"The Shallows" (2016)

Haifilmid on juba puht kontseptuaalselt vigane alamžanr. 1976. aastal, kui inimesed veel rumalamad olid ja Steven Spielberg maailma esimest suvist kassahitti ette valmistas, võis hairünnaku peale filmi üles ehitada küll, aga praegu, 40 aastat hiljem on sama ülesanne ideoloogiliselt märksa keerukam. Filmivaataja on kriitilisem – eeldab ülemäärast realistlikkust kohast, kus seda kunagi olnud pole.

Sarnane saatus on õigupoolest tabanud pea kõiki n-ö ellujäämispõnevikke. Mingil põhjusel leiab (kino)publik tihtipeale just sedasorti filmide ajal õigustuse tegevustikku valjuhäälselt kommenteerida ja karakterite otsuseid järjekindlalt maha laita. Ise pole ma seesugusest lähenemisest kunagi aru saanud: komöödiaid vaadates ei arva keegi, et reaalsed inimesed nõndapalju nalju ei tee, märulite puhul ei laideta tavakodanike superkangelaslikkust; millega siis eluohtlikesse situatsioonidesse sattunud tegelased kogu selle viha ära on teeninud? Hairünnak pole ju ometi olukord, mida keskmine filmivaataja kogenud on, nii et tobe hoiak tegelastele vahetpidamata õpetussõnu jagada tundub lihtsalt rumalana.

"Madalik" pääseb selles vallas tegelikult üsna kergelt, kuna peategelase Nancy (võluv Blake Lively) ellujäämisoskused on enamvähem samal tasemel kinokülastaja fantaasia hüpoteetilise geniaalsusega. Film kõnelebki võrdlemisi primitiivse loo äsja pereliikme kaotanud arstitudengist, kes Mehhikosse surfama tulnuna õnnetult merele jääb ning seetõttu verejanulise mõrtsukhaiga rinda pistma peab. Vürtsi lisab asjaolu, et Nancy on terve filmi vältel kaldast vaid paarisaja meetri kaugusel, nii et pidevast ohust tingituna on pääsemine ühtaegu käegakatsutav kui ka lootusetu.

Nagu öeldud, on lugu küllalt lihtlabane, aga tulemus sellevõrra üllatuslikult ei kannata. Kestust on filmil ligikaudu 80 minutit ning see on täidetud otsast otsani verdtarretava põnevuse ja pingega. Hingetõmbepause on samuti, sest ühelt kivilt teisele ujumine ei saaks just kuigi kaua huvitavana püsida, eriti kui tegelasi vaid üks on, kuid need on sedavõrd intensiivsete action-stseenide vahele täitsa teretulnud. Lisaks on loo keskmes olev tütarlaps mõnevõrra sümpaatsem kuju kui sedasorti filmide puhul tavaks – pärast esimest suuremat hairünnakut tabasin end isegi mõttelt, et film sel hetkel lõppekski ja peategelane turvaliselt koju pääseks. Kahjuks 30-minutilisi filme Hollywoodis veel ei aktsepteerita.

Kuna "Madalik" on haifilm, tuleb poolkohustuslikus korras ära märkida ka võrdlusmoment Spielbergi klassikalise hirmulooga "Jaws", mis 40 aasta eest inimesed vähemalt mõneks ajaks veest välja lõi. Erilisi sarnasusi nimetatud teostest tegelikult ei leia – mõlema tegevustik keerleb muidugimõista ühe hiigelsuure haikala ümber, aga "Madaliku" kiire tempo vastandub Spielbergi slow-burn-stiilis meistritööga täielikult. Kumb lähenemine vaatajale rohkem istub, on juba individuaalsemat sorti küsimus. Igatahes pole kuulujutt, et "Madalik" on parim haifilm, mis pärast 1976. aastat tehtud, täielikult aluseta. Soovitan!

kultuur.err.ee

"Terrordactyl" (2016)

"Terrordactyl" pole üks neist vaimuvaesetest Syfy omatoodang-kräppväljalasetest, mis millegi muu kui lõbusalt kõlava pealkirja poolest ei hiilga. Tegemist nimelt lustliku indiekaga, mille tegijad selgelt kursis on, mida publik ühelt odavalt monster movielt ootab, ning oma funktsiooni (tõsi küll, küllalt primitiivset) täidab "Terrordactyl" kenasti.

