Cinema Dentata: "Possession" (1981)

HÕFF pole sugugi ainus võimalus suurel kinolinal friigiõudukaid vahtida: Sõpruse igakuine Cinema Dentata veereb aga edasi ning sedapuhku ehk isegi paremini kui kunagi varem. Märtsi viimasel päeval oli kultuskino ekraanil tunamullu meie seast lahkunud poola lavastaja Andrzej Zulawski meistriteos "Vaimust vaevatud" – räige šokifilm, mida sobib kõige paremini kirjeldada kui "Hiilguse" ("The Shining", Stanley Kubrick) ja "Põrgusigitise" ("Hellraiser", Clive Barker) haiglast kokteili. Või ehk pisut päevakajalisem võrdlus: "Possession" on justkui tänavu parima filmi Oscari võitnud "Vee puudutuse" ("The Shape of Water", Guillermo del Toro) täiskasvanute versioon. Ehkki ma pole päris kindel, et keegi kunagi nii täis kasvab, et Zulawski hullumeelsuseks täielikult valmis olla.

Väita, et "Possession" on klassikalises mõttes hea film, oleks ehk liialdus, küll aga kuulub see šokifilmide paremikku ning väärib oma kohta teiste veidrate ja eriskummaliste kultusfilmide seas. Filmi peamine häda on tema kahetunnine kestusaeg, mis pole kaugeltki vastavuses süžee sisutihedusega. Kuigi imelik on "Possession" kohe algusest peale, kisub lugu filmi kulgedes aina pöörasemaks ja segasemaks, jättes lõpuks järele pigem arutute performance-stiilis etteastete kollektsiooni kui tervikliku mängufilmi. Samas on äärmuslik eksperimentalism üks põhjustest, miks "Vaimust vaevatud" niivõrd sügavale mällu sööbib, nii et nõuda hullult kunstnikult koherentsemat visiooni pole kuigi õigustatud. Sellegipoolest – lühem ja tabavam saanuks film olla kindlasti, isegi kõigi oma pöörasuste juures.

Kellele ekstreemkino passib, leiab siit nii mõndagi huvitavat – šokeeriv ja rõve on "Possession" kohe kindlasti. Põnev on jälgida ka noort Sam Neilli (kes näeb endiselt välja nagu Freddie Highmore), kuna nii räiges teoses pole "Jurassic Parkist" tuntud näitleja minu teada rohkem kaasa löönud. Ehkki filmi peamine staar on ikkagi Zulawski, kes kõik need jälkused ja õudused välja mõtles ning efektimeistrite abil ekraanile tõi.

Cinema Dentata: "La vampire nue" (1970)

Ma pole üldiselt selline raharaiskaja tüüp, aga kui Jean Rollini seitsmekümnendate soppa ühel õhtul kinolinal näidatakse, olen ikka nagu shut up and take my money! Pärast igakuist Sõpruse "Cinema Dentata" seanssi koju jõudes ei suutnudki täpselt näppu peale panna, et miks kuradi pärast ma sinna kinosaali ronisin, kui teadsin hästi, et Rollin pole elu sees ühtki head filmi teinud ja selline erootiline wannabe-kunstiline rämps mulle sugugi rõõmu ei paku. Seda enam, et Rollinil erootikast üsna väärastunud arusaam on... koonustissidega naine imeliku muusika saatel tantsimas, wtf? Ega ma ju ometi arvanud, et "Alasti vampiir" võiks hea film olla?

Muide, spoiler alert, vampiir pole isegi alasti!

Pildil stseen, mis minu ees istunud noormehele suurt rõõmu pakkus: tähtis vampiirmees (keskel) üritab alasti naisi edasi liikumast takistada ja krabab seda tehes täieliku südamerahuga mõlemal kaunitaril rinnust

Õnneks mida aeg edasi, seda meelelahutuslikumaks Rollini esimene värvifilm muutub. Film on jabur ja halb algusest peale, aga mingil hetkel käib klõps ära ja sealt edasi on see jaburus juba vähehaaval naljakaks muutumas. Rollini jultunud režii, lähivõtted tissidest ja häbitud upskirt-kaadrid, on 2018. aastal vaadatuna nõnda kohatu, et ajab pigem muigama kui vihale.

