"La residencia" (1970)

HÕFF on äge. Teate miks? Sest see tekitab pea füüsilise vajaduse õõvafilmide nägemise järele. Mitte et ma muidu vähe õudukaid vaataks, aga nagu öeldakse, kasvab süües isu, ja HÕFF aitab täpselt õigele lainele saada, et ka koju jõudnuna samas tempos jätkata.

Niisiis otsisin juba eilsest õhtust saati paaniliselt mõnd verist itaalia žanrifilmi, millega oma verejanu toita, kuni sattusin lõpuks täna pärastlõunal "La residencia" otsa. "Oot-oot," ütlete teie, "tegu on ju Hispaania filmiga!" Jah, on tõesti, aga keda see tegelikult nii väga kotib. Nagunii on tolleaegne Euroopa horror kõik juba produktsiooni ajal pooleldi ingliskeelsele publikule orienteeritud ja üle dubleeritud, nii et lõpuks ei saa keegi pihta, mis see algne keel või päritolu täpsemalt oli. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis võib-olla pole tolleaegsete filmide puhul vahetki, milliselt Vahemeremaalt nad pärit on, kuna kultuuriline taust on suhteliselt sarnane.

Tõsiasi on igatahes see, et "La residencia", millele ameeriklaste jaoks mõnusalt (kuigi filmile ebasobivalt) campy pealkiri "The House That Screamed" valitud on, meenutab stiililt vägagi tugevalt hilisemaid itaallaste, eelkõige Mario Bava ponnistusi. Isegi Argento "Suspiria", ilmselt makaronimaa tuntuim õudukas, on selgelt kõnealusest teosest inspireeritud, olgugi et sedapuhku võib sarnasusi leida pigem sisust kui stiilist. "La residencia" ei kasuta ekstravagantset värvidemängu ja kuigi tegu on atmosfäärilisema tükiga kui näiteks Fulci paremadki teosed, on ka süžee täiesti omal kohal. Toonasele skeenele tavapärast "meil on lahedad visuaalid ja muidu on ka lahe film, kellele seda stsenaariumit siis tarvis on!?" mentaliteeti siinkohal pole – stilistiline pool on tõepoolest lahe, aga koherentne sisu on samuti seda igati toetamas. Ehk siis suhteliselt harukordne kombinatsioon.

Veelgi enam, "La residencia" on reaalselt õudne. Muidugi mitte läbivalt – kamoon, see film võeti üles 1969. aastal –, aga noh, tõepoolest, as good as it gets. Sel teosel on psycholik šarm, gooti-horrori tugevaimad küljed, giallode essents. Ja imeline heliriba! Tõeliselt painajalik. "La residencia" on oma ajast ühtaegu ees ja taga... see on lihtsalt fantastiline. Ma pole väga kaua enda jaoks ühtki uut lemmikut leidnud ning olin juba unustanud, kui ülev tunne on avastada pooljuhuslikult mõni ammune rariteet, millest täielikku vaimustusse sattuda. Õnneks tuletas "La residencia" selle tunde meelde. Selle tunde, mis tekib vaid siis, kui tead, et oled välja kaevanud pärli, millest vaat et keegi midagi kuulnud pole. Või kui ongi kuulnud, siis ei oska seda hinnata nii nagu sina. Kui lõputiitrid ekraanile rullusid, ei osanud ma teha muud kui plaksutada. Masterpiece.