"The Last House on the Left" (1972)

Täna 42 aastat tagasi nägi Ameerikas ilmavalgust praeguseks ühe kuulsaima õudusfilmilavastaja Wes Craveni šokeeriv debüüt "Viimane maja vasakul". Olgugi, et möödunud on juba peaaegu pool sajandit, pole selle filmi mõju kuhugi kadunud ning nõrvanärvilistel tasub vaatamisest endiselt eemale hoida.

Film räägib kahest sõbrannast, kes satuvad kontserdile minnes kanepit ostes kahe vanglast põgenenud maniaki ja nende kaaslaste küüsi. Tüdrukuid vägistatakse, pekstakse, pussitatakse...

Sarnaselt kaks aastat hiljem linastunud hulganisti tuntumale Hooperi "Texase mootorsaemõrvadele" pole Craven filmis sugugi vere ega visuaalse jõhkrusega liialdanud. Ei saa just öelda, et oleks end ka tagasi hoitud, aga arvestades, kui palju probleeme on selle filmi keelamise ja tsenseerimisega olnud, on tegu ikka üsnagi tagasihoidliku teosega. Enamik vägivalda on off-screen ja vägistamist näidatakse võrreldes näiteks 2010. aasta "I Spit on Your Grave'iga" ainult põgusalt.

Psühholoogilise horrorini on veel pikk maa minna, kuid arutuks verevalamiseks ma Craveni debüüti ka ei tembeldaks. Pigem on see küllalt põhjalikult läbi mõeldud, et mitte öelda lausa geniaalne: põhimõtteliselt mitte millegagi on loodud vägagi efektne õhustik. Tegu on ühega neist juhustest, mil väike eelarve mängib tegijate kasuks. Nõrgavõitu pildi- ja helikvaliteet muudab filmi sisu hoopis realistlikumaks ning metsastseenid tekitavad kohati lausa snuff filmi tunde. Häiriva atmosfääri loomiseks aitab suurepäraselt kaasa ka sündmustega kontrastselt rõõmsameelne kantrimuusika, mis jätab toimuvast veelgi räigema mulje. Sarnast võtet on kasutatud ka "Cannibal Holocausti" juures.*

Üldiselt arvan, et lavastajadebüüdi kohta on tegu täitsa korraliku sooritusega ning Craveni filmograafias on sel filmil kindlasti väga tähtis koht. "Screami" seeria ja "Elm Streeti luupainaja" on hoopis teisest klassist teosed ja nendega võrrelda ei tasu, aga odava exploitationina töötab "Viimane maja vasakul" ka täna vaadates suurepäraselt. Filmi viimases vaatuses on kahtlemata mõned madalhetked, kuid peaaegu perfektselt lavastatud esimene pool teeb selle rohkemgi kui tasa. Väärt vaatamine.

* "The Last House on the Lefti" soundtrackil esineb Krugi tegelaskuju mänginud David Hess, kes oli muuseas "Cannibal Holocausti" lavastanud Ruggero Deodato hea sõber.

"Il paese del sesso selvaggio" (1972)

Maailma esimeseks kannibalifilmiks kutsutud "Il paese del sesso selvaggio" ei ole sugugi nii šokeeriv ega verine, nagu tema tiitli järgi eeldada võiks. Võib lausa öelda, et korralikku gore'i ja piinastseene ootavale õudusfännile mõjub see paraja altvedamisena. Aga omad võlud on sel filmil ikkagi.

Inglise loodusfotograaf John pussitab poksimatšil suvalist pilusilma ning teeb seda, mida igaüks meist sellises olukorras teeks - põgeneb Tai vihmametsadesse. Seal võetakse ta vangi põliselanike poolt, kes millegipärast näevad välja nagu lõunaameeriklased, aga ma olen kindel, et sellele on kellelgi mõni hea põhjendus. Algus kõlab küll nagu traditsiooniliselt deodatolik kannibali-exploitation, kuid just sellest punktist alates lähebki film täiesti ootamatus suunas, muutudes õudus- ja seiklusfilmi elementidega romantiliseks draamaks, et mitte öelda softcore pornoks. Võluv naispeaosaline Me Me Lai on praktiliselt terve filmi vältel alasti ja kuigi teda käsitletakse tõesti lihatükina, ei saa tema ilu mitte kuidagi pahaks panna. Mingil määral muudab paljastus olukorda isegi realistlikumaks, kuna vaevalt vihmametsade metsikud hõimurahvad ennast eriti katma vaevuksid.

Kuigi harvad loomapiinamise ja muu jõhkrusega seotud stseenid tuletavad vaatajale ikka aeg-ajalt meelde, et tegu peaks idee järgi kannibalifilmiga olema, on palju huvitavam jälgida peategelase Johni arengut läbi erinevate situatsioonide ja katsumuste. Häirivast ja ebaloomulikult blondi peaga britist saab filmi vältel tõeliselt sümpaatne tegelane, kelle eneseleidmise ja südametunnistuse kasvamise vaatamine mõjub üle ootuste kaasahaaravalt. Teisi karaktereid ei jõutud küll piisavalt arendada, et ma nende saatusest hoolima oleksin hakanud, kuid ka ainult üks tegelane, kelle hingeelu vaataja tunneb, on kannibalifilmi kohta võrdlemisi suur saavutus.

Kogu üritus mõjub ilmselt oluliselt tugevamini, kui inimene teab, millist filmi ta vaatama hakkab. Mina ootasin traditsioonilist kannibalikat, nagu postrid ja kõik muu (sh Umberto Lenzi nimi projekti juures) eeldas, ning seetõttu pidin ka pettuma. Kui tahta kannibale näha, siis neid võib otsida "Cannibal feroxist" ja "Ultimo mondo cannibalest", aga "Il paese del sesso selvaggio" tasub valikust välja jätta. Korralik film sellegipoolest.