pühapäev, 20. märts 2016

"Pride & Prejudice & Zombies" (2016) † "The Witch" (2015)

Kui asud vaatama filmi nimega "Uhkus ja eelarvamus ja zombid", on küllalt selge, mis sind ees ootab. Ma ei oska päris täpselt öelda, kui suur osa filmi huumorist konkreetselt Jane Austeni teosele toetub, kuna ma lihtsalt pole sellega tuttav, aga kes kunagi mõnd ajalooliste sugemetega inglise armastuslugu näinud (või siis lugenud) on, peaks naljadest aru saama küll, kuna need lähevad suuremas hulgas kogu ajastu ja toonaste ühiskonnanormide pihta ega nõua konkreetselt algmaterjali tundmist. Filmi võlu seisneb peamiselt lõbusas ja uudses idees ‒ minu mälu järgi pole zombisid varem nii kaugesse minevikku viidudki. Zombisid käsitletakse siin üldse pisut teisiti, aga kahjuks pole see piisav, et filmi tervikuna uuenduslikuks pidada. Jah, kontsept on täitsa vahva ja seda pole sugugi halvasti realiseeritud, aga ainuüksi toredast ideest jääb täispika filmi jaoks väheseks. Huumor on kohati päris terav ning ehk isegi piisav, et mõne vaataja tähelepanu hoida, aga suhteliselt suvalistes suundades liikuv lugu pole halvematel hetkedel midagi rohkemat kui lihtsalt igav. Võimalik muidugi, et sellega pilataksegi Austeni romaani kaootilist ülesehitust, kuid sel juhul toob see nali tervikpildile pigem kahju kui kasu. Minu üleüldine positiivsus säilub vaid tänu korralikele näitlejatöödele: cast'is on hulganisti tuntud nimesid, kelle osalus teosest märksa professionaalsema ja tõsiseltvõetavama mulje jätab. Üldiselt pole tegemist millegi halvemaga kui tavaline zombikomöödia, aga see ei sea latti sugugi kõrgele, ega ju? - 6/10




Teine verivärske õudusfilm, mida mul sel nädalal näha õnnestus, tuleb žanri täiesti teisest nurgast: kui "komöödia" antonüüm oli enne "tragöödia", siis nüüdsest peaks selleks olema "Nõid". See palju kumu tekitanud õudusfilm on nii sünge, depressiivne ja raskemeelne kui vähegi võimalik ning just see ta eriliseks teebki. Minu jaoks polnud "The Witch" päris nii ränk vaatamine, kui mitmelt rindelt kuuldud vastukaja eeldada lubas, aga rusuv on ta küll, ja kuidas veel! Midagi šokeerivat oodata ei tasu, vähemalt visuaalipõhiselt mitte ‒ gore on suhteliselt tagasihoidlik ja ehmatuskohtadest pole halli haisugi ‒, aga halva enesetundega võib sellegipoolest arvestada. Kaasa aitab ka see, et aset leidvaid sündmuseid kujutatakse ebatavaliselt (mõneti isegi häirivalt) realistlikult, nii et minul polnud vaatamise ajal sugugi raske uskuda, et just niimoodi 17. sajandi maaelu käiski, eriti kuna filmi olustik kasvõi keelekasutuse poolest nii autentne on. Potentsiaalsele vaatajale soovitaksin peamiselt kannatust varuda, kuna ilma raudse keskendumisvõimeta on sedasorti filmist küllalt keeruline läbi närida. Näiteks Ti Westi "House of the Devil", slow-burn-õudukate lipulaev, on "Nõia" kõrval üpris lustakas lugu. Rõhk on peamiselt stiili ja atmosfääri, mitte sisu peal, ning mõne võib säärane vaikus ja tühjus eemale peletada, aga tegelikult on see tavapärasele laialeviõudusele täitsa teretulnud kontrastiks. Nõuab põhjalikumat (järele)mõtlemist. Tulevane kultusfilm? Jah, miks ka mitte. - 7/10

"Damien: Omen II" (1978) † "The Final Conflict" (1981)

Möödunud nädalal alustas "Oomeni" filmiseerial põhinev A&E draamasari "Damien", nii et pidasin sobilikuks enne seriaali juurde asumist algmaterjaliga põhjalikumalt tutvust teha. Seeria esimene film on üks minu suuri lemmikuid, 70ndate satanistlik horror oma parimas vormis, kuid järgede vaatamiseni ma sellegipoolest varem jõudnud pole. Mis on olnud selgelt vale valik.



