Püha Sõprus: "Cannibal Holocaust" (1980)

Esimest korda kirjutan blogisse filmist, millest olen kord juba kirjutanud. Erandeid võib teha, kui film ise on nii erandlik, kui "Cannibal Holocaust" seda kahtlemata on.

Põhjus (et mitte öelda sundus) selle erandliku filmi vaatamiseks tuli Sõpruse eriprogrammist. Oktoobrikuule sobivalt on kinokavas veel John Carpenteri "The Thing" ja hispaanlaste kõige kõigem õudukas "[Rec]", mida näidatakse 27. oktoobril. "Cannibal Holocausti" olen varem näinud täpselt kaks korda ja viimasest vaatamisest on möödas üle üheksa aasta. Selle ajaga on mälu detailid (peale kurikuulsa kilpkonnastseeni) blokeerinud, ent seletamatu kihk "Cannibal Holocausti" uuesti vaadata on minus ärganud pea igal aastal, eriti suve kuumematel päevadel, kui olemine on sama higine ja kleepuv kui selle filmi olustik. Võiks lausa öelda, et see film elab mu peas rendivabalt.

Pühapäeval veendusin, et kõik need aastad on mu peas elanud selle filmi täiustatud versioon. Mälu lihvib ebatäiused ja jääb vaid sõnum, mida kannavad ebamugavalt realistlikud vägivallastseenid. Idee "Cannibal Holocaustist" on aga parem kui film ise.

"Cannibal Holocaust" räägib neljast noorest ameerika "dokumentalistist", keda huvitab rohkem rikkus ja kuulsus kui dokumenteerimine. Nad sõidavad Amazonase vihmametsa hõimurahvaid filmima ja jäävad kadunuks. Paraku õnnestub nende filmitud materjal džunglist üles leida ja sealt saame aimu, milliste jõhkrustega noored tegelikult tegelesid. Sealt tuleb mängu ka seksuaal- ja loomadevastane vägivald, mille poolest on film kurikuulus. Tegemist on ühe esimese found footage tüüpi filmiga ja kindlasti ühe mõjusama näitega selle stiili kasutusest.

See kõlab paratamatult kummaliselt, aga tabasin end muuhulgas mõttelt, et "Cannibal Holocaust" on natuke lastekas. Temaatika on vaieldamatult karm, ent seda antakse edasi täpselt nii robustselt ja otsesõnaliselt (film lõppebki sõnadega "I wonder who the real cannibals are" ja sama mõtet korrutatakse filmi jooksul veel), nagu loeks lapsele moraali. Režissöör Ruggero Deodato oli "Cannibal Holocausti" valmimise ajal üle 40, aga mõjub see kui varastes 20ndates filmitudengi emotsionaalne deklaratsioon. Nooruslikult naiivset toorust on siin palju. Seepärast läks "Cannibal Holocaust" üheksa aasta tagusele minule ka palju paremini peale.

Kahtlemata kõnekas on film juba ainuüksi paradoksi poolest, et "Cannibal Holocaust" sai sündida ainult neidsamu reegleid rikkudes, mille rikkumise eest filmitegija oma tegelasi hukka mõistab. See paradoks kordub veel teist korda, kui seda filmi vaadates teeme ise sama, mida selle karakteritele ette heidame. Kas see film on iseenda sõnumi ohver või siis on kõik täpselt paigas, selle üle võib lõputult vaielda. Isegi see, kui paljut Deodato filmi hilisematest tõlgendustest tegelikult ette plaanis, on täiesti küsitav – tema hilisematest intervjuudest jääb mulje, et eetiliste küsimuste tuumik on temast kogu täiega mööda läinud.

"Cannibal Holocausti" vaataja, kui teda "sunnitakse" iseenda valitud filmi vaatama.

Deodato, kes 2022. aastal suri, rääkis korduvalt topeltstandardist: mis on ajakirjanduses ja dokumentalistikas lubatud, on lavastuslikus filmis ja teles keelatud või suisa hukka mõistetud. Seda mõtet film ise välja ei kanna, juba ainuüksi põhjusel, et "Cannibal Holocaustis" näidatakse muuhulgas tõelist, mitte lavastatud vägivalda. Filmi rassismi- ja vägivallavastane sõnum võiks isegi vett pidada, kui võtetel poleks piinatud näitlejaid ja tapetud loomi. "Cannibal Holocaust" oli vihase inimese film, mis loodud selleks, et vihastada. Et see lisaks vihastamisele ka kõnetab (veel 44 aastat hiljem), võib olla täiesti juhuslik. Puudustest hoolimata vajutab Deodato film nuppudele, millele ükski teine ei vajuta, ja ärritab viisil, mida on keeruline lõpuni seletada. Oli seda kõike siis vaja, on 44 aastat hiljem mõttetu vaielda. Aga arutada on põnev.

Kui lõputiitrid üle Sõpruse kinolina rullusid, mõtlesin esimese asjana, et nüüd on huvi rahuldatud ja rohkem ma seda jubedat filmi vaatama ei pea. Nauditavaks pole ma "Cannibal Holocausti" pidanud kunagi, aga kahjuks pole see ka eriti hea. Filmi põhisõnumit korrutatakse nii palju ja nii otsesõnu, et see kaotab oma efektiivsuse. Või vähemalt nii ma arvasin. Aga nüüd on pea nädal möödas ja taban end ikka selle filmi peale mõtlemast. Juhuslikult või mitte, ju siis mingile närvile sai Deodato pihta.

