"Gatto nero" (1981)

Kes on näinud ühte Lucio Fulci filmi, on mingil määral näinud neid kõiki. Sel mehel, keda hellitavalt godfather of gore'iks võib nimetada, on tohutult isikupärane stiil ja kindlaks kujunenud režii, mille järgi iga Fulci teose une pealt ära tunda võib. "Gatto nero" ei ole selles mõttes mitte mingi erand, olgugi et seekord ei kuulu kompotti Fabio Frizzi muusika, mis näiteks "Zombi 2" ja "City of the Living Deadi" atmosfääri loomise juures tähtsat rolli mängis. Selle asemele on leitud äärmiselt ebaitaallaslik, kuid siiski säärase klassikalise õudusloo taustale suurepäraselt istuv heliriba, mis esimesena Hitchcocki "Psühho" meelele toob (ning seda ainult positiivses mõttes). Vähem on ka räiget vägivalda, kuigi päris veretu "Gatto nero" mõistagi pole. Õhustiku poolest on see teos aga puhas Fulci ja sisuline osa on kaalutletult tagaplaanile jäetud, nagu vanameistril ikka kombeks. Signatuurseid silmavõtteid on siin lugematult – tõenäoliselt on tegu Fulci sellealase rekordiga.

Kui sisust rääkida, on "The Black Cat" täpselt selline film, nagu taolise pealkirja järgi eeldada võikski. Põhimõtteliselt räägib see mustast kassist, kes on kurjast vaimust vaevatud (see on vaieldav) ja tapab erinevatel viisidel inimesi. Õnneks on Fulci omanäoline režii piisavalt tugev, et film võrdlemisi tõsiseltvõetavaks ja põnevaks muuta. Atmosfääri loomisel näitab ta järjekordselt tõelist meistriklassi ning jätab sellega varju fakti, et stsenaariumile on häbiväärselt vähe tähelepanu pööratud. Iga teise lavastaja käes oleks selline lugu täiesti naeruväärne, kuid Fulci on varemgi tõestanud, et suudab kõige iseloomutumagi script'i oma režiiga elama panna ning see kehtib kindla peale selgi korral.

Fulci repertuaarist võib kahtlemata leida ka hulganisti paremaid filme, aga tema ande ja peamiste võtete demonstreerimiseks sobib "The Black Cat" kenasti. Tema fännidele on see peaaegu et kohustuslik vaatamine, ülejäänutel tasuks esmalt "City of the Living Deadiga" jõudu proovida.

"Un gatto nel cervello" (1990)

Lucio Fulci kuulub ilma igasuguse kahtluseta minu lemmikute õudusfilmilavastajate sekka. Ta on koos Argentoga üks andekamaid sisutühjade filmide režissööre – tema filmide võlu seisneb pigem ohtras gore’is ja visuaalses artistlikkuses kui kompleksses süžees. "Cat in the Brain" on tehtud Fulci karjääri lõpuaastatel ning stiili poolest ei saaks teda sugugi ühte patta panna mehe tuntumate teostega. Kui näiteks kultusklassika "Zombi 2" on tunnetuslikult rusuv ja raske, siis antud film kuulub otsapidi komöödia valda ning absurdsust kasutatakse sedapuhku pigem naerutamiseks kui šokeerimiseks.

"Cat in the Braini" vaatamine peaks pakkuma Fulci fännidele küllaltki sarnast elamust nagu Adam Greeni omadele "Digging Up the Marrow" nägemine: kumbki neist on tugevalt meta film, milles mõlemad mainitud lavastajad iseennast kehastavad. Fulci mängib siiski pigem omanimelist karakterit kui iseennast, ehkki ei saa kindlalt väita, et tema tegelast painanud nägemused ja raskused meest ka reaalses elus ei kimbutanud. Film annab seega vaatajale mõtisklemiseks hea psühholoogilise küsimuse: kas pidev vägivaldsete ja rõvedate stseenide lavastamine võib režissöörile endalegi halvasti mõjuda?

Ühel hetkel tundubki, et film on vaid ülepingutatult veriste surmastseenide järjestikune rada, ja Fulci puhul vaevalt keegi seda pahaks paneb, kuna mees teeb neid tõelise oskuslikkusega. Osa gore’i on lõigatud kokku vanameistri varasematest filmidest, kuid siiski mitte tema kuulsamatest teostest, vaid pigem mõnest maha tehtud tundmatust B-filmist (või isegi C?), mida Fulci usinalt 1980. aastate lõpul väntas. Nii et "Cat in the Brain" on ka selles osas võit – võikad stseenid saab nähtud, aga halbu filme vaatama ei pea.

