"The Hills Have Eyes" (2006)

Täna 10 aastat tagasi jõudis esmakordselt Eesti kinoekraanidele film nimega "Mägedel on silmad". Uusversioonid polnud tollal sugugi uus nähtus, "The Ring" ja "Texase mootorsaemõrvad" olid juba teise ringiga läbi käinud, aga suurem buum ja õudukafännide jäägitu viha oli veel tulemata. Kümme aastat pole filmikunstis tegelikult üldse nii pikk aeg, kuid ometi on praegu raske ette kujutada, et midagi "Mägedel on silmad"-sarnast 2016. aastal kinodesse pääseks või isegi valmis saaks. Ja mitte sellepärast, et tegu niivõrd hea filmiga oleks ‒ korralik on ta muidugi, uusversioonidest kahtlemata üks etemaid ‒, aga jäljendamatuks teeb ta eelkõige iseäralik õhkkond ja jõhkralt füüsiline lähenemine.

Algab see kõik Alexandre Aja, ühe nimekaima 21. sajandi õuduka-lavastaja režiist, mis pole igal hetkel isegi otseselt "hea", küll aga on see läbivalt enesekindel ja omapärane. Ajastu stambid paistavad läbi: videomängulikult kiired montaažid võivad praegu sobimatud tunduda, aga 2006. aastal oli see kindlalt kõige popim viis, kuidas märulit edastada. 2000ndate nostalgia jaoks on praegu veel vist vara, kuid võin pea anda, et just sedasorti kergelt aegunud võtetest, mida ka "Mägedel on silmad" päris tihedalt kasutab, on mõnekümne aasta pärast järgmise generatsiooni õudukafännide maiuspala saanud. Nagu ka kogu ülejäänud filmist, kuna see on ikka väga konkreetselt oma aja slasher. Ja see on küllalt märkimisväärne, kuna enamasti üritatakse slasherite puhul 1980ndatest õpetust otsida ega pöörata otseselt tähelepanu sellele, mis üldisemalt õudukamaastikul sünnib. "Mägedel on silmad" on loomulikult vanematest teostest mõjutatud, see on ju ikkagi remake, aga Aja film on suunatud eeskätt 2006. aasta teismelistele, kes üheaegselt lõbu ja õudu tunda tahavad, mitte neile, kes kaheksakümnendatel üles kasvanud ja nüüd nostalgiat otsivad. Mis on muidugi pisut vastuoluline, kuna praeguseks on "Mägedel on silmad" minu jaoks eelkõige just nimelt nostalgialaks ning alles siis lihtsalt üks hea õudusfilm. Aga hea õudusfilm ta igatahes on ja sellele vastu vaielda ei saa.

Mis "Mägedel on silmad" minu silmis eriliseks teeb (peale asjaolu, et ma seda natuke liiga noorelt nägin ja tõenäoliselt kergemat sorti lapsepõlvetrauma sain), on filmis kujutatud karakterid, kes ühe suhteliselt lihtlabase õuduka kohta ikka äraütlemata autentsed on ‒ Carterite perekond mõjub tõepoolest nagu perekond. Ma tean, et "usutav näitlemine" peaks ühe korraliku filmi juures enesestmõistetav kriteerium olema, aga siinsed näitlejatööd on tõesti nii head, et neid ei saa kuidagi kiitmata jätta. Minu jäägitu poolehoid kuulub Aaron Stanfordi kehastatud Dougile, kes poolteise tunni jooksul saamatust kontorirotist armutuks tapamasinaks muundub. Ühtlasi on just tema see, kes oma tegevusega suurema osa gore'ist kaasa toob. Võrdlus Bruce Campbelli Ashiga "Evil Deadi" saagast on suhteliselt paratamatu ja loomulikult ka teenitud, aga Doug on ikkagi vähe teistsugune kangelane.

Ma ei tea, võib-olla nutan ma paari aasta pärast kummitushorrorit ja tondilugusid taga, kuid praegu on küll natuke kurb, et "Mägedel on silmad" esilinastus 2006. aasta 21. aprillil ja mitte täna õhtul. Ega praeguse aja õudukad polegi ju otseselt halvemad kui kümne aasta tagused, küll aga on need teistsugused, ja ma pole päris kindel, et ma seda hetkel positiivses tähenduses mõtlen. "Mägedel on silmad" jääb igatahes ainulaadseks, olgu tema ilmumisest möödas kümme või sada aastat.

