Stephen King on jälle moes. Augustis kinolevisse paisatud "Tume torn" pidi teenitult rinda pistma nii kriitikute kui vaatajate pahameelega – eks ta üks hingetu käkk ka oli –, aga vaevalt keegi pärast Muschietti hiljutist triumfi, mil nimeks "It", enam eespool mainitud ebaõnnestumist mäletab. Rekordeid purustanud klounifilmi edust tiivustatuna on nüüd publiku ees järjekordne Kingi romaanil põhinev õuduslugu, Netflixi omatoodang "Gerald's Game".
"Geraldi mäng" põhineb 1992. aastal ilmunud Kingi põnevusromaanil, mis on seni kirjaniku nimekamate teoste varju jäänud – eesti keelde seda tänini tõlgitud pole. Selge on aga see, et filmi- ja eelkõige õudusfilmihuvilistele lähevad Kingi haigevõitu fantaasia viljad peale, nii et pole suur üllatus, et nüüd mehe tundmatuma loomingu kallale kiputakse.
"Gerald's Game" pole adaptatsiooniks tegelikult sugugi parim materjal. Teoorias on see lugu naisest, kes üksinda voodi külge aheldatuna oma elu eest võitlema peab, reaalsuses aga pilk surmasuus inimese alateadvusse. Palju on tegelaste sisekõnet, paranoiat ja nägemusi, mälestuste ja reaalsuse vahel pendeldamist, mis kõik raamatulehekülgedelt loetuna hoopis loomulikumana tunduks. Ekraaniteoses, mille lavastanud muide andekas õudusfilmirežissöör Mike Flanagan, puudub samal lool aga õige fookus ja stiil.
Seetõttu ongi "Gerald's Game" paras virvarr. Flanagan, kes sel kümnendil mitu silmapaistvat žanrifilmi on vändanud, tõestab siingi, et suudab meisterlikult õudu ja põnevust luua, kuid pikitult peategelase päikeseliste mälestuste ja absurdikomöödia valda tikkuvate nägemustega pole mehe talendil suuremat efekti. Tõsi küll, parematel hetkedel ei jää film sugugi alla lavastaja mullusele sissetungiõudukale "Hush". Just samasugust konkreetset fookust "Gerald's Game" vajanukski!
Niisiis võib puudujäägid osalt algmaterjali kaela ajada – no kuidas sa teed head ellujäämisõudukat, kui stsenaarium hoopis psühholoogilist draamat nõuab? Tulemuseks keskpärane "ei liha ega kala" põnevik, mil draamana absoluutselt põhjapanevust pole ning trillerina napi tegevustiku tõttu lihtsalt liialt põgusaks jääb. Filmi tõhusaim osa saabubki alles viimases vaatuses, mil kogu psühholoogiline jamps ära lõpetatakse ja reaalne tegevus pihta hakkab.
Ausalt ka – kui esimesed kümmekond minutit välja arvata, ei toimu teoses enne lõppvaatust mitte midagi, mis tegelikkuses sündmustiku kulgu muudaks. Mis pagana ellujäämispõnevik see on, kus peategelane voodis lamab, iseendaga räägib ja vanu aegu meenutab, selle asemel et elu eest võidelda? Mitte et too tegelane kuidagi rumal või saamatu oleks – Jessie, keda kehastab võrratu Carla Gugino, on igati sümpaatne kuju –, vaid sündmustik eeldabki lihtsakoelist lahendust, milleni lõpuks ka jõutakse. Kahjuks eelneb nimetatud lahendusele tunni jagu mõttetut heietamist, mis vaatajat ega tegelasi sugugi targemaks ei tee. Seep see Stephen Kingi eripära õigupoolest ongi, kuigi raamatulehtedelt on säärane heietamine hulga vastuvõetavam.
"Geraldi mängu" ebaõnnestumiseks nimetada oleks aga liialdus. Igati väärikalt ja professionaalselt vändatud tükk, ehkki eelarveliste piirangute tõttu selgelt primitiivsem kui paljud omasugused (mitte et ellujäämis- või sissetungipõnevikud kunagi hiigeleelarvet vajanud oleks, vormiltki ju vähenõudlik žanr). Pigem on alt mindud algmaterjali valikuga – Flanagan oleks võinud vabalt Kingi romaani aluseks võtta ja selle põhjal ägeda trilleri vändata, üks-ühele adaptatsioon pole alati sugugi parim valik.
Parajalt eriilmeline ja meeldejääv tükk on ta sellegipoolest – lihtne vaatamine pealekauba, ehkki sisulisest küljest suhteliselt mõttetu. Vähemasti huumor toimib kenasti ja peategelast kimbutavate nägemuste arengut on huvitav jälgida.
