"Dracula 3D" (2012)

Kui te tahate teada, kuidas ühe filmiga terve 40 aasta pikkune karjäär põhja lasta, on "Dracula 3D" vaatamiseks kõige õigem valik. Kui soovite näha traditsioonilisest vampiiriloost naeruväärset töötlust, siis ilmselt sobib teile "Dracula 3000", kuid "Dracula 3D" pole samuti paha variant. Kui teil on huvi selle vastu, kui halb võib visuaalselt välja näha seitse miljonit dollarit maksnud kogenud professionaalide poolt filmitud linateos, on "Dracula 3D" sellele küsimusele vastamiseks lausa perfektne.

2014. aastal ei vaja enam keegi "Dracula" juures mingit sisututvustust. Samuti ei olnud sellist vajadust kaks aastat tagasi. Bram Stokeri esialgse romaani ilmumisest on möödas juba peaaegu 120 aastat ning enamvähem samast ajast alates on seda vampiiri igas erinevas vormingus kinolinale toodud. Ometi ei arva filmitööstus, et vaatajatel temast veel küllalt oleks ja nii on isegi Euroopa tuntuim õudukameister Dario Argento otsustanud vanale loole uue kuue anda. Praeguseks juba pensionieas mehel on ennegi halbu ideid olnud, kuid see on kahtlemata neist kõige hullem...

Juba algustiitrid näitavad, et ees ootab puhtavereline B-film. Vaid mõne sekundi järgi on ilmselge, et Argento kunagine andekus ja imeline stiilitaju on täielikult kadunud. On täiesti mõistetamatu, kuidas mees, kes kunagi lavastas "Profondo rosso" ja "Suspiria" nimelised meistriteosed, midagi niivõrd koledat ja amatöörlikku teha võiks. Argentol pole kaitseks pugeda mitte kellegi teise eksimuste taha, sest isegi operaatorina töötab sama mees, kes kunagiste hittide puhul, nii et ammune režii-geenius on tõepoolest lihtsalt oma touch'i kaotanud.

Kõige rohkem häirib mind see, et Argento üldse arvas, et tal on "Dracula" loole midagi juurde anda. "Nosferatu" tehti suurepäraselt ära juba 1922. aastal ning täiustati veel mõned aastad hiljem Tod Browningu poolt. 1992. aastal lavastas oma versiooni Francis "Godfather" Coppola, nii et kelleks peab ennast Argento, kui tuleb kaks kümnendit hiljem omakorda eelmisi üle tegema? Me oleme juba ammu ületanud "Draculate" hulga mõistlikkuspiiri.

Kui nüüd lõpuks ka filmi juurde jõuda, siis pole tegu sugugi kõige halvema teosega, mida ma oma elu jooksul näinud olen. Kuna enamik ajast kulub vaatajal Argento annete täieliku kadumise aktsepteerimiseks, jääb filmile endale keskendumine vähemalt esimesel pooltunnil teisejärguliseks. Kokku on toodud mitmed talendikad ja nimekad näitlejad, kuid lõpptulemus näeb ikkagi välja kui mõni koolinäidend. Eriefektid on samal tasemel sajandi alguses välja antud arvutimängudes nähtutega ning kõik muu lihtsalt niivõrd tobe, et andeka montaaži korral võiks filmi esitleda kui igasugu monster movie'de paroodiat. Märgin ära, et mängu tuuakse ka hiiglaslik ritsikas, nii et ei jää tõesti üle muud, kui arvata, et Argento peab oma filmide vaatajaid idiootideks. Või on ta ise seniilseks jäänud...

Ma ei saa garanteerida, et täis peaga poleks "Dracula 3D" just perfektne ühisvaatamismaterjal. Igal teisel juhul võib seda vast küllaltki rahuliku südamega vältida.

In Memoriam: Vincent Price

Täna 21 aastat tagasi jäi maailm vaesemaks ühe ülimalt andeka ja südamliku mehe võrra. Õudusfilmimaailma tekkis suur tühimik, mida pole siiani keegi täitma tulnud. Meie seast lahkus üks neljast originaalsest horror-maestrost, suri 82-aastane Vincent Price.