Ma ei ole kindel, kuidas ja kas sellist sorti B-filmi üldse kontseptuaalselgi tasemel heaks saab nimetada, kuid oma eesmärkide elluviimisega tuleb "Terrordactyl" toime fantastiliselt. Peaosades küllalt sümpaatsed igapäevakangelased, üks neist kusjuures Indrek Ojari lombitagune teisik, kelle elu hetkega muutub, kui nad Los Angelese äärealadelt Maale langenud meteoriidi leiavad ning selle rumala peaga endaga kaasa veavad. Nimelt asuvad kosmosekivi jälitama eelajaloolised lendsisalikud, keda ohmoonivõitu peategelased eksikombel pterodaktüloste asemel terrordaktülosteks kutsuvad. Kui näiteks "Zombeaversi" puhul kuulutasin kurvalt, et vahva sõnamäng ongi kogu teose andekaim osa, siis "Terrordactyl" suudab pakkuda veidi rohkemat, kuigi, nagu varemalt mainisin ja pealkirjagi järgi eeldada võib, pole selle filmi ambitsioonid iseäranis kõrged. Kõrge pole olnud ka eelarve ning see kajastub selgelt eriefektides, kuid mingil imelikul põhjusel töötavad pehmelt öeldes ebarealistliku ja üldiselt lihtsalt tobeda väljanägemisega lendsisalikud hoopis üldmulje kasuks. Olgu veelkord rõhutatud, et kõnealune film ei ürita olla kuidagimoodi tõsiseltvõetav ega teaduslikult täpne – kasvõi seletus pterodaktüloste tänapäevasele eksistentsile on parajalt debiilne – ning seetõttu ongi iga tahtlik või ka tahtmatu puudujääk lõpptulemusele pigem kasulik. Nuriseda võiks vaid dialoogi üle, kuna see pole sugugi nii vaimukas, kui stsenarist endale ilmselt ette kujutanud, aga mõned vahvad one-linerid teevad sellegi tasa. Põhiline on siiski see, et vaatajal oleks lõbus, ja sellega on valdavalt toime tuldud küll. Lõbus paistis olevat ka asjaosalistel, nii et lõppkokkuvõttes võidavad kõik (v.a pterodaktülosed, nemad pannakse suuremas osas põlema).

Seega jääb üle teha vaid üht: küsige endalt võtmeküsimus "Are you ready to kick some past?" ning kui vastus on jaatav, libistage "Terrordactyl" rahumeeli videomängijasse ja laske end iidsetel lendsisalikel pöörasesse seiklusesse tirida.

"Damien: Omen II" (1978) † "The Final Conflict" (1981)

Möödunud nädalal alustas "Oomeni" filmiseerial põhinev A&E draamasari "Damien", nii et pidasin sobilikuks enne seriaali juurde asumist algmaterjaliga põhjalikumalt tutvust teha. Seeria esimene film on üks minu suuri lemmikuid, 70ndate satanistlik horror oma parimas vormis, kuid järgede vaatamiseni ma sellegipoolest varem jõudnud pole. Mis on olnud selgelt vale valik.

---

"Damien: Omen II" on suhteliselt ideaalne järg: truu originaalile, samas ikkagi küllalt uuenduslik ja värske. Ainus probleem on mõnevõrra üksluine sisu: selline "keegi avastab, et Damien on paha, ja sureb mõne minuti jooksul" skeem muutub pärast mitmekordset kasutamist pisut tüütuks ning takistab lugu arenemast ‒ kuidas saab üldse müsteeriumit lahendada, kui iga inimene, kes edusamme teeb, kohe ära tapetakse? Selles suhtes töötab esimese filmi struktuur märksa paremini: asjapulgad küll surevad, aga see ei lükka lõpplahendust edasi, vaid pigem aitab selleni jõudmises kaasa. Vastupidiselt teisele osale, kus uurimine iga surmaga jälle nullist hakkab.

Samas on igal medalil kaks külge ja see kehtib ka siinpuhul: surmad, mida on sedasorti filmi kohta tõepoolest natuke ülearu, on väga meeldejäävad. Kui enamasti on õudukates üks (surma)stseen, mida ikoonilisena mäletama jäädakse (n-ö tõmbenumber), siis siin on neid kohe mitu. Oma olemuselt meenutavad need kusjuures "Final Destinationit", ka jõhkruse ja pingelisuse poolest, ehkki seletamatu tuulepuhangu asemel kuulutab "Oomenis" millegi pahaendelise kohalolu must ronk (või vares, ornitoloogia pole minu tugevaim külg).

Kiidusõnu väärivad ka näitlejatööd: William Holden on täitsa Gregory Pecki vääriline, Robert Foxworthi lievscheiberlik sarm muudab ta üheaegselt kurjakuulutavaks ja sümpaatseks, lapsnäitlejad annavad endast parima, et mitte häirivana mõjuda, ning tulevad sellega suuresti toime. On teada-tuntud fakt, et laste kohalolu on õudukates peaaegu alati parajaks nuhtluseks, aga oomeni-poiste näitlemises on mingi võluv siirus, mistõttu on isegi tobedamaid dialoogikatkeid raske pahaks panna. Umbes sama sorti siirus, mida kümmekond aastat hiljem "Stand by Me" poisid demonstreerivad. Cast on tegelikult üldse väga soliidne, peamiselt tänu veterannäitlejatele.

