Püha Sõprus: "Cannibal Holocaust" (1980)

Esimest korda kirjutan blogisse filmist, millest olen kord juba kirjutanud. Erandeid võib teha, kui film ise on nii erandlik, kui "Cannibal Holocaust" seda kahtlemata on.

Põhjus (et mitte öelda sundus) selle erandliku filmi vaatamiseks tuli Sõpruse eriprogrammist. Oktoobrikuule sobivalt on kinokavas veel John Carpenteri "The Thing" ja hispaanlaste kõige kõigem õudukas "[Rec]", mida näidatakse 27. oktoobril. "Cannibal Holocausti" olen varem näinud täpselt kaks korda ja viimasest vaatamisest on möödas üle üheksa aasta. Selle ajaga on mälu detailid (peale kurikuulsa kilpkonnastseeni) blokeerinud, ent seletamatu kihk "Cannibal Holocausti" uuesti vaadata on minus ärganud pea igal aastal, eriti suve kuumematel päevadel, kui olemine on sama higine ja kleepuv kui selle filmi olustik. Võiks lausa öelda, et see film elab mu peas rendivabalt.

Pühapäeval veendusin, et kõik need aastad on mu peas elanud selle filmi täiustatud versioon. Mälu lihvib ebatäiused ja jääb vaid sõnum, mida kannavad ebamugavalt realistlikud vägivallastseenid. Idee "Cannibal Holocaustist" on aga parem kui film ise.

"Cannibal Holocaust" räägib neljast noorest ameerika "dokumentalistist", keda huvitab rohkem rikkus ja kuulsus kui dokumenteerimine. Nad sõidavad Amazonase vihmametsa hõimurahvaid filmima ja jäävad kadunuks. Paraku õnnestub nende filmitud materjal džunglist üles leida ja sealt saame aimu, milliste jõhkrustega noored tegelikult tegelesid. Sealt tuleb mängu ka seksuaal- ja loomadevastane vägivald, mille poolest on film kurikuulus. Tegemist on ühe esimese found footage tüüpi filmiga ja kindlasti ühe mõjusama näitega selle stiili kasutusest.

See kõlab paratamatult kummaliselt, aga tabasin end muuhulgas mõttelt, et "Cannibal Holocaust" on natuke lastekas. Temaatika on vaieldamatult karm, ent seda antakse edasi täpselt nii robustselt ja otsesõnaliselt (film lõppebki sõnadega "I wonder who the real cannibals are" ja sama mõtet korrutatakse filmi jooksul veel), nagu loeks lapsele moraali. Režissöör Ruggero Deodato oli "Cannibal Holocausti" valmimise ajal üle 40, aga mõjub see kui varastes 20ndates filmitudengi emotsionaalne deklaratsioon. Nooruslikult naiivset toorust on siin palju. Seepärast läks "Cannibal Holocaust" üheksa aasta tagusele minule ka palju paremini peale.

Kahtlemata kõnekas on film juba ainuüksi paradoksi poolest, et "Cannibal Holocaust" sai sündida ainult neidsamu reegleid rikkudes, mille rikkumise eest filmitegija oma tegelasi hukka mõistab. See paradoks kordub veel teist korda, kui seda filmi vaadates teeme ise sama, mida selle karakteritele ette heidame. Kas see film on iseenda sõnumi ohver või siis on kõik täpselt paigas, selle üle võib lõputult vaielda. Isegi see, kui paljut Deodato filmi hilisematest tõlgendustest tegelikult ette plaanis, on täiesti küsitav – tema hilisematest intervjuudest jääb mulje, et eetiliste küsimuste tuumik on temast kogu täiega mööda läinud.

"Cannibal Holocausti" vaataja, kui teda "sunnitakse" iseenda valitud filmi vaatama.

Deodato, kes 2022. aastal suri, rääkis korduvalt topeltstandardist: mis on ajakirjanduses ja dokumentalistikas lubatud, on lavastuslikus filmis ja teles keelatud või suisa hukka mõistetud. Seda mõtet film ise välja ei kanna, juba ainuüksi põhjusel, et "Cannibal Holocaustis" näidatakse muuhulgas tõelist, mitte lavastatud vägivalda. Filmi rassismi- ja vägivallavastane sõnum võiks isegi vett pidada, kui võtetel poleks piinatud näitlejaid ja tapetud loomi. "Cannibal Holocaust" oli vihase inimese film, mis loodud selleks, et vihastada. Et see lisaks vihastamisele ka kõnetab (veel 44 aastat hiljem), võib olla täiesti juhuslik. Puudustest hoolimata vajutab Deodato film nuppudele, millele ükski teine ei vajuta, ja ärritab viisil, mida on keeruline lõpuni seletada. Oli seda kõike siis vaja, on 44 aastat hiljem mõttetu vaielda. Aga arutada on põnev.