"Damien: Omen II" on suhteliselt ideaalne järg: truu originaalile, samas ikkagi küllalt uuenduslik ja värske. Ainus probleem on mõnevõrra üksluine sisu: selline "keegi avastab, et Damien on paha, ja sureb mõne minuti jooksul" skeem muutub pärast mitmekordset kasutamist pisut tüütuks ning takistab lugu arenemast ‒ kuidas saab üldse müsteeriumit lahendada, kui iga inimene, kes edusamme teeb, kohe ära tapetakse? Selles suhtes töötab esimese filmi struktuur märksa paremini: asjapulgad küll surevad, aga see ei lükka lõpplahendust edasi, vaid pigem aitab selleni jõudmises kaasa. Vastupidiselt teisele osale, kus uurimine iga surmaga jälle nullist hakkab.

Samas on igal medalil kaks külge ja see kehtib ka siinpuhul: surmad, mida on sedasorti filmi kohta tõepoolest natuke ülearu, on väga meeldejäävad. Kui enamasti on õudukates üks (surma)stseen, mida ikoonilisena mäletama jäädakse (n-ö tõmbenumber), siis siin on neid kohe mitu. Oma olemuselt meenutavad need kusjuures "Final Destinationit", ka jõhkruse ja pingelisuse poolest, ehkki seletamatu tuulepuhangu asemel kuulutab "Oomenis" millegi pahaendelise kohalolu must ronk (või vares, ornitoloogia pole minu tugevaim külg).

Kiidusõnu väärivad ka näitlejatööd: William Holden on täitsa Gregory Pecki vääriline, Robert Foxworthi lievscheiberlik sarm muudab ta üheaegselt kurjakuulutavaks ja sümpaatseks, lapsnäitlejad annavad endast parima, et mitte häirivana mõjuda, ning tulevad sellega suuresti toime. On teada-tuntud fakt, et laste kohalolu on õudukates peaaegu alati parajaks nuhtluseks, aga oomeni-poiste näitlemises on mingi võluv siirus, mistõttu on isegi tobedamaid dialoogikatkeid raske pahaks panna. Umbes sama sorti siirus, mida kümmekond aastat hiljem "Stand by Me" poisid demonstreerivad. Cast on tegelikult üldse väga soliidne, peamiselt tänu veterannäitlejatele.




"The Final Conflict", seeria kolmas osa, ei jää eriti teisele alla, ehkki on kahe esimese filmiga võrreldes pisut teistsuguse suunitlusega, mistõttu pole ta fännidelt kunagi ühehäälset heakskiitu pälvinud. Ta võib olla tugeva õudustriloogia nõrgim lüli, aga eraldiseisvalt on tegemist sellegipoolest korraliku filmiga, mis kujutab satanismi ehk isegi realistlikumalt kui seeria varasemad sissekanded. Film on tunnetuslikult igatahes rõhuvam ja süngem, panustades pigem aeglaselt kerivale pingele ja ahastustundele kui reaalsele tegevusele. Päris slow burn see pole, aga teise osa slasherliku ülesehituse kõrval on erinevus selgelt märgatav.

Seeria eelmiste sissekannetega sarnaselt on ka kolmanda "Oomeni" alustalaks (lisaks stiilipuhtale režiile) hea näitlejateansambel: sedapuhku eesotsas noore Sam Neilliga, kes täiskasvanud Damien Thornina nii teistes tegelastes kui ka vaatajates korralikult hirmu külvab. Ma ei oska kindlalt öelda, milline Damieni kehastus triloogiasiseselt silmapaistvaim on ‒ kõik need on suhteliselt eriilmelised, erinevate motivatsioonidega ning tegelikult on lapsnäitlejat täiskasvanuga lihtsalt raske võrrelda ‒, aga Neill teeb igatahes korralikku tööd, olles mitte ainult hirmuäratav, vaid ka normanbatesilikult karismaatiline. Kusjuures sarnasus Freddie Highmore'i Batesiga on ka visuaalselt täitsa olemas.

