"The Pope's Exorcist" (2023)

Russell Crowe on "Paavsti eksortsist"! Tore tema jaoks. Ja meie jaoks ka, sest ta on selle filmi vahvaim osa.

Vabandust, kopin Filmiveebist sisukokkuvõtte: tõsielul põhinev lugu räägib Amorthist (Russell Crowe), kes uurib hirmuäratavat juhtumit kurjadest vaimudest vaevatud poisi kohta. Uuringu käigus paljastab Amorth sajanditevanuse vandenõu, mida Vatikan meeleheitlikult varjata on üritanud.

See vandenõu küll filmis eriti suurt rolli ei mängi ning tõsielulisuse seaksin samuti tagasihoidlikult kahtluse alla. Siiski nähtub nii tutvustusest kui muust promost, et asi on enam kui tõsine, kuna nii kõva eksortsisti pole kinolinal varem nähtud. Ühesõnaga panused on kõrgel, see on esimesest pilgust selge.

Filmis need panused nagu on ja ei ole ka. Asjad toimuvad suuremal skaalal kui teistes seestumisfilmides ja deemon on keskmisest võimsam ka, aga eriliselt kõrgenenud ohutunnet sellega kaasas ei käi. Filmi tonaalsus lihtsalt ei luba seda, kuna nimitegelane on nii kuradi kõrk vana, nagu ta isegi tunnistab, et igasugune hirm läheb kaduma, kohe kui ta seestunud poisi perele appi tõttab. See pole tingimata etteheide, olenevalt sellest, millist filmi keegi näha tahaks.

Mulle näiteks meeldis näha tänapäevast õudukat, mis ei tegele iga hinna eest vaataja hirmutamisega. Filmi turundus on selles suhtes eksitav, et tegemist on pigem musta komöödia kui sünge tõsielul põhineva eksortsismilooga. Deemon teeb suht samu asju, mida 1973. aasta "Eksortsistis" (jah, kohustuslik 180-kraadine peapööre on ka siin täitsa olemas), ainult kraadi võrra kangemini, nii et kohati mõjub see paroodiana. Jällegi – pole etteheide, aga igaühele selline värk ei meeldi.

Rotteni suhteliselt kõrge hinnang (praegu 64%) tuleb mulle tegelikult üllatusena, kuna filmis on nii juustused eriefektid ja labased loogikavead, et tõsiselt võtta seda küll ühegi nipiga ei anna. Näiteks toimub filmis mitu gaasiplahvatust (miks? ei tea!), mis on piisavalt võimsad, et suvalisi statiste surivoodile saata, ent ei pühi tolmugi samas kohas asuvatelt sajanditevanustelt skelettidelt. Nojah siis.

Aga ma ei julgeks öelda, et "Paavsti eksortsist" selliste koperduste tõttu kuigivõrd kehvem oleks. Minu meelest linateos erilisele tõsiseltvõetavusele ei pretendeeri (kui eksitav promo välja jätta), mistõttu ei saa näiteks loojutustamise lihtsakoelisust (läbivalt väääga heavy-handed exposition) absoluutselt ette heita. Kellele selline sõge B-film siis tegelikult mõeldud on, ma öelda ei oska, aga minul midagi selle vastu pole. Ehk eelsoojendus uue "Evil Deadi" jaoks? Ei oleks mul midagi ka selle vastu, kui sellest nüüd seeria tuleks, nagu lõpus vihjati, aga hinge kinni hoidma ei jää.

PS. Habemega Russell Crowe on veits Genka moodi.

"Verónica" (2017)

HÕFF on jälle ukse ees ning tänavuse kava üheks oodatumaks teoseks on menuka hispaania õudusfilmilavastaja Paco Plaza ("[Rec]") verivärske hirmulugu "Verónica". "Verónica" on kiiresti poleemikat tekitanud kui linateos, mida Netflixi kasutajad lõpuni vaadata ei suuda. Õnneks mitte seetõttu, et film niivõrd kehv oleks – tituleeritud on seda pigem enneolematult õudseks tükiks. Ja kuna tegemist on õudusfilmiga, on "õudne" ilmselt uhkeim kiidusõna, mida filmile üldse anda saab.

