"Black Christmas" (2006)

2013. aastal olen "Black Christmasi" uusversiooni kohta kirjutanud nõnda: "Väga halb ei olnudki, aga originaalile ka mitte üheski aspektis järele ei jõua. Tapja tutvustamisega nulliti ta salapärasus ära, kuid võib-olla oligi selle uue külje sisse toomine sobilik, kuna otsustati minna niikuinii seda "tapame võimalikult palju inimesi erinevat moodi ära ja paneme vahele paar naljakat one-liner'it (merry fucking christmas!), mida keegi reaalselt sellises olukorras ei kasutaks" rada ja mingist tõsiseltvõetavusest või põnevusest rääkida ei saa. Remake'i ja originaali võrreldes võib öelda, et minimaalsus on kohati parem, sest 1974. aastal tehti palju vähemaga ikka kõvasti hirmuäratavam õudusfilm, mis päris pikalt kummitama jäi."

Ma ei saa öelda, et mul poleks olnud õigus – nagu ikka, teeb võrdlusmoment erakordselt tugeva originaaliga uusversioonile karuteene. Küll aga on mul hea meel lugeda, et olen juba toona suutnud oma subjektiivsest hinnangust kaugemale näha ja mõista, et uusversioon võttiski teadlikult suuna 70ndate originaalist eemale. Ja see on täiesti okei.

Armastan esimest "Black Christmasit" (kas see on õige käänamine? loodame) sama kirglikult kui kõik need aastad tagasi, aga olen juba pikalt rääkinud, et mida aeg edasi, seda enam hakatakse nullindate uusversioone ja toonaseid õudusfilme üleüldiselt hindama. Küll aga ei osanud ma arvata, et see mu enda kohta käib. Mäletasin "Black Christmasi" 2006. aasta uusversiooni kui keskpärast rapperit, mille vastu mul mingeid tundeid polnud.

Praegu, üheksa aastat hiljem vaatan ma seda täpselt sama pilguga nagu samast ajast pärit "The Hills Have Eyesi" või "Texase mootorsaemõrvade" uusversioone. Toonastes õudukates oli toorust ja otsekohesust, mida tänapäeva nn elevated horror ei paku. Seda ei paku ka 80ndate juust ega 90ndate klants-õudukad (ma ei oska seda kuidagi paremini sõnastada, aga ehk mõistate, mida silmas pean). Igal ajastul on oma võlu ning ma ei saa sugugi öelda, et üht teisest paremaks peaksin, kuid nullindate kohta olen kiidulaulu kuulnud kõige vähem. Seepärast peangi ise laulma.

Kõik algab sellest, et film nagu "Black Christmas" ei vaja uusversiooni. See on üks filmiajaloo parimaid rappereid. Ehk mitte hinnatumaid või populaarsemaid, kuid parimaid. See on fakt. "Black Christmas" on perfektne täpselt sellisena, nagu see on. Niisiis on mõistetav (või kui mitte, siis vähemasti oodatav), et leidub fänne, kes oma lemmikfilmi kaitsta püüdes mittemingisugustest "jätkudest" kuulda ei taha. Võib-olla kuulusin ma isegi üheksa aasta eest otsapidi nende sekka. Kuidas sa remake'id täiuslikkust? Kas nii nagu Gus Van Sant "Psühhot"? Ma tahan loota, et vastasid oma peas eitavalt, sest kui mitte, siis meil ei ole enam millestki rääkida.

Korbitüdrukud, keda seekord rapitakse, on tänaseks päris tuntud nimed-näod. Tore boonus!

Milleks proovida välku teist korda pudelisse püüda, kui on võimalus ka pudel puruks lüüa ja sellega paar silmamuna peast välja koukida (hoiatus: seda tehakse uusversioonis päris mitu korda, küll mitte pudeliga)? Kui juba täiuslikkust remake'ida, siis olen veendumusel, et seda tuleb teha täpselt nii nagu 2006. aasta "Black Christmasit". Võetud on originaalfilmi kontseptsioon – korbitüdrukud hakkavad jõuluvaheaja eel üksteise järel susse püsti viskama – ja seda lustides edasi arendatud. Ja jõutud nii kaugele, et enam pöörasemat lähenemist ei oskaks vist tahtagi.

