Maailma parim filmifestival Eestis on selleks korraks läbi saanud. Nelja kirjeldamatult toreda päeva jooksul sain vaadatud 11 täispikka linateost ja 5 lühifilmi. HÕFFi kava on ilmselgelt koostatud ülima ettevaatlikkuse ja oskuslikkusega – minul ei õnnestunud kavast leida mitte ühtegi halba filmi (kui Cannoni retrospektiiv välja arvata). Palju oli keskpärasust ja vähe tõelisi pärle, kuid häid kinoelamusi oli sellestki hoolimata jalaga segada.
Neljapäev, 23. aprill
Jõudsin Haapsallu täpselt õigeks ajaks, paraad oli just algamas. Kaheksakümnendatest inspireeritud tugevalt retrohõngulise avaparaadi staariks oli kahtlemata David Hasselhoffi rääkiv auto KITT "Knight Rider’ist". Kohal olid ka vanad vihavaenlased Jason Voorhees ja Freddy Krueger, aga nende sarnasus originaaltegelastele oli küllaltki vaevuaimatav ja valmistas pigem pettumuse. Jason tuli enne avafilmi ka kinosaali publikut hirmutama ning pimedamas ruumis mõjus ta isegi päris hirmuäratavalt, ehkki meenutas hokimaskist hoolimata siiski pigem Michael Myersit.
Umbes pool tundi pärast paraadi istusin juba Haapsalu Kultuurikeskuse suures kinosaalis, kus hakkas pihta festivali pöörane avafilm "Turbo Kid". Eelmise aasta "You’re Next" on küll enamvähem ületamatu tase, aga oma tugevalt üle võlli huumoriga on ka "Turbo Kid" päris meeldejääv – see on üks verisemaid, kuid samas ka lõbusamaid ulmemäruleid, mida mu silmad näinud on ning hullumeelsusest vajaka ei jää.
Esimese päeva oodatuim hetk oli minu jaoks kahtlemata eriseanss Ungru lossi varemetest, kus tuli vaatamisele Mario Bava "Black Sunday". Bava on teadupärast üks itaalia kino kõvemaid tegijaid ning on suur rõõm näha, et HÕFF ka nüüdseks juba kadunud autoreid hindab. Filmi juhatas mitmekeelselt sisse HÕFFi pikaajaline fänn Mart Sander, kes tutvustas põgusalt ka Ungru ajalugu. Aprillikuu õhtu oli lõikavalt jahe ja muutis paigal istumise kohati päris piinarikkaks, aga omalaadne elamus oli külmunud jäsemeid kahtlemata väärt. Salapärased varemed sobisid filmi atmosfääri ja kummituslikkusega suurepäraselt ning andsid Bava hitt-teose mõjuvusele oma olulise osa.
Reede, 24. aprill
Reedene filmipäev algas HÕFFi kolmanda mälumänguga. Minu pettumuseks ei olnud küsimused enamuses üldsegi õudukatega seotud ning minu teadmised jäid küsimuste jaoks piinlikult kitsaks. Siiski saime meeskonnaga kolmanda koha ja ühe pudeli jagu rikkamaks.
Filmipäev algas minu jaoks hollandlaste nümfi-õudukaga, mil nimeks "Laugas". See tugevalt eurooplaslik fantaasiaelementidega film oleks võinud vabalt olla vändatud ka Eestis, kõik eeldused on meil selle jaoks looduse poolt olemas. "Laugas" esindab ilusti siinpool lompi vändatud horrori tugevamaid külgi. Vaatajat võlutakse nõiduslikkuse ja müstikaga, õudusfaktor ei ole liialt pealetükkiv ning ka jõhkrust peab suuremas osas vaataja endale vaimusilmas ise ette kujutama. Märkimist väärib asjaolu, et lisaks "Laukale" leiab HÕFFi kavast veel sellised pealkirjad nagu "Soos" ja "Looduse rüpes", nii et loodus paistab tänavu teemas olevat.
Järgnes selleaastase HÕFFi väheste dokumentaalfilmide hulka kuuluv "Electric Boogaloo" – lõbus pilguheit Cannon Filmsi stuudio pöörasesse ajalukku. Olenemata sellest, et kõik dokis osalenud üksmeelselt kinnitasid, et kogu Cannoni toodang oli juhuslik, kaalutlemata ja kinokunstilises mõttes väärtusetu, tekitas "Electric Boogaloo" minus siiski tahtmise just mõnda kõnealust odavfilmi vaadata ja selle kurikuulsa stuudio repertuaariga põhjalikumalt tutvuda.
Reedesele filmipäevale pani vägeva punkti iirlaste "The Canal", mida ma HÕFFil nähtud teostest vabalt kõige hirmsamaks võin nimetada. Sarnane sensatsioon oli eelmisel aastal "The Babadook". Film põimib omavahel tugevalt psühholoogilist ja šokeerivalt füüsilist õudusfaktorit ning teeb seda väga veenvalt ja naturaalselt. Seanss algas küll veidi peale keskööd, kuid lakkamatult kiire tempo ja pidevate suunamuutustega täidetud "Kanal" ei lasknud ka väsinumatel vaatajatel saalis uinuda ning pärast läbi pimeda Haapsalu hosteli poole tagasi jalutades oli kohati päris hirmus olla.