Alustuseks võib pisut nokkida. Väidetavalt põhineb "Verónica" tõestisündinud lool (nagu praktiliselt iga teinegi õudukas, mille keskmes vaimud või seestumine), ehkki kui täpsemalt uurima hakata, on too "tõestisündinud" osa isegi marginaalsem, kui filmist paistab. Nimelt algab teos hädaabikõnega, millele järgneb politseimehe (loe: tõsiseltvõetava inimese) sattumine üleloomulike sündmuste keskmesse – see annab justkui tunnistust, et vähemalt väikegi osa tegevustikust on saanud autoriteedi kinnituse. Reaalsuses ükski politseinik aga nimitegelasega (kelle nimi oli tegelikult hoopis Estefania) ei kohtunud. Tõsi küll, mingisugune politseiametnik lõpuks paranähtustele alla kirjutas, aga sel pole filmis kujutatud seestumisega olulist pistmist. Nii et tegemist pole isegi selle (väidetava) looga, mida Estefania pere ja ülejäänud asjaosalised on jutustanud, ammugi siis veel tõestisündinud looga.

Kui valelik reklaamitrikk (mis, tõsi küll, minu peal töötas) kõrvale jätta, on "Verónica" igati korralik õudusfilm. Erakordselt hirmus ta pole, arvaku need Netflixi kasutajad mida tahes, kuid jameswanilikult põnev ja stiilne on ta küll. Maitsekas veel pealekauba, retro nii visuaalis kui audios: peategelase kõrvaklappides mängib hispaaniakeelne 90ndate rokk. Kusjuures filmi tegevustik leiab aset 1991. aastal, nii et lõpuks on võimalus nostalgitseda ka üheksakümnendate lastel.

Wani stiili aimatakse järgi igal sammul, nii sisus kui vormis, ehkki temalikku intensiivsust siin eriti ei kohta. Mitte et vajagi oleks – "Verónica" põleb oma alamžanri kohta võrdlemisi aeglaselt ja väikese leegiga, kuid lõpuks riskib vaataja ikkagi vähemalt III astme põletushaavadega – film töötab. Ameeriklased tegid paar aastat tagasi midagi sarnast filmiga "See jälitab sind" ("It Follows"): too on samuti üks vaikne ja aeglasevõitu teos, mis märkamatult naha alla poeb. "Verónica" esmapilgul nii traumeeriv ei tundugi, kuid kui nähtu mõnel unetul ööl vägisi meelde tuleb, on tükk tegemist, et seda peast välja saada.

Pime nunn (hüüdnimega Sister Death) on filmi kõige coolim tegelane, palun spin-offi!

Süžeega "Verónica" stampe ei murra – paberil on tegemist täpselt samasuguse kummitusõudukaga, nagu me neid lademetes näinud oleme. Tõsi küll, stsenaarium on vähemasti selles mõttes asjalik, et tegelased on väga korralikult välja tahutud ega lange tüütute žanriklišeede ohvriks, sisu aga midagi uut ei paku. Siiski ei tundnud ma hetkekski, et ühegi žanrikonventsiooni taaskohtamine mulle vastukarva käinuks, pigem mõjub see kõik kuidagi naturaalselt. Noh, umbes nagu "Kurja kutsumine" ("The Conjuring"), mis polnud ideeliselt suurt enamat kui klišeepundar – alles Wani väljapeetud režii kaudu vooliti see vaat et perfektseks klassikaliseks õudusfilmiks. Küllap annab Paco Plaza aastatepikkune õudusfilmikarjäär heas mõttes tunda – režissööri žanritunnetus on võrratu.

Netflixis on film kättesaadav olnud juba veebruari lõpust saati, täieliku elamuse saamiseks tuleb aga sõita Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalile.

Ilmunud Kinoveebis.

"La residencia" (1970)

HÕFF on äge. Teate miks? Sest see tekitab pea füüsilise vajaduse õõvafilmide nägemise järele. Mitte et ma muidu vähe õudukaid vaataks, aga nagu öeldakse, kasvab süües isu, ja HÕFF aitab täpselt õigele lainele saada, et ka koju jõudnuna samas tempos jätkata.

