laupäev, 11. mai 2019

"I Spit on Your Grave: Deja Vu" (2019) † "Death House" (2018)

Äratan selle blogi hetkeks varjusurmast, et rääkida teile kahest väga tähtsast filmist. Selleks, et teie neid vaatama ei peaks.

Tekst sisaldab spoilereid, aga ütlen ausalt, et te ei peaks hoolima. Teie elamust pole võimalik rikkuda.

1978. aasta "I Spit on Your Grave", õigemini "Day of the Woman", on vanakooli exploitation-klassikast üks mu lemmikuid. Ostsin mõne aasta eest isegi mingi ägeda Blu-ray versiooni, kus vahel oli filmi legendaarne poster, mille vanematekodus seinale riputasin. Uusversioon meeldis mulle samuti, selle järjed mulle nii väga peale ei läinud. Kui kuulsin, et Meir Zarchi, originaalfilmi lavastaja, on võtnud vaevaks 40 aastat hiljem otsene järg vändata, olin meeldivalt üllatunud, ehkki skeptiline. Mida sa teed vanamutiga, keda 40 aastat varem vägistati? Vastus, nagu filmist selgub, on üsna lihtne: tapa mutt kiirelt ära ja tee tema tütrega põhimõtteliselt esimese filmi remake. Nii et "deja vu" filmi pealkirjas pole sugugi asjata.

Film kestab, hoidke nüüd alt, kaks ja pool tundi, nii et ütlen ausalt ära, et mina piirdusin heal (või halval?) juhul umbes veerandiga sellest. Kohe filmi alguses on jutuajamine esimese osa ellujääja Jennifer Hillsi ja tema tütre vahel, kes peaks olema maailma kõige nõutum modell, mis näitab kiirelt ära, et Zarchi on tugevalt ülehinnanud oma oskust usutavat dialoogi kirjutada. Originaali juures töötab vabandus, et see ju ongi exploitation ja peabki aset leidma sellises unenäolises alternatiivreaalsuses, aga "Deja Vu" üritab olla mingil hoopis teisel tasandil tõsiseltvõetav ja sellest ei tule midagi välja. Minu mäletamist mööda mängis originaalis suurt rolli vaikus, seekord ei suuda tegelased mingi väega suud kinni hoida. Isegi Camille Keaton, kes oli esimeses osas nii võluv ja kaunis, ei suuda kehvast dialoogist midagi välja võluda. Samas ma pole kindel, et ta 70ndatelgi näitlemisvõimekuse poolest hiilgas. Ei tasu ikka exploitation'it tänapäeva tuua.


Igatahes otsustab Zarchi umbes kolmveerandtunni möödudes meie peakangelannal kõri läbi lõigata ja edasi liikuda Jenniferi tütre seltsis. Kas see pidi olema vägev ja ootamatu võte, millega fännid jalust rabada, ma kommenteerida ei oska, aga mõjub see pigem iseenda pärandi peal tallamisena. Tõsi küll, seda võib lausa terve filmi kohta öelda. Suurema tõenäosusega sai Zarchi lihtsalt aru, et keegi ei taha vaadata, kuidas pensioniealist naist vägistatakse, nii et liigutas tegevustiku sujuvalt noorukese tütre peale. Pea tund läheb aega, kuni naine alasti kistakse ning edasi kordub juba kõik see, mida originaalis, uusversioonis ja tolle järgedes nähtud... kokku siis vist lausa neli korda juba? Miks otsustas Zarchi, kes istus viimati lavastajatoolis 1985. aastal, et maailm vajab hädasti veel üht vägistamise ja kättemaksu filmi, pealegi täpselt samasugust, käib mul üle mõistuse.

Ei ole mõtet vaadata! Nii palju, kui mina nägin, ei olnud mitte midagi erilist ega omapärast. Kurikaelad on veel tüütumad ja rõvedamad kui sellistes filmides tavaliselt, aga saavad jälle täpselt sama karistuse: ühel lõigatakse riist maha, teist tulistatakse munadesse. Seejuures teostus eriti hiilgav pole, gore on pigem tagasihoidlik, nii et ei paku naudingut seegi. Kui hädasti on vaja üht rape & revenge filmi vaadata, võtke ette paar aastat tagasi PÖFFil linastunud prantslaste "Revenge". Palju-palju ägedam asi. Kui keegi viitsib need kaks ja pool tundi päriselt algusest lõpuni ära vaadata, andku teada.


Ja teine film on see kurikuulus "Expendables of horror" ehk "Death House", millest on räägitud juba pikalt-pikalt. Tähendab see siis seda, et kõik kuulsad õudusfilminäitlejad on ühte filmi kokku tulnud. Nimekiri on aukartust äratav: Tony Todd, Kane Hodder, Michael Berryman, Bill Moseley, Sid Haig, Barbara Crampton (Stuart Gordoni filmidest), Dee Wallace, Felissa Rose ("Sleepaway Campist") ja Lloyd Kaufman. Paar aastat tagasi hinge heitnud Gunnar Hansen, esimene Leatherface, teeb ka hologrammina sutsaka. Paar kõige-kõigemat nime on muidugi puudu: Bruce Campbell, Robert Englund, Doug Bradley. Nende jaoks ei jätkunud ilmselt raha.


Kuidas ma selle filmi viitsisin lõpuni vaadata, täpselt öelda ei oska, kuna midagi eriliselt head pole siingi. Vahepeal on natuke head gore'i, tegevustik liigub suhteliselt kiirelt, poolteist tundi möödus suhteliselt märkamatult. Ma pole ainult päris kindel, kas see kuigi hea tunnus on, sest see tähendab pigem seda, et ma isegi väga ei märganud, et filmi vaatan.

Tegevustik toimub vanglalaadses asutuses, kus maailma kõige jõhkramatele kurjategijatele tehakse ajupesu, et nad "moraalseks" muuta (kuigi Dee Wallace ütleb, et see pole ajupesu, kuna neil pole agendat???). Mingil täiesti arusaamatul põhjusel ütleb vangla turvasüsteem üles ning kaks noort agenti, filmi peategelased, on sunnitud õudukastaaride paraadi vastu võitlema. Kui on vaja teada, kui tõsiselt teose autorid ennast võtnud on, võin ära öelda, et üsna filmi alguses on stseen, kus nimetatud noored agendid, üht neist kehastab kaunis Cortney Palm, koos paljalt duši all juttu ajavad. Miks nad seda teevad ja miks see stseen nii kaua kestab, kui on selgelt näha, et kumbki pesemisega ei tegele, on küsimus, millele stsenarist vastata pole tahtnud. Kurb on muidugi ka see, et tegemist on umbes-täpselt filmi kütkestavaima stseeniga.

Tegelt näeb tisse ka, aga üritasin PG-13 olla.

Igatahes ei näe ma ka selle filmi puhul põhjust, miks seda kellelegi soovitama peaks. Jah, iseenesest on märgiline, et nii palju "tuntud" näitlejaid ühekorraga kokku on aetud, aga reaalsuses ei saa keegi neist maha märkimisväärselt hea või ikoonilise rollisooritusega. Pigem on raisatud potentsiaal. Kuna tegelikult on autorid vist aru saanud, et kõrgemat kunsti tegema pole tuldud, oleks võinud hulga rohkem hullu panna ja anda vaatajale vähemalt üks mõnusalt sõge põrgusõit. Aga vähemalt filmi tagline on äge: "Hell isn't a word, it's a sentence."