Kui lõputiitrid üle Sõpruse kinolina rullusid, mõtlesin esimese asjana, et nüüd on huvi rahuldatud ja rohkem ma seda jubedat filmi vaatama ei pea. Nauditavaks pole ma "Cannibal Holocausti" pidanud kunagi, aga kahjuks pole see ka eriti hea. Filmi põhisõnumit korrutatakse nii palju ja nii otsesõnu, et see kaotab oma efektiivsuse. Või vähemalt nii ma arvasin. Aga nüüd on pea nädal möödas ja taban end ikka selle filmi peale mõtlemast. Juhuslikult või mitte, ju siis mingile närvile sai Deodato pihta.

Kui kellelgi on huvi vaadata Deodato teisi filme, julgen soovitada 1986. aasta metsa-slasher'it "Camping del terrore" ehk "Body Count", mis on nii klišeeline ja totakas, et mõjub kui "Reede 13" paroodia. Kui tahate paremat kannibalifilmi, võiks kõlvata Deodato "kannibalitriloogia" esimene film "Ultimo mondo cannibale" ehk "Last Cannibal World", mis tegeleb rohkem sisu ja vähem rõvetsemisega. Giallo-sõpradele võib meeldida "Vortice mortale" ehk "The Washing Machine", milles on põnevust ja pöördeid rohkem kui ühest 90ndate erootilisest krimipõnevikust ootaks. Tema viimane täispikk film, 2016. aasta "Ballad in Blood", ei kõlba kuhugi.

"Paranormal Activity: The Ghost Dimension" (2015)

"Paranormal Activity" seeria on õudusfilmihuviliste seas hirmu külvanud juba aastaid, kuigi põhjused on aja jooksul muutunud. Sellest on saanud iga kirglikuma õudukafänni tõsieluline luupainaja, sest pärast esimese osa tohutut edu on found footage stiili üle võtnud ka paljud teised filmitegijad, kes seda vähenõudlikku filmikunsti vormi puhtalt raha kokku hoidmiseks tarvitavad. Algatatud trend on mõne aastaga viinud õudusfilmitööstuse hukatusse, kus valitsevad klišeelised ja ennast kordavad tondilood ning loomingulisusele kohta pole.

"Varidimensioon" on selle kõige elav näide, tegu on igasuguste mööndusteta täiesti kohutava filmiga. See on nii piinlikult konventsionaalne, et isegi traditsioonilised hirmutuskohad enam ei toimi. Probleem ei seisne kindlasti puhtalt stuudio piirangutes, vaid ka tegijatepoolses ambitsioonituses ja suutmatuses mõne nutikama lahendusega lagedale tulla. Võib öelda, et "Paranormal Activity: The Ghost Dimension" annab terminile "õudusfilm" pisut uue tähenduse – tegu on tõepoolest nii halva teosega, et seda võib õudseks nimetada.

Täieliku arvustuse lugemiseks tellige Postimees Pluss.

"The Visit" (2015)

M. Night Shyamalan on legendaarne India visionäärist režissöör, kes 1999. aastal linastunud pingelise põnevikuga "Kuues meel" tervet maailma rabas ja plot twist'i mõiste uue põlvkonna jaoks ümber defineeris. Järgnenud "Unbreakable" ja "Signs" olid samuti edukad, kuid nüüd on kunagise hitt-lavastaja viimasest kiidetud filmist möödunud üle kümnendi. Tihti on inimestel tarvis täielikku ebaõnnestumist, et end lõpuks kokku võtta, ning pole kahtlustki, et tunamullune "After Earth" andis Shyamalanile just selle viimase otsustava paugu, mis ta nüüd jälle õigele rajale tõukas.

"Külaskäik" on üle pika aja esimene Shyamalani film, mis loomingulise vabaduse ja kontrolli täielikult lavastaja kätte jätnud on, ja lõpptulemust nähes on ilmselge, et selline lähenemine töötab talendika Shyamalani jaoks kõige paremini ning stuudio sekkumine vaid pärsib mehe annet. Sellise vabaduse kulul kannatab muidugi ka filmi eelarve, kuna keegi pole enam nõus korduvalt ebaõnnestunud Shyamalanile suuri rahasummasid usaldama, kuid lõpuks kukub kõik välja ikkagi suurepäraselt, sest minna on otsustatud hoopis found footage'i rada. Üldiselt on värisev käsikaamera lihtne moodus produktsioonikulude vähendamiseks ja põhimõtteliselt on see nii ka sedapuhku, aga Shyamalan on antud idee teose sisuga kenasti kooskõlla viinud ning loogiline teostus tõstab "Külaskäigu" koheselt found footage filmide paremikku.

