"Lake Placid vs. Anaconda" (2015)

Lühidalt pärast seda, kui Wes Craven üheksakümnendate keskpaigas "Screami" abil õudusfilmid taas moodi tõi, hakati uuesti katsetama ka niinimetatud natural horrori tootmist. Tollal ilmunud "Anakonda" ja "Lake Placid" tegid kinodes korralikult kassat, teenides oma eelarve vastavalt kolme- ja kahekordselt tagasi, ehkki kriitikuid neid filme kunagi armastanud ei ole. Edukate õudukate puhul on meeletu järgede väntamine tundunud alati loogiline, kuid nende kahe frantsiisiga on hoopis huvitavamad lood.

"Anakonda" järjelugu, mis nägi ilmavalgust seitse aastat pärast originaalfilmi, lasti omal ajal isegi kinodesse, kus ta tegi jällegi pea kolmekordse eelarve jagu kassat. "Lake Placid" kanti aga kohe maha ning kõik tema järjed on toodetud otse telesse. Tänaseks on kummaski seerias viis filmi (lugedes uusimat osa mõlema järjeks, mitte spin-off'iks) ja jõutud on Syfy odav-väljalasete hulka.

Niisiis jõuamegi "Lake Placid vs. Anaconda" juurde. Tegu on ilmselgelt halva filmiga, see on kindel juba enne vaatama asumist. Lootust annab vaid tõsiasi, et iga "Lake Placid" on senimaani olnud vähemalt mõnes mõttes lõbus või nauditav, ja on küllalt märgatav, et seekordne film on palju rohkem "Lake Placid 5" anakondadega kui vastupidi. Tagasi on toodud Yancy Butler, kelle kehastatud Reba (kahest eelnevast "Lake Placidi" osast) on nüüdseks igasuguse teravuse kaotanud ning mõjub oma kõrivähi-häälega pigem tüütult. Naaseb ka horror-maestro Robert Englund, kuid tema roll on surmavalt igav ja vanahärra paistab lihtsalt väsinud olevat. Pole kahtlust, et tema jaoks pole sellised filmid midagi rohkemat kui palgatšekk, sest tegelikult on Englund siiani enamaks võimeline.

Ainuke, kes sel korral vähegi positiivsemalt meelde jääb, on šerifi totakat abilist Fergusoni kehastanud Oliver Walker. Näitlejana ta ilmselt suurem asi pole, aga igatahes pani teda ümbritsev koomika mu korduvalt muhelema. Dewey (David Arquette) "Screami" filmidest on stsenaristidel selgelt meeles mõlkunud.

Nagu sellistes filmides ikka kombeks, on kohal ka grupp teismelisi ‒ kari naiivseid tüdrukuid, kes mingisse tobeda nimega sorority'sse pääseda loodavad. Olen viimaste aastate jooksul näinud tohutus koguses rumalaid õudukaid, aga julgen päris ausalt pakkuda, et "Lake Placid vs. Anaconda" varustab meid tegelastega, kes filmiajaloo lollimate hulka kuuluvad. Siinsed tüdrukud ei tee mitte lihtsalt halbu otsuseid ega käitu idiootselt, vaid on sajaprotsendiliselt debiilikud. Neile kirjutatud dialoog on niivõrd kohutav ja kaugel reaalsusest, et tekib küsimus, kas stsenaristid soovisidki vaatajat neid kõiki vihkama panna või kukkus neil töö lihtsalt kehvasti välja. Võib-olla on näitlejaandega tüdrukud tänaseks aru saanud, et Syfy toodetud krokodilli-anakonda-filmis osalemine ei ole just kõige nutikam karjäärivalik, eriti kui see eeldab osalist või täielikku alastiolekut...

Lõpuks töötavad olematu arendusega karakterid mõnes mõttes isegi terviku kasuks, kuna nii ebainimlike tegelaste kiiret surmamist vaadata on puhas nauding. See on antud filmi juures ühtlasi pea ainuke lunastav element.