"Scream: The TV Series" - 1. hooaeg (2015)

Wes Craven on meie seast lahkunud ja samaaegselt on lõpule jõudnud ka tema teostel põhineva seriaali esimene hooaeg. MTV toodetud "Screami" kümme esimest episoodi ei ole filmiseeria fännideni toonud loodetud kvaliteeti, kuid põnevust on siiski jagunud küllalt, et teinegi hooaeg ära teenida.

Kevin Williamsoni kirjutatud pilootosa on kahtlemata üks sarja parematest, ehkki ambitsioonikas avastseen, milles leiab oma otsa endine Disney lapstäht Bella Thorne, kahvatub samanimelises filmiseerias nähtute ees. Siiski on tegu viisaka homaažiga Wesi poolt loodule ning seda võib üldjoones öelda ka kogu ülejäänud seriaali kohta. Tegelased on suhteliselt ühedimensioonilised ega suuda oma emotsioonitus olekus eriti reaalseid inimesi meenutada, kuid lunastavaid elemente on neis peidus siiski ning kümne episoodi jooksul võib nii mõnigi neist vaatajale päris sümpaatseks muutuda. Fännide lemmiku tiitli pälvib kindla peale filminohik Noah (John Karna), kes tõtt tunnistades on vaid Jamie Kennedy kehastatud Randy hale vari, aga sellegipoolest muhedaim karakter, mis sel sarjal pakkuda on.

Teise episoodiga näitab seriaal oma palet juba selgemalt ‒ tegu on "Teen Wolfi" viimaste hooaegade stiilis keskpärase noortedraamaga, mille peamine sihtgrupp koosneb teismelistest, kes Craveni filmiseeriast kunagi kuulnudki pole. Õnneks on häid ja halvemaid osasid sarjas umbes pooleks, nii et rahuldatuna suudetakse hoida ka vanemad fännid.

Sari saavutab oma kõrgeima taseme 9. episoodiks ning põhjust pole vaja kaugelt otsida ‒ lavastajatoolile on toodud üks praeguse aja oskuslikemaid horror-režissööre, härra Ti West isiklikult. Tegu on hooaja kõige korralikuma osaga ja praktiliselt ainukesega, mille ülesehituse ja arengu kohta mul mingeid pretensioone pole. Õnnestunud on ka sarja finale, mis tapja osas küll suuri üllatusi ei too, kuid siiski päris põnev vaatamine on. Andekaid viiteid filmiseeriale jagub uhkesti nii sõnas kui pildis.

"Screami" sarja näol ei ole kahjuks tegemist kvaliteet-televisiooniga ja üldine tase on häirivalt kõikuv, aga omad võlud tal siiski on ja kõneainet pakub ta küllaga. Tuleb vaid loota, et teine hooaeg tuleb tervikuna parem ning annab vaatajale lahendamiseks veidi keerukama mõrvamüsteeriumi. Potentsiaali jagub igatahes oluliselt rohkemaks.

Hüvasti, Wes Craven (1939-2015)

Kui avasin täna hommikul arvuti, vaatas mulle praktiliselt esimese asjana vastu uudis ühe minu lemmiklavastaja lahkumise kohta: 76-aastane Wes Craven on surnud ajuvähki. Fännide jaoks tuli see otsekui välk selgest taevast ‒ Wes on alati olnud nooruslik ja elujõuline kuju, nii ka viimastel aastatel. Vaid paar kuud tagasi ütles ta ära põhjalikumast osalusest omaenda filmidel põhinevas MTV telesarjas "Scream", kuna oli teiste projektidega liiga hõivatud. Alles eile õhtul mõtlesin ma, et peaks suvevaheaja lõpu puhul mõne vana ja tuttava õudusfilmiseeria taas ette võtma, ning valikust ei puudunud ka just nimelt Wesi algatatud "Elm Streeti luupainaja" ja "Karje".