Niisiis otsisin juba eilsest õhtust saati paaniliselt mõnd verist itaalia žanrifilmi, millega oma verejanu toita, kuni sattusin lõpuks täna pärastlõunal "La residencia" otsa. "Oot-oot," ütlete teie, "tegu on ju Hispaania filmiga!" Jah, on tõesti, aga keda see tegelikult nii väga kotib. Nagunii on tolleaegne Euroopa horror kõik juba produktsiooni ajal pooleldi ingliskeelsele publikule orienteeritud ja üle dubleeritud, nii et lõpuks ei saa keegi pihta, mis see algne keel või päritolu täpsemalt oli. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis võib-olla pole tolleaegsete filmide puhul vahetki, milliselt Vahemeremaalt nad pärit on, kuna kultuuriline taust on suhteliselt sarnane.

Tõsiasi on igatahes see, et "La residencia", millele ameeriklaste jaoks mõnusalt (kuigi filmile ebasobivalt) campy pealkiri "The House That Screamed" valitud on, meenutab stiililt vägagi tugevalt hilisemaid itaallaste, eelkõige Mario Bava ponnistusi. Isegi Argento "Suspiria", ilmselt makaronimaa tuntuim õudukas, on selgelt kõnealusest teosest inspireeritud, olgugi et sedapuhku võib sarnasusi leida pigem sisust kui stiilist. "La residencia" ei kasuta ekstravagantset värvidemängu ja kuigi tegu on atmosfäärilisema tükiga kui näiteks Fulci paremadki teosed, on ka süžee täiesti omal kohal. Toonasele skeenele tavapärast "meil on lahedad visuaalid ja muidu on ka lahe film, kellele seda stsenaariumit siis tarvis on!?" mentaliteeti siinkohal pole – stilistiline pool on tõepoolest lahe, aga koherentne sisu on samuti seda igati toetamas. Ehk siis suhteliselt harukordne kombinatsioon.

Veelgi enam, "La residencia" on reaalselt õudne. Muidugi mitte läbivalt – kamoon, see film võeti üles 1969. aastal –, aga noh, tõepoolest, as good as it gets. Sel teosel on psycholik šarm, gooti-horrori tugevaimad küljed, giallode essents. Ja imeline heliriba! Tõeliselt painajalik. "La residencia" on oma ajast ühtaegu ees ja taga... see on lihtsalt fantastiline. Ma pole väga kaua enda jaoks ühtki uut lemmikut leidnud ning olin juba unustanud, kui ülev tunne on avastada pooljuhuslikult mõni ammune rariteet, millest täielikku vaimustusse sattuda. Õnneks tuletas "La residencia" selle tunde meelde. Selle tunde, mis tekib vaid siis, kui tead, et oled välja kaevanud pärli, millest vaat et keegi midagi kuulnud pole. Või kui ongi kuulnud, siis ei oska seda hinnata nii nagu sina. Kui lõputiitrid ekraanile rullusid, ei osanud ma teha muud kui plaksutada. Masterpiece.

"Sweet Home" (2015)

Home invasion on mulle žanrisiseselt temaatikana alati passinud. Küllap on sissetungifilmide võlu nende teatavas eluläheduses: kui paljud teised lõikumisfilmid tihtipeale erilist realistlikkust ei taotle, siis koduinvasiooniga (või vähemalt ideega sellest) peaks enamvähem iga vaataja mõningal määral saama samastuda küll. "Kodu on traditsiooniliselt turvaline koht, kuhu välismaailma õuduste eest häda korral peituda saab, nii et kui ka see võimalus meilt ära võetakse, kust siis üldse kaitset otsida?" Või vähemasti sedasorti psühholoogia peaks sissetungifilmide efektiivsuse taga lasuma.

