Tänavuse HÕFFi esimesed viis filmi on välja kuulutatud ja brasiillaste "As Fábulas Negras" nende seas. HÕFFi võlu on lisaks võrratule publikule seisnenud ikka ja alati selles, et festivalile valitud teosed on pärit maailma eri otsadest ning pakuvad avastamisrõõmu mitte ainult filmikunstilises, vaid ka kultuuriloolises mõttes. "Sünged lood" on selle ehe näide ‒ suurem osa filmi õudustest põhineb just nimelt kohalike endi lugudel ja legendidel. Lisaks on "As Fábulas Negras" üks sedasorti film, mida vaevalt mõni eestlane üldse ilma HÕFFi abita nägema satuks.
Skeptilisema õudukafänni võib filmi ilmselge odavus juba esimestel hetkedel minema peletada, aga kui sellest mööda saada, ootab ees üks hullumeelne sõit. Õigupoolest osutub madal eelarve hoopis eeliseks, kuna "As Fábulas Negras" julgeb teha nii mõndagi, millega ükski stuudiofilm (isegi mitte Brasiilia oma) minema ei pääseks. Tegijate kirglik pöörasus ongi vast see, mis "Sünged lood" eriliseks muudab ‒ juba varakult tehakse vaatajale selgeks, et realism veristele fantaasiatele piire ette ei sea, ja nii ei saa hetkekski päris kindel olla, millised trikid filmil veel varrukast võtta on. Tabasin end päris mitmel korral mõttelt, et pole ju võimalik, et "As Fábulas Negras" puhtalt brutaalsuse peal lõpuni välja vedada suudab, kuid pidin alati tunnistama oma eksimust, kui vaid mõni hetk hiljem järjekordse üliverise segmendi juurde liiguti.
Tegemist on antoloogiaga, mille kallal töötas käputäis eri lavastajaid ja stsenariste, kuid stiili või ka kvaliteedi poolest ma erilist kõikumist ei täheldanud ‒ moodustunud tervik on kenasti tasakaalus. Küllap on põhjus selles, et kogu projekt valmis Rodrigo Aragão kindla käe all, nii et lõplik visioon on suuresti ikkagi tema oma. Ja parem ongi, sest ta paistab olema üks väheseid brasiillasi, kes sealse õudusfilmitööstuse nigela seisu üle muretseb ja seda parandada üritab. Maailmas on loomulikult tohutus koguses paremaid ja professionaalsemaid õudukaid, aga kui eestlased millegi sellisega hakkama saaks, oleksin ma küll väga uhke, nii et miks mitte ka brasiillastele võimalus anda. Pealegi on lõputiitrite ajal kuuldud ähvardus liialt võigas, et filmi kohta midagi negatiivset öelda. Respekt!
2016.hoff.ee
Tegemist on antoloogiaga, mille kallal töötas käputäis eri lavastajaid ja stsenariste, kuid stiili või ka kvaliteedi poolest ma erilist kõikumist ei täheldanud ‒ moodustunud tervik on kenasti tasakaalus. Küllap on põhjus selles, et kogu projekt valmis Rodrigo Aragão kindla käe all, nii et lõplik visioon on suuresti ikkagi tema oma. Ja parem ongi, sest ta paistab olema üks väheseid brasiillasi, kes sealse õudusfilmitööstuse nigela seisu üle muretseb ja seda parandada üritab. Maailmas on loomulikult tohutus koguses paremaid ja professionaalsemaid õudukaid, aga kui eestlased millegi sellisega hakkama saaks, oleksin ma küll väga uhke, nii et miks mitte ka brasiillastele võimalus anda. Pealegi on lõputiitrite ajal kuuldud ähvardus liialt võigas, et filmi kohta midagi negatiivset öelda. Respekt!
2016.hoff.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar