"The Pope's Exorcist" (2023)

Russell Crowe on "Paavsti eksortsist"! Tore tema jaoks. Ja meie jaoks ka, sest ta on selle filmi vahvaim osa.

Vabandust, kopin Filmiveebist sisukokkuvõtte: tõsielul põhinev lugu räägib Amorthist (Russell Crowe), kes uurib hirmuäratavat juhtumit kurjadest vaimudest vaevatud poisi kohta. Uuringu käigus paljastab Amorth sajanditevanuse vandenõu, mida Vatikan meeleheitlikult varjata on üritanud.

See vandenõu küll filmis eriti suurt rolli ei mängi ning tõsielulisuse seaksin samuti tagasihoidlikult kahtluse alla. Siiski nähtub nii tutvustusest kui muust promost, et asi on enam kui tõsine, kuna nii kõva eksortsisti pole kinolinal varem nähtud. Ühesõnaga panused on kõrgel, see on esimesest pilgust selge.

Filmis need panused nagu on ja ei ole ka. Asjad toimuvad suuremal skaalal kui teistes seestumisfilmides ja deemon on keskmisest võimsam ka, aga eriliselt kõrgenenud ohutunnet sellega kaasas ei käi. Filmi tonaalsus lihtsalt ei luba seda, kuna nimitegelane on nii kuradi kõrk vana, nagu ta isegi tunnistab, et igasugune hirm läheb kaduma, kohe kui ta seestunud poisi perele appi tõttab. See pole tingimata etteheide, olenevalt sellest, millist filmi keegi näha tahaks.

Mulle näiteks meeldis näha tänapäevast õudukat, mis ei tegele iga hinna eest vaataja hirmutamisega. Filmi turundus on selles suhtes eksitav, et tegemist on pigem musta komöödia kui sünge tõsielul põhineva eksortsismilooga. Deemon teeb suht samu asju, mida 1973. aasta "Eksortsistis" (jah, kohustuslik 180-kraadine peapööre on ka siin täitsa olemas), ainult kraadi võrra kangemini, nii et kohati mõjub see paroodiana. Jällegi – pole etteheide, aga igaühele selline värk ei meeldi.

Rotteni suhteliselt kõrge hinnang (praegu 64%) tuleb mulle tegelikult üllatusena, kuna filmis on nii juustused eriefektid ja labased loogikavead, et tõsiselt võtta seda küll ühegi nipiga ei anna. Näiteks toimub filmis mitu gaasiplahvatust (miks? ei tea!), mis on piisavalt võimsad, et suvalisi statiste surivoodile saata, ent ei pühi tolmugi samas kohas asuvatelt sajanditevanustelt skelettidelt. Nojah siis.

Aga ma ei julgeks öelda, et "Paavsti eksortsist" selliste koperduste tõttu kuigivõrd kehvem oleks. Minu meelest linateos erilisele tõsiseltvõetavusele ei pretendeeri (kui eksitav promo välja jätta), mistõttu ei saa näiteks loojutustamise lihtsakoelisust (läbivalt väääga heavy-handed exposition) absoluutselt ette heita. Kellele selline sõge B-film siis tegelikult mõeldud on, ma öelda ei oska, aga minul midagi selle vastu pole. Ehk eelsoojendus uue "Evil Deadi" jaoks? Ei oleks mul midagi ka selle vastu, kui sellest nüüd seeria tuleks, nagu lõpus vihjati, aga hinge kinni hoidma ei jää.

PS. Habemega Russell Crowe on veits Genka moodi.

"Lifeforce" (1985) † "Species" (1995)

Sattusin pooljuhuslikult kahe sarnase tulnukaõuduka peale ja tahtsin oma tähelepanekuid teiega jagada (loe: interneti musta auku paisata). Kasutan edaspidi pealkirjas mainitud filmide eestikeelseid nimetusi, kuna mul pole aimu, kuidas "Species" eesti keeles käänduma peaks. Filmiveebis on selle nimeks pandud "Mutant" ja selle sõnaga oskan juba paremini toimetada.

Elukutselise õudukafännina olen nii "Elujõust" kui "Mutandist" aastaid teadnud, aga ei saa kuidagi väita, et oleksin neist midagi pealkirjast kaugemale kuulnud. Võib-olla olen viimase kohta kuskilt kiidusõnu lugenud, aga kindlasti pole tegemist filmidega, mida "õudukakogukonnas" palavalt armastatakse. Või vihatakse – ka sellisel juhul oleksin paremini kursis.