Mida on vaatajal õigus sellise pealkirjaga filmilt oodata?

Esmalt tundub loogiline, et meile näidataks küllaga krokodillide ja anakondade võitlusi. Kahjuks pole filmis mitte ühtegi stseeni, mida tõsimeeli eelnimetatud elukate duelliks kutsuda saaks. Anakonda satub krokodilliga kokku küll, aga see vastasseis leiab lõpplahenduse kiiremini kui Mel Gibsoni ja Sly oma "Palgasõdurites". Enamiku ajast on anakondad üldse pildist väljas ja tapatöö eest hoolitsevad krokodillid, kinnitades veelkord arusaama, et tegu on pigem "Lake Placidi" filmi kui millegi muuga.

Tõenäoliselt oleks lubatud loota ka enamvähem aktsepteeritavaid eriefekte, aga neid siinkohal kahjuks pakkuda ei ole ‒ näib, et CGI läheb selle seeria puhul küll iga korraga aina halvemaks. Anakondad näevad nüüdseks välja umbes nagu kunagised Windows 95 screensaver'id.

Kui oodata värvikaid ja loomingulisi surmastseene, siis otseselt pettuma ei pea, kuna tegelasi satub krokodillide lõugade vahele nagu murdu. Iseasi on muidugi see, kui realistlikult need teostatud on, sest nagu juba eelpool mainitud, on elukate tehniline teostus pehmelt öeldes kohutav.

Lõpuks võiks oodata ju ka lõbusat filmielamust, aga seda "Lake Placid vs. Anaconda" kahjuks pakkuda ei suuda. See on väsinud ja vaimuvaene lisandus seeriatesse, mis kumbki juba ammu lõppenud peaks olema. Vaadata tasub seda ainult siis, kui ülejäänud frantsiis nähtud, ja selgi juhul vaid "et kõik nähtud oleks" põhimõtte pärast. Ei soovita.

"Sharknado 3: Oh Hell No!" (2015)

Mõni aasta tagasi ei oleks seda ilmselt keegi osanud ennustada, aga sõnulseletamatult tobe "Sharknado" filmiseeria on nüüdseks jõudnud triloogia staatusesse. Syfy ja The Asylum on varemgi mitmetele frantsiisidele aluse pannud, kuid siiani on neid saatnud edu olnud küllalt tagasihoidlik. "Sharknado" abil on asjalood aga muutunud ja loodud on interneti sensatsioon, mille populaarsusele veel lõppu ei paista.

"Sharknado" seeria on jabur olnud juba esimesest sissekandest saati ja just seetõttu ta säärase vastukaja ära teeninud ongi. Filmi, mis räägib tornaados lendavatest haidest, saaks väga vabalt teha ka lihtsalt halvasti, kuid "Sharknado" on loodud erilise oskuslikkusega, mis tagab hoopistükkis erakordselt lõbusa ja humoorika elamuse. Nii ongi iga järgneva osaga aina pöörasemaks mindud ning nüüd on jõutud täielikku kaosesse, kust ei puudu ka kosmoselaevad ja David Hasselhoff.

"Sharknado 3", mis kannab sobilikku alapealkirja "Oh Hell No", jätab kõrvale eelmiste osade struktuuri (või üleüldse igasuguse filmidele omase loogilise ülesehituse) ning alustab juba esimestel hetkedel pöörase lammutamisega, mis kestab vahelduva eduga teose lõpuni, tehes vaid mõne antiklimaatilise pausi. On raske öelda, kas see töötab pigem filmi kasuks või kahjuks, kuna ühest küljest jätab see vähem aega kohutavale dialoogile ja näitlemisele, kuid teisalt paneb tempo ja pinge progresseeruvale tõusule selge põntsu. Igatahes muutub uue "Sharknado" tegevustik lõpuks päris segaseks ja iseenda ületrumpamine häirivalt intensiivseks, nii et kogu seda kremplit on küllalt keeruline jälgida. Teine osa suutis selles suhtes mõistlikku piiri pidada.

