"Pride & Prejudice & Zombies" (2016) † "The Witch" (2015)

Kui asud vaatama filmi nimega "Uhkus ja eelarvamus ja zombid", on küllalt selge, mis sind ees ootab. Ma ei oska päris täpselt öelda, kui suur osa filmi huumorist konkreetselt Jane Austeni teosele toetub, kuna ma lihtsalt pole sellega tuttav, aga kes kunagi mõnd ajalooliste sugemetega inglise armastuslugu näinud (või siis lugenud) on, peaks naljadest aru saama küll, kuna need lähevad suuremas hulgas kogu ajastu ja toonaste ühiskonnanormide pihta ega nõua konkreetselt algmaterjali tundmist. Filmi võlu seisneb peamiselt lõbusas ja uudses idees ‒ minu mälu järgi pole zombisid varem nii kaugesse minevikku viidudki. Zombisid käsitletakse siin üldse pisut teisiti, aga kahjuks pole see piisav, et filmi tervikuna uuenduslikuks pidada. Jah, kontsept on täitsa vahva ja seda pole sugugi halvasti realiseeritud, aga ainuüksi toredast ideest jääb täispika filmi jaoks väheseks. Huumor on kohati päris terav ning ehk isegi piisav, et mõne vaataja tähelepanu hoida, aga suhteliselt suvalistes suundades liikuv lugu pole halvematel hetkedel midagi rohkemat kui lihtsalt igav. Võimalik muidugi, et sellega pilataksegi Austeni romaani kaootilist ülesehitust, kuid sel juhul toob see nali tervikpildile pigem kahju kui kasu. Minu üleüldine positiivsus säilub vaid tänu korralikele näitlejatöödele: cast'is on hulganisti tuntud nimesid, kelle osalus teosest märksa professionaalsema ja tõsiseltvõetavama mulje jätab. Üldiselt pole tegemist millegi halvemaga kui tavaline zombikomöödia, aga see ei sea latti sugugi kõrgele, ega ju? - 6/10

---

Teine verivärske õudusfilm, mida mul sel nädalal näha õnnestus, tuleb žanri täiesti teisest nurgast: kui "komöödia" antonüüm oli enne "tragöödia", siis nüüdsest peaks selleks olema "Nõid". See palju kumu tekitanud õudusfilm on nii sünge, depressiivne ja raskemeelne kui vähegi võimalik ning just see ta eriliseks teebki. Minu jaoks polnud "The Witch" päris nii ränk vaatamine, kui mitmelt rindelt kuuldud vastukaja eeldada lubas, aga rusuv on ta küll, ja kuidas veel! Midagi šokeerivat oodata ei tasu, vähemalt visuaalipõhiselt mitte ‒ gore on suhteliselt tagasihoidlik ja ehmatuskohtadest pole halli haisugi ‒, aga halva enesetundega võib sellegipoolest arvestada. Kaasa aitab ka see, et aset leidvaid sündmuseid kujutatakse ebatavaliselt (mõneti isegi häirivalt) realistlikult, nii et minul polnud vaatamise ajal sugugi raske uskuda, et just niimoodi 17. sajandi maaelu käiski, eriti kuna filmi olustik kasvõi keelekasutuse poolest nii autentne on. Potentsiaalsele vaatajale soovitaksin peamiselt kannatust varuda, kuna ilma raudse keskendumisvõimeta on sedasorti filmist küllalt keeruline läbi närida. Näiteks Ti Westi "House of the Devil", slow-burn-õudukate lipulaev, on "Nõia" kõrval üpris lustakas lugu. Rõhk on peamiselt stiili ja atmosfääri, mitte sisu peal, ning mõne võib säärane vaikus ja tühjus eemale peletada, aga tegelikult on see tavapärasele laialeviõudusele täitsa teretulnud kontrastiks. Nõuab põhjalikumat (järele)mõtlemist. Tulevane kultusfilm? Jah, miks ka mitte. - 7/10

"As Fábulas Negras" (2015)

Tänavuse HÕFFi esimesed viis filmi on välja kuulutatud ja brasiillaste "As Fábulas Negras" nende seas. HÕFFi võlu on lisaks võrratule publikule seisnenud ikka ja alati selles, et festivalile valitud teosed on pärit maailma eri otsadest ning pakuvad avastamisrõõmu mitte ainult filmikunstilises, vaid ka kultuuriloolises mõttes. "Sünged lood" on selle ehe näide ‒ suurem osa filmi õudustest põhineb just nimelt kohalike endi lugudel ja legendidel. Lisaks on "As Fábulas Negras" üks sedasorti film, mida vaevalt mõni eestlane üldse ilma HÕFFi abita nägema satuks.