Lõpuks viskab Rollin ka ise absurdse süžee üle nalja. Seega saanuks film ka hulga hullem olla, näiteks härra Jesús Franco, kes Rolliniga sarnases ajas ja nišis tegutses, filmograafias on nii mõnigi "erootiline õudusfilm" (mõlemat vaid tinglikult ― pole ta filmid tegelikult ei erutavad ega õudsed), mis algusest lõpuni täiesti kuiv vaatamine on, ei paku nalja, kvaliteedist rääkimata. Ehkki tasub toonitada, et "nii halb, et hea" aspekt pole Rollini haigete fantaasiate õigustamiseks kaugeltki piisav: valdavalt on ka "Alasti vampiir" surmigav.

"Cinema Dentata" on Sõpruse igakuine žanrifilmi linastuste sari, mis toob publikuni rahvusvaheliselt kirju programmi Eestis varem linastumata märgilistest teostest. Filmide valiku juures on määravaks võimalus tutvustada ühe žanri mitmekülgsust ja pakkuda sisukat alternatiivi laiavoolu kinolevis linastuvatele pelgalt meelelahutuslikele õudusfilmidele.

"Revenge" (2017)

Kuigi muidu ei või tänavuse PÖFFi "Öiste värinate" programmiga läbinisti rahule jääda (khm, "Poolkuu"), leidub seal siiski ka tõelisi täistabamusi. Üks neist on prantslaste "Kättemaks" – puhtavereline rape & revenge film, millesarnaseid pole filmikunstis, ammugi siis Eesti kinodes, pärast 70ndaid sugugi sageli kohanud. Tõsi küll, Eli Rothi algatatud piinamisporno laine tõi endaga uusversiooni "Ma sülitan su hauale", mis samasugust malli järgib, kuid "Kättemaksul" on filmina märksa teistsugune funktsioon. Nimelt pole teose ainus eesmärk vaatajale halba enesetunnet tekitada, olgu see siis vaimsetest või visuaalsetest õudustest tingitud, vaid rabada närvikõdi ja lakkamatu tempoga. Kuigi olgu selge, et nõrganärvilistele see film ei sobi – "Revenge" on äärmiselt verine ja brutaalne teos.

Filmi peaosas on imeilus ja antud teoses räigelt üleseksualiseeritud Matilda Lutz, kes viimati kesises õudusfilmis "Ringid" üles astus ja seal kahtluse õhku jättis, kas ta õigupoolest näidelda oskab. "Kättemaksuga" on kõhklus aga pühitud, kuna Lutzi roll pealtnäha naiivse kaunitarina (kusjuures nimi on Jennifer, just nagu "Ma sülitan su hauale" peategelaselgi) muutub kiiresti vingeks ja ägedaks osatäitmiseks, millele tahaks tänapäeva ühiskond ilmselt feminismitempli peale lüüa. Nagu kommenteeris üks valjuhäälne pöffihunt filmi ajal tagareast: "Nüüd läheb Ramboks ära."

Kuigi siin-seal leidub loogikavigu (tegelane kaotab verd vähemalt kaks korda rohkem kui inimkehas olema peaks, ja jääb elama), on neid üldiselt raske pahaks panna, kuna kui jõhkrusega niimoodi üle võlli minnakse, siis miks ei võiks samasugust alternatiivloogikat ka realistlikkuse juures rakendada. "Kättemaksu"-maailmas mõjub kõik toimuv igatahes usutavalt ning kuna tegevustik pole nii depressiivrealistlik nagu teiste rape & revenge filmide puhul, pole üleliia mõtet ka realismi taga ajada. Selles mõttes on tegemist ikka isevärki teosega, et "Day of the Womani" või "Last House on the Lefti" stiilis ängi "Revenge" ei paku – ikka puhas action. Sisu on mainitud alamžanrile kohaselt ränk ja õudne, kuid vormilt on "Kättemaks" valdavalt meelelahutuslik.