Hilisemas elus oma iseloomuliku hääle ja eriskummalise rollivaliku poolest tuntud härra Price sündis 1911. aasta 27. mail. Samal päeval üksteist aastat hiljem tuli siia ilma ka tema parim sõber Christopher Lee. Väga pikalt ei pannud mööda Peter Cushingki: tema sündis 26. mail 1913. aastal. Kampa ootas juba ees mõne aasta jagu vanem John Carradine, kelle star power küll kunagi oma kolleegide tasemele ei tõusnud, kuid kes panuse eest žanrifilmidesse kindlasti äramainimist väärib. Need neli meest ja nende pärand õudusesse on midagi sellist, mida pole sõnadesse sugugi kerge panna. Nad mitte ei olnud osaks mõnest kõnealuse žanri lühiajalisemast voolust, vaid lõid täiesti oma stiili.

Price tuli filmimaailma 1938. aastal ning jõudis õuduse juurde pea koheselt. "Tower of London" andis talle võimaluse mängida koos legendaarse Karloffiga; ei saa sugugi kindel olla, et just tema polnud Price'i spetsiifilisema karjäärivaliku utsitajaks. Kuid õudusstaariks ei saanud ta siiski üldse mitte üleöö: kena välimus ja sarm hoidsid Price'i mitmeid aastaid naistemehe rollis vangistuses. Ning kui päris aus olla, siis ei olnud tulevasel õudusikoonil 30-aastaselt veel seda teravust, salapärasust ega hirmuäratavust, mis ta hiljem niivõrd edukaks muutis ja teistest kindlalt eristuma pani.

Kõik muutus lõplikult 1953. aastal, mil Price võttis vastu rolli, mis ta elu lõpuni typecastituks jättis. Filmiks oli esimene stereoheliga 3D-linateos nimega "House of Wax" - hirmulugu skulptorist, kes inimesi elusalt vahakujudeks muudab. Lavastajaks oli ühesilmne ungarlane André De Toth, kes ei saanud loogilistel põhjustel ise filmi kunagi kolmedimensiooniliselt kogeda. Price'i pole küll hiljem seostatud professor Henry Jarrodi rolliga nii tugevalt kui Anthony Perkinsit Norman Batesi omaga, kuid psühhopaatsete kalduvustega Jarrod sai siiski tema karjääri võtmerolliks.

Kindlamalt kujunes Price'i suunitlus välja kuuekümnendatel, mil ta tegi korduvalt koostööd legendaarse B-filmide produtsendi ja lavastaja Roger Cormaniga. Üheskoos toodi vaatajate ette kuus Edgar Allan Poe õuduslugude ja -poeemide ekraniseeringut. Kuigi kõiki neid peetakse enamvähem samaväärselt tähtsateks ja headeks, tooksin ma esile seeria avafilmi "House of Usheri", milles Price näitab erakordset näitlemisoskust ning Corman loob väheste vahenditega imelise atmosfääri. Märkimisväärne on ka "The Masque of the Red Death", mis on tõenäoliselt seeria kõige hirmsam ja tõsiseltvõetavam teos.

Price töötas tihedalt oma surmani ning jõudis elu lõpuaastatel teha koostööd oma suure austaja Tim Burtoniga. Lisaks südantsoojendavale rollile "Edward Scissorhandsis" tegi Burton oma iidolile kingiks lühianimatsiooni "Vincent", milles on hästi näha tema kiindumust vanahärra filmirollidesse.

Minu esimene kokkupuude Vincent Price'i töödega oli 2011. aasta suvel, mil jalutasin elutuppa, kus isa parajasti Alice Cooperi "Welcome to My Nightmare'i" albumit kuulas. "Devil's Food" oli lõppemas ning isa keeras volüümi juurde: „Kuula, kohe tuleb lahe koht!“ Ta ei valetanud, sest kõlama hakkas minule sel hetkel veel tundmatu mehe monoloog musta lese nimelisest ämblikust. Vaid mõned hetked hiljem leidsin end vikipeediast Price'i filmograafiat sirvimas. Samal õhtul läks vaatamisele "House on Haunted Hill": film, mis tärgatas minus esmakordselt huvi nii filmide kui ka õudusžanri vastu. Ma ei tea, millal ja kas ma oleksin selle huvi ilma Price'i abita leidnud, kuid selle eest olen ma talle igal juhul igavesti tänulik.

