"The Crescent" (2017)

Nagu korralikule õudusfilmifännile kohane, olen suurema osa oma tänavusest PÖFFi menüüst valinud just "Öiste värinate" programmist. Kanada film "Poolkuu" ("The Crescent") sobib programmi nimega suurepäraselt, ehkki värinad pole tingitud eeskätt sellest, et filmis oleks midagi õudset, vaid füüsilisest ebamugavusest, mida film vaatajale lahkelt pakub. Ma olen oma elu jooksul näinud ligi 2000 teost, aga mitte kunagi varem pole ma kinosaalis pidanud tundma sellist piina ja ängistust.

"Poolkuu" teeb haiget. Ainuüksi mõte, et inimesed, kes on selle 99-minutilise teose kokku klopsinud, on arvanud, et see film kõlbab kusagilgi näitamiseks, rääkimata siis ühest Euroopa mainekamast filmifestivalist, on liiga absurdne, et suudaks seda haarata. Kuidas, lihtsalt KUIDAS, suutis lavastaja Seth A. Smith lõpp-produkti nähes öelda, et "jah, see on täpselt see, mida ma tahtsin, jätamegi nii". Ma rõhutan – tegemist on 99-minutilise filmiga! Kui kestusaeg oleks umbes 80 minutit ja film ikkagi samamoodi veniks, võiks ju aru saada, et on üritatud vägisi täispika filmi mahtu täis saada, aga siin sellist õigustust pole. Arusaam, et kõik, mis ekraanil toimub, on sinna jõudnud täiesti tahtlikult ja teadlikult, teeb vaatajana lihtsalt haiget.

Tegelikult on "Poolkuu" taga üks võrdlemisi nutikas lugu, millesarnaseid kohtame sageli iseseisvalt vändatud lühifilmides. Niisiis tundub igati loogiline, et lavastaja varasemat filmograafiat piiludes sealt täispikki teoseid ei leia. See ei seleta aga muidugi tõika, miks Seth A. Smith oma vaatajaid nii jubedalt vihkab, sest andekat ideed saab kahtlemata serveerida ka ilma pidevate merekaadrite, kajakate, trippy'de maalide, koduvideote ja mis kõige tähtsam, vaataja piinamiseta. Eks see ole teistele õpetuseks, et nii juhtubki, kui kamp amatööre, kellel napib raha, kogemusi ning õigupoolest ka oskusi ja ideid, otsustab tavapärase veerandtunnise lühifilmi asemel täispika linateose vändata, taipamata sinna sealjuures sisu lisada.

Poolkuu-meetod ehk "kuidas täita filmi kestusaega, kui ideid ja raha pole"

Kusjuures filmi eestikeelsel pealkirjal pole teose sisuga vähimatki seost. Kaaslane sosistas enne linastuse algust, et kui "Poolkuu" räägib libahuntidest, teeb ta kiirelt vehkat, kuid tagantjärele oleks üks korralik libahundifilm märksa rohkem huvi pakkunud kui sisutu kunstifilm ema ja lapse suvalisest ringiuitamisest. Kunstifilm on see aga sõna otseses mõttes – peategelase maaliteosed hõivavad filmis täiesti põhjendamatult palju ekraaniaega, paisates jälle õhku küsimuse, et kes kurat kõik need dekoratsioonstseenid heaks kiitis. Algul on värvide segamist täitsa kena vaadata, kuid kui ühel hetkel aru saad, et üksluine visuaalporno ongi filmi õnnestunuim osa, kisub meel üpris mõruks. Ma olen kindel, et lavastaja kunstiandele on ka kohasemaid väljundeid kui täispikk õudusfilm.

Kusjuures õudusfilmina on teos kohati isegi peaaegu adekvaatne – ja ma ei pea sedapuhku silmas, et kõnealune film on nõnda halb, et lausa õudne hakkab (kuigi ka see pole tõest kaugel). Filmi esimeses pooles, mil vaataja veel kindlalt ei tea, et tegijad on hõivatud rohkem maalikunsti promomise kui publiku hirmutamisega, on nii mõnigi klassikalist sorti atmosfääriline hirmustseen, mis teose tegevuspaika, üksikut mereäärset majakest arvestades võrdlemisi efektsena mõjub. Kahjuks lörtsitakse seegi aspekt kiiresti ära, kuna vaataja saab varem või hiljem aru, et hirmutamisel pole mingit tegelikku väljundit, ning kõik, mida filmil pakkuda on, ongi plärisev uksekell ja pahaendelised merekaadrid.