"Le complexe de Frankenstein" (2015)

Aeg hõisata, sest järjekordne HÕFF hiilib vargsi aina lähemale ja sedapuhku fookuses kõiksugu filmiolevused, -elukad ja -koletised (kurat, Jason Voorhees on jälle ära unustatud!). Äraütlemata äge temaatika, sest mullu just selleteemalistest teostest puudust oligi: 2016. aasta HÕFFi jäävad iseloomustama psühholoogilised slow-burn õudusdraamad, milles rohkem visuaalset kunsti kui füüsilist õudu. Tänavune festival tõotab aga tulla vähe karmim ja konkreetsem... ehk siis täpselt see, mida vaja ongi.

Kohale on toodud näiteks monster movie'de ajatu suurkuju "The Thing" ‒ ei jõua ära oodata hetke, mil seda suurelt ekraanilt näen ‒, kuid võib-olla veelgi märkimisväärsem on prantslaste dokkfilm nimega "Frankensteini kompleks". Tegemist vahetu pilguheiduga visuaalefektimeistrite töösse ja saavutustesse, mis pahatihti tähelepanuta jäänud. Nimelt ei tule õnnestunud filmi puhul sageli meeldegi, et andekate näitlejate, nutika stsenaristi ja stiilitundliku lavastaja kõrval ka osavaid kunstnikke tarvis on, kes fantaasiad paberilt reaalsuseks teisendavad. Pigem võetakse efektid luubi alla just siis, kui need silmatorkavalt kehvad on, ning see jätab tõeliselt tähelepanuväärsed kunstnikud teenitud kiituseta. Seetõttu "Frankensteini kompleks" nii vajalik ongi: efektimeistrite raske ja tänamatu töö tuuakse lõpuks pimedatest töötubadest avalikkuse ette.

Eelkõige rõhutatakse lakkamatut progressi, mis filmikunsti algusaegadest tänaseni aset leidnud: ülevaade tehakse nii makettide, kostüümide ja grimmi, mehhatroonika kui ka CGI võidukäigust. Olgu öeldud, et kuna fookuses ennekõike mehed, kes oma kätetööga 80ndatel ilma tegid, on "Frankensteini kompleks" mõnevõrra CGI-vaenulik: põhimõtteliselt on arvutid ju tõelised kunstnikud tööta jätnud. Samas kõlab läbi tõdemus, et enamasti on parim lahendus just praktiliste ja digitaalsete efektide põimimine, kuid seegi nõuab talenti, mida tänapäeva filmitööstuses eriti hindama ei kiputa. Seetõttu domineerib dokumentaalfilmi omamoodi kurblik, melanhoolne toon, kuna kajastatakse ajapikku hukule määratud valdkonda. Kusjuures Hollywoodis selles probleemi ei nähta, kuna arvutite ees tehakse sama töö hoopis kiiremini ja sujuvamalt ära. Digitaalefektidel pole aga pooltki mehhatroonika (mõelge näiteks gremlinite peale) võlust ega isiklikkusest, nii et vaevalt need fännide silmis iialgi samaväärseiks saavad.

Joe Dante ja John Landis oma loominguga

Tervet filmi halamisele ei kulutata ‒ täiesti adekvaatse ülevaate saab kogu protsess, mis ühe korraliku filmiolevuse loomiseks vaja läbi teha. Detailidesse otseselt ei laskuta, aga pealiskaudseks ei jääda samuti: mõnus tasakaal emotsionaalse ja praktilise poole vahel. Kusjuures fookuses pole mitte ainult õuduslugudest tuntud monstrumid, vaid ka näiteks Jurassic Parki dinosaurused, ahvid omanimeliselt planeedilt ja tulnukad James Cameroni "The Abyssist", nii et huvipakkuvat leidub siin neilegi, keda õudusfilmid külmaks jätavad (kuigi vaevalt see asjaolu hõffiliste jaoks midagi muudab). Eelkõige lisab žanripiiride ületamine dokile kaalukust: probleemikäsitlus ei jää üksnes õudusfilmikeskseks, vaid hõlmab filmitööstust hoopis laiemalt.