---

"The Final Conflict", seeria kolmas osa, ei jää eriti teisele alla, ehkki on kahe esimese filmiga võrreldes pisut teistsuguse suunitlusega, mistõttu pole ta fännidelt kunagi ühehäälset heakskiitu pälvinud. Ta võib olla tugeva õudustriloogia nõrgim lüli, aga eraldiseisvalt on tegemist sellegipoolest korraliku filmiga, mis kujutab satanismi ehk isegi realistlikumalt kui seeria varasemad sissekanded. Film on tunnetuslikult igatahes rõhuvam ja süngem, panustades pigem aeglaselt kerivale pingele ja ahastustundele kui reaalsele tegevusele. Päris slow burn see pole, aga teise osa slasherliku ülesehituse kõrval on erinevus selgelt märgatav.

Seeria eelmiste sissekannetega sarnaselt on ka kolmanda "Oomeni" alustalaks (lisaks stiilipuhtale režiile) hea näitlejateansambel: sedapuhku eesotsas noore Sam Neilliga, kes täiskasvanud Damien Thornina nii teistes tegelastes kui ka vaatajates korralikult hirmu külvab. Ma ei oska kindlalt öelda, milline Damieni kehastus triloogiasiseselt silmapaistvaim on ‒ kõik need on suhteliselt eriilmelised, erinevate motivatsioonidega ning tegelikult on lapsnäitlejat täiskasvanuga lihtsalt raske võrrelda ‒, aga Neill teeb igatahes korralikku tööd, olles mitte ainult hirmuäratav, vaid ka normanbatesilikult karismaatiline. Kusjuures sarnasus Freddie Highmore'i Batesiga on ka visuaalselt täitsa olemas.

Mis "Oomeni" seeria ja tegelikult ka selle üksikud sissekanded minu jaoks eriliseks teeb, on nende märkimisväärne terviklikkus ‒ tegemist on nii sisult kui stiililt tõelise triloogiaga, mitte lihtsalt kolme filmiga, mis üksnes ühist pealkirja jagavad. Ja see on õudukate seas pigem haruldane nähtus. Julgen soovitada. Tõsi, kümmekond aastat hiljem vändati juurde ka neljas "Oomen", seda telefilmi kujul, aga kuna sellest on tänaseks paras rariteet saanud, võib selle eksistentsi lihtsasti ignoreerida.

"Gatto nero" (1981)

Kes on näinud ühte Lucio Fulci filmi, on mingil määral näinud neid kõiki. Sel mehel, keda hellitavalt godfather of gore'iks võib nimetada, on tohutult isikupärane stiil ja kindlaks kujunenud režii, mille järgi iga Fulci teose une pealt ära tunda võib. "Gatto nero" ei ole selles mõttes mitte mingi erand, olgugi et seekord ei kuulu kompotti Fabio Frizzi muusika, mis näiteks "Zombi 2" ja "City of the Living Deadi" atmosfääri loomise juures tähtsat rolli mängis. Selle asemele on leitud äärmiselt ebaitaallaslik, kuid siiski säärase klassikalise õudusloo taustale suurepäraselt istuv heliriba, mis esimesena Hitchcocki "Psühho" meelele toob (ning seda ainult positiivses mõttes). Vähem on ka räiget vägivalda, kuigi päris veretu "Gatto nero" mõistagi pole. Õhustiku poolest on see teos aga puhas Fulci ja sisuline osa on kaalutletult tagaplaanile jäetud, nagu vanameistril ikka kombeks. Signatuurseid silmavõtteid on siin lugematult – tõenäoliselt on tegu Fulci sellealase rekordiga.

Kui sisust rääkida, on "The Black Cat" täpselt selline film, nagu taolise pealkirja järgi eeldada võikski. Põhimõtteliselt räägib see mustast kassist, kes on kurjast vaimust vaevatud (see on vaieldav) ja tapab erinevatel viisidel inimesi. Õnneks on Fulci omanäoline režii piisavalt tugev, et film võrdlemisi tõsiseltvõetavaks ja põnevaks muuta. Atmosfääri loomisel näitab ta järjekordselt tõelist meistriklassi ning jätab sellega varju fakti, et stsenaariumile on häbiväärselt vähe tähelepanu pööratud. Iga teise lavastaja käes oleks selline lugu täiesti naeruväärne, kuid Fulci on varemgi tõestanud, et suudab kõige iseloomutumagi script'i oma režiiga elama panna ning see kehtib kindla peale selgi korral.

Fulci repertuaarist võib kahtlemata leida ka hulganisti paremaid filme, aga tema ande ja peamiste võtete demonstreerimiseks sobib "The Black Cat" kenasti. Tema fännidele on see peaaegu et kohustuslik vaatamine, ülejäänutel tasuks esmalt "City of the Living Deadiga" jõudu proovida.