Mis "Oomeni" seeria ja tegelikult ka selle üksikud sissekanded minu jaoks eriliseks teeb, on nende märkimisväärne terviklikkus ‒ tegemist on nii sisult kui stiililt tõelise triloogiaga, mitte lihtsalt kolme filmiga, mis üksnes ühist pealkirja jagavad. Ja see on õudukate seas pigem haruldane nähtus. Julgen soovitada. Tõsi, kümmekond aastat hiljem vändati juurde ka neljas "Oomen", seda telefilmi kujul, aga kuna sellest on tänaseks paras rariteet saanud, võib selle eksistentsi lihtsasti ignoreerida.

pühapäev, 6. märts 2016

"As Fábulas Negras" (2015)

Tänavuse HÕFFi esimesed viis filmi on välja kuulutatud ja brasiillaste "As Fábulas Negras" nende seas. HÕFFi võlu on lisaks võrratule publikule seisnenud ikka ja alati selles, et festivalile valitud teosed on pärit maailma eri otsadest ning pakuvad avastamisrõõmu mitte ainult filmikunstilises, vaid ka kultuuriloolises mõttes. "Sünged lood" on selle ehe näide ‒ suurem osa filmi õudustest põhineb just nimelt kohalike endi lugudel ja legendidel. Lisaks on "As Fábulas Negras" üks sedasorti film, mida vaevalt mõni eestlane üldse ilma HÕFFi abita nägema satuks.

Skeptilisema õudukafänni võib filmi ilmselge odavus juba esimestel hetkedel minema peletada, aga kui sellest mööda saada, ootab ees üks hullumeelne sõit. Õigupoolest osutub madal eelarve hoopis eeliseks, kuna "As Fábulas Negras" julgeb teha nii mõndagi, millega ükski stuudiofilm (isegi mitte Brasiilia oma) minema ei pääseks. Tegijate kirglik pöörasus ongi vast see, mis "Sünged lood" eriliseks muudab ‒ juba varakult tehakse vaatajale selgeks, et realism veristele fantaasiatele piire ette ei sea, ja nii ei saa hetkekski päris kindel olla, millised trikid filmil veel varrukast võtta on. Tabasin end päris mitmel korral mõttelt, et pole ju võimalik, et "As Fábulas Negras" puhtalt brutaalsuse peal lõpuni välja vedada suudab, kuid pidin alati tunnistama oma eksimust, kui vaid mõni hetk hiljem järjekordse üliverise segmendi juurde liiguti.

Tegemist on antoloogiaga, mille kallal töötas käputäis eri lavastajaid ja stsenariste, kuid stiili või ka kvaliteedi poolest ma erilist kõikumist ei täheldanud ‒ moodustunud tervik on kenasti tasakaalus. Küllap on põhjus selles, et kogu projekt valmis Rodrigo Aragão kindla käe all, nii et lõplik visioon on suuresti ikkagi tema oma. Ja parem ongi, sest ta paistab olema üks väheseid brasiillasi, kes sealse õudusfilmitööstuse nigela seisu üle muretseb ja seda parandada üritab. Maailmas on loomulikult tohutus koguses paremaid ja professionaalsemaid õudukaid, aga kui eestlased millegi sellisega hakkama saaks, oleksin ma küll väga uhke, nii et miks mitte ka brasiillastele võimalus anda. Pealegi on lõputiitrite ajal kuuldud ähvardus liialt võigas, et filmi kohta midagi negatiivset öelda. Respekt!