Loodan, et film satub näiteks produtsent Roger Cormani kätte, kes lõikab selle natuke konkreetsemaks ringi, paneb pealkirjaks "Sea Zombies" ja laseb seda SyFyl telefilmina kedrata. Praegusel kujul on "Poolkuu" vaatamiskõlbmatu.

Peategelase murelik näoilme kattub vaataja omaga – "kas lavastaja vaimne tervis on ikka päris korras?"

kinoveeb.delfi.ee

"Better Watch Out" (2017)

Jõule peetakse klassikaliselt hinnas kui headuse, rahu ja hingesoojuse aega. Millegipärast ei suudeta sellega aga leppida: õudukafännid on ammusest ajast mõnd vinget pühade-horrorit oodanud, mis läilale rõõmuhooajale pisutki vürtsi annaks.

Senini kuulub paremikku 1974. aasta "Black Christmas", minu üks lemmikfilme, kuid antud kontekstis on seegi pigem lihtsalt (väga) hea õudusfilm kui täiskohaga jõuluõudukas. Jah, ilmselt kuuleb paar korda "Püha ööd" ja tegevustik toimub tõepoolest jõulude ajal, kuid pühademeeleolule üleliia ei panustata. Teine kandidaat oleks kümnend hiljem ilmunud "Silent Night, Deadly Night", mille postrilgi uhkustab kirvega tapjajõuluvana. Jõulutemaatikaga pannakse sedapuhku täkkesse, aga film ise on kahjuks küllalt kesine, kuigi on kultusteosena omajagu fänne kogunud.

Seetõttu on tõeline rõõm, et tänavu kütab kirgi ja püüab õudukafännide tähelepanu film nimega "Parem vaata ette" ‒ värske ja elujõuline õuduskomöödia, mis on sedavõrd nutikas, et ei tahaks selle sisust isegi eriti pikemalt rääkida. Mina läksin sisse igasuguste eelteadmisteta ja olen selle eest südamest tänulik, kuna treiler rikub elamust tõhusamalt kui lobisevad tiinekad kinos. Sissetungi-slasherina vormistatud noortekas peidab endas palju rohkemat, kui esialgu paistab, ning rabab nii huvitava dialoogi, lahedate tegelaste kui lakkamatu tempoga. Üle ootuste korralikud näitlejatööd veel pealekauba, isegi osatäitjate noort vanust arvesse võtmata (üles astub ka lapsnäitlejate duo Shyamalani "Külaskäigust"). Puhtavereline õudusfilm ta küll ei ole, hirmu tekitatakse vaid hetkiti, aga käsitledes teda näiteks varem mainitud "Silent Night, Deadly Nighti" aseainena, lööb "Parem vaata ette" oma konkurendi igas vallas üle.

Kuigi kui kõrvutama hakata, on "Parem vaata ette" pigem filmide "Üksinda kodus" ja "Saag" haiglane kokteil. Siiski ei tasu lasta ennast eksitada ‒ jõhkrast vägivallast ja hirmuäratavast olukorrast hoolimata on film läbivalt suht light ja nooruslikust energiast tulvil. Selles mõttes hea ja meelelahutuslik vaatamine, et tegelaste käekäigu pärast vaatajat muretsema ei sunnita. Mitte et film kuidagi külmaks jätaks või kaasa ei haaraks; lihtsalt kujutatud sadism on piisavalt üle võlli, et seda mitte üleliia tõsiselt võtta. Veidi nagu Adam Wingardi "You're Next" (üks hea õudukas, mida enne suguvõsa kokkutulekut vaadata).