"Lake Placid vs. Anaconda" (2015)

Lühidalt pärast seda, kui Wes Craven üheksakümnendate keskpaigas "Screami" abil õudusfilmid taas moodi tõi, hakati uuesti katsetama ka niinimetatud natural horrori tootmist. Tollal ilmunud "Anakonda" ja "Lake Placid" tegid kinodes korralikult kassat, teenides oma eelarve vastavalt kolme- ja kahekordselt tagasi, ehkki kriitikuid neid filme kunagi armastanud ei ole. Edukate õudukate puhul on meeletu järgede väntamine tundunud alati loogiline, kuid nende kahe frantsiisiga on hoopis huvitavamad lood.

"Anakonda" järjelugu, mis nägi ilmavalgust seitse aastat pärast originaalfilmi, lasti omal ajal isegi kinodesse, kus ta tegi jällegi pea kolmekordse eelarve jagu kassat. "Lake Placid" kanti aga kohe maha ning kõik tema järjed on toodetud otse telesse. Tänaseks on kummaski seerias viis filmi (lugedes uusimat osa mõlema järjeks, mitte spin-off'iks) ja jõutud on Syfy odav-väljalasete hulka.

Niisiis jõuamegi "Lake Placid vs. Anaconda" juurde. Tegu on ilmselgelt halva filmiga, see on kindel juba enne vaatama asumist. Lootust annab vaid tõsiasi, et iga "Lake Placid" on senimaani olnud vähemalt mõnes mõttes lõbus või nauditav, ja on küllalt märgatav, et seekordne film on palju rohkem "Lake Placid 5" anakondadega kui vastupidi. Tagasi on toodud Yancy Butler, kelle kehastatud Reba (kahest eelnevast "Lake Placidi" osast) on nüüdseks igasuguse teravuse kaotanud ning mõjub oma kõrivähi-häälega pigem tüütult. Naaseb ka horror-maestro Robert Englund, kuid tema roll on surmavalt igav ja vanahärra paistab lihtsalt väsinud olevat. Pole kahtlust, et tema jaoks pole sellised filmid midagi rohkemat kui palgatšekk, sest tegelikult on Englund siiani enamaks võimeline.

Ainuke, kes sel korral vähegi positiivsemalt meelde jääb, on šerifi totakat abilist Fergusoni kehastanud Oliver Walker. Näitlejana ta ilmselt suurem asi pole, aga igatahes pani teda ümbritsev koomika mu korduvalt muhelema. Dewey (David Arquette) "Screami" filmidest on stsenaristidel selgelt meeles mõlkunud.

Nagu sellistes filmides ikka kombeks, on kohal ka grupp teismelisi ‒ kari naiivseid tüdrukuid, kes mingisse tobeda nimega sorority'sse pääseda loodavad. Olen viimaste aastate jooksul näinud tohutus koguses rumalaid õudukaid, aga julgen päris ausalt pakkuda, et "Lake Placid vs. Anaconda" varustab meid tegelastega, kes filmiajaloo lollimate hulka kuuluvad. Siinsed tüdrukud ei tee mitte lihtsalt halbu otsuseid ega käitu idiootselt, vaid on sajaprotsendiliselt debiilikud. Neile kirjutatud dialoog on niivõrd kohutav ja kaugel reaalsusest, et tekib küsimus, kas stsenaristid soovisidki vaatajat neid kõiki vihkama panna või kukkus neil töö lihtsalt kehvasti välja. Võib-olla on näitlejaandega tüdrukud tänaseks aru saanud, et Syfy toodetud krokodilli-anakonda-filmis osalemine ei ole just kõige nutikam karjäärivalik, eriti kui see eeldab osalist või täielikku alastiolekut...

Lõpuks töötavad olematu arendusega karakterid mõnes mõttes isegi terviku kasuks, kuna nii ebainimlike tegelaste kiiret surmamist vaadata on puhas nauding. See on antud filmi juures ühtlasi pea ainuke lunastav element.

Mida on vaatajal õigus sellise pealkirjaga filmilt oodata?

Esmalt tundub loogiline, et meile näidataks küllaga krokodillide ja anakondade võitlusi. Kahjuks pole filmis mitte ühtegi stseeni, mida tõsimeeli eelnimetatud elukate duelliks kutsuda saaks. Anakonda satub krokodilliga kokku küll, aga see vastasseis leiab lõpplahenduse kiiremini kui Mel Gibsoni ja Sly oma "Palgasõdurites". Enamiku ajast on anakondad üldse pildist väljas ja tapatöö eest hoolitsevad krokodillid, kinnitades veelkord arusaama, et tegu on pigem "Lake Placidi" filmi kui millegi muuga.