Skeptilisema õudukafänni võib filmi ilmselge odavus juba esimestel hetkedel minema peletada, aga kui sellest mööda saada, ootab ees üks hullumeelne sõit. Õigupoolest osutub madal eelarve hoopis eeliseks, kuna "As Fábulas Negras" julgeb teha nii mõndagi, millega ükski stuudiofilm (isegi mitte Brasiilia oma) minema ei pääseks. Tegijate kirglik pöörasus ongi vast see, mis "Sünged lood" eriliseks muudab ‒ juba varakult tehakse vaatajale selgeks, et realism veristele fantaasiatele piire ette ei sea, ja nii ei saa hetkekski päris kindel olla, millised trikid filmil veel varrukast võtta on. Tabasin end päris mitmel korral mõttelt, et pole ju võimalik, et "As Fábulas Negras" puhtalt brutaalsuse peal lõpuni välja vedada suudab, kuid pidin alati tunnistama oma eksimust, kui vaid mõni hetk hiljem järjekordse üliverise segmendi juurde liiguti.

Tegemist on antoloogiaga, mille kallal töötas käputäis eri lavastajaid ja stsenariste, kuid stiili või ka kvaliteedi poolest ma erilist kõikumist ei täheldanud ‒ moodustunud tervik on kenasti tasakaalus. Küllap on põhjus selles, et kogu projekt valmis Rodrigo Aragão kindla käe all, nii et lõplik visioon on suuresti ikkagi tema oma. Ja parem ongi, sest ta paistab olema üks väheseid brasiillasi, kes sealse õudusfilmitööstuse nigela seisu üle muretseb ja seda parandada üritab. Maailmas on loomulikult tohutus koguses paremaid ja professionaalsemaid õudukaid, aga kui eestlased millegi sellisega hakkama saaks, oleksin ma küll väga uhke, nii et miks mitte ka brasiillastele võimalus anda. Pealegi on lõputiitrite ajal kuuldud ähvardus liialt võigas, et filmi kohta midagi negatiivset öelda. Respekt!

2016.hoff.ee

"La casa 4" (1988)

Itaallaste kino on alati tuntud olnud oma veidruste ja iseäralikkuse tõttu ning "La casa 4" pole mingi erand. Alustada võib asjaolust, et filmi nime järgi peaks tegemist olema "La casa" seeria neljanda osaga, aga samas pole see otseselt mitte millegi järg. Nimelt oli Sam Raimi kultuslike "Evil Deadi" filmide itaaliakeelne tõlge "La casa" ja itaallased otsustasid selle arvelt endale tulu lõigata, ehkki sisulises pooles on sarnasusi väga napilt, et mitte öelda olematult. Seetõttu oleks sobilik filmile hoopis tema ingliskeelse pealkirja järgi viidata ja teda enda heaksarvamise järgi kas "Witchcraftiks", "Witcheryks", "Evil Encountersiks" või "The Haunted House'iks" kutsuda. Just nii mitme erineva nime all on seda teost aja jooksul tuntud.

Olenemata varastatud pealkirjast on "Witchery" märkimisväärselt originaalne film ning paistab oma eripäraga ka itaalia õudukate hulgas silma. Sisulisest poolest pole tal küll kuigi palju pakkuda ja stsenaarium on ausalt öeldes suhteliselt arulage, aga teostuses võib siin näha nii mõndagi eeskujulikku. Üldiselt on film üles võetud päris stiilselt ja atmosfäär on täitsa tõhus, isegi kui seda saadavad hingetud karakterid, kesine näitlemine ja ebarealistlik dialoog. Tõmbenumbriks on kahtlemata jõhkrad surmastseenid, mis endas enamasti omajagu piinamist sisaldavad ja oma brutaalsuses mõneks ajaks kindlasti meelde jäävad. Mainimist väärib ka vägistamisstseen.

