. Suspension of disbelief on tore asi, aga seda ei saa rakendada lõpmatult ning mingist hetkest muutub ekraanil aset leidev hoomamatu tohuvabohu lihtsalt tüütuks.

"Hoomamatu" on lõpptulemusele isegi päris asjakohane kirjeldus. Ühest vaatamisest sellise filmi puhul igatahes ei piisa – raudu on tules pisut liiga palju, et kohe esimese korraga adekvaatne tervikpilt kokku saada. Võib-olla selles probleem peitubki: üritatakse saavutada rohkemat kui tegelikult võimelised ollakse. Ning see on mingi tasandini täitsa mõistetav – film, mille pealkirjas sisalduvad kahe kõigi aegade kuulsama superkangelase nimed, peabki ambitsioonikas olema. Iseenesest võiks selline film ka hea olla, aga see on juba natukene raskem ülesanne. Halvimal juhul on "Batman vs Superman" lihtsalt 150 meelelahutuslikku minutit. Ja see pole minu arust sugugi paha saavutus.

(Jah, ma tean väga hästi, et "Batman vs Superman" pole õudusfilm, aga kriitikute ülinegatiivset reaktsiooni arvestades pole ta sellest ka väga kaugel.)