Tõenäoliselt oleks lubatud loota ka enamvähem aktsepteeritavaid eriefekte, aga neid siinkohal kahjuks pakkuda ei ole ‒ näib, et CGI läheb selle seeria puhul küll iga korraga aina halvemaks. Anakondad näevad nüüdseks välja umbes nagu kunagised Windows 95 screensaver'id.

Kui oodata värvikaid ja loomingulisi surmastseene, siis otseselt pettuma ei pea, kuna tegelasi satub krokodillide lõugade vahele nagu murdu. Iseasi on muidugi see, kui realistlikult need teostatud on, sest nagu juba eelpool mainitud, on elukate tehniline teostus pehmelt öeldes kohutav.

Lõpuks võiks oodata ju ka lõbusat filmielamust, aga seda "Lake Placid vs. Anaconda" kahjuks pakkuda ei suuda. See on väsinud ja vaimuvaene lisandus seeriatesse, mis kumbki juba ammu lõppenud peaks olema. Vaadata tasub seda ainult siis, kui ülejäänud frantsiis nähtud, ja selgi juhul vaid "et kõik nähtud oleks" põhimõtte pärast. Ei soovita.

"Sharknado 3: Oh Hell No!" (2015)

Mõni aasta tagasi ei oleks seda ilmselt keegi osanud ennustada, aga sõnulseletamatult tobe "Sharknado" filmiseeria on nüüdseks jõudnud triloogia staatusesse. Syfy ja The Asylum on varemgi mitmetele frantsiisidele aluse pannud, kuid siiani on neid saatnud edu olnud küllalt tagasihoidlik. "Sharknado" abil on asjalood aga muutunud ja loodud on interneti sensatsioon, mille populaarsusele veel lõppu ei paista.

"Sharknado" seeria on jabur olnud juba esimesest sissekandest saati ja just seetõttu ta säärase vastukaja ära teeninud ongi. Filmi, mis räägib tornaados lendavatest haidest, saaks väga vabalt teha ka lihtsalt halvasti, kuid "Sharknado" on loodud erilise oskuslikkusega, mis tagab hoopistükkis erakordselt lõbusa ja humoorika elamuse. Nii ongi iga järgneva osaga aina pöörasemaks mindud ning nüüd on jõutud täielikku kaosesse, kust ei puudu ka kosmoselaevad ja David Hasselhoff.

"Sharknado 3", mis kannab sobilikku alapealkirja "Oh Hell No", jätab kõrvale eelmiste osade struktuuri (või üleüldse igasuguse filmidele omase loogilise ülesehituse) ning alustab juba esimestel hetkedel pöörase lammutamisega, mis kestab vahelduva eduga teose lõpuni, tehes vaid mõne antiklimaatilise pausi. On raske öelda, kas see töötab pigem filmi kasuks või kahjuks, kuna ühest küljest jätab see vähem aega kohutavale dialoogile ja näitlemisele, kuid teisalt paneb tempo ja pinge progresseeruvale tõusule selge põntsu. Igatahes muutub uue "Sharknado" tegevustik lõpuks päris segaseks ja iseenda ületrumpamine häirivalt intensiivseks, nii et kogu seda kremplit on küllalt keeruline jälgida. Teine osa suutis selles suhtes mõistlikku piiri pidada.

Minu üllatuseks on uues "Sharknados" kohati täiesti arvestatavat näitlemist... või siis vähemasti mõni hetk, mis võrdlemisi tõsiseltvõetavalt mõjub. Eriliselt hästi on välja kukkunud Fin'i (Ian Ziering) ja Gilberti (David Hasselhoff) viimane ühine stseen, mis oma relatiivselt imalast teostusest hoolimata täitsa südamlik on. Fännide lemmiku tiitli võtab kindlalt ära seksikas Cassie Scerbo, kelle kehastatud reformeeritud Nova tapjahaidele igati vääriline vastane on. Ziering sel korral eriti palju badass-momente ei saa.

Üleüldiselt ei ole "Sharknado 3" oma eelkäijatest eriti palju nõrgem, ehkki pisut kaootilisem ja stiihilisem ‒ seda enamjaolt negatiivses mõttes. Vähemasti ei ole debiilsete fantaasiate pealt sugugi kokku hoitud ja Thunder Levinil on ka selleks korraks nii mõnigi eepiline moment varuks. Isegi eriefektid on osaliselt paranenud, kuigi vastukaaluks on kohe pakkuda erakordselt amatöörlik kaameratöö. Igal juhul on Syfy saanud hakkama järjekordse õnnestumisega ja loonud ühe lõbusalt absurdse teose, mis "Sharknado" kultuuripärandi kinnistamisele kõvasti abiks on. Ei jää muud üle, kui järgmist suve ja neljandat osa oodata.