Kui originaali võlu ja õudus peitus suuresti selles, et me ei saanud tapja kohta mitte midagi teada, siis uusversioonis sama trikki ei korrata (see ei töötakski, kuna originaal mängis whodunit'i peale), vaid keskendutakse sadistliku mõrtsuka jubedale minevikule. Tihti on kõiksugu uutmisversioonide ja eellugude paheks, et kiputakse lahti seletama asju, millest keegi midagi teada ei taha. Ega "Black Christmasi" puhul ole teisiti. Aga Billy (originaalis tapja nime tegelikult ei kinnitatud) taustalugu on nii raju ja läheb sellistesse kaugustesse, et annab esimesele filmile ainult juurde. Või kui mitte, siis vähemalt ei võta midagi ära.

Ma ei mäletanud, kui verine 2006. aasta "Black Christmas" on. See on ülitempokas ja rõve, jah, suhteliselt lihtsakoeline, aga vaieldamatult meeleolukas sõit. Kas sellel filmil on väärtused, mis tegid originaali nii meeldejäävaks? Pigem ei ole. Kas see on originaalfilmi kombel kõhe ja salapärane? No ei ole üldse. Aga kas see on üks kuradi raju andmine? Hell jee!

Vastupidise näitena võib võtta sama filmi 2019. aasta uusversiooni, mis on "Black Christmas" tõesti ainult nime poolest ega ole kuidagi originaalist inspireeritud. Kusjuures too film püüab olla enda arust "ebaõudusfilmilikult" feministlik, ise taipamata, et järgneb kahele filmile, mis on feministlikud selle sõna kõige paremas vormis – näidates ägedaid naisi olemas täpselt sellised, nagu nad ise tahavad, ja mitte allumas ühiskondlikele ootustele. Võib-olla on see üks põhjustest, miks 2006. aasta uusversioon mulle tänase pilguga palju rohkem südant mööda on kui üheksa aastat tagasi. Kui filmil kollasest maksahaigusega sadistist ja tema intsestibeebist saab üldse südamega mingit pistmist olla.

Kui olete sellest filmist aastate jooksul ringiga mööda käinud või kunagi vaadanud ja pettunud, siis tehke endale jõulukink ja andke "Black Christmasile" võimalus. Ja kui ei sobi, siis võite alati originaali rüppe tagasi minna. Seal on jube kindel. Ja kindlalt jube.

Ilu on vaataja silmades. Ja silmad on mõrvari jõulukuuse otsa riputatud.

"The Texas Chainsaw Massacre" (2003) † "The Texas Chainsaw Massacre: The Beginning" (2006)

Head sõbrad, me oleme jälle sealmaal, kus kinno Netflixi jõuab uus peatükk "Texase mootorsaemõrvade" saagast. Aastate jooksul olen siin blogis virisenud, kui vähe järjepidevust sel seerial on: meil on Tobe Hooperi originaalklassika, selle sõge järg (samuti Hooperi oma), siis kolmas ja neljas osa, mis on rohkem reboot'id kui järjed (viimase nimi on lausa "Uus põlvkond" – sama hästi võiks olla "Force Awakens"), viimasest aastakümnest 3D-järg originaalile ja originaali eellugu. Tahate pakkuda, millisele ajajoonele uus film sobitub? Ahjaa, mainitute vahele mahub veel 2003. aasta uusversioon ja tolle eellugu, millest täna kirjutan.

Lühidalt – neil pole sugugi viga. Tähendab, vigu leidub neis küll ja pikemalt otsimatagi, kuid palju tehakse ka õigesti. Tuleb märkida, et olen nullindate õudukatega leplik: neis on sageli toorust, mida praegu kinolinal napib (märgin veel, et ei pea silmas N- ja R-sõnu, vaid julgust avastada, feilida, vaataja valuläve testida). Usun, et selle ajastu õudusfilme (sh uusversioone) hakatakse aja möödudes aina rohkem väärtustama.

Õppetund uusversioonist: kui keegi ennast su auto tagaistmel maha laseb, SÕIDA MINEMA!

