teisipäev, 24. aprill 2018

"Truth or Dare" (2018)

Kes verivärske õudusfilmi "Tõde või tegu" treilerit nägema on juhtunud, on teose absurdsevõitu kontseptsiooniga juba tuttav. Kamp ebameeldivaid noori sõidab kevadvaheajaks Mehhikosse, kus nad seltskonnamängu "Tõde või tegu" mängides jubeda needuse otsa komistavad. Mäng jälitab neid koju ning reeglite rikkumine lõpeb surmaga.

Idiootlikke kontsepte tuleb õudukates ette sageli, mõnel üksikul juhul õnnestub neid aga geniaalsusena serveerida. "Tõel või teol" siiski geeniusega suuremat pistmist pole, kuid on märkimisväärne, et ebausutavast (et mitte öelda naeruväärsest) ideest on vändatud täiesti asjalik õudukas. Kui sündmustiku keskmes poleks hunnik näotuid ja antipaatseid noorukeid, kellele on enamjaolt keeruline kaasa tunda, võiks filmi ehk suisa heaks nimetada.

Idee poolest on "Truth or Dare" uue põlvkonna "Lõpp-punkt" ("Final Destination", 2000) – sisuliselt vaid selle vahega, et esimeses jälitab tegelasi surmav mäng, teises aga lihtsalt surm. Nojah, lisaks on "Tõde või tegu" kehvema stsenaariumi ja umbes "Lõpp-punkt 4" tasemel mõttetute tegelastega. Samas võib-olla just sellised tegelased uut põlvkonda kirjeldama sobivadki, kuna silmatorkavalt pealiskaudseid ja võltse karaktereid kohtab praeguse aja populaarsetes noortefilmides ja -sarjades üha rohkem. Igatahes ei paneks ma sugugi pahaks, kui "Tõest või teost" samuti filmiseeria kujuneks, kuna esialgne idee pakub avastamisruumi küll ja veel.

Viimase aja kinoõudukate seast paistab "Truth or Dare" silma kui üks omapärasemaid, kuid samuti ka lihtsamaid. Läbivalt kiire tempoga üleloomulik slasher ei kuluta aega atmosfääri loomisele või vaataja sunniviisilisele hirmutamisele. Ehmatuskohti küll jagub (mõni neist isegi päris efektiivne), kuid kuna neile ei eelne mitmeminutilist pimedates tubades hiilimist vms, ei ole tarvis hetkekski hoogu maha võtta. Sündmustikku juhib lihtne formaat – räägi tõtt, tee tegu või sure – ning seetõttu on filmi läbivalt põnev jälgida. On küll väike oht, et lihtne ja konkreetne valem hakkab poolteise tunni jooksul ennast kordama (vt "Lõpp-punkti" seeria, kus pool ajast joostakse lihtsalt ühe surija juurest teise juurde), kuid siin seda probleemi veel pole. Filmis on piisavalt krutskeid, et ideed lõpuni värskena hoida.

Niisiis on "Tõde või tegu" erinevate probleemide ja ohtude kiuste täiesti arvestatav noorteõudukas. Värsked ideed on žanrifilmides alati vägagi teretulnud ning olgugi et teostus sedapuhku soovida jätab, pakub "Tõde või tegu" piisavalt närvikõdi ja põnevust, et kinoskäiku õigustada. Tõsi küll, samast ideest oleks andekamatel kätel õnnestunud välja väänata tulevane kultusklassik, kuid esialgu võib ju leppida ka lihtsalt enam-vähem korraliku slasher’iga.


Ilmunud Kinoveebis.

"The Strangers: Prey at Night" (2018)

Oh jah, kui ühest asjast siin maailmas kunagi puudust ei tule, siis on need halvad õudusfilmid!