Kui kellelgi on huvi vaadata Deodato teisi filme, julgen soovitada 1986. aasta metsa-slasher'it "Camping del terrore" ehk "Body Count", mis on nii klišeeline ja totakas, et mõjub kui "Reede 13" paroodia. Kui tahate paremat kannibalifilmi, võiks kõlvata Deodato "kannibalitriloogia" esimene film "Ultimo mondo cannibale" ehk "Last Cannibal World", mis tegeleb rohkem sisu ja vähem rõvetsemisega. Giallo-sõpradele võib meeldida "Vortice mortale" ehk "The Washing Machine", milles on põnevust ja pöördeid rohkem kui ühest 90ndate erootilisest krimipõnevikust ootaks. Tema viimane täispikk film, 2016. aasta "Ballad in Blood", ei kõlba kuhugi.

"La casa 4" (1988)

Itaallaste kino on alati tuntud olnud oma veidruste ja iseäralikkuse tõttu ning "La casa 4" pole mingi erand. Alustada võib asjaolust, et filmi nime järgi peaks tegemist olema "La casa" seeria neljanda osaga, aga samas pole see otseselt mitte millegi järg. Nimelt oli Sam Raimi kultuslike "Evil Deadi" filmide itaaliakeelne tõlge "La casa" ja itaallased otsustasid selle arvelt endale tulu lõigata, ehkki sisulises pooles on sarnasusi väga napilt, et mitte öelda olematult. Seetõttu oleks sobilik filmile hoopis tema ingliskeelse pealkirja järgi viidata ja teda enda heaksarvamise järgi kas "Witchcraftiks", "Witcheryks", "Evil Encountersiks" või "The Haunted House'iks" kutsuda. Just nii mitme erineva nime all on seda teost aja jooksul tuntud.

Olenemata varastatud pealkirjast on "Witchery" märkimisväärselt originaalne film ning paistab oma eripäraga ka itaalia õudukate hulgas silma. Sisulisest poolest pole tal küll kuigi palju pakkuda ja stsenaarium on ausalt öeldes suhteliselt arulage, aga teostuses võib siin näha nii mõndagi eeskujulikku. Üldiselt on film üles võetud päris stiilselt ja atmosfäär on täitsa tõhus, isegi kui seda saadavad hingetud karakterid, kesine näitlemine ja ebarealistlik dialoog. Tõmbenumbriks on kahtlemata jõhkrad surmastseenid, mis endas enamasti omajagu piinamist sisaldavad ja oma brutaalsuses mõneks ajaks kindlasti meelde jäävad. Mainimist väärib ka vägistamisstseen.

Näitlejatööd siin erilist kriitikat ei kannata, ehkki kohal on nii mõnigi tuntum nimi. Näiteks "Knight Riderist" tuntud David Hasselhoff ei suuda ette antud materjaliga suurt midagi ära teha ja mängib oma rolli nii igavalt kui üldse võimalik, kuigi karismat ja screen presence'it jagub tal küllaga. Leslie Cumming on oma siirusega naispeaossa võrratu valik, vähemasti filmi esimesel poolel: hiljem näib ta toimuva suhtes pisut ükskõikse ja emotsioonituna. Tommy rollis olev lapsnäitleja on ahastavalt kohutav: ma pole vist kunagi nii läbivalt halba näitlejatööd näinud. Samuti astub siin üles "The Exorcisti" abil kuulsaks saanud Linda Blair, aga tema roll on suhteliselt igav ja jääb sisulises mõttes üsna kõrvaliseks.

"Gatto nero" (1981)

Kes on näinud ühte Lucio Fulci filmi, on mingil määral näinud neid kõiki. Sel mehel, keda hellitavalt godfather of gore'iks võib nimetada, on tohutult isikupärane stiil ja kindlaks kujunenud režii, mille järgi iga Fulci teose une pealt ära tunda võib. "Gatto nero" ei ole selles mõttes mitte mingi erand, olgugi et seekord ei kuulu kompotti Fabio Frizzi muusika, mis näiteks "Zombi 2" ja "City of the Living Deadi" atmosfääri loomise juures tähtsat rolli mängis. Selle asemele on leitud äärmiselt ebaitaallaslik, kuid siiski säärase klassikalise õudusloo taustale suurepäraselt istuv heliriba, mis esimesena Hitchcocki "Psühho" meelele toob (ning seda ainult positiivses mõttes). Vähem on ka räiget vägivalda, kuigi päris veretu "Gatto nero" mõistagi pole. Õhustiku poolest on see teos aga puhas Fulci ja sisuline osa on kaalutletult tagaplaanile jäetud, nagu vanameistril ikka kombeks. Signatuurseid silmavõtteid on siin lugematult – tõenäoliselt on tegu Fulci sellealase rekordiga.

Kui sisust rääkida, on "The Black Cat" täpselt selline film, nagu taolise pealkirja järgi eeldada võikski. Põhimõtteliselt räägib see mustast kassist, kes on kurjast vaimust vaevatud (see on vaieldav) ja tapab erinevatel viisidel inimesi. Õnneks on Fulci omanäoline režii piisavalt tugev, et film võrdlemisi tõsiseltvõetavaks ja põnevaks muuta. Atmosfääri loomisel näitab ta järjekordselt tõelist meistriklassi ning jätab sellega varju fakti, et stsenaariumile on häbiväärselt vähe tähelepanu pööratud. Iga teise lavastaja käes oleks selline lugu täiesti naeruväärne, kuid Fulci on varemgi tõestanud, et suudab kõige iseloomutumagi script'i oma režiiga elama panna ning see kehtib kindla peale selgi korral.

Fulci repertuaarist võib kahtlemata leida ka hulganisti paremaid filme, aga tema ande ja peamiste võtete demonstreerimiseks sobib "The Black Cat" kenasti. Tema fännidele on see peaaegu et kohustuslik vaatamine, ülejäänutel tasuks esmalt "City of the Living Deadiga" jõudu proovida.