Suure üllatusena kasutab uusversioon originaalklassikat pelgalt inspiratsiooniallika, mitte šabloonina. Näiteks Hitchhikeri tegelaskuju sündmustiku käivitajana on siingi täiesti olemas, aga on uusversioonis nii kavalalt pea peale pööratud, et juhatab vana filmi näinud vaataja hoopis valedele jälgedele. Kiitus! Originaali ikoonilisest viimasest vaatusest on ka edukalt kõrvale hiilitud, mistõttu õnnestub paljud uusversioonidega paratamatult tekkivad võrdlusmomendid eos kõrvaldada.

2006. aasta eellugu klapib uusversiooniga üsna kenasti kokku, ent funktsioneerib tegelikult kui järg. See on sisuliselt suuresti uusversiooni kordus (eriti viimases vaatuses), lihtsalt selle vahega, et kõike on natuke rohkem. Ja mõnda ka palju rohkem. Eellugu on verisem ja jõhkram, sellevõrra vastikum vaatamine. Kohati lausa nürilt räige – mingi piirini võib jõhkrast vägivallast kinolinal lõbu tunda, mingist hetkest hakkab see vastu. Mäletate, kui mainisin julgust vaataja valuläve testida? Keegi kuskil kommenteeris, et selle filmi vaatamisest saab teetanuse. Enam paremini ei saakski kokku võtta.

Uusversioon on leebem ja selle võrra lihtsamini seeditav (inimsööjafilmi kohta tabavalt öeldud, ma tänan). Nojah, seda on ehk pisut veider väita, arvestades et 2003. aasta film algab enesetapustseeniga, mille käigus kaamera läbi sodiks lastud kolju sõidab, aga räiget piinamist, millest eellugu pealtnäha koosnebki, uusversioonis praktiliselt pole. Jah, inimesi aetakse mootorsaega taga ja riputatakse lihakonksude otsa, aga päris elusalt ei nülita. Areng seegi! Kohati tundsin korralikust rümbarebust lausa puudust, kuna kaks tegelast lüüakse nii maha, et vaataja jäetakse põhilisest vaatemängust ilma (küllap nooliti leebemat vanusepiirangut).

Lihamägi lõikab liha. Sa ei arvaks iial, millist ametit Leatherface nooruses pidas!

Minu suurim kühvel on hoopis Leatherface'i tegelasega. Terve eelloo vaatamise hädaldasin elukaaslasele (minu kaastunne talle), et filmitegijad pole üldse pihta saanud, kuidas kurikuulus mootorsaepahalane käituma (või välja nägema) peaks. Millal tal oli aega jõuksis käia? Uusversioonis käitub Leatherface õnneks rohkem nagu Leatherface, ehkki muutub viimases vaatuses millegipärast ikka Michael Myersiks. Andestage, aga ma ei usu mitte üheski maailmas, et see sajakilone autist kellegagi kassi ja hiirt viitsiks mängida või ennast minutite viisi hiirvagusi auto tagaistmel peidaks.

Üle ega ümber ei saa aga fantastilistest lõputüdrukutest. Nendega on sel seerial tegelikult alati vedanud. Jessica Biel ja Jordana Brewster on vinged naised!

Näinud nüüd mõlemat filmi, ei saa märkimata jätta, et eelloos on totaalselt raisku lastud võimalus keskenduda tüdrukule, kes uusversiooni alguses tee peal kondab ja pisut hiljem, nagu juba mainitud, ennast maha laseb. Täiesti arusaamatu, miks eellugu tema pere/seltskonna ümber ei keerle! Kõik muu jookseb kahe filmi vahel ilusti kokku, aga see üksainus detail, millest oleks iga ajuga inimene (või stsenarist) kinni hakanud, on jäetud kasutamata.

Tänase päevani on seeria ainus ühine nimetaja, et sinna kuuluvad eranditult haiged filmid. Mõni ka haigelt halb, mis seal salata. Uusversioon ja eellugu kergitavad ebatasase filmisarja keskmist taset vähemalt paari palli võrra.

