Olgugi et "Texase mootorsaemõrvad" on õudusžanri jaoks hindamatu väärtusega teerajaja, ei ole mul selle poolearulise filmiseeria ees tegelikult erilist respekti. Seda tuleb aga tõdeda, et kui poleks Texase mootorsaagi, poleks meil ka Matthew McConaughey'd (neljandast osast) ja Viggo Mortenseni, ning nende andekate meeste tutvustamise eest olen küll südamest tänulik. Kolmas osa võib algsest seeriast vabalt kõige parem olla: Texase atmosfäär on põrgulikult lahe (see on naljakas, sest seal on kuum vms), verd lendab aegu arvestades päris korralikult ja Sawyerite perekond on jällegi väga kreisi. Psühhopaatide castimisega on see frantsiis ikka naelapea pihta tabanud.
Probleemid: Leatherface näeb ilgelt tard välja (tõsi, ta ongi tard, aga disain on seekord ikkagi halb - vaadake kasvõi postrilt ta rõvedat lõusta) ja
KUIDAS KEN FOREE ELLU JÄI? Näidati ju üsna üheselt, et Leatherface ta pooleks saagis. Ühest ellujääjast oleks täitsa piisanud.
Järg on see ainult tinglikult, tänapäevaste terminite kohaselt ikka puhas reboot. Ajajoone mõttes on see seeria täielik clusterfuck: esimesed kaks osa sobivad nagu mingil määral kokku, kolmas on reboot, neljas on reboot, siis tuleb ametlik remake ja selle prequel, siis üldsegi "Texas Chainsaw 3D", mis on otsene järg originaalile, ja praegu tehakse nendele kõigile omakorda eellugu. Edu sellele, kes siit mingit loogikat leida üritab.
Head näitlejad, hea vibe, hea film (?). The saw is family!
Jah, te ei eksi - kaader on jalgupidi lihakonksudega
Lucio Fulci kuulub ilma igasuguse kahtluseta minu lemmikute õudusfilmilavastajate sekka. Ta on koos Argentoga üks andekamaid sisutühjade filmide režissööre – tema filmide võlu seisneb pigem ohtras gore’is ja visuaalses artistlikkuses kui kompleksses süžees. "Cat in the Brain" on tehtud Fulci karjääri lõpuaastatel ning stiili poolest ei saaks teda sugugi ühte patta panna mehe tuntumate teostega. Kui näiteks kultusklassika "Zombi 2" on tunnetuslikult rusuv ja raske, siis antud film kuulub otsapidi komöödia valda ning absurdsust kasutatakse sedapuhku pigem naerutamiseks kui šokeerimiseks.
"Cat in the Braini" vaatamine peaks pakkuma Fulci fännidele küllaltki sarnast elamust nagu Adam Greeni omadele "Digging Up the Marrow" nägemine: kumbki neist on tugevalt metafilm, milles mõlemad mainitud lavastajad iseennast kehastavad. Fulci mängib siiski pigem omanimelist karakterit kui iseennast, ehkki ei saa kindlalt väita, et tema tegelast painanud nägemused ja raskused meest ka reaalses elus ei kimbutanud. Film annab seega vaatajale mõtisklemiseks hea psühholoogilise küsimuse: kas pidev vägivaldsete ja rõvedate stseenide lavastamine võib režissöörile endalegi halvasti mõjuda?
Ühel hetkel tundubki, et film on vaid ülepingutatult veriste surmastseenide järjestikune rada, ja Fulci puhul vaevalt keegi seda pahaks paneb, kuna mees teeb neid tõelise oskuslikkusega. Osa gore’i on lõigatud kokku vanameistri varasematest filmidest, kuid siiski mitte tema kuulsamatest teostest, vaid pigem mõnest maha tehtud tundmatust B-filmist (või isegi C?), mida Fulci usinalt 1980. aastate lõpul väntas. Nii et "Cat in the Brain" on ka selles osas võit – võikad stseenid saab nähtud, aga halbu filme vaatama ei pea.
Filmi jõhkruse tipphetkeks on kahtlemata Fulci verine nägemus Hitchcocki "Psühho" kurikuulsast duši-stseenist:
"Cat in the Brain" ei ole just väga hea film ja kohati jääb ta kahjuks täiesti kaootiliseks, aga oma võlud tal siiski on ning tobedate itaalia õudukate fännidele ta vähemalt mingis osas kindlasti meeldib. Fulci tahtis tõenäoliselt oma karjääri lõpuks kord veel midagi meeldejäävat ja erilist teha, ning kuigi tema kunagine hiilgus oli üheksakümnendateks enamjaolt kaduma läinud, täidab see film oma eesmärki. Igal juhul usun, et vanameistril endal oli seda lõbus teha, kuna "Cat in the Brain" on tulvil ropus koguses paljast ihu ja purskavat verd, mis peaksid filmi vähemalt Fulci jaoks automaatselt tõeliseks meistriteoseks muutma.
