Kui asud vaatama filmi nimega "Uhkus ja eelarvamus ja zombid", on küllalt selge, mis sind ees ootab. Ma ei oska päris täpselt öelda, kui suur osa filmi huumorist konkreetselt Jane Austeni teosele toetub, kuna ma lihtsalt pole sellega tuttav, aga kes kunagi mõnd ajalooliste sugemetega inglise armastuslugu näinud (või siis lugenud) on, peaks naljadest aru saama küll, kuna need lähevad suuremas hulgas kogu ajastu ja toonaste ühiskonnanormide pihta ega nõua konkreetselt algmaterjali tundmist. Filmi võlu seisneb peamiselt lõbusas ja uudses idees ‒ minu mälu järgi pole zombisid varem nii kaugesse minevikku viidudki. Zombisid käsitletakse siin üldse pisut teisiti, aga kahjuks pole see piisav, et filmi tervikuna uuenduslikuks pidada. Jah, kontsept on täitsa vahva ja seda pole sugugi halvasti realiseeritud, aga ainuüksi toredast ideest jääb täispika filmi jaoks väheseks. Huumor on kohati päris terav ning ehk isegi piisav, et mõne vaataja tähelepanu hoida, aga suhteliselt suvalistes suundades liikuv lugu pole halvematel hetkedel midagi rohkemat kui lihtsalt igav. Võimalik muidugi, et sellega pilataksegi Austeni romaani kaootilist ülesehitust, kuid sel juhul toob see nali tervikpildile pigem kahju kui kasu. Minu üleüldine positiivsus säilub vaid tänu korralikele näitlejatöödele: cast'is on hulganisti tuntud nimesid, kelle osalus teosest märksa professionaalsema ja tõsiseltvõetavama mulje jätab. Üldiselt pole tegemist millegi halvemaga kui tavaline zombikomöödia, aga see ei sea latti sugugi kõrgele, ega ju? - 6/10
Teine verivärske õudusfilm, mida mul sel nädalal näha õnnestus, tuleb žanri täiesti teisest nurgast: kui "komöödia" antonüüm oli enne "tragöödia", siis nüüdsest peaks selleks olema "Nõid". See palju kumu tekitanud õudusfilm on nii sünge, depressiivne ja raskemeelne kui vähegi võimalik ning just see ta eriliseks teebki. Minu jaoks polnud "The Witch" päris nii ränk vaatamine, kui mitmelt rindelt kuuldud vastukaja eeldada lubas, aga rusuv on ta küll, ja kuidas veel! Midagi šokeerivat oodata ei tasu, vähemalt visuaalipõhiselt mitte ‒ gore on suhteliselt tagasihoidlik ja ehmatuskohtadest pole halli haisugi ‒, aga halva enesetundega võib sellegipoolest arvestada. Kaasa aitab ka see, et aset leidvaid sündmuseid kujutatakse ebatavaliselt (mõneti isegi häirivalt) realistlikult, nii et minul polnud vaatamise ajal sugugi raske uskuda, et just niimoodi 17. sajandi maaelu käiski, eriti kuna filmi olustik kasvõi keelekasutuse poolest nii autentne on. Potentsiaalsele vaatajale soovitaksin peamiselt kannatust varuda, kuna ilma raudse keskendumisvõimeta on sedasorti filmist küllalt keeruline läbi närida. Näiteks Ti Westi "House of the Devil", slow-burn-õudukate lipulaev, on "Nõia" kõrval üpris lustakas lugu. Rõhk on peamiselt stiili ja atmosfääri, mitte sisu peal, ning mõne võib säärane vaikus ja tühjus eemale peletada, aga tegelikult on see tavapärasele laialeviõudusele täitsa teretulnud kontrastiks. Nõuab põhjalikumat (järele)mõtlemist. Tulevane kultusfilm? Jah, miks ka mitte. - 7/10
Teine verivärske õudusfilm, mida mul sel nädalal näha õnnestus, tuleb žanri täiesti teisest nurgast: kui "komöödia" antonüüm oli enne "tragöödia", siis nüüdsest peaks selleks olema "Nõid". See palju kumu tekitanud õudusfilm on nii sünge, depressiivne ja raskemeelne kui vähegi võimalik ning just see ta eriliseks teebki. Minu jaoks polnud "The Witch" päris nii ränk vaatamine, kui mitmelt rindelt kuuldud vastukaja eeldada lubas, aga rusuv on ta küll, ja kuidas veel! Midagi šokeerivat oodata ei tasu, vähemalt visuaalipõhiselt mitte ‒ gore on suhteliselt tagasihoidlik ja ehmatuskohtadest pole halli haisugi ‒, aga halva enesetundega võib sellegipoolest arvestada. Kaasa aitab ka see, et aset leidvaid sündmuseid kujutatakse ebatavaliselt (mõneti isegi häirivalt) realistlikult, nii et minul polnud vaatamise ajal sugugi raske uskuda, et just niimoodi 17. sajandi maaelu käiski, eriti kuna filmi olustik kasvõi keelekasutuse poolest nii autentne on. Potentsiaalsele vaatajale soovitaksin peamiselt kannatust varuda, kuna ilma raudse keskendumisvõimeta on sedasorti filmist küllalt keeruline läbi närida. Näiteks Ti Westi "House of the Devil", slow-burn-õudukate lipulaev, on "Nõia" kõrval üpris lustakas lugu. Rõhk on peamiselt stiili ja atmosfääri, mitte sisu peal, ning mõne võib säärane vaikus ja tühjus eemale peletada, aga tegelikult on see tavapärasele laialeviõudusele täitsa teretulnud kontrastiks. Nõuab põhjalikumat (järele)mõtlemist. Tulevane kultusfilm? Jah, miks ka mitte. - 7/10