"Zombi Holocaust" (1980)

"Originaalne" ei ole tavaliselt sõna, mida itaalia õudusfilmide iseloomustamiseks asjakohane kasutada on, aga "Zombie Holocaust" on omasuguste seast igatahes üks etemaid ja põnevamaid. Raamistik on küll suhteliselt labaselt aasta varem ilmunud Fulci "Zombi 2" pealt maha viksitud (mis on tegelikult tervikuna ägedam film), kuid sellele on lisatud omad kiiksud ja erakordselt rängad vägivallastseenid, nii et meeldejäävat on hulganisti. Režii poolest on tegu üsna konkreetse ja võrdlemisi õnnestunud Fulci imitatsiooniga ning kuna tegu on minu lemmiku itaalia lavastajaga, siis töötab see ainult lõpptulemuse kasuks. Nõrgim lüli on dialoogid, nagu taolistes filmides juba tavapäraks on saanud, ning sel korral puudub karakteritel igasugune iseloom ja eripära – nende ainus eesmärk on lihtsakoeliselt lugu edasi kanda. Kõige ebaviisakamalt koheldakse sellistes teostes naisi: nad on ekraanil vaid selleks, et ihu näidata, karjuda, surra või meestegelastega kaasas käia. Iseenesest on Alexandra Delli Colli suguseid daame ekraanil muidugi kena näha, kuid praegu vaadates mõjub see lihtsalt pisut solvavana. Sama primitiivne on ka ülejäänud film, nii teostuslikus kui sisulises mõttes. Siiski on sel oma eriskummaline võlu ja iseäralik atmosfäär, mis pea igale tolleaegsele itaalia zombikale omane on. Kas see on hea või halb – see on igaühe enda otsustada, aga päris kindlasti ei oleks tänapäeval sarnase filmi tegemine enam võimalik.

Filmi tõmbenumber on vast ekstensiivne gore, mis realistlikkuse poolest mingit kriitikat ei kannata, kuid kohati oma koguse pärast siiski parajalt ebameeldivalt mõjub. Väga võimalik, et "Zombi Holocaust" on esimene film, milles (zombide) tapmiseks paadimootorit kasutatakse. Ühtlasi on minu teadmiste järgi tegu ainsa teosega, kus saab näha, kuidas inimesed zombisid söövad. Kõrghetkena jääb meelde moment, mil esimene kõndiv laip ekraanile ilmub, kuna see toimub alles 48. minutil – mina näiteks olin selleks hetkeks juba üsna kindlal veendumusel, et zombisid selles filmis näha ei saagi ning vaatajal tuleb vaid kannibalidega leppida. Põhimõtteliselt võiks seda hetke ka twist'iks nimetada, kuid filmi pealkiri ja poster rikuvad selle võimaluse.

Zombisid kujutatakse siin veidi teistmoodi, kui me tavapäraselt harjunud oleme, aga mulle isiklikult on selline voodoo-temaatika elavate surnute puhul alati sobinud. Seekord on loosse segatud ka Victor Frankensteini stiilis hullunud teadlane, kes sündmuste kulgu otseselt loogilisemaks ei muuda, kuid vaatajat vähemasti nii mõnegi brutaalsusega varustab.

"Cannibal Holocaust" (1980)

Ei oleks suur liialdus öelda, et "Cannibal Holocaust" on üks filmiajaloo šokeerivamaid teoseid. Filmi esialgsest ilmumisest on möödas 35 aastat, aga selle räige jõhkrus ja realistlikkus on ehmatav ka tänapäeva vaatajale ning pole ühtegi tõsiseltvõetavat šokifilmide nimekirja, kust nüüd juba kultusklassikuks muutunud "Cannibal Holocaust" välja jääks. Kuid milles selle sisuliselt küllalt ebameeldiva teose võlu siis täpsemalt peitub?

Lavastaja Ruggero Deodato soov ei olnud teha otseselt õudusfilmi, ta tahtis pigem väljendada oma viha ajakirjanduse vastu. Ta oli pannud tähele, et meedia vahendab tihti graafilisi kaadreid päriselus aset leidvatest võigastest seikadest, kuid kinolinal sarnase kraami (ehkki fabritseeritud) näitamist peetakse sobimatuks. Selle tõestamisega sai Deodato hästi hakkama ‒ alles paar nädalat tagasi levitasid nii mõnedki suhteliselt tuntud väljaanded videot otse-eetris mõrvatud reporterist, samas kui "Cannibal Holocausti" vaatamine on näiteks Saksamaal endiselt seadusevastane. Seega on teose tugev põhi rajatud Deodato mässumeelsusele ja praegugi aktuaalsele teemapüstitusele, mis siis, et vaatama satutakse "Holocausti" eeskätt realistlikult kujutatud vägivalla pärast.

Deodato on tegelikult öelnud, et eelmainitust sügavamat sõnumit ta sellesse kannibaliloosse sihilikult ei peitnud, kuid see pole takistanud lugematuid fanaatikuid teose ühiskonnakriitilisest tagapõhjast põhjalikke esseesid ja analüüse kirjutamast. Ning üldiselt ei saa seda neile ka ette heita ‒ ülevoolav brutaalsus ja reaalsete loomade tükeldamine jätab tõepoolest mulje, nagu üritataks edasi anda olulist sõnumit. Igatahes ei ole "Holocausti" vägivald mitte mingil määral sarnane uuema aja torture porn'is nähtavaga; õigupoolest on see teostatud küllalt kunstiliselt ja teatud iluga. Kaasa aitab Riz Ortolani surematu muusika (ehkki mees ise suri eelmisel aastal...), mis filmi sisuga vaimustava kontrasti loob ja seega tegelaste tehtavat tapatööd veelgi võikamas valguses kuvab. Tegu on kahtlemata ühe ikoonilisema soundtrack'iga, millega õudusfilmi kunagi õnnistatud on.