Siiski koosneb "Frankensteini kompleksi" ideaalne vaatajaskond kirglikest õudukafännidest, kes tulihingeliselt 80ndate stiilis visuaalefekte, verd, grimmi ja kostüüme pooldavad ning neid salamahti tagasi ihaldavad ‒ just seesugust vaatajat puudutab antud teos enim. Niisiis on Haapsalu õdus kinosaal, ümberringi fanaatilised filmifriigid, ilmselt täiuslikem koht, kus "Frankensteini kompleksi" kunagi näha saab. Võtke kavasse!

HÕFF 2017

kinoveeb.delfi.ee

"The Neon Demon" (2016)

"Neoondeemon" on haige film. Ma arvan, et see on täiesti sobilik väide, millega seesuguse teose arvustamist alustada. Kuna spetsialiseerun õudusfilmidele, olen aastate jooksul omajagu veidrusi näinud, kuid tavaliselt leian neid 1980. aastate Itaalia odavkinost või USA madalama kaliibriga filmide seast, mitte Tallinna suuremate kinode ekraanidelt. Aga "Neoondeemon" on kinos ja ta on tõesti haige.

Nicolas Winding Refn, kõnealuse teose auväärt režissöör, pole kunagi mingi pealiinimees olnud, aga "Neoondeemon" on ekstreem temagi repertuaaris. Elemendid, mis Refni varasemad tööd nii meeldejäävaks teinud on, ei puudu siitki, kuid seekord on need keeratud täielikku maksimumi. Kes arvas, et "Drive'is" napib sisu, võib "Neoondeemoni" puhul üllatuda – Refn ei paista seekord loo jutustamisest absoluutselt hoolivat. Stsenaariumit, mis kusjuures näitlejate sõnul osaliselt käigu pealt välja mõeldi, kasutatakse siin vaid selleks, et edasi anda peadpööritavaid visuaale, ning erilist sisulist väärtust sel tegelikult pole.

Kuid asjaolu, et Refn, tuntud visionäär, on lavastanud filmi, mille tegelaste ainus ajend on teha asju, mis kinoekraanil veidrad ja ägedad välja näeksid, ei tohiks teadlikumale kinokülastajale sugugi suure üllatusena tulla. Jah, seda poleks minagi oodanud, et Refn oma hullumeelses enesekindluses niivõrd kaugele läheb (konkreetseid näiteid tooma ei hakka – minge šokeeruge ise), kuid rangelt visuaalipõhises kinoelamuses võis siiski juba eos kindel olla, ning sisuliste puudujääkide peale on sedapuhku pahandada raske.

Olgu õigsuse huvides märgitud, et visuaalipõhist filmi saab väga vabalt ka halvasti teha ning ma ei anna "Neoondeemonile" armu lihtsalt sellepärast et ta ei üritagi stsenaariumile panustada – Refn on tõepoolest oskuslik ning suudab pildikeele ja muusika koosmõjul teha ära vähemalt sama palju kui mõni andetum lavastaja Oscari-väärilise stsenaariumiga. Ekstsentrilised süntesaatorihelid, neoonid värvitoonid, epileptiliselt vilkuvad tuled, surmavalt täpne kadreering – Refn teab, kuidas vaataja pilku ekraanile naelutada ka siis, kui seal tegelikult midagi ei toimugi. Kes vajab sisu, kui pinge on selletagi olemas?