Laupäev, 25. aprill
Laupäeva alustasin supernaturaalse "Hingepüüdjaga", millele eelnes ka vietnamlasest režissööri tervitus hõffilistele. Kohati oli tunda selliste tegijate nagu "Ringu" ja "Shutter" mõjutusi, ehkki tegu ei ole niivõrd hea filmiga ja lisaks on "Hingepüüdja" puhul suurem rõhk fantaasial kui õudusel. Igal juhul sain taaskord kinnitust tõdemusele, et aasia kino ei ole päris mulle.
Peale seda üritasin vaadata Hispaania thrillerit "La isla minima", kuid häbiväärselt jäin juba pärast 15 minuti möödumist magama. Üles ärgates oli mul ilma jäädud filmist päris kahju, kuna lõpu järgi tundus see olevat stiilne krimipõnevik, mille suurimaks tõmbenumbriks kaalutletud režii ja realistlik tunnetus. Üritan oma vea lähitulevikus parandada ja maha magatud filmi kiiresti ära vaadata.
Laupäeva (ja miks mitte ka kogu festivali) parima elamuse andis oodatult Adam Wingardi "Külaline", mis sarnaselt eelmise HÕFFi avafilmile võlus vaatajat oma peadpööritava tempo ja osava huumoriga. Sel aastal ei olnud saalis publiku reaktsiooni väga tugevalt näha ega kuulda, kuid "Külalise" ajal naerdi igal juhul keskmisest märksa aktiivsemalt.
Kümnes HÕFF oli omamoodi märgiline ka sellepoolest, et esimest korda oli võimalus esitleda siinsamas Eestis vändatud teoseid, olgugi et tegu oli esialgu vaid lühifilmidega. Kui Einar Kuuse post-apokalüptiline ulmekas "The Most Beautiful Day" mu isiklikult pigem külmaks jättis (ehkki see oli teostuse poolest täitsa korralik), siis HÕFFi enda poolt rahastatud vaimukas rabaseiklus "Rauapuudus" ajas publiku ikka tõsiselt pöördesse, kuigi minu kurvastuseks oli selle horror-element olematu.
Kümnes HÕFF oli omamoodi märgiline ka sellepoolest, et esimest korda oli võimalus esitleda siinsamas Eestis vändatud teoseid, olgugi et tegu oli esialgu vaid lühifilmidega. Kui Einar Kuuse post-apokalüptiline ulmekas "The Most Beautiful Day" mu isiklikult pigem külmaks jättis (ehkki see oli teostuse poolest täitsa korralik), siis HÕFFi enda poolt rahastatud vaimukas rabaseiklus "Rauapuudus" ajas publiku ikka tõsiselt pöördesse, kuigi minu kurvastuseks oli selle horror-element olematu.
Kuna suures saalis linastuv "Wyrmwood" oli mul juba varasemalt nähtud, siis otsustasin vaatamiseks võtta Cannoni retrospektiivi kuuluva noortekomöödia "The Last American Virgin". Tegu on ühe väga ebatraditsioonilise sisuga noortekaga – film vahetab stiili ja sisu mängleva kergusega ning iga järjekordne teemavahetus tuleb täiesti ootamatult ja tühjalt kohalt. Iseenesest peaks see olema halb film, aga oma võlu on tal täiesti olemas ja ekraanil toimuvat totrust jälgides igav igal juhul ei hakka.
Õhtu lõpetas hirmnaljakas "Monteerija", mis kohati õudusžanrist eemaldudes hoopis paroodiaks muutuma kippus. Tegijate südames on selge armastus itaalia giallode vastu ning just sellest tulenebki oskus nende üle nii leidlikult nalja heita. Tobedaid sisupöördeid täis "Monteerija" hoidis igal juhul publiku suud naerul ja tuju lõbusa, ehkki mina suutsin ikkagi viimastel minutitel hilise kellaaja tõttu poolunne suikuda.
Pühapäev, 26. aprill
HÕFFi viimase päeva avas ja minu jaoks ka lõpetas Kanada survival horror "Backcountry", mis ilusti kõiki sealse looduse poolt pakutavaid võimalusi ära oskas kasutada. Lugu on lihtne ja kahjuks juba korduvalt nähtud, tegelasedki ei lisa midagi uut ega erilist. Olenemata filmi võrdlemisi realistlikust teostusest oli ka pingelisemate stseenide ajal saalis kuulda naerupahvakuid: ei teagi, kas nalja pakkus pidev üle dramatiseerimine ja slow motion või oli hõffilistel lihtsalt neljandaks päevaks õudusest juba küllalt saanud.
Järelsõna
HÕFF on endiselt täiesti fantastiline festival. Tahan tänada kõiki korraldajaid ja inimesi, kes sellise ürituse olemasolu Eestis võimalikuks teevad, see on žanrikino fännidele hindamatult tähtis. Ma pole nii lühikese ajaperioodi jooksul nii palju häid õudukaid kunagi näinud ja vaevalt seda mujal kui HÕFFil ka edaspidi juhtub. Elagu HÕFF!