Vincent Price oli ainulaadne mees. Tema screen presence on täiesti mõistetamatu: kui härra Price on ekraanil, siis oma pilku või tähelepanu millelegi muule orienteerida on kordades raskem kui Ethan Huntil mõnd võimatut missiooni sooritada.

Price on üks nendest näitlejatest, kes võtab enda alla terve filmi. Kui ta osaleb mõnes filmis, saab sellest automaatselt Vincent Price'i film, mille eksisteerimine ilma tema osaluseta koheselt ja täielikult lõppeks. Sellist efekti ei oma paljud ning see nõuab kas väga suuri oskusi või erakordselt häid geene.

Price'i õuduskarjäär väärib eriti suurt imetlust, kuna nagu mitmed teda tundnud inimesed on öelnud, oli eraelus tegu äärmiselt toreda ja heasüdamliku mehega, kes oma kehastatud rollidega drastiliselt vastandus. Kurikaela mängimine ei ole lihtne, kuid Price tuli sellega perfektselt toime.

Puhka rahus, Vincent Price. Sind ei ole unustatud.

"Chillerama" (2011)

Antoloogiad ei ole tavaliselt minu teetass, kuid kuna "Chillerama" juhtivateks jõududeks on minu lemmiklavastaja Adam Green ja tema parim sõber Joe Lynch, otsustasin sellele filmile oma võimaluse anda. Ning see oli väga õige tegu.

"Chillerama" koosneb kolmest lühifilmist, mida ümbritseb Lynchi zombilugu drive-in kino viimasele linastusele tulnud noortest. Tavaliselt on antoloogiate puhul n-ö surrounding story funktsiooniks vaid ülejäänud katkendid üheks siduda, kuid "Chillerama" näitab, et seda saab ka palju huvitavamalt kasutada ja nii ongi Lynchi "Zom-B-Movie" kogu filmi andekaim osa. Jagub palju viiteid kultusteostele nii õuduse kui actioni vallast ja tegelased on klassikalised õudukafännid, kelle käekäiku on jälgida märksa huvitavam kui mõne traditsiooniliselt idiootse tiineka oma. Richard Riehle'i kehastatud kinoomaniku näol pakutakse vaatajale ka reaalset mõtteainet kinokogemuse olemuse muutumise kohta läbi aastate.

Pikalt ei jää maha Adam Rifkini hirmnaljakalt debiilne "Wadzilla", milles võime näha inimkonna võitlust hiiglasliku spermatosoidi vastu. Geniaalsuse ja idiootsuse vahel on õhkõrn piir ning "Wadzilla" paigutub küllaltki edukalt täpselt selle piiri peale.

Adam Greeni "The Diary of Anne Frankensteini" paigutaksin nelja filmi järjestuses kolmandaks. Huumor oli oodatult kõrgel tasemel ning kogu natsi-teema ja Frankensteini omavahel sidumine kukkus küllaltki hästi välja, kuid gigantsperma sobib tahes tahtmata drive-in kino juustuse ideega paremini. Võib isegi öelda, et Green suhtus oma ülesandesse liigse nutikusega. Igas muus kontekstis lööks ta Rifkini lihtsa vaevaga jalust.

Vaieldamatult kõige halvema lühifilmiga sai hakkama Adam Sullivan, kes varasemalt on muuhulgas lavastanud samuti võrdlemisi nõrga "2001 Maniacsi". Tema segment nimega "I Was a Teenage Werebear" on algusest lõpuni amatöörlik, ebahuvitav ja rumal. Ainsaks päästjaks on vahele põimitud muusikalinumbrid, aga ka need ei suuda lolli sisuga eriti midagi ette võtta. Õnneks oli iga lühifilmi osakaal liiga väike, et "I Was a Teenage Werebear" kuidagi "Chillerama" üldmuljet rikkuda oleks suutnud.

"Chillerama" on igale antoloogia-fännile täiesti kohustuslik vaatamine ning ülejäänud õudukasõpradele lihtsalt sügavalt soovitatav.