2008. aasta juulis eesti kinolevisse jõudnud "Võõrad" oli üks äraütlemata pingeline ja hirmus sissetungiõudukas, mis oma üheksamiljonilise eelarve pea kümnekordselt tagasi teenis – seetõttu lükati kohe käima ka järjeplaanid. Kes oleks aga osanud arvata, et teine osa väikesele indie­-õudukale, mida paljud ilmselt enam ei mäletagi, alles kümnend hiljem valmis saab? Esiteks pole "Võõrad" isegi film, mis ilmtingimata järge vajaks, ja teiseks on aega juba tõesti liiga palju mööda läinud. Aga siin ta nüüd ometi on: "Võõrad: Öine jaht".

Oeh... juba filmi nimi kõlab nii tobedalt, et kutsun seda edaspidi parem esialgse pealkirja "Võõrad 2" järgi. "Öine jaht" (või ingliskeelne "Prey at Night") on sinna külge poogitud vaid seepärast, et inimesed, kes esimesest osast midagi kuulnud pole, kinno minemata ei jätaks: "2" annaks ju kohe märku, et tegemist on järjega, alapealkiri "Öine jaht" on aga just parajalt ebamäärane.

Sellise filmi puhul ei paneks aga kinno minemata jätmist sugugi pahaks. Arvestades, et film oli kümme aastat tegemises, on tulemus ääretult hädine – võib-olla seepärast seda nii pikalt edasi lükatigi? Ka esimesele osale heideti ette rumalaid tegelasi ja ebausutavat sisu, kuid teise jao kõrval on esialgne "The Strangers" täielik meistriteos. "Võõrad 2" on nii loll film, et nende lolluste mõistmiseks peab filmi ise nägema – ja kuna see on nii loll, siis seda ma teil tegelikult teha ei soovita. Niisiis annan endast parima, et need rumalused kuidagi ikkagi kokku võtta.

Loo keskmes on neljaliikmeline perekond, isa (vaese mehe Aaron Eckhart), ema, poeg (noor Pearu Paulus) ja tütar, kes sõidavad sugulaste juurde ühte täiesti inimtühja külasse (täiesti liialdamata – külas pole peale nende tõesti mitte ühtki inimest). Miks nad seda teevad, on pisut keeruline öelda, kuna reisi tegelik eesmärk on saata tütar, ääretult probleemne teismeline, kallisse internaatkooli. Kusjuures tüdruku "tõsine probleem", millel põhineb filmi esimese vaatuse keskne konflikt, ei seisne tegelikult muus kui nõrkades hinnetes ja halvas käitumises. Seetõttu paistab kogu olukord äärmiselt võlts ja ebausutav juba enne, kui filmi põhisündmused pihta hakkavad. Sissejuhatusele kulutatakse hulk aega, kuid sellest pole lõpuks mingit kasu, kuna viltune peredünaamika ja fabritseeritud konflikt ei anna ühtki põhjust, et tegelastele nende katsumustel kaasa elada.

Ja kui need katsumused lõpuks pihta hakkavad (ehk eelmisest osast tuntud kolm maskeeritud jorssi ründama asuvad), on näha, et nende igavate ja pealiskaudsete karakterite tegudel pole loogikat selliseski olukorras. Näiteks on filmis stseen, kus kaks naisterahvast satuvad vastamisi pealtnäha relvastamata tütarlapsega ning selmet talle vastu seista, pagevad kabuhirmus tualettruumi. Ma ei väida sugugi, et inimesed kriisisituatsioonides läbinisti ratsionaalselt käituma peaksid, kuid vaatajana oleks hulga lihtsam, kui tegelased ka täielikud hädapätakad poleks. Suur osa tegevustikust põhineb otseselt rumalatel ja ebaloogilistel valikutel, klassikalistele õudusfilmiklišeedele antakse korralikult valu ("Let’s split up!" on stsenaristide põhitrikk). Tasub ka meeles pidada, et tegelastel on olemas täiesti töökorras auto, millega muretult minema kihutada – selle asemel tormatakse aga mööda parke ja tänavaid ringi nagu peata kanad.