2016.hoff.ee

laupäev, 5. märts 2016

Raamatuarvustus: "Bad Ronald" (1973)

Umbes kuu aja eest nägin filmi nimega "Bad Ronald" ‒ see on "üks suhteliselt suvaline seitsmekümnendate telefilm", nagu ma toonases arvustuses ütlesin. Samuti julgesin ma arvata, et "Jack Vance'i samanimeline romaan, mis nüüd filmi abil mu lugemisnimekirja sattus, käib sama ideega märksa õnnestunumalt ringi". Kuna "Bad Ronaldi" põnev lugu ei tahtnud paari järgneva päeva jooksul sugugi ununeda, otsustasingi nimetatud romaani ette võtta ning seda valikut ma muidugimõista kahetsema ei pea: minu vaimustusest annab tunnistust juba fakt, et ma selle teose põhjal oma elu esimest raamatuarvustust kirjutan. Olgu öeldud, et raamatutega on mul alati sõbralik suhe olnud, aga minu ampluaa on reeglina suhteliselt kesine: kui kohustuslik kirjandus ja lasteraamatud kõrvale jätta, piirdun tavaliselt näitlejate ja muusikute biograafiatega. "Bad Ronald" oli selles suhtes igati teretulnud vaheldus.

Ja "Bad Ronald" on vaheldus selle sõna kõige ekstreemsemas tähenduses. Kuna filmiversiooni näol oli tegemist küllalt leebe telefilmiga, julgesin eeldada, et ka raamat võiks samale sihtgrupile suunatud olla. Igatahes nõrganärvilistele mittesobivat materjali ma siit leida ei lootnud, vähemalt mitte eriti suures koguses. Seetõttu olin ma päris üllatunud, et mitte öelda šokeeritud, kui juba 24. leheküljel üpris üksikasjalikult ühe rõõmsameelse 11-aastase tüdruku vägistamist kirjeldati. Filmis oli sama olukord lahendatud õnnetusjuhtumina (jah, ma tean, kui absurdselt see kõlab). Nimetatud katkend on oma detailsuse poolest ilmselt kogu teose jõhkraim hetk, aga räiget füüsilist ja ka vaimset vägivalda jagub küllaga raamatu teisegi poolde. Aga "Bad Ronaldi" vägivald ei tundu sugugi pealesurutud või üleliigne ‒ see mängib nimitegelase vastu antipaatia tekitamises üliolulist rolli, mis raamatu lõpuks end täielikult ära tasub. Ei oleks suur liialdus öelda, et Ronald Wilby on kõige jälestusväärsem tegelane, kellega iial kokku puutunud olen.

Otsesele jõhkrusele lisaks on raamatus hulganisti ka rahulikumaid, mõneti isegi igavaid episoode, mis kirjeldavad peamiselt Woodide perekonna rutiinset igapäevaelu, aga need ainult võimendavad Ronaldi tegude brutaalsust ja ebainimlikkust, mitte ei jää augutäitena jalgu. Buildup'iks seda nimetada ei saa, kuna Ronaldi rõvedad ideed tulevad enamasti suhteliselt tühja koha pealt ja lugeja jaoks ootamatult, kuid teose põnevamatele hetkedele lisab kontrast tavaeluga vunki juurde küll. Lugeja ju teab, et millegagi peab Ronaldi pikaajaline jälgimistöö ja ebaterve iha endast nooremate tüdrukute vastu kulmineeruma ning mõningane tegevusetus romaani keskosas mõjub kui vaikus enne tormi. Pinge loomises on Vance igatahes meisterlik.

Kokkuvõtlikult: soovitan kõigile, kes end tabude põhjalikumast käsitlusest hirmutada ei lase. See on põnev ja häirivalt realistlik lugu, mille tuttavlikud elemendid Ronaldi lugejale hetkiti ebameeldivalt lähedale toovad.




Filmihuvilisena on raamatute lugemise ajal pea võimatu mitte ette kujutada, millisena käesolev teos kinolinal välja võiks näha. "Bad Ronaldi" ajal (eriti lõpupoolel) püsis vaimusilmas selline gritty seitsmekümnendate stiilis thriller ‒ tunnetuslikult umbes midagi "Black Massi" ja "The Conjuringi" vahepealset. James Wani režii oleks igatahes möödapääsmatu. 1974. aasta filmiversioon on eraldiseisvalt täitsa korralik, aga raamatu adaptsioonina ei kõlba ta kuskile.