"The Hills Have Eyes" (2006)

Täna 10 aastat tagasi jõudis esmakordselt Eesti kinoekraanidele film nimega "Mägedel on silmad". Uusversioonid polnud tollal sugugi uus nähtus, "The Ring" ja "Texase mootorsaemõrvad" olid juba teise ringiga läbi käinud, aga suurem buum ja õudukafännide jäägitu viha oli veel tulemata. Kümme aastat pole filmikunstis tegelikult üldse nii pikk aeg, kuid ometi on praegu raske ette kujutada, et midagi "Mägedel on silmad"-sarnast 2016. aastal kinodesse pääseks või isegi valmis saaks. Ja mitte sellepärast, et tegu niivõrd hea filmiga oleks ‒ korralik on ta muidugi, uusversioonidest kahtlemata üks etemaid ‒, aga jäljendamatuks teeb ta eelkõige iseäralik õhkkond ja jõhkralt füüsiline lähenemine.

Algab see kõik Alexandre Aja, ühe nimekaima 21. sajandi õuduka-lavastaja režiist, mis pole igal hetkel isegi otseselt "hea", küll aga on see läbivalt enesekindel ja omapärane. Ajastu stambid paistavad läbi: videomängulikult kiired montaažid võivad praegu sobimatud tunduda, aga 2006. aastal oli see kindlalt kõige popim viis, kuidas märulit edastada. 2000ndate nostalgia jaoks on praegu veel vist vara, kuid võin pea anda, et just sedasorti kergelt aegunud võtetest, mida ka "Mägedel on silmad" päris tihedalt kasutab, on mõnekümne aasta pärast järgmise generatsiooni õudukafännide maiuspala saanud. Nagu ka kogu ülejäänud filmist, kuna see on ikka väga konkreetselt oma aja slasher. Ja see on küllalt märkimisväärne, kuna enamasti üritatakse slasherite puhul 1980ndatest õpetust otsida ega pöörata otseselt tähelepanu sellele, mis üldisemalt õudukamaastikul sünnib. "Mägedel on silmad" on loomulikult vanematest teostest mõjutatud, see on ju ikkagi remake, aga Aja film on suunatud eeskätt 2006. aasta teismelistele, kes üheaegselt lõbu ja õudu tunda tahavad, mitte neile, kes kaheksakümnendatel üles kasvanud ja nüüd nostalgiat otsivad. Mis on muidugi pisut vastuoluline, kuna praeguseks on "Mägedel on silmad" minu jaoks eelkõige just nimelt nostalgialaks ning alles siis lihtsalt üks hea õudusfilm. Aga hea õudusfilm ta igatahes on ja sellele vastu vaielda ei saa.

Mis "Mägedel on silmad" minu silmis eriliseks teeb (peale asjaolu, et ma seda natuke liiga noorelt nägin ja tõenäoliselt kergemat sorti lapsepõlvetrauma sain), on filmis kujutatud karakterid, kes ühe suhteliselt lihtlabase õuduka kohta ikka äraütlemata autentsed on ‒ Carterite perekond mõjub tõepoolest nagu perekond. Ma tean, et "usutav näitlemine" peaks ühe korraliku filmi juures enesestmõistetav kriteerium olema, aga siinsed näitlejatööd on tõesti nii head, et neid ei saa kuidagi kiitmata jätta. Minu jäägitu poolehoid kuulub Aaron Stanfordi kehastatud Dougile, kes poolteise tunni jooksul saamatust kontorirotist armutuks tapamasinaks muundub. Ühtlasi on just tema see, kes oma tegevusega suurema osa gore'ist kaasa toob. Võrdlus Bruce Campbelli Ashiga "Evil Deadi" saagast on suhteliselt paratamatu ja loomulikult ka teenitud, aga Doug on ikkagi vähe teistsugune kangelane.

Ma ei tea, võib-olla nutan ma paari aasta pärast kummitushorrorit ja tondilugusid taga, kuid praegu on küll natuke kurb, et "Mägedel on silmad" esilinastus 2006. aasta 21. aprillil ja mitte täna õhtul. Ega praeguse aja õudukad polegi ju otseselt halvemad kui kümne aasta tagused, küll aga on need teistsugused, ja ma pole päris kindel, et ma seda hetkel positiivses tähenduses mõtlen. "Mägedel on silmad" jääb igatahes ainulaadseks, olgu tema ilmumisest möödas kümme või sada aastat.