"Better Watch Out" on jõuluõudukana perfektne: lõbus, vaatemänguline, hoogne ja krutskeid täis. Ja mis põhiline, jõulumeeleolu on täiskohaga olemas! Umbes sama äge võinuks paar aastat tagasi nähtud "Krampus" olla, kui sel ligilähedaseltki hoogu või nutikust oleks jagunud. Iseenesest on "Parem vaata ette" ju selline vanakooli lähenemisega konkreetne ja füüsiline värk, aga kuna peale on väänatud mingi kaasaegne parajalt hullumeelne vint, hoitakse vaatajat läbivalt kütkes, ja tulemus on värskendavalt omanäoline. Mitte päris õuduskomöödia uus tulemine, aga üks vägagi vahva väike filmike, mis oma haige fantaasiaga meele rõõmsaks teeb, küllaga närvikõdi pakub ja võib-olla õudusfännile ka ühe uue pühadetraditsiooni juurde annab.

Ära maga võimalust maha ‒ "Parem vaata ette" linastub Just Filmi noorteprogrammi raames ka PÖFFil. Viimane seanss juba 25. novembril kell 16.00 Tallinnas Solarise Apollo kinos.

NB! Olgu öeldud, et minu arvates sobinuks pealkirjaks paremini "Jäta nüüd nutt", nagu kuulsa jõululaulu eestikeelses versioonis lauldakse.

Mina ja mu sõbrad laupäeval Solarises

kinoveeb.delfi.ee

"1922" (2017)

2017 on tõepoolest olnud Stephen Kingi aasta ja nagu näha, ei jää enam puutumata ka tema haruldasemad teosed. "1922", millel kõnealune samanimeline linateos põhineb, ei ole isegi mitte Kingi täispikk romaan, vaid lühilugu kogumikus "Full Dark, No Stars".

Tänavustest Kingi adaptatsioonidest on "1922", mis muuseas Netflixis kõigile kättesaadav, selgelt kõige tõsisem ja üheplaanilisem. Kui muidu kuulub kirjaniku käekirja ka must huumor, siis siin pole midagi peale depressiooni, meeleheite ja süümekate. Isegi pildikeel on tume, värvitu ja sünge, tegelastest rääkimata. Thomas Jane'i kehastatud Wilfred James, filmi peategelane, ei naerata loo jooksul kordagi: sülgab vaid maha, kortsutab kulmu ja rügab tööd teha. Aeg-ajalt ka mõrvab. Tore mees, eksole? Niisiis ei tekita sümpaatiat ükski tegelane, mööndustega vaid ehk perepoeg Henry (Dylan Schmid), kuid temagi motivatsioon on liialt üheplaaniline, et sügavamat huvi pakkuda. "Ma armastan oma tüdrukut, seega tapan oma ema" – igati loogiline mõttekäik, kas pole? Antipaatsete tegelaste tõttu on film äraütlemata vaatajavaenulik, kuna ei paku meelelahutust ega pane kellelegi ka kaasa elama. Suhteliselt tuim vaatamine.

Lool pole iseenesest väga viga ja ma ei kahtle sugugi, et Kingi esialgne novell märksa paeluvam on kui selle põhjal vändatud film. Kirjandussfääris pole sedasorti süümekalugu ometi midagi uut – Émile Zola klassikaline "Thérèse Raquin" järgib laias laastus sama malli, kusjuures ka filmi atmosfäär on üpris zolalik. King ise on sarnast temaatikat – langemine hullumeelsusse, mõrv kui probleemide lahendus jne – kasutanud "Hiilguses". Seal on see aga välja tulnud hoopis paremini, kuna Jack Torrance, erinevalt Wilfred Jamesist, on põnev ja karismaatiline tegelane.

Idee järgi peaks tegu olema slow burn tüüpi filmiga, aga enamjaolt kipub ta lihtsalt venima, eriti filmi teises pooles. Viimasest vaatusest jääbki vaid meelde üks Thomas Jane'i ja Neal McDonough' ühine stseen, kuna see on väheseid kordi, mil Jane'i igavavõitu ühemehe-show'st puhata saab. Pisut värskust pakuvad õõvastseenid, kuid needki hakkavad ajapikku korduma – kaua sa ikka ühe ja sama laiba peale ehmatada jaksad? Lühem kestus oleks kahtlemata kasuks tulnud. Või siis natukenegi tihedam sisu...