Näitlejatööd siin erilist kriitikat ei kannata, ehkki kohal on nii mõnigi tuntum nimi. Näiteks "Knight Riderist" tuntud David Hasselhoff ei suuda ette antud materjaliga suurt midagi ära teha ja mängib oma rolli nii igavalt kui üldse võimalik, kuigi karismat ja screen presence'it jagub tal küllaga. Leslie Cumming on oma siirusega naispeaossa võrratu valik, vähemasti filmi esimesel poolel: hiljem näib ta toimuva suhtes pisut ükskõikse ja emotsioonituna. Tommy rollis olev lapsnäitleja on ahastavalt kohutav: ma pole vist kunagi nii läbivalt halba näitlejatööd näinud. Samuti astub siin üles "The Exorcisti" abil kuulsaks saanud Linda Blair, aga tema roll on suhteliselt igav ja jääb sisulises mõttes üsna kõrvaliseks.

"Tales of Halloween" (2015)

Lombitagused õudukafännid otsivad alatasa filme, mis iga-aastaseks Halloweeni-vaatamiseks sobiksid, kuna vana hea Michael Myers on hakanud pärast 37 aastat juba vaikselt igavaks muutuma. Mullune "All Hallows' Eve" ootusi ei täitnud, ehkki tegijate potentsiaali võis näha küll, kuid seekordne oktoober toob vaatajani märksa terviklikuma ponnistuse. Pead on kokku pannud 11 (võrdlemisi) andekat õudukarežissööri, kõigil neist midagi žanrisisest juba hõlma all, ja loonud praeguses olustikus tõenäoliselt parima võimaliku antoloogiafilmi. Mõne mööndusega sobib see korduvaks taasvaatamiseks küll.

Antoloogiate peamiseks probleemiks on ebastabiilsus ja kõikuv kvaliteet, ning sellest murest pole ka "Tales of Halloween" täielikult jagu saanud. On paratamatu, et kümne lühifilmi puhul jäävad mõned teiste varju ja igal vaatajal tekivad oma kindlad favoriidid. "Tales of Halloweeni" kasuks mängib aga fakt, et head lühifilmid on siinpuhul ikka tõsiselt head ning aitavad edukalt väheseid negatiivseid emotsioone summutada. Viit tugevamat lugu julgeksin ma suurepäraseks nimetada, kahte pisut tagasihoidlikumalt lihtsalt päris heaks ja ülejäänud kolme kahjuks suhteliselt kohutavaks. Õnneks on iga filmikese ajaline kestus piisavalt napp, et mitte ka halvematest ideedest otseselt ära tüdineda.

Stiili poolest lähevad need lühifilmid enamvähem samasse auku, ehkki mõnel on huumori osakaal pisut suurem kui teisel. Sisulisest küljest erilisi sarnasusi pole, siduvaks osaks on ainult toimumisaeg ja -koht. Teemas on peamiselt üleloomulik horror: nõiad, mutandid, deemonid, kohustuslikus korras ka tapjakõrvits ja isegi tulnukad. Ülim kiitus läheb tegijatele praktiliste efektide kasutamise eest – eriti vinge on see Mike Mendezi lavastatud katkendi juures, mis vägivalla poolest adamgreenilikult üle võlli läheb ning samal ajal endas ka päris nutikat ideed kannab. Märkimisväärne on ka fakt, et heliriba eest (olgu, tegelikult kuulub talle ainult tiitrite ajal kuuldav viisijupp) on hoolt kandnud legendaarne Lalo Schifrin, kes muuhulgas on oma pika karjääri jooksul kirjutanud "Võimatu missiooni" ikoonilise tunnusmuusika. Siin ta midagi esmaklassilist muidugi korda ei saada, kuid Schifrini nimi on juba omaette kvaliteedimärk.

"Tales of Halloween" ei saa ilmselt hetkega klassikuks, aga tegu on meelelahutusliku ja lõbusa õudukaga, mis antoloogiate seast keskmise taseme poolest üks tugevamaid on. Atmosfääri poolest sobib see igatahes Halloweeni-õhtusse nagu valatult. Moodustaks "Chilleramaga" kena double feature'i.

Minu segmentidevaheline paremusjärjestus ja ligikaudsed hinded:

1. "Friday the 31st" - Mike Mendez - 10/10
2. "The Ransom of Rusty Rex" - Ryan Schifrin - 10/10
3. "Bad Seed" - Neil Marshall - 9/10
4. "Grimm Grinning Ghost" - Axelle Carolyn - 8/10
5. "Sweet Tooth" - Dave Parker - 8/10
6. "This Means War" - Andrew Kasch ja John Skipp - 7/10
7. "The Night Billy Raised Hell" - Darren Lynn Bousman - 6/10
8. "The Weak and the Wicked" - Paul Solet - 4/10
9. "Trick" - Adam Gierasch - 3/10
10. "Ding Dong" - Lucky McKee - 1/10

"The City of the Dead" (1960)

1960. aastatel vändati tohututes kogustes õudusfilme, kuid vaid mõned neist on korralikult ajale vastu pidanud ega mõju tänasel päeval vaadates surmigavalt. Brittide "The City of the Dead" või teise nimega "Horror Hotel" on üks neist vähestest.