"The Birds II: Land's End" (1994)

Hitchcocki surematu meistriteos "Linnud" on tänaseks nähtud ilmselt pea kõigil, aga kui paljud üldse teavad, et sellele filmile paarkümmend aastat tagasi ka järg vändati? Erinevalt "Psühhost", mis samuti peale Hitchi surma frantsiisiks kujunes, on "Lindude" teist osa näinud vaid vähesed ning seda selge põhjusega, kuna tegu on millegi niivõrd halvaga, et isegi lavastaja otsustas oma nime teose küljest eemaldada. Praeguseks on see film, mis ei ületa kvaliteedi poolest sugugi pikalt kurikuulsat "Birdemicut", enamjaolt unustuste hõlma vajunud ning ka internetiavarustest ei olnud teda sugugi kerge välja kaevata.

Kui päris aus olla, siis ei ole "Linnud 2" just selline film, mille kohta väga pikalt midagi kirjutada oleks. Kõike toimuvat on võimalik ennustada ka ilma teost reaalselt nägemata: neljaliikmeline perekond läheb väikesele saarele ning seletamatutel põhjustel hakkavad neid ründama linnud. Kasutatakse juba originaalist tuttavaks saanud valemit ja midagi innovaatilist isegi ei üritata korda saata. Kusjuures filmi esimest poolt ilmestab ka otsekui "The Roomist" laenatud dialoog – näiteks toimub kahe tüdruku vahel järgmine vestlus: „Birds don’t eat french fries.“ – „How do you know, are you a bird?“

Paremaks läheb olukord siis, kui lindude rünnak tõelise hoo sisse saab, sest eriefektid on enesestmõistetavalt paremad 30 aastat varem tehtud originaali omast, ning kohati on toimuva jälgimine täitsa kaasahaarav. Lavastaja Rick Rosenthal, kelle käe all on valminud nii "Halloweeni" seeria parim kui ka halvim järg, pole kunagi eriti meeldejääva visuaalse stiiliga hiilanud, kuid sedapuhku on tema režii eriti igav ja näotu (pun intended), eriti Hitchcocki omaga võrreldes.

See hakkab vist vaikselt mu catchphrase’iks muutuma, aga tegelikult pole "The Birds II" sugugi nii halb, kui seni räägitud on. Ma ei soovita seda filmi kellelegi, kuid samas ei tasuks sellest ka paaniliselt eemale hoida – see on lihtsalt üks järjekordne B-film, mis ilma oma paljulubava (?) pealkirjata mitte millegi erilise poolest silma ei jääks.

"Zombeavers" (2014)

Syfy kanal toodab sarnaste pealkirjade ja ideedega filme pidevalt, kuid "Zombeavers" ei ole sugugi rahaahnete odavfilmitootjate järjekordne käkerdis. Vahva nimega teose taga on hoopis mees nimega Jordan Rubin, kellel varasem lavastajakogemus küll puudub, aga ambitsiooni jagub sellest hoolimata küllaga. Tuleb tõdeda, et linastuse-eelset haipi oli oluliselt rohkem, kui film seda tegelikult väärinud oleks, kuid sääraseid hullumeelseid õuduskomöödiaid on alati meeldiv vaadata ning uued tegijad on žanris kahtlemata teretulnud.

Seda on niimoodi pisut kurb öelda, kuid filmi suurim trump ongi tema pealkiri. Tundub, nagu kogu kompott olekski üles ehitatud ainult zombikobraste ideele, mis oli tõenäoliselt Jordani või mõne tema sõbra suvaline mõttevälgatus, ning see muudab kogu ülejäänud ploti lihtsalt vahendiks, mille abil pealkirjaga vaatajale edasi antud lubadust täide viia. Film näeb enneolematul määral vaeva, et olla oma nime vääriline ning kõik tundub natuke liialt pingutatud ja surutud, aga lõpuks saadakse ülesandega ikkagi enamvähem aktsepteeritavalt hakkama. Minu peamine kartus oli see, et film ei julge kõigist eeldustest olenemata midagi tõeliselt pöörast ette võtta, kuid õnneks ma eksisin ning mõnest üldtunnustatud piirist astutakse üle päris julmalt. Midagi "Tusk’i" stiilis šokeerivat siiski pole, sest tegu on üsna puhtaverelise komöödiaga, mis väga tugevalt vaatajat raputada ei soovigi. Loomasõpradele ei pruugi kõik stseenid samas meele järele olla...