Minu üllatuseks on uues "Sharknados" kohati täiesti arvestatavat näitlemist... või siis vähemasti mõni hetk, mis võrdlemisi tõsiseltvõetavalt mõjub. Eriliselt hästi on välja kukkunud Fin'i (Ian Ziering) ja Gilberti (David Hasselhoff) viimane ühine stseen, mis oma relatiivselt imalast teostusest hoolimata täitsa südamlik on. Fännide lemmiku tiitli võtab kindlalt ära seksikas Cassie Scerbo, kelle kehastatud reformeeritud Nova tapjahaidele igati vääriline vastane on. Ziering sel korral eriti palju badass-momente ei saa.

Üleüldiselt ei ole "Sharknado 3" oma eelkäijatest eriti palju nõrgem, ehkki pisut kaootilisem ja stiihilisem ‒ seda enamjaolt negatiivses mõttes. Vähemasti ei ole debiilsete fantaasiate pealt sugugi kokku hoitud ja Thunder Levinil on ka selleks korraks nii mõnigi eepiline moment varuks. Isegi eriefektid on osaliselt paranenud, kuigi vastukaaluks on kohe pakkuda erakordselt amatöörlik kaameratöö. Igal juhul on Syfy saanud hakkama järjekordse õnnestumisega ja loonud ühe lõbusalt absurdse teose, mis "Sharknado" kultuuripärandi kinnistamisele kõvasti abiks on. Ei jää muud üle, kui järgmist suve ja neljandat osa oodata.

"American Burger" (2014)

Noored filmitegijad proovivad tihti olematu eelarve eest omaenda "halba õudukat" vändata. Sunnitult tobedad filmid on harva õnnestumised ning enamasti kukuvad nad välja lihtsalt kehvasti, aga "American Burger" on enamjaolt positiivne erand.

See üllatuslikult rootslaste toodetud teos räägib bussitäiest ameerika kooliõpilastest, kes on Euroopasse klassiekskursioonile tulnud. Aktsentide järgi võiks arvata, et tegevus toimub kuskil Rumeenia metsade vahel, aga film sellele oletusele kinnitust pakkuma ei vaevu. Juhuse tahtel satuvad reisilised burgeritehasesse, kus neile kiiresti selgeks saab, et sealne toodang on valmistatud inimlihast. Neid võtab vastu tehase ülevoolavalt ekstsentriline peakokk (kes välimuse poolest koledal kombel Mart Sanderit meenutab) koos oma kümnete maskeeritud käsilastega, kelle ülesanne on ameeriklased ilusti kinni püüda ja konveierile toimetada.

Sissejuhatusele kulutab film aega üsna napilt ning seda arusaadava põhjusega – näitlejad on üldiselt kohutavad ja stsenaariumgi pole tugevamate killast. Kiirelt minnakse lihtsama vastupanu teed ja asutakse tegelasi arutuil viisidel tapma ning tuleb tunnistada, et siinkohal on see olnud ka ainuõige otsus. Verevalamisega kergelt juba tagasi ei hoita ja ükski tegelane pole ohutsoonist väljas – igaüks võib suvalisel hetkel oma vägivaldse lõpu leida. See on tõenäoliselt ka ainus juhus filmiajaloos, mil täielikult arendamata tegelased loo ettearvamatu kulu kasuks mängivad.

Nagu arvatagi võib, on suur osa sellest jaburavõitu filmist rajatud koomika peale ning see pole just teose kõige edukam osa. Stsenaristid on kahtlemata kirglikud õudukafännid, aga enamasti tunduvad nad oma oskusi üle hindavat. Dialoog pole sugugi nii andekas või witty, kui ette nähtud, ja žanrisisesel huumoril jääb vajaka teravust. Siiski on hulganisti ka õnnestumisi ja vähemalt paar naerupahvakut peaks selle totra filmi seltsis garanteeritud olema.