"The City of the Dead" ei ole zombifilm, nagu pealkirjast ekslikult järeldada võiks – räägib ta hoopis nõiakunstist ja needusest. Lugu saab alguse keskaegsetest sündmustest, just nagu paljude teistegi tolleaegsete gooti stiilis õudukate puhul, kuid õnneks siiski ajalukku pidama ei jääda ja põhisündmustik leiab aset kaasajas.

Filmi tõmbenumber on tema kummituslik atmosfäär, millesugust võib muidu kohata vaid Bava teostes. Saladusliku Whitewoodi küla tänavatel on tossumasinal rahuga mängida lastud ning tulemuseks on saadud üks äärmiselt unenäoline set, mis pikaks ajaks meelde jääb. Filmi staar on paberite järgi Christopher Lee, kes suudab sõltumata oma üürikesest ekraaniajast vägagi muljetavaldava rolli teha – tema avastseen võib olla lausa mehe pikalt väldanud karjääri üks säravamaid hetki.

Oma teostuselt on film suhteliselt minimalistlik, küllap see ta ajale nõnda vastupidavaks ongi teinud. On arusaamatu, miks see kunagi klassiku staatusesse jõudnud pole: kuuekümnendate horrori seast on ta kahtlemata üks andekamaid ja terviklikumaid teoseid, mis väärib juba ainuüksi oma ülesehituse poolest võrdlust Hitchcocki "Psühhoga". Praegu pelgavad paljud mustvalgete filmide vaatamist, aga "The City of the Dead" näitab selgelt, kuidas võib oskusliku režii ja operaatoritöö korral värvitu pilt teose tervikule kaasa aidata.

Ma ei anna garantiid, et aeglasevõitu "The City of the Dead" igaühele sarnast mõju avaldab, mis mulle, kuid hea film on ta kahtlemata. Bava fännidele rangelt soovitatav.

"Death Spa" (1989)

"Death smth" pealkirjaga õudukad pakuvad mulle alati huvi, kuna neil on enamasti omaduseks küllaltki meelelahutuslikud olla, eriti kui tehtud kaheksakümnendatel, olematu eelarve ja halbade näitlejatega. "Surmaspaa" vastab iseenesest küll mu mainitud kriteeriumitele, kuid eriti lõbusa vaatamisega tegu sellegipoolest ei ole.

Film algab üsna tavalise teen slasherina, kuid mida edasi, seda imelikumaks asi läheb. Kuna algul pole surmasid peaaegu üldse - põhiliselt saavad tegelased lihtsalt happeduššide puudutuse tõttu silmale nähtamatuid, kuid siiski tugevalt karjatama panevaid vigastusi - siis annab film edasi sellist itaalia giallo feeli. Kaasa aitab ka vägivald naiste vastu, suurel hulgal alastust ning kaks kuritegusid uurima tulnud detektiivi, kes olenemata täiesti arvestatavast ekraaniajast lõppkokkuvõttes mitte midagi ei avasta ja loole mingit otstarvet ei oma.
Ja kolmas vaatus, nagu alternatiivne pealkiri "Witch Bitchgi" pisut reetvalt ütleb, toob sisse 80ndate slasheri jaoks täiesti ebasobiva nõidade teema. Positiivse küljena tuleb sellega kaasa räige verevalamine - ilmselt sai keegi crew'st viimasel hetkel aru, et body count on veel kaugeltki liiga väike - mis tõstis minu jaoks ka filmi lõplikku hinnet terve palli võrra.

Nii et: parajalt omapärane halb film, mis teatud seltskonnas võib kujutlematult naljakana mõjuda, kuid objektiivselt rääkides pakub ainult mõnda korralikult teostatud verist surmastseeni ja silmailu põhimõtteliselt kõigile, sest spaakülastajate seas on hurmavaid mehi ja naisi nagu murdu. Õudusikooni Ken Foree jälgijad võivad selle südamerahuga vahele jätta, kuna tema tegelase roll filmi sündmustes on pea olematu ning sama võib öelda ka tema karakteri iseloomu kohta - raisatud võimalus right there.