reede, 26. detsember 2014

"La bête" (1975)

Just sel hetkel, kui tekib jälle kujutelm, et olen näinud kõike, mida filmimaailm pakkuda suudab, satub mulle taaskord ette midagi täiesti erakordset. "The Beast" ei sarnane mitte millegagi, mida mu silmad varem on näha saanud. Tinglikult võib teda nimetada pornofilmiks, kuid ta on vormistatud niiviisi, et erootilisuse varjavad kunstilisus ja kohatine hullumeelsus, nii et "La bête" jääb kahtlemata meelde hoopis millegi muu kui lihtlabase pornokana.


Filmi sisust midagi aru saada või seda veel kirja panna on küllaltki keeruline, kuna see teos pole üles ehitatud sugugi plotile – pigem mõjub sisu tagataustana, mida on vaja täpselt nii palju, et sündmustik kuidagi edasi liiguks, aga mitte grammikestki rohkem. Sarnase võtte kasutamise poolest on tuntud ka näiteks Argento ja Fulci, kuid nende stiil on liialt erinev, et sügavamaid paralleele luua. Siiski pole "La bête" taoline porno, kus tegelaste ainsaks motivatsiooniks ja vajaduseks on järgmise seksistseenini jõuda, sellega filmi kestust 20 minuti jagu pikendada ja siis jälle edasi minna. Tugevalt on tööd tehtud atmosfääri loomisega ning üksildane metsaäärne häärber mõjub sündmuskohana tõepoolest salapäraselt ja tekitab vajalikul määral pinget, et vaataja huvi üleval hoida.

Poola päritolu režissöör Walerian Borowczyk on hariduse saanud maalikunstnikuna, kes rajas oma tee lavastajakarjäärini postrite kujundamise ja animatsioonide tegemisega, nii et pole suur ime, et ka tema filmides kunstiline külg nõnda tähtsat rolli mängib.

"La bête" ei ole sugugi nii süütu ja artistlik filmike, nagu ma teda seni kirjeldanud olen. Ma ei tahaks midagi reeta, kuna üllatusmoment on ilma eelneva haibita märksa suurem, kuid tasub ilmselt ette hoiatada, et film kasutab oma porno-staatust ära ennenägematult julgel viisil ning suudab sellega parajalt šokeerida. Nähtu võib olla nii hullumeelselt naljakas kui ka jultunult solvav, nii et vaatamisele tuleb kindlasti läheneda ettevaatusega.

Hinne: 8/10 – puhtalt selle eest, et tegu on niivõrd ainulaadse teosega.

pühapäev, 21. detsember 2014

"Mil gritos tiene la noche" (1982)

"Pieces" on itaalia slasheritest üks verisemaid, jõhkramaid ja otsekohesemaid. Tavaliselt käib itaallaste puhul verega kaasas ka põnevus ja müstilisus nagu giallodele ikka omane, aga "Pieces" on vägagi straightforward hakkimine, mida võiks omistada pigem ameeriklastele. Kuid just oma brutaalsuse tõttu ongi "Pieces" aastate jooksul kultusfilmi staatuse välja teeninud ja paljude mäludesse jäädvustunud.

Sisu saab kokku võtta ühe lihtlausega: keegi tapab ülikoolilinnakus inimesi. Tegu on idee järgi muidugi müsteeriumiga ning who-duniti moment püsib edukalt filmi lõpuni, kuid põhiliselt on rõhku pandud ikkagi pigem inimeste erinevatel viisidel tapmisele kui nutika ja süžeepööretega täidetud sisu üles ehitamisele. Dialoog, nii palju, kui teda üldse on, on täiesti kohutav ega sarnane mitte mingil määral reaalsete inimeste sõnakasutuse ega vestlustega. Üheks stsenaristiks oli erootikafilmide lavastamisega tuntuks saanud Joe D'Amato, kes oli ilmselgelt harjunud tootma teistsuguseid teoseid, ning seega võib ilmselt ühe kivi tema kapsaaeda visata.