"Zombeavers" ei ole mingi "Sharknado" ega isegi mitte "Piranha 3DD", ehkki ta kogu jõuga sarnasesse staatusesse pürgida üritab. See film jääb kentsakalt kõikuma kuhugi kahe äärmuse vahele: ta ei ole piisavalt halb, et olla hea ega mitte ka piisavalt hea, et teda väga tõsiselt võtta saaks. Vaatajat proovitakse naerutada nigela dialoogi ja ebarealistlike tegelaste abil ning kuigi see mõnel korral ka töötab, mõjub säärane kaalutletud jaburus küllaltki tehislikult. Ma usun, et so bad it's good kategooriasse langevat filmi saab teha ka sihilikult ja tihti see nii ongi, aga "Zombeavers" kahjuks seda väidet küll ei kinnita. Filmi tugevuseks on põhiliselt hoopis tõsiseltvõetavad momendid viimases kolmandikus, mil sündmused pisut "Evil Dead’ile" sarnaneva pöörde võtavad.

Ehkki mu arvustus siiani enamjaolt negatiivsetes toonides on olnud, ei ole ma tegelikult "Zombeavers’i" peale sugugi pahane ning võin ausalt öelda, et mulle see film täitsa meeldis. Soovitan vaatamiseks eelkõige neile, kes pidevalt Syfy soperdisi vaadates mõtlevad, et keegi võiks kunagi sarnase idee põhjal mõne korraliku filmi teha. "Sharknado" on parem, aga "Zombeavers" on ka täiesti okei.

Grisli-pühapäev

Karud, eriti suured karud on küllaltki hirmuäratavad, kuid ometi pole neist tehtud sugugi nii palju õudukaid, kui konkureerivatest ohtlikest loomadest. Korralikumad tapjakarusid käsitlevad filmid võib üles lugeda ühe käe sõrmede peal ning suuremateks õnnestumisteks võibki selles vallas vast pidada kaht "Grizzly" nime kandvat teost: viimane neist nägi ilmavalgust mullu ja esimene 1976. aastal.

Grizzly (1976)

Esimese "Grisli" suurim võlu on see, et tegu on nii vana ja ilmselgelt odava filmiga. Olen juba ammu märganud, et kui film paistab juba algusest peale amatöörlik, siis muutuvad vaataja hindamiskriteeriumid hoopis leebemaks ning filmil on lihtne positiivselt üllatada. Kes ikka halva pildi- ja helikvaliteediga filmist tugevaid karaktereid ja sisu ootaks, eks?

Ehkki Christopher George’i tegelase süveneva ahastuse abil on üritatud filmi ka teatavat sügavust süstida, on "Grizzly" sõiduvees just siis, kui tapjakaru reaalselt ekraanile ilmub ja hävingut külvab. Seda osa jääb kahjuks võrdlemisi väheseks, kuna ebavajalikult palju aega kulutatakse karakteri arendamisele, mis niikuinii kokkuvõttes mitte kuskile välja ei vii. Dialoogid on pikad ja lohisevad ning tegelaste plaanid karu kinni püüdmiseks auklikud. Suurim pluss on slasherile sarnanev mentaliteet tegelaste tapmisel: surmad ei ole enamasti seotud põhilise sisuliiniga, vaid lihtsalt illustreerivad suurenevat ohtu.

Hinne: 5/10

Grizzly (2014)

Uus "Grizzly" on vanast oluliselt tõsiseltvõetavam ja kvaliteetsem. Tegelased on mingil määral isegi huvitavad ning stsenaarium on igal juhul komplekssem ja paeluvam. Tegu on vormi poolest ikkagi B-filmiga, kuid maailmakuulsad nimed nagu Thomas Jane ja Billy Bob Thornton (kes teeb muuseas väga ägeda rolli) lisavad oluliselt kaalukust.

"Grisli" peamised puudused seonduvad nimirollis oleva karuga. Kui 1976. aasta filmi puhul ei tekkinud mingit kahtlust, et tegu on tõepoolest päris loomaga, siis 2014. aastal tundub see pisut ebausutav. Olgugi, et Bart the Bear on nimetatud juba algustiitrites, ei tundu tema liikumine ja välimus sugugi kogu filmi ajal naturaalne ning pidevalt on kahtlus, kas tegu on reaalse karu või palja eriefektiga. Kokkuvõttes on grisli ekraaniaeg (filmi pealkirja arvestades) niikuinii kahetsusväärselt üürike.

Hinne: 6/10

"Piranha 3DD" (2012)

"Piranha 3DD" ei ole maailma parim film. That being said, "Piranha 3DD" on midagi palju enamat. See on halbade filmide imeline perfektsus, mille iga komponent näib olevat peensusteni läbi mõeldud ja kaalutud. Või on tegu lihtsalt ainukordse õnnega, mille käigus on kohutavast filmist saanud puhas geniaalsus? Tegelikult pole sel tähtsust, sest kõigest olenemata on tulemuseks kõige meelelahutuslikumalt jaburam õudukas, mis iial tehtud.

Mõned inimesed arvasid, et 2010. aasta "Piranha" oli tobe. Lavastaja John Gulager võttis näiliselt enda eesmärgiks järje abil esitleda, et tõelist idiootsust pole keegi veel näinud. 