Filmi jõhkruse tipphetkeks on kahtlemata Fulci verine nägemus Hitchcocki "Psühho" kurikuulsast duši-stseenist:

"Cat in the Brain" ei ole just väga hea film ja kohati jääb ta kahjuks täiesti kaootiliseks, aga oma võlud tal siiski on ning tobedate itaalia õudukate fännidele ta vähemalt mingis osas kindlasti meeldib. Fulci tahtis tõenäoliselt oma karjääri lõpuks kord veel midagi meeldejäävat ja erilist teha, ning kuigi tema kunagine hiilgus oli üheksakümnendateks enamjaolt kaduma läinud, täidab see film oma eesmärki. Igal juhul usun, et vanameistril endal oli seda lõbus teha, kuna "Cat in the Brain" on tulvil ropus koguses paljast ihu ja purskavat verd, mis peaksid filmi vähemalt Fulci jaoks automaatselt tõeliseks meistriteoseks muutma.

"Paura nella città dei morti viventi" (1980)

Kuna "Zombi 2" mulle niivõrd meeldis, siis otsustasin kogu Fulci surnute triloogia ette võtta. "Elavate surnute linn" ongi selle esimene osa. Ja vaatamist kohe kindlasti kahetsema ei pea.

Polnud küll päris "Zombi 2", aga siiski üpris lähedal. Verepisarate koht oli väga räme ja sellele järgnenud uues "Evil Deadis" spoofitud sisikonna välja oksendamise stseen ajas samuti öökima. Arvestades, et seda oli päris raske isegi 2013. aastal vaadata, siis ei oskagi ette kujutada, mida inimesed üle 30 aasta tagasi seda nähes tundsid. Igal juhul olen päris kindel, et keegi ikka on aja jooksul seda vaadates oksendanud.



Üsna märkimisväärne oli ka puuriga noore Giovanni Lombardo Radice'i pea läbistamine. See polnudki eriti rõve, aga lihtsalt kinokunstiliselt hästi tehtud stseen, mis on jällegi üks tõestustest, et ilma CGI-ta saab samuti vägagi korralikke efekte teha. Seegi stseen on Youtube'is ilusti üleval:

Üsna tihti juhtub olema nii, et kui film on verine ja jõhker, siis puudub selline õige creepy atmosfäär, aga siin olid mõlemad väga ilusti esindatud. Fulci vist tulebki sellega hästi toime, "Zombi 2" kohta kehtib see samuti.

"Zombi 2" (1979)

"Zombi 2" on Itaalia gore-kuninga Lucio Fulci mitteametlik järg zombi-isa Romero lavastatud "Dawn of the Deadile". Mitte, et sel filmil eriti palju "Surnute koidikuga" ühist oleks, aga zombikaid võib ju omavahel võrrelda küll ja mulle meeldis "Zombi 2" ikkagi rohkem. Zombid on ohtlikud, nad näevad kuradi ägedad välja ning mis kõige tähtsam – nad ei kuku nii lihtsalt pikali.

Juba ainuüksi veealuse stseeni ja zombi vs. hai võitluse pärast peaks seda vaatama, sellist asja kuskil mujal näha ei saa. Õudusfilme veidi vähem vaadanud tegelastele peaks see film tänapäevalgi ülimalt hirmus tunduma – on täiesti arusaadav, miks kinoseanssidele oksekotid kaasa anti.



Soundtrack on ülimalt meeldejääv – mitte küll tingimata õudne, aga kuidagi kriipiv ja perfektselt filmi stiiliga haakuv. Kuna "Zombi 2" (v.a algus- ja lõpustseen) valmis tegelikult "Dawniga" umbes samal ajal, siis mingeid märke Romero kopeerimisest pole ja Fulcil on ikkagi omaenda stiil.

Näitlejad ei olnud just kõige veenvamad, aga tulid üldiselt täitsa normaalselt toime. Naised olid päris armsad.

Üks ilusamaid zombipostreid üldse:

Lõpp oli super, lootsingi midagi sellist. Läks väga ilusti "Dawn of the Deadiga" kokku.