 
Pildil kaader filmi kõige õnnestunumast stseenist, stiilsest basseinivõitlusest

Eelmise osaga võrreldes on sündmustiku mängulava kordades suurem, kahjuks ohverdatakse selle arvelt intensiivsus ja tegevustiku kompaktsus. Sissetungiõudukate hirmuäratavaim aspekt ongi see, et need toimuvad kodus, iga inimese kõige turvalisemas paigas, "Võõrad 2" on selle valemi kahjuks hüljanud. Idee järgi võiks suurem tegevuspaik sündmustikule võimalusi ja mängulisust juurde anda ning osati see nii ongi, kuid valdavalt pendeldavad tegelased paari-kolme koha vahelt ja usutavat muljet inimtühjast külast ei tekitata. Pigem tundub, nagu olekski võtteplats koosnenud ainult metsatukast, ühest-kahest tänavast, laste mänguväljakust ja haagisest ning stsenaristid olnud hädas tegelaste paigutamisega. Miks nad muidu sihitult ringi joostes alatasa ühtesamasse kohta jõuavad?

Lollusi on veel: tüdruk põgeneb auto eest mööda sõiduteed, ära jooksmise asemel minnakse peitu, tegelastel puudub perifeerne nägemine. Pahad tegelased seisavad valdavalt lihtsalt paigal, head jooksevad neile varem või hiljem nagunii ise otsa – samuti suudavad maniakid aimata ette nende igat liigutust. Lühidalt: stsenaarium on nii idiootlik, et see on vähegi mõtlevale vaatajale lausa solvav.

Film kogub natuke hoogu, kui üks ohvritest lõpuks esimese vastulöögi teeb (sõna otseses mõttes), kahjuks juhtub see alles kolmandas vaatuses. Tegelastest pole siin kahjuks pöialt hoida kellelegi, kõik üsna näotud jorsid. Positiivset siiski ehk nii palju, et film on lavastatud küllalt adekvaatselt: see on johncarpenterilikult atmosfääriline ja taustaks mängib suurepärane, mõnusalt retro muusika. Ma ei liialda sugugi, kui ütlen, et kuulaksin parema meelega selles filmis kõlanud laulude playlist’i kui vaataksin filmi uuesti.

Sellest vist esialgu piisab. "Võõrad 2" on vändatud kahetsusväärselt halva stsenaariumi põhjal ning seda on tunda igal sammul. Sekka on sattunud küll visuaalselt lahedaid stseene ja viimases vaatuses ka tõeliselt rahuldavaid momente, kuid üldmuljet see ei päästa. Siiski-siiski: kui korraldate seltskondlikku filmiõhtut või joomismängu, on "Võõrad 2" suurepärane valik – see film on sõna otseses mõttes naeruväärne.

PS! Postergi (ülal) on nukralt vaimuvaene.


Ilmunud Kinoveebis.

esmaspäev, 16. aprill 2018

"Rock Steady Row" (2018)

Tänavuse Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali avab üks väike ja vahva film nimega "Rock Steady Row", eestikeelsena "Märulikool". Žanriliselt rõhub linateos pigem HÕFFi esimesele F-tähele, põimides põnevat fantaasiamaailma videomängu (või ehk koomiksi?) stiilis peksumäruliga. Õudusega asjal pistmist pole, kuid film on piisavalt hullumeelne, et žanrifänne siiski kõnetada.


"Märulikool", ameerika indie-kino üks viimase aja omanäolisemaid saadusi, jutustab loo noorest kutist (rollis Heston Horwin, kes kusjuures HÕFFile ise kohale tuleb), kellelt varastatakse Rock Steady nimelise ülikooli kampusesse jõudes ära jalgratas. Jalgrattad on nimelt selle post-apokalüptilise väljanägemisega ülikoolilinnaku peamine valuuta. Teekond hinnalise ratta tagasisaamiseks kestab umbes-täpselt tunnikese ning selle jooksul toimub nii mõndagi humoorikat ja vaatemängulist.