Lisaks sellele, et "Holocaust" on tähtsaim kannibalifilm, mis iial tehtud, on tegu ka praktiliselt esimese nn found footage ideed rakendava linateosega, ehkki au ja kuulsus läheb selles osas tihti ekslikult hoopis "Blair Witch Projecti" arvele. Praeguseks on found footage filmid õudusžanri ühed vihatumad, kuna neid on viimastel aastatel valmis vorbitud tohutult, kuid "Holocaust" tarvitab nüüd juba naeruväärseks muutunud võtet enneolematult targasti ja jätab isegi eelnimetatud "Blair Witchi" häbisse. Praegu kasutatakse käsikaamerat peamiselt raha kokku hoidmise eesmärgil ega mõeldagi võimalusele, et sedaviisi saab filmiga efektiivselt ka tugevama sõnumi siduda.

"Cannibal Holocaust" ei ole film, mida ma kerge käega kellelegi soovitada julgeksin, aga hindamatu ja ainulaadse elamuse annab selle vaatamine kindlasti. Tegu ei ole sugugi lihtsa filmiga ja mõne jaoks võib kujutatud ebaõiglus liiga masendavana tunduda, kuid Hollywoodi toodangu kõrval on see brutaalne tükk igati värskendav ja aitab maailma natukeseks pisut teise nurga alt näha. Mis sellest, et "Holocausti" vaatamine alati mõneks ajaks eluisu ära võtab...

"Mangiati vivi!" (1980)

Ränga vägivalla ja alastusega vürtsitatud "Mangiati vivi" ehk "Eaten Alive" ei olnud lavastaja Umberto Lenzi jaoks sugugi esimene kannibalifilm. Meest peetakse lausa kogu kannibalide alamžanri loojaks, kuna just tema oli 1972. aastal ilmavalgust näinud "Il paese del sesso selvaggio" režissööriks. Kui eelmainitud teose väärtus kannibalifilmina on pisut kaheldav, siis "Mangiati vivi" ja sama lavastaja aasta hiljem järgnenud "Cannibal ferox" on kindlalt selles vallas essentsiaalsed ning väärivad vähemalt ühekordset vaatamist.

Filmi teeb mõnevõrra eriliseks see, et inspiratsiooni on (pisut liiga paljugi) saadud kaks aastat varem toimunud Jonestowni tragöödiast, mis ei ole kannibalikate seas sugugi tavapärane nähtus. Reaalselt aset leidnud sündmused annavad filmidele juba eos alla tugevama põhja kui puhas fiction, kuid see muudab ootustele vastamise koheselt ka raskemaks, kuna tõestisündinud loolt tahetakse alati realistlikkust ja tõsiseltvõetavust, mida "Mangati vivi" kahjuks igal hetkel pakkuda ei suuda. Exploitation’ilt tõepära nõuda tundub mõneti küll naeruväärne, aga kui autor on nõnda suure tüki endale haaranud, siis tasuks sellega ka toime tulla. Jonestowni ja kannibalide sidumine omavahel on iseenesest muidugi huvitav võte, kuid pisut on alt mindud põhilise villaini (nimeks Jonas) castimisega, kuna Ivan Rassimov ei ole kaugeltki mitte kõige kurjakuulutavam itaallane, keda ma kohanud olen. Siiski on ses filmis tema rollisooritusest palju negatiivsemaid faktoreid.

Ma ei ole varem seda kentsakat probleemi tõstatanud, aga olen märganud, et kannibalifilmides osalevad pärismaalased ei oska mitte kuidagi kaamera ees surra. Ma hindan autentsust ja reaalsete džunglielanike kasutamist, aga kui nende olematu näitlejaoskus filmi taset allapoole tirib, siis toob nende osalus vaid kahju. Realistlikkuse suurendamiseks tuleks rõhuda kõige rohkem usutavatele eriefektidele või need säärase võimaluse puudumisel üldse välja jätta – "Mangiati vivi" kaotab hulga oma tõsiseltvõetavusest teoreetiliselt jõhkra stseeni tõttu, milles kannibalid naiselt jala maha lõikavad ning seda sööma asuvad. Isegi väike laps mõistab, et kõnealune naine hoiab lihtsalt oma jalga maa all mudase pinna sees ning inimsööjad peavad plastikut närima. Filmis tapetakse päriselt loomi ja näidatakse nende suremist, kuid see on mainitud halbade eriefektide tõttu puhas raiskamine, kuna kaotatud realistlikkust nii naljalt taastada ei saa.

Olenemata näitlejakoolituseta pärismaalaste halvast suremisoskusest, on ülejäänud rollisooritused küllaltki aktsepteeritavad ja kohati isegi head. Kahtlemata on sellest seltskonnast säravaim meespeaosatäitja Robert Kerman, kes minu üllatuseks on oma põhilise karjääri rajanud hoopis pornostaarina. Tundub, et pisut hullumeelsed rollid sobivad tema loomusega ning karakternäitlejana on tal oskuslikkust küll. Janet Agren küll oma rolliga ilmselt naispeaosa Oscarile ei kandideerinud, kuid oma naturaalse iluga toob ta sellesse vääritusse teosesse vajalikku õrnust ja inimlikkust. Mainimist väärib ka Me Me Lai, kellest ma juba "Il paese del sesso selvaggio" tõttu rääkida olen saanud. Kaheksa aastat on küll möödunud ning täiskasvanulikku küpsust ja väärikust on lisandunud, kuid oma riided heidab ta siiski seljast sama kõhklematult ning veedab igati oodatult praktiliselt terve filmi alasti olles.