Ning ega sisu puudumine tegelikult ka sõnumi edastamist takista: Refnil on modellinduse kohta selgelt üht-teist öelda, isegi kui see aeg-ajalt nõnda ekstravagantse ekstreemsuse taha ära kipub kaduma. Iseasi, kas tema sõnum ka kuidagi õigete adressaatideni jõuab, kuna kaldun kahtlema, et mõni potentsiaalne tippmodell sedavõrd hullumeelset õudusfilmi kunagi nägema juhtub. Või kui juhtub, siis vaevalt teda pärast enam potentsiaalseks tippmodelliks pidada saaks. Täpselt nii mõjuvõimas Refni visionääritöö ongi.

kultuur.err.ee

"The Purge: Election Year" (2016)

"Patupuhastuse" seeria sai alguse 2013. aastal, mil tuntud õudusfilmistuudio Blumhouse'i toodetud odavfilm oodatust kordades rohkem raha teenis. Tänavu oleme jõudnud kolmanda osa juurde. Kui "Valimisaastal" üldse mingeid probleeme on, peituvadki need suuresti tema enda eelkäijates: kolmandal korral ei jää muud üle, kui vaatajale tuttav info uuesti läbi kedrata. Iga "Patupuhastus" keskendub erinevatele tegelastele, aga nende teguviisid on sellegipoolest võrdlemisi sarnased, ning seetõttu tekitabki "Valimisaasta" tunde, nagu kinoekraanil toimuv oleks juba pisut teistsuguses versioonis ära nähtud. Filmi keskosas leitakse oma identiteet ning siis muutub olukord põnevamaks, aga üldpildis jääb värskusest vajaka. Tavalise kinokülastaja jaoks ei tohiks "Valimisaastal" aga suurt viga olla: korralikud näitlejad, stiilipuhas režii, ärev tempo ja kamaluga põnevust – suvise meelelahutusena "Patupuhastus" alt ei vea.

Täielikku arvustust lugege Kinoveebist.

"La bête" (1975)

Just sel hetkel, kui tekib jälle kujutelm, et olen näinud kõike, mida filmimaailm pakkuda suudab, satub mulle taaskord ette midagi täiesti erakordset. "The Beast" ei sarnane mitte millegagi, mida mu silmad varem on näha saanud. Tinglikult võib teda nimetada pornofilmiks, kuid ta on vormistatud niiviisi, et erootilisuse varjavad kunstilisus ja kohatine hullumeelsus, nii et "La bête" jääb kahtlemata meelde hoopis millegi muu kui lihtlabase pornokana.

Filmi sisust midagi aru saada või seda veel kirja panna on küllaltki keeruline, kuna see teos pole üles ehitatud sugugi plotile – pigem mõjub sisu tagataustana, mida on vaja täpselt nii palju, et sündmustik kuidagi edasi liiguks, aga mitte grammikestki rohkem. Sarnase võtte kasutamise poolest on tuntud ka näiteks Argento ja Fulci, kuid nende stiil on liialt erinev, et sügavamaid paralleele luua. Siiski pole "La bête" taoline porno, kus tegelaste ainsaks motivatsiooniks ja vajaduseks on järgmise seksistseenini jõuda, sellega filmi kestust 20 minuti jagu pikendada ja siis jälle edasi minna. Tugevalt on tööd tehtud atmosfääri loomisega ning üksildane metsaäärne häärber mõjub sündmuskohana tõepoolest salapäraselt ja tekitab vajalikul määral pinget, et vaataja huvi üleval hoida.

Poola päritolu režissöör Walerian Borowczyk on hariduse saanud maalikunstnikuna, kes rajas oma tee lavastajakarjäärini postrite kujundamise ja animatsioonide tegemisega, nii et pole suur ime, et ka tema filmides kunstiline külg nõnda tähtsat rolli mängib.

"La bête" ei ole sugugi nii süütu ja artistlik filmike, nagu ma teda seni kirjeldanud olen. Ma ei tahaks midagi reeta, kuna üllatusmoment on ilma eelneva haibita märksa suurem, kuid tasub ilmselt ette hoiatada, et film kasutab oma porno-staatust ära ennenägematult julgel viisil ning suudab sellega parajalt šokeerida. Nähtu võib olla nii hullumeelselt naljakas kui ka jultunult solvav, nii et vaatamisele tuleb kindlasti läheneda ettevaatusega.