Sisulisest küljest on "Külaskäigu" suurim trump tema sügavalt ebatraditsiooniline süžee, mis vaataja üsnagi tundmatus kohas vette viskab. Õudusfilmide peamine viga on tihti liigne ettearvatavus, olgu selle väljundiks siis pahatahtlikud kummitused või surematud tapamasinad, kuid seniilsed vanavanemad on kurjategijatena üldjoones ennenägemata lahendus. Shyamalan kasutab vaataja teadmatust oskuslikult ära ning mängib kinopublikuga pingelist äraarvamismängu, andes sealjuures just piisaval hulgal vihjeid, et vaatajat pingsalt mõtlemas hoida, aga mitte lõpplahendust liialt vara ära aimata lasta. Seetõttu on "Külaskäik" ärev vaatamine ka kogenumale õudusfilmigurule.

Suur osa teose võlust tuleb erakordselt usutavate näitlejatööde arvelt. Ei ole sugugi ebaharilik, et lapsnäitlejad filmides tüütult ja ebaloomulikult mõjuvad, aga "Külaskäigu" õe-venna duo on täiesti fantastiline ja neile kirjutatud (tõenäoliselt osaliselt improviseeritud) dialoog tundub nii orgaaniline kui vähegi võimalik. Aastatepikkust suhet pole laste puhul sugugi kerge simuleerida, aga siinpuhul on see välja kukkunud pea täiuslikult. Võrdväärselt muljetavaldavad on ka vanavanemate ülesastumised – eelkõige Deanna Dunagani oma, kelle rolli variatiivsus kahtlemata tohutut talenti nõuab. Muuta tegelane üheaegselt nii vanaemalikult hapraks ja deemonlikult hirmuäratavaks on tõeline katsumus, kuid Dunagani aastatepikkune kogemus teatrilaval on end ilmselgelt ära tasunud.

"Külaskäik" on viimaste aastate õudusfilmide seast vaieldamatult üks paremaid. Julgus midagi uut proovida on algatuseks hea, aga veelgi parem on see, kui filmil jagub piisavalt jõudu, et oma põneva ideega õnnestunult lõpuni välja tüürida, ning nii see "Külaskäigu" puhul kahtlemata on. See on praegust õudukamaastikku valitsevate tondilugude vahele kui sõõm värsket õhku ning igasugune värskus on hetkel ülimalt teretulnud.

kultuur.err.ee

"Cannibal Holocaust" (1980)

Ei oleks suur liialdus öelda, et "Cannibal Holocaust" on üks filmiajaloo šokeerivamaid teoseid. Filmi esialgsest ilmumisest on möödas 35 aastat, aga selle räige jõhkrus ja realistlikkus on ehmatav ka tänapäeva vaatajale ning pole ühtegi tõsiseltvõetavat šokifilmide nimekirja, kust nüüd juba kultusklassikuks muutunud "Cannibal Holocaust" välja jääks. Kuid milles selle sisuliselt küllalt ebameeldiva teose võlu siis täpsemalt peitub?

Lavastaja Ruggero Deodato soov ei olnud teha otseselt õudusfilmi, ta tahtis pigem väljendada oma viha ajakirjanduse vastu. Ta oli pannud tähele, et meedia vahendab tihti graafilisi kaadreid päriselus aset leidvatest võigastest seikadest, kuid kinolinal sarnase kraami (ehkki fabritseeritud) näitamist peetakse sobimatuks. Selle tõestamisega sai Deodato hästi hakkama ‒ alles paar nädalat tagasi levitasid nii mõnedki suhteliselt tuntud väljaanded videot otse-eetris mõrvatud reporterist, samas kui "Cannibal Holocausti" vaatamine on näiteks Saksamaal endiselt seadusevastane. Seega on teose tugev põhi rajatud Deodato mässumeelsusele ja praegugi aktuaalsele teemapüstitusele, mis siis, et vaatama satutakse "Holocausti" eeskätt realistlikult kujutatud vägivalla pärast.

Deodato on tegelikult öelnud, et eelmainitust sügavamat sõnumit ta sellesse kannibaliloosse sihilikult ei peitnud, kuid see pole takistanud lugematuid fanaatikuid teose ühiskonnakriitilisest tagapõhjast põhjalikke esseesid ja analüüse kirjutamast. Ning üldiselt ei saa seda neile ka ette heita ‒ ülevoolav brutaalsus ja reaalsete loomade tükeldamine jätab tõepoolest mulje, nagu üritataks edasi anda olulist sõnumit. Igatahes ei ole "Holocausti" vägivald mitte mingil määral sarnane uuema aja torture porn'is nähtavaga; õigupoolest on see teostatud küllalt kunstiliselt ja teatud iluga. Kaasa aitab Riz Ortolani surematu muusika (ehkki mees ise suri eelmisel aastal...), mis filmi sisuga vaimustava kontrasti loob ja seega tegelaste tehtavat tapatööd veelgi võikamas valguses kuvab. Tegu on kahtlemata ühe ikoonilisema soundtrack'iga, millega õudusfilmi kunagi õnnistatud on.