Huvitav on see, et kuigi kurikuulus "Cannibal Holocaust" avaldati vaid kuu aega varem, on siingi näha found footage’i algeid (kuigi vaid põgusalt filmi alguses), mida tolleaegses maailmas veel tegelikult keegi praktiseerinud ei olnud. Kas tuleb uskuda, et nii Lenzi kui Deodato tulid mõlemad samal ajal sama idee peale või suutis Lenzi tõepoolest vaid kuu ajaga oma filmi selle väikese detaili lisada? Vaevalt see küsimus kunagi oma vastuse leiab, kuid tore detail siiski.

Järgnevas lõigus esineb spoilereid.
Filmi lõpus plaanivad peategelased sooritada enesetappu, et mitte kannibalide ja Jonase jüngrite kätte sattuda. Nende elud päästab lähenevate helikopterite müra, mis nende teo kiiresti peatab. Tabasin end mõttelt, et film oleks olnud palju mõjuvam, kui tegelased oleksid üksteist tapnud ja kopterid alles siis saabunud oleks. Praeguseks on säärast lõppu juba piisavalt nähtud, aga kaheksakümnendate labase kannibalifilmi puhul oleks selline nüke tõsiselt jalustrabav olnud. "Mangiati vivi" praegune epiloog võtab efekti pigem alla, kuna see näitab, et tegelased on šokeerivatest sündmustest täielikult üle saanud ja lähevad oma eluga probleemideta edasi ning see ei tundu just kuigi usutav.

Olen olnud pigem kriitiline, kuid tegelikult on "Mangiati vivi" ikkagi suhteliselt hea film. Võib-olla mitte küll selle sõna klassikalises tähenduses, aga kannibalikate seas on see kindlasti üks helgemaid tükke. Lugu on küll traditsiooniline ja suuremate üllatusteta, kuid sellest hoolimata üldjoontes põnev ja oodatust märksa paeluvam.

"Incubo sulla città contaminata" (1980)

Seoses Tom Savini hiljutise huviga "Nightmare City" uusversiooni väntamise vastu otsustasin praeguseks kultusklassiku staatuses oleva originaali ära vaadata. Film oli oodatust mitmekesisem ja põnevam, kuigi tuleb tunnistada, et stiili poolest on tegu paraja Lucio Fulci imitatsiooniga, millesse lihtsalt vähem värve ja enesekindlust valatud on. Režissöör Umberto Lenzi, kes ei ole samuti õudusmaailmas sugugi tundmatu nimi, ei ole küll täiesti andetu vennike, kuid "Nightmare City" puhul jääb kahjuks tugevast lavastajakäest selgelt vajaka.

Lenzi üritab filmile tugevamat põhja rajada sotsiaalse sõnumi abil. See ei kuku tal kahjuks hästi välja, kuna ühiskonnakriitika kogutakse kõik ühte stseeni, kus tegelased sõna sõnalt kogu filmi mõtte ära sõnastavad ning niimoodi vaatajalt igasuguse mõtlemisvõimaluse varastavad. Romero on oma zombikates näidanud, et sotsiaalne sõnum töötab väga hästi, kui iga inimene peab selle enda jaoks ise lahti mõtestama – lusikaga ette söötmine ei tule kasuks. Pigem pöörduvad Lenzi püüdlused ta enda vastu, kuna loodusprobleemidest või inimkonna vigadest rääkimine tundub niivõrd ebaeetilise ja verise filmi juures kuidagi võlts ning mõjub pealesunnitult.

"Nightmare City" sisaldab siiski külgi, mida igas teises zombifilmis näha ei saa. Kõige huvitavam ja uudsem on kahtlemata elavate surnute käsitlus – nad ei ole seekord lihtsalt aeglaselt kõndivad laibad, nagu me harjunud oleme, vaid küllaltki arenenud mõistuse ja sihitud tegevusega inimese kombel liikuvad olendid, keda tegelased filmis imelikul kombel hoopis vampiirideks kutsuvad. Vampiiridega on neil tegelikult ühist vaid nii palju, et nemadki kasutavad toitumiseks verd... samas päikesevalgust nad ei karda, kirikut ka mitte, ning nende surmamiseks tuleb hävitada ikkagi peaaju, mitte süda.

Filmi tõmbenumbriks on ka küllaltki ainulaadne lõpp, mis fännid alati kahte leeri ajab. Esmapilgul tundus säärane twist ending laisa ja rumalana, aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis võib-olla sobis selline lahendus just filmi mõttega. Omaette küsimus on muidugi see, kas sel filmil üldse mingi tegelik mõte on, sest näiline ühiskonnakriitika võib vabalt ka olla vaid suitsukate Lenzi haigele fantaasiale...

"Un gatto nel cervello" (1990)

Lucio Fulci kuulub ilma igasuguse kahtluseta minu lemmikute õudusfilmilavastajate sekka. Ta on koos Argentoga üks andekamaid sisutühjade filmide režissööre – tema filmide võlu seisneb pigem ohtras gore’is ja visuaalses artistlikkuses kui kompleksses süžees. "Cat in the Brain" on tehtud Fulci karjääri lõpuaastatel ning stiili poolest ei saaks teda sugugi ühte patta panna mehe tuntumate teostega. Kui näiteks kultusklassika "Zombi 2" on tunnetuslikult rusuv ja raske, siis antud film kuulub otsapidi komöödia valda ning absurdsust kasutatakse sedapuhku pigem naerutamiseks kui šokeerimiseks.