Iroonilisel kombel ei toimu "Sweet Home'i" sündmustik üldsegi peategelaste kodus, nii et filmi nimi paistab mõnevõrra juhuslikuna (sarnast motiivi on sama alamžanri juures varemgi kasutatud, nii et küllap see pealkiri turustamisega seotud ole). Nimelt on filmi keskmes noor kinnisvaramaakler (igati sümpaatne Ingrid García Jonsson), kes oma töökoha privileege ära kasutab ja poiss-sõbra tolle sünnipäeva puhul ühte vanasse kortermajja, mille võtmed neiul niikuinii parasjagu käepärast on, tähistama viib.  Olgu möödaminnes mainitud, et film esitab seda ideed oluliselt ratsionaalsemana, kui see paberi peal kõlab. Igatahes kisuvad asjalood küllalt kiiresti halvaks ja... vaevalt sisu home invasion'i austajatele enam pikemat seletamist vajab. Erilist veresauna siiski oodata ei tasu, kuna esiteks on tegelasi vähevõitu (kedagi pole tappa!) ja film on kaameraesise jõhkruse koha pealt üleüldse konservatiivsevõitu.

Filmi päritolumaa on minule mõnevõrra üllatuslikult Hispaania (ja Poola, WTF?) ‒ Euroopas on nõnda otsekoheste õudukate väntamine rahalistel põhjustel juba aastaid kahetsusväärselt keeruline olnud. Itaallaste kunagine õuduskino on näiteks täielikult välja suretatud, 80ndate hiilgusest pole enam haisugi. Piiratud ressursid paistavad kahjuks siin-seal välja ka "Sweet Home'i" ambitsioonikamates stseenides, aga vaatamist need otseselt segama ei hakka. Kusjuures kõnekeeleks on filmis ikkagi inglise, kuna peategelase poiss-sõber on välismaalane ega räägi kohalikku keelt. Lombitaguste vaatajate rõõmuks käib lõviosa suhtlusest just nimelt tema läbi. Ma pole küll süvenenud, kuidas (või kas üldse) Einar Kuuse šedöövris inglise keele kõnelemist põhjendatakse, aga vaevalt sealne lahendus "Sweet Home'i" nutikusele konkurentsi pakub. Potentsiaalset rahvusvahelist edu silmas pidades igatahes tark võte.

"Sweet Home" on põnev, kiire, pingeline, kohati isegi natuke õudne. Kui mõningane veider montaaž ja kaameratöö kõrvale jätta, on see sissetungifännile igati sobilik vaatamine. Tingimuseks muidugi ka see, et viitsid eluohtlikus situatsioonis tegelastele ning nende kaheldava väärtusega tegudele ja otsustele omalt poolt vastu tulla ega käitu nagu need teismelised sotsiopaadid, kes hetkel kinodes Blake Lively ratsionaalses mõtlemisoskuses valjuhäälselt kahtlevad. Kinoetikett ennekõike!

"Summer Camp" (2015) † "GirlHouse" (2014)

"It's just not what I was expecting. Where are the cabins and canoes?"

Just nii võtab filmi peategelane vaatajate tunded 10. minutil kokku. "Summer Camp" ei ole slasher ega üks lugematutest "Reede 13" filmiseeria kloonidest, nagu pealkirja järgi eeldada võiks. Kui see kuhugi alamžanrisse üldse langeb, on see zombikas, kuid sedagi vaid ääriveeri. Tegevus toimub Hispaania suvelaagris, mis mingil imelikul põhjusel vanas mahajäetud mõisas aset leiab ‒ julgen arvata, et see otsus langetati ennekõike eelarvet, mitte teose sisu või stiili silmas pidades (kuigi kasuks tuleb see sellegipoolest). Vahel satuvad tegelased, keda kusjuures ainult neli on, siiski ka metsa, nii et tinglikult võib "Summer Campi" metsamaja-horroriks nimetada küll. Avastamisrõõmu pakub film tõepoolest eelkõige zombifännidele, sest viirus, mis tegelasi järgemööda möirgavateks jõhkarditeks transformeerib, on oma vormi poolest antud alamžanri jaoks suhteliselt ainulaadne. Kasuks tulevad ka tegelased, kellele teose progresseerudes aina rohkem kaasa elada saab: näiteks Christy (Jocelin Donahue), keda esialgu saamatu linnatibina portreteeritakse, on filmi lõppedes juba päris tõsine badass. Põhiline tõmbenumber on aga lakkamatu tempo, millega pinget läbivalt ülal hoitakse ‒ kui möll pihta hakkab, siis põnevusest enam puudu ei jää. Ära tasuks märkida ka teose radikaalne lõpplahendus, mis minul vähemalt mõneks sekundiks suu lahti jättis. Soovitan soojalt! - 7/10

---

 "I really don't see how anything bad could happen."