"Annabelle" (2014)

"Annabelle" oli tänu James Wan'i "The Conjuringile" tõenäoliselt selle aasta teise poole oodatuim õudusfilm. Kummituslood paistavad viimasel ajal kinopublikule vägagi peale minevat, nii et pole suur ime, et eelmise aasta edukaim õudukas lisaks otsesele järjele ka spin-off'i sai. Ja see pole veel kõik, sest nüüd liiguvad kuulujutud veel "Annabelle 2" ja "Chucky vs. Annabelle" filmide võimalikkuse kohta. Kui kellelgi on soov inimesed kummitusõudusest täielikult ära väsitada, siis järgmise paari aasta jooksul peaks see igal juhul juhtuma.

Kuid "Annabelle" ei ole tegelikult sugugi järjekordne "Insidious" või "Conjuring". Wan'i stiilis ehmatusmomente pole sugugi palju ning need vähesedki on jäetud kõik filmi teise kolmandikku, nii et lõpu saabudes on vaatajad juba rahunenud ja naasnud oma mugavustsooni. Keldris ja trepikojas toimuvad stseenid on aga tõepoolest raskesti jälgitavad ning kaamera poole jooksva lapsega seotud häirivalt efektne jump scare on võrdväärne "Conjuringi" tipphetkeks olnud kapi-deemoniga - Wan on kindlasti oma õpilaste üle uhke.

Annabelle'i nukk jättis olenemata oma väikesest osatähtsusest "Conjuringis" siiski paljudele jõhkralt hirmuäratava mulje. Seda rohkem paneb imestama, et omaenda nimelises linateoses jääb Annabelle igasugu teiste deemonite taga hoopis varju. Kindlasti on alt mindud nuku disainiga: algupäraselt oli tegu ju tavalise pehme ja armsa leluga, mitte praegu ka postritelt nähtava hernehirmutisega. Kunstlikult õudsemaks muudetud nägu omab hoopis vastupidist efekti ja vähendab reaalsusfaktorit, kuna on väheusutav, et keegi endale sellise väljanägemisega nukku üldse koju riiulile tahaks. Hea paralleeli saab tuua "Child's Play" seeriast, kus Chucky taaskord hirmsaks muutmiseks viidi ta väljanägemine "Curse of Chuckys" tagasi algsele normaalse mänguasja kujule.

Üldiselt siiski taaskord enamvähem korralik mainstream horror Wan'i tiimilt, kes hakkavad oma panusega õudusmaailma vaikselt juba filmiajaloolist märki maha jätma.

"Pinocchio's Revenge" (1996)

Chucky lugude ülejääkidest kokku laotud "Pinocchio's Revenge" on tegelikult märksa andekam film, kui nime või sisututvustuse järgi eeldada võiks. See räägib tõepoolest tapjanukust, mis on nüüdseks juba oma uudsuse kaotanud idee, kuid teeb seda sarnase osavusega nagu esimene "Child's Play". 

Advokaat saab oma lapse tapnud isalt puust nikerdatud Pinocchio marionettnuku ning kingib selle sünnipäevaks oma tütrele.

Lavastaja Kevin Tenney on suhtunud oma ülesandesse täie tõsidusega ning leidnud filmi jaoks pisut uue nurga. Nii saabki Pinocchiot liikuvana näha vaid mõne minuti ja ülejäänud ajast mängitakse vaatajaga psühholoogilist mõistatusmängu tegeliku tapja ära arvamiseks. Pealkiri "Pinocchio kättemaks" teeb küll mõistatamise pisut lihtsamaks, kuid tegelikult ei anta ammendavat vastust süüdlase identiteedi kohta ka filmi lõpus. Kas mõrvariks on nukuks kehastunud deemon või hoopis vaimsete häiretega laps, see jääb igaühe enda otsustada.

Silmakommiks on Candace McKenzie kehastatud itaallannast lapsehoidja Sophia, kes kõikide meesvaatajate rõõmuks küllaltki nappi riietust kannab ning kaamerate nähes ka dušši võtab. Tema alastiolek on üks neist faktoritest, mis tuletavad aeg-ajalt meelde, et tegu on ikkagi odava B-filmiga, millele vaid juhuslikult andekas režissöör juurde sattunud. Tunnetuse poolest mõjub "Pinocchio's Revenge" väga kaheksakümnendatelikult, nii et aastaarv "1996" võib vaatamise ajal küll täielikult meelest minna. Võimalik, et just vähene eelarve ongi filmi võluks, kuna 1980. aastate slasherite vastu on nii minul kui ka paljudel teistel õudukafännidel n-ö soft spot.