"Cat in the Braini" vaatamine peaks pakkuma Fulci fännidele küllaltki sarnast elamust nagu Adam Greeni omadele "Digging Up the Marrow" nägemine: kumbki neist on tugevalt meta film, milles mõlemad mainitud lavastajad iseennast kehastavad. Fulci mängib siiski pigem omanimelist karakterit kui iseennast, ehkki ei saa kindlalt väita, et tema tegelast painanud nägemused ja raskused meest ka reaalses elus ei kimbutanud. Film annab seega vaatajale mõtisklemiseks hea psühholoogilise küsimuse: kas pidev vägivaldsete ja rõvedate stseenide lavastamine võib režissöörile endalegi halvasti mõjuda?

Ühel hetkel tundubki, et film on vaid ülepingutatult veriste surmastseenide järjestikune rada, ja Fulci puhul vaevalt keegi seda pahaks paneb, kuna mees teeb neid tõelise oskuslikkusega. Osa gore’i on lõigatud kokku vanameistri varasematest filmidest, kuid siiski mitte tema kuulsamatest teostest, vaid pigem mõnest maha tehtud tundmatust B-filmist (või isegi C?), mida Fulci usinalt 1980. aastate lõpul väntas. Nii et "Cat in the Brain" on ka selles osas võit – võikad stseenid saab nähtud, aga halbu filme vaatama ei pea.

Filmi jõhkruse tipphetkeks on kahtlemata Fulci verine nägemus Hitchcocki "Psühho" kurikuulsast duši-stseenist:

"Cat in the Brain" ei ole just väga hea film ja kohati jääb ta kahjuks täiesti kaootiliseks, aga oma võlud tal siiski on ning tobedate itaalia õudukate fännidele ta vähemalt mingis osas kindlasti meeldib. Fulci tahtis tõenäoliselt oma karjääri lõpuks kord veel midagi meeldejäävat ja erilist teha, ning kuigi tema kunagine hiilgus oli üheksakümnendateks enamjaolt kaduma läinud, täidab see film oma eesmärki. Igal juhul usun, et vanameistril endal oli seda lõbus teha, kuna "Cat in the Brain" on tulvil ropus koguses paljast ihu ja purskavat verd, mis peaksid filmi vähemalt Fulci jaoks automaatselt tõeliseks meistriteoseks muutma.

"Mil gritos tiene la noche" (1982)

"Pieces" on itaalia slasheritest üks verisemaid, jõhkramaid ja otsekohesemaid. Tavaliselt käib itaallaste puhul verega kaasas ka põnevus ja müstilisus nagu giallodele ikka omane, aga "Pieces" on vägagi straightforward hakkimine, mida võiks omistada pigem ameeriklastele. Kuid just oma brutaalsuse tõttu ongi "Pieces" aastate jooksul kultusfilmi staatuse välja teeninud ja paljude mäludesse jäädvustunud.

Sisu saab kokku võtta ühe lihtlausega: keegi tapab ülikoolilinnakus inimesi. Tegu on idee järgi muidugi müsteeriumiga ning who-duniti moment püsib edukalt filmi lõpuni, kuid põhiliselt on rõhku pandud ikkagi pigem inimeste erinevatel viisidel tapmisele kui nutika ja süžeepööretega täidetud sisu üles ehitamisele. Dialoog, nii palju, kui teda üldse on, on täiesti kohutav ega sarnane mitte mingil määral reaalsete inimeste sõnakasutuse ega vestlustega. Üheks stsenaristiks oli erootikafilmide lavastamisega tuntuks saanud Joe D'Amato, kes oli ilmselgelt harjunud tootma teistsuguseid teoseid, ning seega võib ilmselt ühe kivi tema kapsaaeda visata.

Selle filmi ebarealistlikkusel ei ole piire. Vaatajat sunnitakse julmalt uskuma, et isegi peale viie õpilase jõhkrat tükeldamist jätkub elu linnakus täiesti tavapäraselt ning meedia ega lapsevanemad ei hakka midagi kahtlustama. Küllap oli kõigil filmiga seotud isikutel lõpptulemusest täiesti ükskõik ning just seetõttu ongi meil praegu vaatamiseks selline imeteos nagu "Pieces". Filmi tagline on "Pieces... It's exactly what you think it is!" ja see on kusjuures päris tabavalt täpne, kuna nii head pealkirja ja sisu kooskõla pole sugugi paljudel filmidel.

Ma ei ütleks, et tegu on otseselt "nii halb, et hea" sorti filmiga, kuna selle suurimaks võluks on ikkagi gore ja räiged surmastseenid, mis on teostatud vägagi hästi ning on kohati reaalselt šokeerivad. Sisu on tõepoolest alla igasugust arvestust, kuid see ei aita iseenesest sugugi filmi nauditavusele kaasa. Pigem jääb kogu veretu osa lihtsalt tagaplaanile ja aitab slasheri-faktoril suurema leegiga särada.

"Dracula 3D" (2012)

Kui te tahate teada, kuidas ühe filmiga terve 40 aasta pikkune karjäär põhja lasta, on "Dracula 3D" vaatamiseks kõige õigem valik. Kui soovite näha traditsioonilisest vampiiriloost naeruväärset töötlust, siis ilmselt sobib teile "Dracula 3000", kuid "Dracula 3D" pole samuti paha variant. Kui teil on huvi selle vastu, kui halb võib visuaalselt välja näha seitse miljonit dollarit maksnud kogenud professionaalide poolt filmitud linateos, on "Dracula 3D" sellele küsimusele vastamiseks lausa perfektne.