Kui puhast slasherit otsida, on "GirlHouse" märksa õigem valik (iseenesest irooniline, sest filmi esimese ~pooltunni järgi ei pakuks sugugi, et tegemist lõikumisfilmiga on, samas kui "Summer Camp" täpselt vastupidist olukorda esindab). Idee on jällegi värske ‒ ainus kontseptuaalselt sarnane teos, mis kohe pähe torkab, on "Halloween: Resurrection", aga too on tänaseks vananenud ega ole tegelikult lihtsalt eriti hea film. "GirlHouse" on idee poolest unistuste slasher: nimelt toimub tegevus salastatud asukohaga majas, mille igasse ruumi kaamerad paigaldatud ja imekenad tüdrukud elama kutsutud. Videopilti näeb interneti kaudu üle kogu maailma, nii et põhimõtteliselt on tegu edasiarenenud pornosaidiga, mille eripäraks võimalus ihaldusobjekte (näiliselt) tundma õppida. Niisiis on filmis lisaks verevalamisele garanteeritud ka alastus ‒ ideaalne slasher, kas pole? Nali naljaks: tegelikult on filmil pakkuda märksa enamat kui paljast ihu või füüsilist vägivalda. Peategelane Kylie (Ali Cobrin) saab päris korralikult karakteriarendust, nii et kui ta teose lõpuks läbielatust emotsionaalselt täielik wreck on, võib vaatajalgi natuke kurb hakata. Ainus otsene probleem tekkis mul filmiga mõrvari osas ‒ taustalugu üritati talle genereerida küll, aga minu jaoks jäi ta sellegipoolest isikupäratuks ja igavaks näotuks maniakiks. Filmi julgen uuendusmeelsetele slasheri-huvilistele soovitada küll. - 6/10

"Incubo sulla città contaminata" (1980)

Seoses Tom Savini hiljutise huviga "Nightmare City" uusversiooni väntamise vastu otsustasin praeguseks kultusklassiku staatuses oleva originaali ära vaadata. Film oli oodatust mitmekesisem ja põnevam, kuigi tuleb tunnistada, et stiili poolest on tegu paraja Lucio Fulci imitatsiooniga, millesse lihtsalt vähem värve ja enesekindlust valatud on. Režissöör Umberto Lenzi, kes ei ole samuti õudusmaailmas sugugi tundmatu nimi, ei ole küll täiesti andetu vennike, kuid "Nightmare City" puhul jääb kahjuks tugevast lavastajakäest selgelt vajaka.

Lenzi üritab filmile tugevamat põhja rajada sotsiaalse sõnumi abil. See ei kuku tal kahjuks hästi välja, kuna ühiskonnakriitika kogutakse kõik ühte stseeni, kus tegelased sõna sõnalt kogu filmi mõtte ära sõnastavad ning niimoodi vaatajalt igasuguse mõtlemisvõimaluse varastavad. Romero on oma zombikates näidanud, et sotsiaalne sõnum töötab väga hästi, kui iga inimene peab selle enda jaoks ise lahti mõtestama – lusikaga ette söötmine ei tule kasuks. Pigem pöörduvad Lenzi püüdlused ta enda vastu, kuna loodusprobleemidest või inimkonna vigadest rääkimine tundub niivõrd ebaeetilise ja verise filmi juures kuidagi võlts ning mõjub pealesunnitult.

"Nightmare City" sisaldab siiski külgi, mida igas teises zombifilmis näha ei saa. Kõige huvitavam ja uudsem on kahtlemata elavate surnute käsitlus – nad ei ole seekord lihtsalt aeglaselt kõndivad laibad, nagu me harjunud oleme, vaid küllaltki arenenud mõistuse ja sihitud tegevusega inimese kombel liikuvad olendid, keda tegelased filmis imelikul kombel hoopis vampiirideks kutsuvad. Vampiiridega on neil tegelikult ühist vaid nii palju, et nemadki kasutavad toitumiseks verd... samas päikesevalgust nad ei karda, kirikut ka mitte, ning nende surmamiseks tuleb hävitada ikkagi peaaju, mitte süda.