Lisaks sellele, et "Holocaust" on tähtsaim kannibalifilm, mis iial tehtud, on tegu ka praktiliselt esimese nn found footage ideed rakendava linateosega, ehkki au ja kuulsus läheb selles osas tihti ekslikult hoopis "Blair Witch Projecti" arvele. Praeguseks on found footage filmid õudusžanri ühed vihatumad, kuna neid on viimastel aastatel valmis vorbitud tohutult, kuid "Holocaust" tarvitab nüüd juba naeruväärseks muutunud võtet enneolematult targasti ja jätab isegi eelnimetatud "Blair Witchi" häbisse. Praegu kasutatakse käsikaamerat peamiselt raha kokku hoidmise eesmärgil ega mõeldagi võimalusele, et sedaviisi saab filmiga efektiivselt ka tugevama sõnumi siduda.

"Cannibal Holocaust" ei ole film, mida ma kerge käega kellelegi soovitada julgeksin, aga hindamatu ja ainulaadse elamuse annab selle vaatamine kindlasti. Tegu ei ole sugugi lihtsa filmiga ja mõne jaoks võib kujutatud ebaõiglus liiga masendavana tunduda, kuid Hollywoodi toodangu kõrval on see brutaalne tükk igati värskendav ja aitab maailma natukeseks pisut teise nurga alt näha. Mis sellest, et "Holocausti" vaatamine alati mõneks ajaks eluisu ära võtab...

"Digging Up the Marrow" (2014)

Õudusfilmiaasta on alanud positiivselt. Tänavu enda 40. juubelit tähistav poisikese välimuse ja noore hingega Adam Green on praeguseks kahtlemata õudusžanris üks tuntumaid ja ägedamaid tegijaid, kes pole endiselt kindla stiili peale pidama jäänud ning varieerub igati õnnestunult nii räigelt veriste slasherite ("Hatcheti" triloogia), pinevate thrillerite ("Frozen" ja "Spiral") kui ka - nagu "Digging Up the Marrow" selgelt näitab - found footage filmide vahel. Selle mehe suuremad saavutused on tõenäoliselt veel ees, kuid "Digging Up the Marrow" on järjekordne tõestus tema andekusest ja hingestatusest, mida igasse Greeni teosesse kamaluga jätkub.

Olenemata haibist ja soojast vastuvõtust, ei ole "Digging Up the Marrow" näol tegemist sugugi mitte found footage’i uue tulemisega, vaid lihtsalt andeka tükiga, mida peaks õudukafännidel olema personaalse seose tõttu küllaltki lõbus vaadata. Filmi muudab toredaks see, et peaaegu kõik osalised kehastavad iseennast ning see on andnud Adam Greenile võimaluse ka enda kulul nalja visata. Dialoogis mainitakse ära kõik Greeni projektid ja "Hollistoni" telesarjast (mida ma samuti kõigile soojalt soovitaksin) saab mõneks ajaks ka plot device. Minule mõjusid sellised tuttavad vihjed ja viited rõõmustavatena, kuid kardan, et Greeni elukäiguga veidi vähem kursis olevatest inimestest võis suur osa naljadest lihtsalt mööda minna.

2013. aastal ütles Adam Green The Skeleton Crew podcastis, et tal pole aimugi, kuhu "Digging Up the Marrow" ta lõpuks välja viib ning mainib sealjuures ära, et tegu pole kohe kindlasti found footage’iga. Alustati intentsiooniga teha dokumentaalfilmi ja see paistab välja ka lõpptulemusest - kohati on loo arenemine täiesti selgelt tagaplaanil ning näidatakse lihtsalt tegelaste elu ja toimetusi, mis ei ole küll otseselt halb, kuid võib mõne vaataja jaoks igav tunduda. Mulle on Green samahästi kui iidol ning ma jälgin põnevusega iga tema ekraanil veedetud minutit, aga iga teise jaoks ta ilmselt sellises staatuses (veel) pole ja arengu puudumine võib seega eemaletõukavalt mõjuda.

"Digging Up the Marrow" ei ole kahjuks nii hea film, kui ta tegelikult olema peaks, aga ta jääb pärast vaatamist siiski meelde kuidagi suure ja majesteetlikuna. Ma ei pea väga tõenäoliseks, et mul selle filmiga kunagi mingi emotsionaalne seos tekib, nagu "Hatcheti" triloogiaga tänaseks juhtunud on, kuid võib-olla see näitabki, et tegu on märksa professionaalsema teosega... Tõsiasi on igal juhul see, et Adam Green on teinud järjekordselt väga korraliku filmi ning avanud sellega paljutõotava õuduka-aasta.