2014. aastal ei vaja enam keegi "Dracula" juures mingit sisututvustust. Samuti ei olnud sellist vajadust kaks aastat tagasi. Bram Stokeri esialgse romaani ilmumisest on möödas juba peaaegu 120 aastat ning enamvähem samast ajast alates on seda vampiiri igas erinevas vormingus kinolinale toodud. Ometi ei arva filmitööstus, et vaatajatel temast veel küllalt oleks ja nii on isegi Euroopa tuntuim õudukameister Dario Argento otsustanud vanale loole uue kuue anda. Praeguseks juba pensionieas mehel on ennegi halbu ideid olnud, kuid see on kahtlemata neist kõige hullem...

Juba algustiitrid näitavad, et ees ootab puhtavereline B-film. Vaid mõne sekundi järgi on ilmselge, et Argento kunagine andekus ja imeline stiilitaju on täielikult kadunud. On täiesti mõistetamatu, kuidas mees, kes kunagi lavastas "Profondo rosso" ja "Suspiria" nimelised meistriteosed, midagi niivõrd koledat ja amatöörlikku teha võiks. Argentol pole kaitseks pugeda mitte kellegi teise eksimuste taha, sest isegi operaatorina töötab sama mees, kes kunagiste hittide puhul, nii et ammune režii-geenius on tõepoolest lihtsalt oma touch'i kaotanud.

Kõige rohkem häirib mind see, et Argento üldse arvas, et tal on "Dracula" loole midagi juurde anda. "Nosferatu" tehti suurepäraselt ära juba 1922. aastal ning täiustati veel mõned aastad hiljem Tod Browningu poolt. 1992. aastal lavastas oma versiooni Francis "Godfather" Coppola, nii et kelleks peab ennast Argento, kui tuleb kaks kümnendit hiljem omakorda eelmisi üle tegema? Me oleme juba ammu ületanud "Draculate" hulga mõistlikkuspiiri.

Kui nüüd lõpuks ka filmi juurde jõuda, siis pole tegu sugugi kõige halvema teosega, mida ma oma elu jooksul näinud olen. Kuna enamik ajast kulub vaatajal Argento annete täieliku kadumise aktsepteerimiseks, jääb filmile endale keskendumine vähemalt esimesel pooltunnil teisejärguliseks. Kokku on toodud mitmed talendikad ja nimekad näitlejad, kuid lõpptulemus näeb ikkagi välja kui mõni koolinäidend. Eriefektid on samal tasemel sajandi alguses välja antud arvutimängudes nähtutega ning kõik muu lihtsalt niivõrd tobe, et andeka montaaži korral võiks filmi esitleda kui igasugu monster movie'de paroodiat. Märgin ära, et mängu tuuakse ka hiiglaslik ritsikas, nii et ei jää tõesti üle muud, kui arvata, et Argento peab oma filmide vaatajaid idiootideks. Või on ta ise seniilseks jäänud...

Ma ei saa garanteerida, et täis peaga poleks "Dracula 3D" just perfektne ühisvaatamismaterjal. Igal teisel juhul võib seda vast küllaltki rahuliku südamega vältida.

"La casa sperduta nel parco" (1980)

"The House on the Edge of the Park" on Itaalia õudusmaestro Ruggero Deodato haige mõistuse järjekordne vili, mis minu jaoks ületab pikalt sama lavastaja märksa tuntuma "Cannibal Holocausti". Mõlemad on küll filmid exploitationi eri nurkadest ning võrdlus pole sugugi lihtne, aga minu jaoks määrab lemmiku ära fakt, et kannibalirünnak on tavavaatajale palju kaugem ja ebareaalsem nähtus kui vägistamiskalduvusega maniakid.

Kurikaelu kehastavad meisterpahalased David Hess, kellest paar nädalat tagasi sain rääkida "The Last House on the Leftiga" seoses, ning Giovanni Lombardo Radice, kes on oma fännibaasi kogunud peamiselt kannibalikates ja härra Fulci filmides osalemisega. Mõlemad tulevad rollidega oodatult hästi toime: tegu on sedasorti hullumeelsete dream teamiga.

Filmi tegevus algaks justkui mõnes teises universumis: kuigi ma pole kaheksakümnendatel elanud, on mul raske uskuda, et sel ajal inimesed koos viis minutit varem kohatud automehaanikutega pidudel käisid. Lõputwist muudab alguses toimunu küll arusaadavamaks, aga ebausutavaks jääb see ikkagi. Edasiselt läheb film aina paremaks ning võtab osaliselt home invasioni kuju, sarnanemata sealjuures kordagi ühelegi teisele sama žanri teosele. Deodato võib olla küll hullumeelne, kuid vaieldamatult on tal olemas oma kindel visioon, mille ta ka suurepäraselt ellu viib. Nagu juba "Cannibal Holocaustiga" tõestatud: vaataja šokeerimine tuleb mehel hästi välja ning seda oskust kasutab ta ilusti ka pargiäärse maja hirmsaks muutmiseks.

Mõned aastad tagasi levisid kuuldused "The House on the Edge of the Parki" teise osa kohta, kuid need summutas kiiresti uudis David Hessi enneaegse surma kohta. Deodato ja Radice kirjutasid valmis ka stsenaariumi, aga on väheusutav, et järg ilma Hessita kunagi ilmavalgust näeb.

"Il paese del sesso selvaggio" (1972)

Maailma esimeseks kannibalifilmiks kutsutud "Il paese del sesso selvaggio" ei ole sugugi nii šokeeriv ega verine, nagu tema tiitli järgi eeldada võiks. Võib lausa öelda, et korralikku gore'i ja piinastseene ootavale õudusfännile mõjub see paraja altvedamisena. Aga omad võlud on sel filmil ikkagi.