"Piranha 3DD" algab nagu iga teine loll B-kategooria õudukas, mille vaatamise ainukeseks võluks on näha, kuidas väiksed kurjad kalad inimesi tapavad. Algus võib esimesel vaatamisel tüütuna mõjuda, aga selline klassikaliselt halbade klišeedega täidetud pooltund on retrospektiivis küllaltki oluline sissejuhatus kõige järgneva jaoks. Esimesed ilmingud filmi ülimast geniaalsusest tulevad 36. minutil ning pärast seda ei lasta latti enam hetkekski madalamale.

Miks on "Piranha 3DD" nii nauditav?
Because it doesn't give a fuck. Sellise pealkirjaga film ei saagi traditsioonilises mõttes hea olla ja kõik asjaosalised paistavad seda selgelt mõistvat. Olen alati mõelnud, et kui teha juba eos halba filmi, siis võiks seda tehes vähemalt midagi uut ja hullumeelset proovida, ning seda poliitikat jagab ilmselgelt ka Gulager, kuna midagi niivõrd pöörast küll tahtmatult luua ei saa. "Piranha 3DD" ei sisalda endas mitte ühtegi tõsiseltvõetava filmiga kattuvat omadust ja just sellepärast ta nii originaalselt mõjubki. Kui tahta näha midagi halba, siis võib lihtsalt The Asylumi produktide seast loosi võtta, aga "Piranha" masti debiilsust ei kohta sugugi iga päev.

See film väärib vabalt võrdlust "The Roomiga" - erinevuseks on aga see, et "Piranha 3DD" on actually tehtud päris korraliku raha eest ning sisaldab täiesti arvestatavaid näitlejatöösid. Tõepoolest, lisaks juba esimeses osas nähtud Christopher Lloydile ja Ving Rhamesile õnnistavad järge oma osalusega näiteks mitmel rindel tuntud David Koechner, endine Disney laps-kuulsus Danielle Panabaker jpt. Eriti naljakaks läheb olukord siis, kui filmi siseneb David Hasselhoff, kes kehastab iseennast ja teeb seda ilmselgelt suurima heameelega. Tema tegelane oma sarkastiliste kommentaaridega on kahtlemata kirss sellel ülimast absurdsusest läbi immutatud tordil.

Miks peaks üks täiearuline inimene seda filmi vaatama?
Sest see on kunst. On üsnagi tavapärane, et hea film vaataja meelt lahutab. Kui tihti tuleb aga ette seda, et täielik rämps lõbusat elamust pakub? Halva asja meelelahutuslikuks voolimine on oluliselt raskem ülesanne kui intelligentsusega rabamine. Küsige kasvõi Adam Sandlerilt: tema pole juba kümme aastat ühtegi arvestatavat filmi teinud, aga mingisugust nalja või meelelahutust pole ikkagi kuskilt paista.

"Piranha 3DD" vaatamine ei paku surmapiina ka neile, kellele selle geniaalsus tabamata jääb. Tiitrid veerevad ekraanile juba 70. minutil, nii et jäädava ajukahjustuse tekkimiseks ei tohiks küll piisavalt aega olla. Üldiselt olen ma arvamusel, et igaüks, kes vähegi B-filmide imelise kunstiga tuttav on ja seda hindab, leiab piraajadest endale mõnegi killukese positiivset. Objektiivselt võiks muidugi selle filmi miinuseid lõputult loetleda, aga ainult idioot pahandab puudega lapsega, kes on andnud endast parima, et loominguline olla. Jah, "Piranha 3DD" on tõepoolest enneolematult debiilne, kuid vähemalt on temas midagi, mis ta igast teisest odav-horror'ist eristab. See on ju tähtis, right?

Ning kui miski muu ei suuda umbuskliku vaataja tähelepanu saada, siis viimaseks müügiartikliks on see, et "Piranha 3DD" sisaldab (nagu tema eelkäijagi) säärases koguses paljaid inimesi, et jätab pornokadki valgusaastate kaugusele maha. Alastust on tõesti hullumeelselt palju ning seda topitakse valimatult igale poole, kus sisust vajaka jääb. Mingit ratsionaalset põhjust sellise teguviisi jaoks küll pole, sest veepark eeldab tavaliselt ikkagi vähemalt bikiinide kandmist, aga samas ei oskaks ma ka parima tahtmise juures nudity juurest midagi halba leida...

Mina olen seda filmi nüüdseks täispikkuses vaadanud kümnel korral ja igav ei ole mul küll ühelgi puhul hakanud. Mida rohkem ma seda näen, seda ilmsemaks saab mulle "Piranha" briljantsus ja unikaalsus. "Piranha 3DD" ei ole võib-olla maailma parim film, aga see-eest on ta fucking äge!