"Insidious: The Last Key" (2018)

James Wani õudusfilmiimpeerium aina täieneb. Kaheksa "Saagi", neli "Astraali", "Kurja kutsumine" ühes oma spin-offidega – mehe panust selle sajandi žanrikinosse pole võimalik ülehinnata. Mitte et kõnealune film tegelikult Waniga eriti seotud oleks: "Insidious" on küll Wani lapsuke, kuid üles kasvatanud on selle hoopiski Leigh Whannell, kes on kõik osad kirjutanud, neis näidelnud ja ühe ka lavastanud. Uue "Astraali" eel kehitas aga Whannellgi õlgu: järjekordne kummitusfilm, kuidas sellest küll midagi erilist välja võluda?

Sooja Hispaania päikese all sai Whannell lõpuks kirja aga loo, mis keskendub tavalise "pere on vaimudega hädas ja kutsub appi meediumi"-valemi asemel hoopis sellesama meediumi hingeelule. 74-aastase Lin Shaye kehastatud Elise Rainier on "Astraali" fännidele tuttav ka kolmest eelmisest osast ning seetõttu tunnen suurt rõõmu, et temast nüüd lõpuks saaga peategelane on kujunenud. Tõsi küll, Elise oli ka kolmandas osas prominantses rollis, kuid tema peamine funktsioon oli siiski teisi aidata. Seekord peab Elise aitama aga hoopis iseennast, kuna paranähtused leiavad aset tema lapsepõlvekodus.

Olgu märgitud, et kuigi kontseptuaalselt on seekordne lugu erinev, pakub film siiski vaatajale enamjaolt sama asja, mida ka kolmel eelneval korral. Sama häda tõdesin ma juba 2013. aastal, mil kirjutasin "Astraali" teise peatüki kohta, et teos "kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme". Ratast pole vahepeal uuesti leiutatud ja täpselt samade probleemide all kannatab ka "Astraal 4" – Whannelli esialgsed kahtlused osutusid õigustatuteks, kuna seeria ja kummitusžanri piirid pärsivad tegijaid midagi radikaalselt uut ja ägedat välja mõtlemast. Traditsioonilised ehmatuskohad, õudse väljanägemisega deemonid, viimane vaatus Taamal... seda võib ju vaadata küll, aga me oleme kõike juba varem näinud.

Seetõttu rõhutan, et "Astraali" seeriat tuleb vaadata teatud ootustega. Noh, umbes samamoodi nagu 80ndatel "Elm Streeti luupainajat" või "Friday the 13th'i" – meil on ees kindlad piirid, millest uus osa üle ei astu, aga sellest pole suurt häda, kuna me saame täpselt sama asja, mis meile varem on meeldinud, ja võib-olla vahel isegi natuke rohkemat. Võite seda kutsuda ootuste tehislikuks langetamiseks, aga pigem on see konteksti tundmine. Ja "Astraaliga" on kontekst selge: tegemist on õudusfilmiseeriaga, kus vana naine võitleb teispoolsuses kummitustega. Nelja filmiga pole midagi muutunud ja vaevalt edaspidigi muutub (mis aga ei tähenda, et värsked ideed teretulnud poleks).

Ja tegelikult pakub "Insidious 4" nii mõndagi värsket. Õpime tundma Elise'i hingeelu, kohtume ta perega, kuuleme lapsepõlves aset leidnud jõhkrast koduvägivallast, ja mis kõige tähtsam – näeme Hollywoodi õudusfilmi peaosas 74-aastast naist, kes tõepoolest juhib filmi; kes on haavatav, kuid samal ajal tugev. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nüüd viiendat "Astraali" ihkan – Lin Shaye väärib veel vähemalt üht peaosa! Kuigi on raske öelda, kuhu viiendat osa ajaliselt paigutada, kuna sild eellugude (3. ja 4.) ja Lambertite loo vahel on nüüd täidetud. Peatuda oleks praegu igatahes vale, kuna hoog on just sisse saadud.

