Selle aasta oodatuim õudusfilm "Halloween" on nüüd kinodes. Film, mis pidavat tooma "Halloweeni" seeria tagasi juurte juurde. Film, milles löövad kaasa nii Jamie Lee Curtis kui ka originaalne Michael Myers – Nick Castle. Film, millele on muusika kirjutanud parim elav õudusfilmirežissöör, legendaarne John Carpenter isiklikult.
Kartsin kinno minekut. Kartsin, et minu elamus ei ole perfektne. Kartsin, et film, mis jääb nii või teisiti igaveseks õudusfilmiajalukku ülejäänud "Halloweeni" seeria sissekannete kõrvale, ei vasta mu ootustele. Aga ma võtsin julguse kokku ja käisin kinos ära. Ja nüüd ma ei saa enam millestki aru.
Ootasin seda filmi 40 aastat, aga taipasin kinosaalis, et ma isegi ei tea päris täpselt, mida ma kogu selle aja oodanud olin. Ütlesin lõputiitrite rulludes, et see polnud minu "Halloween". See ilmselt olekski kõige adekvaatsem hinnang. Ilmselt on David Gordon Greeni ja Danny McBride'i "Halloween" hea film, aga mitte see, mida ma seeria fännina näha tahtnuks. Kas see omakorda on hea või halb, seda ma öelda ei oska. "Halloweeni" seeria pole tervikuna nagunii midagi silmapaistvat, nii et fakt, et uus film eelnevate sekka ei sobi, pole tingimata paha asi.
Aga ma tunnen ikkagi, et olemasoleva materjaliga oleks saanud märkimisväärselt rahuldavama filmi teha. Räägib muidugi inimene, kelle lemmik on siiani "Halloween H20: 20 Years Later", nii et ilmselgelt on siinkirjutaja eelkõige guilty pleasure mees. Selline mees, kes tahab vaadata, kuidas Laurie vana hea sündimuusika saatel kirve haarab ja Michaelit taga ajama läheb. Selline mees, kes ei taha "Halloweeni" vaadates karta, vaid lõbutseda. Ja seda uus "Halloween" ei paku. Ega üritagi. Hetkiti tükitakse metatasandile ("tänapäeva standardite järgi on need noamõrvad suht igavad naq") ja vahel viidatakse seeria sissekannetele, mis nüüd kaanonist välja on kirjutatud, ning nendel hetkedel oli mu suu loomulikult kõrvuni, aga üldiselt aetakse siiski oma rida.
Räägiti, et uus "Halloween" on originaaliga sarnane, kuid seda ma küll ei täheldanud. Originaal oli üdini minimalistlik lineaarne, lihtne ja konkreetne lugu, värske film takerdub aga päris mitme süžeeliini otsa, mida tegelikult sugugi vaja polnuks (khm, uurivad ajakirjanikud). Liiga ekstsessiivne! Body count oleks võinud vabalt 3–4 korda madalam olla ja stsenaarium natukenegi paiksem, kohe üldse ei meeldi mulle selline edasi-tagasi tõmblemine.
Üle kõige väärib kiitust aga Myersi tegelaskuju, kes pole üheksa filmi jooksul kunagi ligilähedaseltki hirmutav olnud. Uue "Halloweeni" ajal on läbivalt selline tunne, et kui keegi Myersi lähiraadiusse satub ja tüüp käed külge saab, oled paari sekundiga kutu ja pole midagi ette võtta. Seetõttu tõusis pinge filmi viimaseks vaatuseks, Laurie ja Michaeli kauaoodatud vastuseisu ajaks tõeliselt kõrgele. Sel on muidugi ka oma varjukülg, kuna hetkiti mõjub Michael kõikvõimsa üliinimesena ning mõnes teises situatsioonis, kui stsenaarium seda parajasti vajab, saab temast lihtsa nipi abil jagu.
Need on mu mõtted. Aga ma ootasin seda filmi 40 aastat ja astusin äsja kinosaalist välja, nii et need mõtted ei saa kuidagi selged ega lõplikud olla. Ma ei leidnud sellest filmist tulevast klassikat, ma ei leidnud sealt lõbusat guilty pleasure slasherit ega sobilikku sissekannet "Halloweeni" seeriasse. Ja esimese korraga ei leidnud ma ka väga head filmi. Aga see ei ole lõplik. Ma pole uut "Halloweeni" veel viis korda näinud, ma ei tea.
Avaldatud Kinoveebis.