Craveni panus õudusfilmimaailmasse on aastate jooksul olnud tohutu, ta on oma kustumatu jälje jätnud nelja kümnendi žanrikinno. Vaid mõni aasta tagasi ilmunud filmi "Karje 4" peale mõeldes on raske hoomata, et sama mees seisis ka 39 aastat varem ilmunud kardinaalselt teist masti teose "Viimane maja vasakul" lavastajapuldi taga. Just sealt Wesi staažikas režissöörikarjäär alguse saigi. 1972. aasta "Viimane maja vasakul" ei ole võrreldav lavastaja hilisemate hittidega, kuid annab siiski selgelt aimu tulevasest hiilgusest ja Wesi originaalsetest ideedest. Tegu on küllalt jõhkra, et mitte öelda šokeeriva teosega, mis oma sisu poolest kuulub seitsmekümnendatel levinud nn rape and revenge tüüpi filmide sekka. Siiski on Wesi debüüdil juures märksa psühholoogilisem varjund ja puht kinokunstiliselt pole see sugugi igav vaatamine ‒ julgelt otsekohene ja toores produktsioon muudab teose oma aja kohta häirivalt realistlikuks.

Kuigi Craven ei nimetanud end kunagi otseselt õudusfilmilavastajaks, avastas ta peagi pärast "Viimane maja vasakul" valmimist, et niivõrd vägivaldse filmi režissööril on raske žanrivälist tööd leida. Seega otsustas ta samal lainel jätkata ning järgmisena nägi ilmavalgust "Mägedel on silmad", mille 2007. aastal ilmunud üllatavalt õnnestunud uusversiooni tänapäeval vast paremini teatakse. Olenemata lahknevatest arvamustest on "Mägedel on silmad" päris uudne tükk ‒ kasvõi kõrbes toimuv tegevustik on õudusfilmi jaoks ennenägemata lahendus.

1984. aastal ilmus aga film, mis on ilmselt siiani Wesi repertuaarist kuulsaim ja paigutanud ta igaveseks teenitult filmiajalukku. "Elm Streeti luupainaja" ‒ teos, mis tutvustas meile üht popkultuuri kardetumat kurikaela Freddy Kruegerit, andis Johnny Deppile tema esimese filmirolli ning teenis kuus järge, spin-off'i ja hiljuti ka uusversiooni. Kui mõelda kaheksakümnendate slasher'itele, on "Elm Street" oma värskuses ja nutikuses nende kindel lipulaev. Ainuüksi mõte põlenud näoga deemonist, kes lapsi nende unenägude ajal tapab, on hirmutav ja Wes tegi väga kindlaks, et säärast õudu tekitaks ka tema film. Freddy on kinopublikule unetuid öid põhjustanud juba pikki aastaid ja "Elm Street" pole tänaseks sugugi ajale jalgu jäänud. See on endiselt närvesööv ja hirmus vaatamine, mis praegugi kinos jooksvatele õudukatele kerge vaevaga silmad ette teeb. 10 aastat hiljem lavastatud "New Nightmare" on samuti paras meistriteos ja töötab oma eneseteadlikkuses kenasti "Karje" eelkäijana, kuid Craveni originaalfilm on seeriasiseselt siiani ületamatuks jäänud.

Just siis, kui õudusfilmid lõplikult surnuks olid kuulutatud, tuli Wes välja järjekordse geniaalse ideega. Kevin Williamsoni hiilgava stsenaariumi põhjal lavastatud "Scream" mängis tähtsat rolli mitte ainult teen slasher'ite, vaid ka ülejäänud žanrikino elustamises. "Karje" on praktiliselt perfektne film ‒ alustades ülipingelise avastseeniga ja lõpetades rabava paljastusega, mis müsteeriumi-faktori õudukate seas taas au sisse tõi. Sellisel määral viiteid popkultuurile, nagu "Karjes" on, polegi vist teistes õudusfilmides tehtud, kui Craveni enda hilisem "Scream 4" muidugi välja arvata. Tõsi, kiitus nutika dialoogi ja kavalalt kirjutatud tegelaste eest läheb pigem Williamsoni arvele, aga Wesi kogenud režiil on filmi võlu osas siiski märkimisväärselt suur roll mängida. Edasiminek "Elm Streeti" juurest on pöörane, vähemalt lavastajatöö poole pealt ‒ Wesi andekus ja oskused on just siin kõrgpunktis. Julgen arvata, et "Karje" on Craveni parim film.