Olenemata sellest, mida tulevik toob, on "Astraal 4: Viimane võti" igati kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv kui esimesed kaks, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on jällegi olemas ning Elise'i loona on sel peatükil seeria fännile oluline väärtus. Tasub vaadata küll.

Algselt ilmunud Kinoveebis.

"Tales of Halloween" (2015)

Lombitagused õudukafännid otsivad alatasa filme, mis iga-aastaseks Halloweeni-vaatamiseks sobiksid, kuna vana hea Michael Myers on hakanud pärast 37 aastat juba vaikselt igavaks muutuma. Mullune "All Hallows' Eve" ootusi ei täitnud, ehkki tegijate potentsiaali võis näha küll, kuid seekordne oktoober toob vaatajani märksa terviklikuma ponnistuse. Pead on kokku pannud 11 (võrdlemisi) andekat õudukarežissööri, kõigil neist midagi žanrisisest juba hõlma all, ja loonud praeguses olustikus tõenäoliselt parima võimaliku antoloogiafilmi. Mõne mööndusega sobib see korduvaks taasvaatamiseks küll.

Antoloogiate peamiseks probleemiks on ebastabiilsus ja kõikuv kvaliteet, ning sellest murest pole ka "Tales of Halloween" täielikult jagu saanud. On paratamatu, et kümne lühifilmi puhul jäävad mõned teiste varju ja igal vaatajal tekivad oma kindlad favoriidid. "Tales of Halloweeni" kasuks mängib aga fakt, et head lühifilmid on siinpuhul ikka tõsiselt head ning aitavad edukalt väheseid negatiivseid emotsioone summutada. Viit tugevamat lugu julgeksin ma suurepäraseks nimetada, kahte pisut tagasihoidlikumalt lihtsalt päris heaks ja ülejäänud kolme kahjuks suhteliselt kohutavaks. Õnneks on iga filmikese ajaline kestus piisavalt napp, et mitte ka halvematest ideedest otseselt ära tüdineda.

Stiili poolest lähevad need lühifilmid enamvähem samasse auku, ehkki mõnel on huumori osakaal pisut suurem kui teisel. Sisulisest küljest erilisi sarnasusi pole, siduvaks osaks on ainult toimumisaeg ja -koht. Teemas on peamiselt üleloomulik horror: nõiad, mutandid, deemonid, kohustuslikus korras ka tapjakõrvits ja isegi tulnukad. Ülim kiitus läheb tegijatele praktiliste efektide kasutamise eest – eriti vinge on see Mike Mendezi lavastatud katkendi juures, mis vägivalla poolest adamgreenilikult üle võlli läheb ning samal ajal endas ka päris nutikat ideed kannab. Märkimisväärne on ka fakt, et heliriba eest (olgu, tegelikult kuulub talle ainult tiitrite ajal kuuldav viisijupp) on hoolt kandnud legendaarne Lalo Schifrin, kes muuhulgas on oma pika karjääri jooksul kirjutanud "Võimatu missiooni" ikoonilise tunnusmuusika. Siin ta midagi esmaklassilist muidugi korda ei saada, kuid Schifrini nimi on juba omaette kvaliteedimärk.

"Tales of Halloween" ei saa ilmselt hetkega klassikuks, aga tegu on meelelahutusliku ja lõbusa õudukaga, mis antoloogiate seast keskmise taseme poolest üks tugevamaid on. Atmosfääri poolest sobib see igatahes Halloweeni-õhtusse nagu valatult. Moodustaks "Chilleramaga" kena double feature'i.

