teisipäev, 24. veebruar 2015

"Wyrmwood" (2014)

Juba pikalt on zombidele uut vormi ja hingamist otsitud. Viimase viie aasta jooksul on elavad surnud arusaamatult populaarseks muutunud ning nendega on tehtud enamvähem kõike, mida üldsegi teha annab. Just seetõttu ongi austraallaste "Wyrmwood" tõsiselt värskendav vaatamine - nii lõbusat zombimöllu pole nähtud juba aastaid.

Filmi premise on lihtne: on zombide apokalüpsis ning Barry (Jay Gallagher) peab oma röövitud õde otsides elavate surnutega rinda pistma. Asja teeb eriliseks kiire tempo, nutikas huumor ja filmi üleüldine meelelahutuslikkus. Ei ole haletsemist, nuttu ega kunstlikult juurde poogitud dramaatilisust, on vaid palju zombisid ja verd. Enne filmi ilmumist kuulsin isegi spekulatsioone, et "Wyrmwood" on liiga gory ning ootasin seetõttu veelgi hullemat veresauna, aga tegelikult kasutatakse seda imelist punast ollust täpselt nii palju, kui vaja on ega minda kordagi liialt üle võlli. Innovatiivse poole pealt võiks esile tuua zombide hingeõhu kütusena kasutamise - humoorikas mõte, millesarnast pole mina küll varem näinud.

Ära tasuks märkida ka näitlejatööd, kuna enamik osalejatest pole varem üldse filmides osalenud ning tegid seda silmas pidades "Wyrmwoodis" ikka väga korralikku tööd. Film on üles võetud nelja aasta jooksul (ainult nädalavahetustel), nii et lavastaja Kiah Roache-Turner väärib kindlasti kiidusõnu ka järjepidevuse eest. Vaevalt ta seda projekti alustades arvas, et tulemus niivõrd positiivse vastukaja võib saada.

Siiski tuleb tõdeda, et tegu on lihtsa meelelahutuse ning mitte millegi rohkemaga. Odavalt ja eeldatavasti vaid oma lõbuks tehtud filmi kohta on "Wyrmwood" tõepoolest korralik saavutus, mida on tegijate ambitsioonikuse ja ekraani vahenduselgi selgelt tuntava õhina tõttu tore vaadata, kuid kahjuks pole tulemus siiski midagi revolutsioonilist. Järge ootan sellegipoolest.

esmaspäev, 23. veebruar 2015

"Digging Up the Marrow" (2014)

Õudusfilmiaasta on alanud positiivselt. Tänavu enda 40. juubelit tähistav poisikese välimuse ja noore hingega Adam Green on praeguseks kahtlemata õudusžanris üks tuntumaid ja ägedamaid tegijaid, kes pole endiselt kindla stiili peale pidama jäänud ning varieerub igati õnnestunult nii räigelt veriste slasherite ("Hatcheti" triloogia), pinevate thrillerite ("Frozen" ja "Spiral") kui ka - nagu "Digging Up the Marrow" selgelt näitab - found footage filmide vahel. Selle mehe suuremad saavutused on tõenäoliselt veel ees, kuid "Digging Up the Marrow" on järjekordne tõestus tema andekusest ja hingestatusest, mida igasse Greeni teosesse kamaluga jätkub.


Olenemata haibist ja soojast vastuvõtust, ei ole "Digging Up the Marrow" näol tegemist sugugi mitte found footage’i uue tulemisega, vaid lihtsalt andeka tükiga, mida peaks õudukafännidel olema personaalse seose tõttu küllaltki lõbus vaadata. Filmi muudab toredaks see, et peaaegu kõik osalised kehastavad iseennast ning see on andnud Adam Greenile võimaluse ka enda kulul nalja visata. Dialoogis mainitakse ära kõik Greeni projektid ja "Hollistoni" telesarjast (mida ma samuti kõigile soojalt soovitaksin) saab mõneks ajaks ka plot device. Minule mõjusid sellised tuttavad vihjed ja viited rõõmustavatena, kuid kardan, et Greeni elukäiguga veidi vähem kursis olevatest inimestest võis suur osa naljadest lihtsalt mööda minna.

2013. aastal ütles Adam Green The Skeleton Crew podcastis, et tal pole aimugi, kuhu "Digging Up the Marrow" ta lõpuks välja viib ning mainib sealjuures ära, et tegu pole kohe kindlasti found footage’iga. Alustati intentsiooniga teha dokumentaalfilmi ja see paistab välja ka lõpptulemusest - kohati on loo arenemine täiesti selgelt tagaplaanil ning näidatakse lihtsalt tegelaste elu ja toimetusi, mis ei ole küll otseselt halb, kuid võib mõne vaataja jaoks igav tunduda. Mulle on Green samahästi kui iidol ning ma jälgin põnevusega iga tema ekraanil veedetud minutit, aga iga teise jaoks ta ilmselt sellises staatuses (veel) pole ja arengu puudumine võib seega eemaletõukavalt mõjuda.

"Digging Up the Marrow" ei ole kahjuks nii hea film, kui ta tegelikult olema peaks, aga ta jääb pärast vaatamist siiski meelde kuidagi suure ja majesteetlikuna. Ma ei pea väga tõenäoliseks, et mul selle filmiga kunagi mingi emotsionaalne seos tekib, nagu "Hatcheti" triloogiaga tänaseks juhtunud on, kuid võib-olla see näitabki, et tegu on märksa professionaalsema teosega... Tõsiasi on igal juhul see, et Adam Green on teinud järjekordselt väga korraliku filmi ning avanud sellega paljutõotava õuduka-aasta.