"Freaks of Nature" (2015)

Kamp nohikuvõitu teismelisi, rohkelt verd, lihtsakoeline huumor, olematu sisu, zombid ‒ mõnikord tundub, et olen selliseid filme juba natukene liiga palju näinud. "Freaks of Nature" on täpselt see, mida premise'i järgi eeldada võikski: mitte sugugi parem, mitte sugugi halvem. Ekraanil toimub kogu aeg piisavalt palju, et igavust peletada, aga kui film on lõppenud, jääb sisse kuidagi tühi tunne. Jah, need möödunud 90 minutit olid tõepoolest päris lõbusad ja mulle meeldis see, mida nägin, kuid pärastiseks jäävad, nagu Gunnar Grapski nõustuks, ainult tühjad pihud ‒ mul ei ole mitte midagi analüüsida, mitte midagi, mille kallal pead murda.

Lugu on lihtne. Leiab see aset Dillfordi linnakeses, kus inimesed, zombid ja vampiirid on mingi ime läbi rahu sõlminud ning elavad suuremate probleemideta koos. Asi läheb käest alles siis, kui kohale jõuavad tulnukad: see ajab arusaadavatel põhjustel kogu linna marru ning tekitab kohutava kaose. Üllataval kombel on otsest verevalamist sellist sorti filmi kohta isegi päris vähe, eriti kui äsja ilmunud uusmeremaalaste "Deathgasm" värskelt nähtud on. Ei teagi, kust selle põhjuseid otsida tuleks: R-rating on ju enamvähem lõputu tühermaa, nii et oleks võinud vabalt praktiliste efektidega veidi rohkem hullu panna.

Filmi parimaks osaks pean, nii seksistlik, kui see ka poleks, Mackenzie Davist, kuna ta on heatahtliku vampiiritüdruku rollis lihtsalt äraütlemata tore ja armas. Mõne aasta eest oleksin ilmselt vaimustuses olnud ka Nicholas Brauni kehastatud ontlikust peategelasest, aga praeguseks hetkeks olen selliseid milestellerlike poisse juba natuke liiga palju näinud, et neist suuremat hoolida. Küllap pakub mõnele huvi ka Vanessa Hudgens, kes siin väikese kõrvalosa teeb, kuid minu arust pole ta roll seekord just kõige õnnestunum ‒ liialt üheplaaniline ja igav. Võimalik muidugi, et midagi muud ta saavutada ei üritanudki, kuna Hudgensi kehastatud Lorelei on sihilikult üleseksualiseeritud pothead.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et "Freaks of Nature" on piisavalt hea ja meelelahutuslik, et 90 minuti vältel vaatajalt täit tähelepanu nõuda, aga nagu juba öeldud, siis sellega kogu filmi tegelik väärtus piirdubki. Kui oled paari viimase kuu jooksul midagi sarnast juba näinud (olgu selleks siis näiteks oktoobris Eesti kinodes jooksnud "Zombisõja teejuht teismelistele"), on targem mõte "Freaks of Nature'i" vaatamisega natukene oodata, kuna tegu on omas žanris ikka väga traditsioonilise teosega.

"Ash vs Evil Dead" (2015) - 1. hooaeg

Ashley J. Williams riputas 1992. aastal mootorsae varna ning fännid on sellest ajast peale muretsenud, et toonane "Army of Darkness" jäigi tema viimaseks seikluseks. 23 aasta jooksul on kuulda saanud lugematul hulgal kõlakaid, kuid veidral kombel pole mitte ükski neist ette näinud, et seeria järgmine sissekanne endale seriaali kuju leiab. Tegemist pole sellise üdini brutaalse splatter'i jaoks loomulikult ideaalse meediumiga, aga iganädalane võimalus Ashi uutes situatsioonides näha kaalub selle küllaga üle.

Kuigi "Ash vs Evil Dead" ei ole oma kümneosalise hooaja jooksul sugugi ühtlaselt tugev sõit, ei lange tase kordagi liialt madalale ning tugevamad episoodid on tõeliselt head, et mitte öelda suurepärased. Tihtilugu juhtub olema nii, et sääraste populaarsete frantsiiside uute sissekannete tegemisel peetakse silmas vaid rahalist edu ning loomingulisusest ja värskusest jääb vajaka, kuid siin sellist muret pole, kuna Starz on fännide unelmate täitmisele lähenenud äärmise julguse ja kohusetundlikkusega. Tegijate kirglikkust on tõepoolest rõõm näha, eriti kui tegu on õudukamaastikul millegi niivõrd tähtsaga kui "Evil Deadi" saaga.

Pole vist tarvis mainidagi, et suur osa "Evil Deadi" seeria võlust on Bruce Campbelli ja tema tohutu screen presence'i kanda, olgugi et 2013. aasta filmiversioon kenasti ilma temata hakkama sai. Nii on vaieldamatult ka sarja puhul ning kõigist sarmikatest kõrvaltegelastest hoolimata on tähelepanu keskpunktis alati ainult Ash, kes on vahepealsete aastatega veelgi isekamaks muutunud, aga sellegipoolest oma sarmi minetanud pole. Tegu on sellise karakteriga, keda mitte keegi päriselus tunda ei tahaks, kuid kelle juustuseid one-liner'eid ja jõhkraid läbielamisi mingil seletamatul põhjusel teleekraanilt tõeline lust jälgida on. Kõrvaltegelastest tõstaksin esile vaid Samara Weavingi, kes hooaja viimastes episoodides kaasa lõi. Ülejäänud olid samuti tublid, aga see on juba 1981. aastast selge, et Ashi kõrval on võimalik särada vaid erakordselt ilusatel inimestel ning sellele kirjeldusele vastab ainult Weaving.

Sisulise poole pealt on tegu suhteliselt lineaarse looga, kuid "Evil Deadi" puhul olekski mingit erilist komplekssust imelik oodata. Kui verd on piisavalt, on rahul ka fännid, ning sellest põhimõttest on tegijad kenasti aru saanud. Võiks ju arvata, et kaabeltelevisiooni puhul on vägivalla ja sõnakasutuse osas teatud piirangud, aga "Ash vs Evil Deadi" korral on neist igatahes mööda vaadatud, sest nii mõnigi episood teeb originaaltriloogias nähtule jõhkruse poolest silmad ette ning ropendamise osas ei paku filmid sarjale mitte mingit konkurentsi. 1x09 ajal tabasin end korraks isegi mõttelt, et ega brutaalsusega äkki isegi liiga kaugele minda, ja minu ülimalt verist filmimaitset arvestades ütleb see sarja kohta üpris palju.

Öelda, et "Ash vs Evil Dead" on täpselt see, mida fännid üle kahekümne aasta oodanud on, oleks ehk pisut liialdatud, kuna esiteks ei osanud keegi arvata, et Bruce alles 57-aastasena pumppüssi uuesti kätte haarab, ja teiseks tuli ka teleseriaali mõte enamusele paraja šokina, aga 2015. aastal vändatud "Evil Deadi" jätkult oleks tõesti raske midagi rohkemat tahta. Isegi 30-minutine formaat, mille osas paljud esialgu skeptilised olid, töötab edukalt kiire tempo ja läbiva põnevuse säilitamise kasuks. Ning kui vastab tõele, et plaanis on veel neli hooaega, pole mul küll sugugi kahju, et filmi tegemise plaanid nurja läksid. Ash on lõpuks ometi tagasi!