Minu segmentidevaheline paremusjärjestus ja ligikaudsed hinded:

1. "Friday the 31st" - Mike Mendez - 10/10
2. "The Ransom of Rusty Rex" - Ryan Schifrin - 10/10
3. "Bad Seed" - Neil Marshall - 9/10
4. "Grimm Grinning Ghost" - Axelle Carolyn - 8/10
5. "Sweet Tooth" - Dave Parker - 8/10
6. "This Means War" - Andrew Kasch ja John Skipp - 7/10
7. "The Night Billy Raised Hell" - Darren Lynn Bousman - 6/10
8. "The Weak and the Wicked" - Paul Solet - 4/10
9. "Trick" - Adam Gierasch - 3/10
10. "Ding Dong" - Lucky McKee - 1/10

"Insidious: Chapter 3" (2015)

Arvestades kahe eelmise osa edu ja viimase lõppu, ei pane ilmselt keegi imeks, et "Astraali" seeriasse ka kolmas film tehti. Režissöör James Wan otsustas küll vahepeal õudusbisnisest mõneks ajaks eemale tõmbuda ja vändata hoopis suure eelarvega kassahiti "Kiired ja vihased 7", aga see polnud filmistuudiole just kuigi suur probleem, kuna mehe andekas lapsepõlvesõber, stsenarist ja näitleja Leigh Whannell, kelle perekonnanimigi Wani omaga pisut sarnane, oli kohe nõus teatepulga üle võtma ning lavastajadebüüti tehes Wani kingadesse astuma. Whannell sai ülesandega kenasti hakkama ja "Insidiousi" kolmas peatükk on kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse.

Kolmanda osa tegevus leiab aset mõned aastad enne Lambertite perekonnaga juhtunut, nii et sisu on sel korral kahest eelmisest veidi erinev ja "Astraali triloogiast" otseselt rääkida ei saa. Loo keskmes on noor neiu, kes üritab oma lahkunud emaga teispoolsusest ühendust võtta ning sellega endale karuteene teeb. Appi tõttab (kuigi mitte just eriti kiirel sammul) talendika veterannäitleja Lin Shaye kehastatud meedium Elise, kes eelmistest osadest juba kõigile tuttav peaks olema. Seekordne kummituslugu ei paista tegelikult teiste omasuguste seast mitte millegi erilisega silma. Tahes tahtmata tekib tunne, nagu kõik oleks juba varem nähtud. Pisut uudsust pakub asjaolu, et peategelast painav hapnikumaskiga deemon on eelmiste kordade omadest füüsilises maailmas märksa tugevam ja agressiivsem: näiteks on filmis stseen, kus kuri vaim aeglaselt jalutades ennast kannatava tüdrukuga ühte tuppa sulgeb. Tavaliselt näidataks vaatajale säärases olukorras vaid ukse salapärast sulgemist nähtamatu jõu poolt, kuid siinpuhul võetakse oluliselt otsekohesem ja mõnes mõttes päris värskendav lähenemine. Meeldejääv on ka alguses nähtud meeldivalt tagasihoidlik lehvitav deemon, kes kogu sündmustiku käivitabki.

Muus osas on "Astraal 3" küll sügavalt klassikaline – ühel hetkel öeldakse ikka, et seekordne kurjuse kehastus on ennenägematu, aga lõpuks saadakse tast siiski võrdlemisi tavapäraste võtetega jagu. 

Režii poolest ei paku Whannell midagi erilist ega uut, samas ei jää ta alla ka Wani seatud kõrgetele standarditele. Stiilsust ja silmnähtavalt keerulist kaameratööd on oluliselt vähem, film on üles võetud küllalt lihtsalt. Seeriale omaseks saanud vanaaegne ja kergelt retrohõnguline välimus on siingi täiesti olemas ja tunnetusliku poole pealt mõjub uus peatükk küll nagu täieõiguslik osa "Insidiousi" frantsiisist. Hirmus see film tegelikult eriti ei ole, kui mõned üksikud stseenid välja arvata, kuid õudusvarjundiga thrillerina kõlbab ta täitsa hästi, kuna lugu on iseenesest põnev ja kaasahaarav.