"Karje" teine ja kolmas osa pakuvad fännidele kõneainet harvemini, kuid ka need on kvaliteetsed ja korralikult lavastatud teosed. Siiski on 2011. aasta "Scream 4" ainuke, mis originaali hiilgusele lähedale jõuab. On imetlusväärne, kui õnnestunult on Wes oma stiili aastate jooksul muutnud ja žanri uute vooludega adapteerunud. "Scream 4" ei anna mingit aimu, et lavastajaks varastes seitsmekümnendates vanahärra on, energiat ja innovatsiooni on selles vaat et rohkemgi kui esimeses osas. Just seetõttu tulevadki tänased kurvad uudised säärase üllatusena ‒ siiamaani on fännide peamiseks mureks olnud pigem see, kas "Karje 5" ikka ilmavalgust näeb.

Puhka rahus, Wes Craven. Me ei unusta Sind kunagi.

"The Last House on the Left" (1972)

Täna 42 aastat tagasi nägi Ameerikas ilmavalgust praeguseks ühe kuulsaima õudusfilmilavastaja Wes Craveni šokeeriv debüüt "Viimane maja vasakul". Olgugi, et möödunud on juba peaaegu pool sajandit, pole selle filmi mõju kuhugi kadunud ning nõrvanärvilistel tasub vaatamisest endiselt eemale hoida.

Film räägib kahest sõbrannast, kes satuvad kontserdile minnes kanepit ostes kahe vanglast põgenenud maniaki ja nende kaaslaste küüsi. Tüdrukuid vägistatakse, pekstakse, pussitatakse...

Sarnaselt kaks aastat hiljem linastunud hulganisti tuntumale Hooperi "Texase mootorsaemõrvadele" pole Craven filmis sugugi vere ega visuaalse jõhkrusega liialdanud. Ei saa just öelda, et oleks end ka tagasi hoitud, aga arvestades, kui palju probleeme on selle filmi keelamise ja tsenseerimisega olnud, on tegu ikka üsnagi tagasihoidliku teosega. Enamik vägivalda on off-screen ja vägistamist näidatakse võrreldes näiteks 2010. aasta "I Spit on Your Grave'iga" ainult põgusalt.

Psühholoogilise horrorini on veel pikk maa minna, kuid arutuks verevalamiseks ma Craveni debüüti ka ei tembeldaks. Pigem on see küllalt põhjalikult läbi mõeldud, et mitte öelda lausa geniaalne: põhimõtteliselt mitte millegagi on loodud vägagi efektne õhustik. Tegu on ühega neist juhustest, mil väike eelarve mängib tegijate kasuks. Nõrgavõitu pildi- ja helikvaliteet muudab filmi sisu hoopis realistlikumaks ning metsastseenid tekitavad kohati lausa snuff filmi tunde. Häiriva atmosfääri loomiseks aitab suurepäraselt kaasa ka sündmustega kontrastselt rõõmsameelne kantrimuusika, mis jätab toimuvast veelgi räigema mulje. Sarnast võtet on kasutatud ka "Cannibal Holocausti" juures.*

Üldiselt arvan, et lavastajadebüüdi kohta on tegu täitsa korraliku sooritusega ning Craveni filmograafias on sel filmil kindlasti väga tähtis koht. "Screami" seeria ja "Elm Streeti luupainaja" on hoopis teisest klassist teosed ja nendega võrrelda ei tasu, aga odava exploitationina töötab "Viimane maja vasakul" ka täna vaadates suurepäraselt. Filmi viimases vaatuses on kahtlemata mõned madalhetked, kuid peaaegu perfektselt lavastatud esimene pool teeb selle rohkemgi kui tasa. Väärt vaatamine.

* "The Last House on the Lefti" soundtrackil esineb Krugi tegelaskuju mänginud David Hess, kes oli muuseas "Cannibal Holocausti" lavastanud Ruggero Deodato hea sõber.