Filmi tõmbenumbriks on ka küllaltki ainulaadne lõpp, mis fännid alati kahte leeri ajab. Esmapilgul tundus säärane twist ending laisa ja rumalana, aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis võib-olla sobis selline lahendus just filmi mõttega. Omaette küsimus on muidugi see, kas sel filmil üldse mingi tegelik mõte on, sest näiline ühiskonnakriitika võib vabalt ka olla vaid suitsukate Lenzi haigele fantaasiale...

"Mil gritos tiene la noche" (1982)

"Pieces" on itaalia slasheritest üks verisemaid, jõhkramaid ja otsekohesemaid. Tavaliselt käib itaallaste puhul verega kaasas ka põnevus ja müstilisus nagu giallodele ikka omane, aga "Pieces" on vägagi straightforward hakkimine, mida võiks omistada pigem ameeriklastele. Kuid just oma brutaalsuse tõttu ongi "Pieces" aastate jooksul kultusfilmi staatuse välja teeninud ja paljude mäludesse jäädvustunud.

Sisu saab kokku võtta ühe lihtlausega: keegi tapab ülikoolilinnakus inimesi. Tegu on idee järgi muidugi müsteeriumiga ning who-duniti moment püsib edukalt filmi lõpuni, kuid põhiliselt on rõhku pandud ikkagi pigem inimeste erinevatel viisidel tapmisele kui nutika ja süžeepööretega täidetud sisu üles ehitamisele. Dialoog, nii palju, kui teda üldse on, on täiesti kohutav ega sarnane mitte mingil määral reaalsete inimeste sõnakasutuse ega vestlustega. Üheks stsenaristiks oli erootikafilmide lavastamisega tuntuks saanud Joe D'Amato, kes oli ilmselgelt harjunud tootma teistsuguseid teoseid, ning seega võib ilmselt ühe kivi tema kapsaaeda visata.

Selle filmi ebarealistlikkusel ei ole piire. Vaatajat sunnitakse julmalt uskuma, et isegi peale viie õpilase jõhkrat tükeldamist jätkub elu linnakus täiesti tavapäraselt ning meedia ega lapsevanemad ei hakka midagi kahtlustama. Küllap oli kõigil filmiga seotud isikutel lõpptulemusest täiesti ükskõik ning just seetõttu ongi meil praegu vaatamiseks selline imeteos nagu "Pieces". Filmi tagline on "Pieces... It's exactly what you think it is!" ja see on kusjuures päris tabavalt täpne, kuna nii head pealkirja ja sisu kooskõla pole sugugi paljudel filmidel.

Ma ei ütleks, et tegu on otseselt "nii halb, et hea" sorti filmiga, kuna selle suurimaks võluks on ikkagi gore ja räiged surmastseenid, mis on teostatud vägagi hästi ning on kohati reaalselt šokeerivad. Sisu on tõepoolest alla igasugust arvestust, kuid see ei aita iseenesest sugugi filmi nauditavusele kaasa. Pigem jääb kogu veretu osa lihtsalt tagaplaanile ja aitab slasheri-faktoril suurema leegiga särada.

"Dracula 3D" (2012)

Kui te tahate teada, kuidas ühe filmiga terve 40 aasta pikkune karjäär põhja lasta, on "Dracula 3D" vaatamiseks kõige õigem valik. Kui soovite näha traditsioonilisest vampiiriloost naeruväärset töötlust, siis ilmselt sobib teile "Dracula 3000", kuid "Dracula 3D" pole samuti paha variant. Kui teil on huvi selle vastu, kui halb võib visuaalselt välja näha seitse miljonit dollarit maksnud kogenud professionaalide poolt filmitud linateos, on "Dracula 3D" sellele küsimusele vastamiseks lausa perfektne.

2014. aastal ei vaja enam keegi "Dracula" juures mingit sisututvustust. Samuti ei olnud sellist vajadust kaks aastat tagasi. Bram Stokeri esialgse romaani ilmumisest on möödas juba peaaegu 120 aastat ning enamvähem samast ajast alates on seda vampiiri igas erinevas vormingus kinolinale toodud. Ometi ei arva filmitööstus, et vaatajatel temast veel küllalt oleks ja nii on isegi Euroopa tuntuim õudukameister Dario Argento otsustanud vanale loole uue kuue anda. Praeguseks juba pensionieas mehel on ennegi halbu ideid olnud, kuid see on kahtlemata neist kõige hullem...