Kui "1922" ükskord läbi saab, ei jää meelde palju enamat kui Jane'i puine aktsent ja morn nägu, hunnik rotte, näritud lehmanisa, surnud lehm ning kõndivad laibad. Film tervikuna ei paelu, kuid meeldejäävaid kujundeid ja elemente leidub sellegipoolest. Kingi fännid vaatavad selle vast kohusetundest nagunii ära; ülejäänud oodaku parem jaanuarini, mil Muschietti "It" Blu-ray peale tuleb – pidavat 15 minuti jagu lisastseene tulema.

Pildil filmi staarid: laip (vasakul) ja morn nägu kortsus kulmuga (paremal)

kinoveeb.delfi.ee

Õudus PÖFFil

Täna algab Eesti suurim filmifestival ja teist aastat järjest on olemas spetsiaalselt žanrifriikidele kokku pandud programm nimega "Öised värinad". Just nimelt, saate õigesti aru, õudus PÖFFil ei piirdu enam pelgalt kallite piletihindadega ‒ näeb ka tõsiselt ägedaid õudukaid. Ja noh, mis hindadesse puutub, siis viis piletit korraga ostes saab tegelikult jumala okei diili. Tänavune PÖFFi kava, kui uinamuina draamad ja kunstifilmid kõrvale jätta, ei jää kvaliteedilt (ega suuremal määral kvantiteediltki) sugugi alla HÕFFi omale.

Tubli õudukafänni watchlist peaks PÖFFil välja nägema umbes selline:

"Parem vaata ette" ("Better Watch Out")

Minu raudne soovitus kõigile noorteõudukate fännidele. Fantastiliselt värske ja lõbus õuduskomöödia. Võtan kamba sõpru kaasa ja 25. novembril Plazasse!

Soome filmid

Pildil "Saun" ("Sauna") ‒ soomlaste esiõudukas jälle suurel ekraanil

"Valge põhjapõder" ("The White Reindeer") ‒ tõeline klassika

"Kuupaistesonaat" ("Moonlight Sonata") ‒ metsamajaõudukas soomlaste võtmes

Prantsuse film "Kättemaks" ("Revenge")
Nagu üks korralik 70ndate stiilis (ehkki värske väljanägemisega) rape & revenge film olema peab ‒ verine, jõhker ja rõve. Tõeliselt meelelahutuslik ja pingeline vaatamine, mida tasub soovitada võid raudse närvikavaga gorno-fännidele.

Pildil Kanada film "Aplus" ("The Ravenous") ‒ täna õhtul on seanss, kiirustage!

Iisraeli film "Allakäigu lapsed" ("Children of Fall") ‒ slasher, jee

Jaapani film "Vampiirisavi" ("Vampire Clay")

Portugali film "Koerte saar" ("Island of Dogs")

Pildil Kanada film "Poolkuu" ("The Crescent") ‒ pilet taskus ja ootus suur

Saksa film "Neljal käel" ("Four Hands")

Läti film "Esmasündinu" ("Firstborn") ‒ kohal ka filmi produtsent Q&A sessiooni jaoks

Brasiilia film "Mootorratas" ("Motorrad")

Ja viimaseks Alexandre O. Philippe intrigeeriv dokkfilm "78/52" Hitchcocki "Psühho" (minu lemmikfilmi) kurikuulsa dušistseeni kohta...

Kohtume PÖFFil!

"Jigsaw" (2017)

"Sae" seeria on end ammendanud. Iseenesest arvati seda juba pärast esimest ja kolmandatki osa, rääkimata seitsmendast, kuid kui ka seitse aastat mõttepausi pole piisav aeg, et korraliku stsenaariumiga lagedale tulla, ei päästa "Saagi" küll enam miski.