Inglise loodusfotograaf John pussitab poksimatšil suvalist pilusilma ning teeb seda, mida igaüks meist sellises olukorras teeks - põgeneb Tai vihmametsadesse. Seal võetakse ta vangi põliselanike poolt, kes millegipärast näevad välja nagu lõunaameeriklased, aga ma olen kindel, et sellele on kellelgi mõni hea põhjendus. Algus kõlab küll nagu traditsiooniliselt deodatolik kannibali-exploitation, kuid just sellest punktist alates lähebki film täiesti ootamatus suunas, muutudes õudus- ja seiklusfilmi elementidega romantiliseks draamaks, et mitte öelda softcore pornoks. Võluv naispeaosaline Me Me Lai on praktiliselt terve filmi vältel alasti ja kuigi teda käsitletakse tõesti lihatükina, ei saa tema ilu mitte kuidagi pahaks panna. Mingil määral muudab paljastus olukorda isegi realistlikumaks, kuna vaevalt vihmametsade metsikud hõimurahvad ennast eriti katma vaevuksid.

Kuigi harvad loomapiinamise ja muu jõhkrusega seotud stseenid tuletavad vaatajale ikka aeg-ajalt meelde, et tegu peaks idee järgi kannibalifilmiga olema, on palju huvitavam jälgida peategelase Johni arengut läbi erinevate situatsioonide ja katsumuste. Häirivast ja ebaloomulikult blondi peaga britist saab filmi vältel tõeliselt sümpaatne tegelane, kelle eneseleidmise ja südametunnistuse kasvamise vaatamine mõjub üle ootuste kaasahaaravalt. Teisi karaktereid ei jõutud küll piisavalt arendada, et ma nende saatusest hoolima oleksin hakanud, kuid ka ainult üks tegelane, kelle hingeelu vaataja tunneb, on kannibalifilmi kohta võrdlemisi suur saavutus.

Kogu üritus mõjub ilmselt oluliselt tugevamini, kui inimene teab, millist filmi ta vaatama hakkab. Mina ootasin traditsioonilist kannibalikat, nagu postrid ja kõik muu (sh Umberto Lenzi nimi projekti juures) eeldas, ning seetõttu pidin ka pettuma. Kui tahta kannibale näha, siis neid võib otsida "Cannibal feroxist" ja "Ultimo mondo cannibalest", aga "Il paese del sesso selvaggio" tasub valikust välja jätta. Korralik film sellegipoolest.

"Paura nella città dei morti viventi" (1980)

Kuna "Zombi 2" mulle niivõrd meeldis, siis otsustasin kogu Fulci surnute triloogia ette võtta. "Elavate surnute linn" ongi selle esimene osa. Ja vaatamist kohe kindlasti kahetsema ei pea.

Polnud küll päris "Zombi 2", aga siiski üpris lähedal. Verepisarate koht oli väga räme ja sellele järgnenud uues "Evil Deadis" spoofitud sisikonna välja oksendamise stseen ajas samuti öökima. Arvestades, et seda oli päris raske isegi 2013. aastal vaadata, siis ei oskagi ette kujutada, mida inimesed üle 30 aasta tagasi seda nähes tundsid. Igal juhul olen päris kindel, et keegi ikka on aja jooksul seda vaadates oksendanud.



Üsna märkimisväärne oli ka puuriga noore Giovanni Lombardo Radice'i pea läbistamine. See polnudki eriti rõve, aga lihtsalt kinokunstiliselt hästi tehtud stseen, mis on jällegi üks tõestustest, et ilma CGI-ta saab samuti vägagi korralikke efekte teha. Seegi stseen on Youtube'is ilusti üleval:

Üsna tihti juhtub olema nii, et kui film on verine ja jõhker, siis puudub selline õige creepy atmosfäär, aga siin olid mõlemad väga ilusti esindatud. Fulci vist tulebki sellega hästi toime, "Zombi 2" kohta kehtib see samuti.

"Zombi 2" (1979)

"Zombi 2" on Itaalia gore-kuninga Lucio Fulci mitteametlik järg zombi-isa Romero lavastatud "Dawn of the Deadile". Mitte, et sel filmil eriti palju "Surnute koidikuga" ühist oleks, aga zombikaid võib ju omavahel võrrelda küll ja mulle meeldis "Zombi 2" ikkagi rohkem. Zombid on ohtlikud, nad näevad kuradi ägedad välja ning mis kõige tähtsam – nad ei kuku nii lihtsalt pikali.

Juba ainuüksi veealuse stseeni ja zombi vs. hai võitluse pärast peaks seda vaatama, sellist asja kuskil mujal näha ei saa. Õudusfilme veidi vähem vaadanud tegelastele peaks see film tänapäevalgi ülimalt hirmus tunduma – on täiesti arusaadav, miks kinoseanssidele oksekotid kaasa anti.



Soundtrack on ülimalt meeldejääv – mitte küll tingimata õudne, aga kuidagi kriipiv ja perfektselt filmi stiiliga haakuv. Kuna "Zombi 2" (v.a algus- ja lõpustseen) valmis tegelikult "Dawniga" umbes samal ajal, siis mingeid märke Romero kopeerimisest pole ja Fulcil on ikkagi omaenda stiil.

Näitlejad ei olnud just kõige veenvamad, aga tulid üldiselt täitsa normaalselt toime. Naised olid päris armsad.

Üks ilusamaid zombipostreid üldse:

Lõpp oli super, lootsingi midagi sellist. Läks väga ilusti "Dawn of the Deadiga" kokku.