Hinne: 8/10 – puhtalt selle eest, et tegu on niivõrd ainulaadse teosega.

"Dracula 3D" (2012)

Kui te tahate teada, kuidas ühe filmiga terve 40 aasta pikkune karjäär põhja lasta, on "Dracula 3D" vaatamiseks kõige õigem valik. Kui soovite näha traditsioonilisest vampiiriloost naeruväärset töötlust, siis ilmselt sobib teile "Dracula 3000", kuid "Dracula 3D" pole samuti paha variant. Kui teil on huvi selle vastu, kui halb võib visuaalselt välja näha seitse miljonit dollarit maksnud kogenud professionaalide poolt filmitud linateos, on "Dracula 3D" sellele küsimusele vastamiseks lausa perfektne.

2014. aastal ei vaja enam keegi "Dracula" juures mingit sisututvustust. Samuti ei olnud sellist vajadust kaks aastat tagasi. Bram Stokeri esialgse romaani ilmumisest on möödas juba peaaegu 120 aastat ning enamvähem samast ajast alates on seda vampiiri igas erinevas vormingus kinolinale toodud. Ometi ei arva filmitööstus, et vaatajatel temast veel küllalt oleks ja nii on isegi Euroopa tuntuim õudukameister Dario Argento otsustanud vanale loole uue kuue anda. Praeguseks juba pensionieas mehel on ennegi halbu ideid olnud, kuid see on kahtlemata neist kõige hullem...

Juba algustiitrid näitavad, et ees ootab puhtavereline B-film. Vaid mõne sekundi järgi on ilmselge, et Argento kunagine andekus ja imeline stiilitaju on täielikult kadunud. On täiesti mõistetamatu, kuidas mees, kes kunagi lavastas "Profondo rosso" ja "Suspiria" nimelised meistriteosed, midagi niivõrd koledat ja amatöörlikku teha võiks. Argentol pole kaitseks pugeda mitte kellegi teise eksimuste taha, sest isegi operaatorina töötab sama mees, kes kunagiste hittide puhul, nii et ammune režii-geenius on tõepoolest lihtsalt oma touch'i kaotanud.

Kõige rohkem häirib mind see, et Argento üldse arvas, et tal on "Dracula" loole midagi juurde anda. "Nosferatu" tehti suurepäraselt ära juba 1922. aastal ning täiustati veel mõned aastad hiljem Tod Browningu poolt. 1992. aastal lavastas oma versiooni Francis "Godfather" Coppola, nii et kelleks peab ennast Argento, kui tuleb kaks kümnendit hiljem omakorda eelmisi üle tegema? Me oleme juba ammu ületanud "Draculate" hulga mõistlikkuspiiri.

Kui nüüd lõpuks ka filmi juurde jõuda, siis pole tegu sugugi kõige halvema teosega, mida ma oma elu jooksul näinud olen. Kuna enamik ajast kulub vaatajal Argento annete täieliku kadumise aktsepteerimiseks, jääb filmile endale keskendumine vähemalt esimesel pooltunnil teisejärguliseks. Kokku on toodud mitmed talendikad ja nimekad näitlejad, kuid lõpptulemus näeb ikkagi välja kui mõni koolinäidend. Eriefektid on samal tasemel sajandi alguses välja antud arvutimängudes nähtutega ning kõik muu lihtsalt niivõrd tobe, et andeka montaaži korral võiks filmi esitleda kui igasugu monster movie'de paroodiat. Märgin ära, et mängu tuuakse ka hiiglaslik ritsikas, nii et ei jää tõesti üle muud, kui arvata, et Argento peab oma filmide vaatajaid idiootideks. Või on ta ise seniilseks jäänud...

Ma ei saa garanteerida, et täis peaga poleks "Dracula 3D" just perfektne ühisvaatamismaterjal. Igal teisel juhul võib seda vast küllaltki rahuliku südamega vältida.