Muusikaline kujundus, mõnus retrobiit (mida kuuleb kahjuks filmis vähem, kui esialgu eeldada võiks), on maha viksitud "Stranger Thingsi" heliribalt – 80ndad on endiselt väga moes – ning idee kõrvaklappide ja kassetimängijaga kangelasest on hiljuti "Baby Driveris" nähtud, kuid kartus, et "Rock Steady Row" pole suurt enamat kui 80ndate throwback'ide ja filmiviidete kogumik, osutub üldjoones põhjendamatuks. Olgugi et erinevaid mõjutusi on siin-seal tunda, on "Märulikool" omapärane nii süžee kui pildikeele poolest, rabades vaatajat kiire tempo ja meeleoluka montaažiga. Umbes sarnase meeleolu ja hingamisega heatujufilm nagu 2015. aastal HÕFFi avanud "Turbo Kid".

Silmailuks lööb teoses kaasa ka Margot Robbie kadunud teisik, kelle sarnasust menuka näitlejannaga hetkekski varjata ei üritata. Temast ma pilti ei pane – peate Haapsallu sõitma!


laupäev, 7. aprill 2018

Cinema Dentata: "Possession" (1981)

HÕFF pole sugugi ainus võimalus suurel kinolinal friigiõudukaid vahtida: Sõpruse igakuine Cinema Dentata veereb aga edasi ning sedapuhku ehk isegi paremini kui kunagi varem. Märtsi viimasel päeval oli kultuskino ekraanil tunamullu meie seast lahkunud poola lavastaja Andrzej Zulawski meistriteos "Vaimust vaevatud" – räige šokifilm, mida sobib kõige paremini kirjeldada kui "Hiilguse" ("The Shining", Stanley Kubrick) ja "Põrgusigitise" ("Hellraiser", Clive Barker) haiglast kokteili. Või ehk pisut päevakajalisem võrdlus: "Possession" on justkui tänavu parima filmi Oscari võitnud "Vee puudutuse" ("The Shape of Water", Guillermo del Toro) täiskasvanute versioon. Ehkki ma pole päris kindel, et keegi kunagi nii täis kasvab, et Zulawski hullumeelsuseks täielikult valmis olla.

Väita, et "Possession" on klassikalises mõttes hea film, oleks ehk liialdus, küll aga kuulub see šokifilmide paremikku ning väärib oma kohta teiste veidrate ja eriskummaliste kultusfilmide seas. Filmi peamine häda on tema kahetunnine kestusaeg, mis pole kaugeltki vastavuses süžee sisutihedusega. Kuigi imelik on "Possession" kohe algusest peale, kisub lugu filmi kulgedes aina pöörasemaks ja segasemaks, jättes lõpuks järele pigem arutute performance-stiilis etteastete kollektsiooni kui tervikliku mängufilmi. Samas on äärmuslik eksperimentalism üks põhjustest, miks "Vaimust vaevatud" niivõrd sügavale mällu sööbib, nii et nõuda hullult kunstnikult koherentsemat visiooni pole kuigi õigustatud. Sellegipoolest – lühem ja tabavam saanuks film olla kindlasti, isegi kõigi oma pöörasuste juures.

Kellele ekstreemkino passib, leiab siit nii mõndagi huvitavat – šokeeriv ja rõve on "Possession" kohe kindlasti. Põnev on jälgida ka noort Sam Neilli (kes näeb endiselt välja nagu Freddie Highmore), kuna nii räiges teoses pole "Jurassic Parkist" tuntud näitleja minu teada rohkem kaasa löönud. Ehkki filmi peamine staar on ikkagi Zulawski, kes kõik need jälkused ja õudused välja mõtles ning efektimeistrite abil ekraanile tõi.