Selle filmi ebarealistlikkusel ei ole piire. Vaatajat sunnitakse julmalt uskuma, et isegi peale viie õpilase jõhkrat tükeldamist jätkub elu linnakus täiesti tavapäraselt ning meedia ega lapsevanemad ei hakka midagi kahtlustama. Küllap oli kõigil filmiga seotud isikutel lõpptulemusest täiesti ükskõik ning just seetõttu ongi meil praegu vaatamiseks selline imeteos nagu "Pieces". Filmi tagline on "Pieces... It's exactly what you think it is!" ja see on kusjuures päris tabavalt täpne, kuna nii head pealkirja ja sisu kooskõla pole sugugi paljudel filmidel.

Ma ei ütleks, et tegu on otseselt "nii halb, et hea" sorti filmiga, kuna selle suurimaks võluks on ikkagi gore ja räiged surmastseenid, mis on teostatud vägagi hästi ning on kohati reaalselt šokeerivad. Sisu on tõepoolest alla igasugust arvestust, kuid see ei aita iseenesest sugugi filmi nauditavusele kaasa. Pigem jääb kogu veretu osa lihtsalt tagaplaanile ja aitab slasheri-faktoril suurema leegiga särada.

pühapäev, 7. detsember 2014

"Texas Chainsaw 3D" (2013)

"Texase mootorsaemõrvade" filmiseeria on niivõrd halvasti seotud ja üles ehitatud, et ma ei pane pahakski, kui keegi vaatamisega originaalist kaugemale pole jõudnud. "Texas Chainsaw 3D" on põhimõtteliselt frantsiisi 7. film, kuid tegelikult oleks õigem teda käsitleda rebootina, kuna ta läheb sisu poolest vastuollu nii varasemate järgede kui ka iseendaga.

Tegevustik algab täpselt sealt, kust Tobe Hooper 1974. aastal pooleli jättis: Leatherface on oma tapatöö lõpetanud ja Sally põgenema saanud. Sawyerite majapidamise ümber koguneb mässav linnarahvas, kes taluhoone jõhkralt maha põletab. Põlengust pääseb elusana vaid imik, kelle ümber sündmustik keerlema hakkabki.
Nüüdseks on mõrvadest möödunud pea 40 aastat ning samast lapsest on kasvanud 25-aastane Alexandra Daddario. Temani jõuab teade oma vanaema surma kohta ja peagi ongi tüdruk koos sõpradega Texases päranduseks saadud mõisa uudistamas. Aga juba vanarahvas ütles, et ei ole Texast ilma mootorsaeta ning kuri saatus (loe: Leatherface) püüab noored kinni ka 2013. aastal.

Esmalt tuleb tegijatele au anda, kuna nad on ilmselgelt üritanud originaalile uue külje alt läheneda ning sellele igal võimalikul moel austust avaldada. Nii on näiteks staatilise vanaisa rolli kutsutud tagasi John Dugan, kes originaali tegemise ajal alles kolmekümnendates oli ning keda seetõttu poolsurnu olekusse viimiseks kõvasti pahteldama pidi. Nüüd on Dugan loomulikult üle 70 aasta vana ning seega on tema roll ja vanus pisut sobivamas kooskõlas. Originaalseeriast on tagasi veel ka Gunnar Hansen (Leatherface), Marilyn Burns* (Sally) ja Bill Moseley (Chop-Top), kuid nad kõik on uutes rollides ja ekraanil vaid põgusalt.

Ma ei imestaks, kui mõni originaalfilmi fännidest uut 3D-osa vaadates minestaks või hingepõhjani pettunud oleks. Kuigi on öeldud, et tegu on esimese otsese järjega Tobe Hooperi klassikule, ei ole neil filmidel stiili poolest absoluutselt midagi ühist ning samade kriteeriumide järgi neid seetõttu hinnata ei tasuks. Originaali šokeerivusest ja realistlikkusest pole jälgegi ning film meenutab oma tunnetuse poolest pigem selle sajandi alguse noorteõudukaid nagu "House of Wax" ja "Wrong Turn".


"Texas Chainsaw" on kohati tobe ega kasuta kaugeltki oma täit potentsiaali, kuid juba ainuüksi samasse seeriasse on tehtud hulganisti halvemaid filme, nii et mina olen tulemusega pigem rahul. Kõige kindlamad kiidusõnad paneksin gore'i, Leatherface'i välimuse ja Alexandra Daddario avatud pluusi arvele. Tulemuseks on mitte just kõige tõsiseltvõetavam film, mis pakub piisavas koguses lõbu ja vägivalda, et minu meelt lahutada.

*Marilyn Burns suri tänavu augustis 65-aastasena.