Torture porn'i lipulaevaks peetud seeria on tegelikult küllalt eriline fenomen. Tegemist on ainsa filmiseeriaga ajaloos, mille seitse esimest osa on antud välja järjestikustel aastatel – varem hoidis rekordit "Politseiakadeemia" kuue järjestikku välja antud osaga. Sealjuures pole "Saage" kunagi uisapäisa valmis vorbitud: vastupidi üldlevinud arvamusele, et "Sae" seeria ei kätke muud kui verd ja soolikaid, iseloomustab filmisarja hoopis keeruline ja ettearvamatu süžee, mis vaatajalt pidevat mõttetööd nõuab. Kahtlemata kõige intelligentsem õudusfilmiseeria, mida näinud olen.

Seetõttu on "Jigsaw" kanda küllalt raske koorem: taaselustada aastaid varjusurmas olnud seeria, rahuldada vanu fänne ja püüda uusi, jätkata eelmiste "Saagide" lugu, leida John Krameri tagasitoomiseks loogiline võimalus. Iseenesest on näha, et seda kõike on ka üritatud ja mõnega isegi päris asjalikult toime tuldud, aga üldmulje on pigem kesine – "Jigsaw" on hale vari "Sae" kunagisest hiilgusest. Mitte sugugi enamat kui näiteks aasta alguses linastunud "Ringid", mis pärast kahtteist aastat kurikuulsa Samara jälle popiks tegema pidi.

"Jigsaw" häda on eelkõige selles, et ta pole (ega tegelikult üritagi olla) piisavalt omanäoline, et ülejäänud seeriast eristuda. See on konkreetne järjelugu, mis järgib täpselt sama malli nagu varasematel "Saagidel" kombeks, nii et võrdlustest paremate osadega ei pääse üle ega ümber. "Jigsaw" oleks justkui kirjutatud mõne õpiku või manuaali järgi, kuid kahjuks pole stsenaristid pihta saanud, et "Sae" põhielementide taaskasutamisest ei piisa, et paeluvat filmi teha. Tulemus on loodetule hoopis vastupidine: kuna "Jigsaw" on ülesehituselt "Sae" eelmiste osadega äravahetamiseni sarnane, meenub igal käänakul, kui palju paremini sama asja varem tehtud on.

Pildil üks väheseid põhjuseid, miks "Jigsaw" vaadata kõlbab

Olenemata sellest, et Eesti kinodes on "Jigsaw" alla 16-aastastele keelatud, näib film kui kunagise jõhkra piinaseeria lastesõbralik versioon, mil pole vajalikku toorust, julgust ega ootamatust, et seeria fänni paeluda. Kui varasemate osade sündmustikud on aset leidnud piiratud aja jooksul (sageli üks-kaks tundi), mis tegevusele tugeva tempo ja pinge peale on keeranud, venib "Jigsaw" mitme päeva peale ega tekita kordagi tõsist ohutunnet, kuna, noh, kiiret pole ju kuhugi.

Kes Krameri möödunud surmalõksude ja -mängudega tuttav on, teab hästi, milliste peensusteni ta need valmis timminud on – nüüd aga uitavad Jigsaw ohvrid rahumeeli ringi ega pruugi tegelikult isegi mängule pihta saada, kuna juhistega kassetid on suvaliselt laiali laotatud ja reeglid on paras segapuder. Rumaluse tipp on muidugi see, et mängus osaleb ka inimene, keda Kramer tegelikult hukka ei mõista – mis ajast meie raudkindlate põhimõtetega insener sellist haltuurat teeb? Vana hea Kramer, keda "Sae" esimestest osadest mäletame, ei salliks sellist korralagedust silmaotsastki, võin kindel olla.

Ma usun, et pärast sellist filmi on nüüd mõneks ajaks "Sae" seeriaga lõpp. Olgugi et tehtud heade kavatsustega, on "Jigsaw" antud filmisarja halvim osa, mis oleks võinud väga vabalt ka tegemata jääda. Otsast otsani loogikavigu täis filmi ainus lunastav element on nutikas lõpupööre, kuid ka see venitatakse kahjuks liiga pikalt välja, vähendades nii üllatusmomendi efektsust. "Jigsaw" on "Saag" neile, kes originaalseeriast kunagi aru ei saanud ning vaatasid vaid selleks, et inimesi suremas näha. Kuigi ega siin isegi surmastseenide poolest midagi erilist tehta, varasemate osade kõrval paras lastekas...

kinoveeb.delfi.ee