Kui esimesed kaks "Astraali" meeldinud on, siis on vähetõenäoline, et kolmas osa pettumuse võib valmistada. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on taaskord olemas ning eelloona toimib ta üpris korralikult – fännide jaoks on varuks nii mõnigi maiuspala. Tasub vaadata küll.

kultuur.err.ee

"Chillerama" (2011)

Antoloogiad ei ole tavaliselt minu teetass, kuid kuna "Chillerama" juhtivateks jõududeks on minu lemmiklavastaja Adam Green ja tema parim sõber Joe Lynch, otsustasin sellele filmile oma võimaluse anda. Ning see oli väga õige tegu.

"Chillerama" koosneb kolmest lühifilmist, mida ümbritseb Lynchi zombilugu drive-in kino viimasele linastusele tulnud noortest. Tavaliselt on antoloogiate puhul n-ö surrounding story funktsiooniks vaid ülejäänud katkendid üheks siduda, kuid "Chillerama" näitab, et seda saab ka palju huvitavamalt kasutada ja nii ongi Lynchi "Zom-B-Movie" kogu filmi andekaim osa. Jagub palju viiteid kultusteostele nii õuduse kui actioni vallast ja tegelased on klassikalised õudukafännid, kelle käekäiku on jälgida märksa huvitavam kui mõne traditsiooniliselt idiootse tiineka oma. Richard Riehle'i kehastatud kinoomaniku näol pakutakse vaatajale ka reaalset mõtteainet kinokogemuse olemuse muutumise kohta läbi aastate.

Pikalt ei jää maha Adam Rifkini hirmnaljakalt debiilne "Wadzilla", milles võime näha inimkonna võitlust hiiglasliku spermatosoidi vastu. Geniaalsuse ja idiootsuse vahel on õhkõrn piir ning "Wadzilla" paigutub küllaltki edukalt täpselt selle piiri peale.

Adam Greeni "The Diary of Anne Frankensteini" paigutaksin nelja filmi järjestuses kolmandaks. Huumor oli oodatult kõrgel tasemel ning kogu natsi-teema ja Frankensteini omavahel sidumine kukkus küllaltki hästi välja, kuid gigantsperma sobib tahes tahtmata drive-in kino juustuse ideega paremini. Võib isegi öelda, et Green suhtus oma ülesandesse liigse nutikusega. Igas muus kontekstis lööks ta Rifkini lihtsa vaevaga jalust.

Vaieldamatult kõige halvema lühifilmiga sai hakkama Adam Sullivan, kes varasemalt on muuhulgas lavastanud samuti võrdlemisi nõrga "2001 Maniacsi". Tema segment nimega "I Was a Teenage Werebear" on algusest lõpuni amatöörlik, ebahuvitav ja rumal. Ainsaks päästjaks on vahele põimitud muusikalinumbrid, aga ka need ei suuda lolli sisuga eriti midagi ette võtta. Õnneks oli iga lühifilmi osakaal liiga väike, et "I Was a Teenage Werebear" kuidagi "Chillerama" üldmuljet rikkuda oleks suutnud.

"Chillerama" on igale antoloogia-fännile täiesti kohustuslik vaatamine ning ülejäänud õudukasõpradele lihtsalt sügavalt soovitatav.

"Insidious: Chapter 2" (2013)

Wan nagu Wan ikka. Kui "The Conjuringiga" oli näha mingisugust edasiminekut, siis "Astraal 2" kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme. Halb film see pole, mitte sugugi, aga lihtsalt pisut liiga tugevalt paistab välja tegijate laiskus ja võimalus eelmiste kummitusfilmide arvelt veel kasu lõigata. Kui teine osa oleks võinud esimese lõppu arvestades ka olemata olla, siis nüüd on kuulda, et tuleb ka kolmas, ja selle vastu pole mul otseselt midagi, kuna muidu oleks uue loo alustamine (Allison) II filmi lõpus võrdlemisi ebavajalik. Samas on näha, et ideedest on tühjaks joostud juba teise filmi juures, nii et kuidas siit veel head kolmandat teha...

Aga muidu täitsa tore film.