Juba algustiitrid näitavad, et ees ootab puhtavereline B-film. Vaid mõne sekundi järgi on ilmselge, et Argento kunagine andekus ja imeline stiilitaju on täielikult kadunud. On täiesti mõistetamatu, kuidas mees, kes kunagi lavastas "Profondo rosso" ja "Suspiria" nimelised meistriteosed, midagi niivõrd koledat ja amatöörlikku teha võiks. Argentol pole kaitseks pugeda mitte kellegi teise eksimuste taha, sest isegi operaatorina töötab sama mees, kes kunagiste hittide puhul, nii et ammune režii-geenius on tõepoolest lihtsalt oma touch'i kaotanud.

Kõige rohkem häirib mind see, et Argento üldse arvas, et tal on "Dracula" loole midagi juurde anda. "Nosferatu" tehti suurepäraselt ära juba 1922. aastal ning täiustati veel mõned aastad hiljem Tod Browningu poolt. 1992. aastal lavastas oma versiooni Francis "Godfather" Coppola, nii et kelleks peab ennast Argento, kui tuleb kaks kümnendit hiljem omakorda eelmisi üle tegema? Me oleme juba ammu ületanud "Draculate" hulga mõistlikkuspiiri.

Kui nüüd lõpuks ka filmi juurde jõuda, siis pole tegu sugugi kõige halvema teosega, mida ma oma elu jooksul näinud olen. Kuna enamik ajast kulub vaatajal Argento annete täieliku kadumise aktsepteerimiseks, jääb filmile endale keskendumine vähemalt esimesel pooltunnil teisejärguliseks. Kokku on toodud mitmed talendikad ja nimekad näitlejad, kuid lõpptulemus näeb ikkagi välja kui mõni koolinäidend. Eriefektid on samal tasemel sajandi alguses välja antud arvutimängudes nähtutega ning kõik muu lihtsalt niivõrd tobe, et andeka montaaži korral võiks filmi esitleda kui igasugu monster movie'de paroodiat. Märgin ära, et mängu tuuakse ka hiiglaslik ritsikas, nii et ei jää tõesti üle muud, kui arvata, et Argento peab oma filmide vaatajaid idiootideks. Või on ta ise seniilseks jäänud...

Ma ei saa garanteerida, et täis peaga poleks "Dracula 3D" just perfektne ühisvaatamismaterjal. Igal teisel juhul võib seda vast küllaltki rahuliku südamega vältida.

"The Returned" (2013)

"The Returned" on ilmselt eelmise aasta üks paljulubavamaid zombifilme, kuid tõsi on see, et midagi enneolematut või maailmamuutvat ta zombimaailmas pole. Tähelepanu on ta saanud ilmselgel põhjusel ning selleks on hea premise, mis filmi esimese poole päris huvitavaks teeb, aga olen varemgi öelnud, et ainult idee peal täispikka filmi välja ei vea.

Lugu siis selline: apokalüpsisejärgses maailmas on suutnud teadlased välja töötada ravimi, mida igapäevaselt süstides on võimalik kõik zombitunnused varjata. Nüüd on ravim aga otsakorral ning peategelastest naasnute (just niimoodi nakatunuid kutsutakse) elu seetõttu ohus. Ütlen hoiatavalt ära, et mingit outbreaki siin filmis ei toimu ja gore'i ega massilist zombinottimist näha ei saa.

Igatahes kui vaimustus heast ideest umbes poole tunniga ära kaob, jääb lisaks storyle, mis minu jaoks pisut igavalt ja segaselt mõjus, alles ka sotsiaalne kommentaar ja usutavalt kujutatud maailm protestide, kuritegevuse ja depressiivsusega. Filmi suurimaks plussiks ongi tõenäoliselt selle tumedus ja hallus, millisena kujutaksin ma ette ka reaalset katastroofijärgset maailma.

Lõpp oli väga "The Mist" all over again, aga töötas siiski.