Neist kahest võib "Elujõul" olla ajalooliselt ehk pikem "kõlblik kuni" (või rohkem elujõudu, hahaa!) ning seda ainult põhjusel, et lavastajaks on "Texase mootorsaemõrvade" ja "Poltergeisti" autor Tobe Hooper. Igas muus aspektis on see "Mutandist" selgelt kehvem tükk. Mul pole aimugi, kas "Mutandi" tegemisel tegelikult "Elujõust" elujõudu ammutati, kuid lihtsalt peale vaadates võib öelda, et üks on teise prototüüp (kumb kumma, seda võib valmimisaastast järeldada). "Lifeforce" roomas, et "Species" saaks joosta. Või oota, veelgi tabavamalt: "Lifeforce" roomas, et "Species" saaks keele su koljust läbi suruda.

Et kiiresti konteksti anda, on mõlema teose keskmes üks kaunis maaväline naisterahvas, kes kinnisest asutusest välja pääseb, Maa-inimeste sekka infiltreerub ning paksu pahandust külvab, vist eesmärgiga planeet oma liigiga üle võtta. "Elujõus" nimetatakse teda vampiiriks, kes pealkirjale vastavalt inimestest elujõudu ammutab (kasutab ta selleks oma hüpnootilist veetlust), "Mutandis" on tegemist inimese ja tulnuka hübriidiga, kes püüab eelkõige lihtsalt eksisteerida. Temalgi on eeliseks laitmatu välimus, kuid murrab ta vaid, kui haistab ohtu (või kui korvi saab). Ja siis on tiim teadlasi või agente, kes üritavad džinni tagasi pudelisse suruda, nii et laibarada jääks võimalikult lühike.

Njämm-njämm, elujõud!

Kosmosevampiir imeb Maa-inimese elust nii tühjaks, et järel vaid luud ja nahk.

"Mutanti" vaatasin neist kahest esimesena. Kel veel võimalust, soovitan vastupidi teha (miks, selgitan hiljem). Selle filmi tegijatest ei tea ma mitte midagi ega hakka teesklema ka, nagu teaksin. Vaatasin korra nii stsenaristi kui režissööri IMDb lehele ega täheldanud seal midagi märkimisväärset. Seda üllatavam, et tegemist on ühe omapärasema 90ndate ulmeõudukaga. Tõesti tekib küsimus, kuidas ma seda filmi alles praegu nägin. Vapustav cast, silmapaistvad efektid, nii praktilised kui eri-, ja üks filmiajaloo kõige kuumemaid pahalasi (kui tahta teda niimoodi nimetada – tegelikult vääriti mõistetud tegelane, omamoodi sarnane "Stranger Thingsi" Eleveniga). Michael Madsen teeb siin ühe oma lahedama rolli – sellist sleazy't venda on ta perfektne mängima.

Minu filmielamuse võtab kokku tsitaat, mille poetab üks tegelastest vahetult pärast tulnukinimesega vahekorras olemist: "I enjoyed that immensely!"

Selline tiim ajab "Mutandis" tulnukat taga.

Kuidas kaht filmi omavahel eristada? Ühes tahavad kõik tulnukat panna, aga väga ei õnnestu, teises tahab tulnukas kõiki panna, aga väga ei õnnestu.

Kui panna selle kõrvale brittide "Lifeforce", on võrdlusmoment eelkõige koomiline. Kui USAs (ehk "Mutandis") uuritakse maavälist olendit ülisalajases tipptehnoloogilises laboris ning jahitakse valitsuse kokku kutsutud meeskonnaga, kuhu kuuluvad parimatest parimad igast valdkonnast, siis Ühendkuningriigis tehakse sama asi ära mingis suvalises morgis (või arestimajas? Ega täpselt aru ei saagi), kus julgeoleku peale on mõeldud umbes sama palju kui Rimis. Vanamees valvelauas ja kõik. Niimoodi siis toimetatakse kosmosest toodud müstiliste võõrkehadega.

Isegi kui olukord käest läheb, ei suudeta "Elujõu" universumist leida kompetentset abiväge, vaid missiooni juhtimine jääb mingi suvalise jorsi õlule, kes näeb välja nagu Simon ja Garfunkel oleks lapse teinud. Filmi lõpuni ei saa täpselt aru, miks neil kõigil nii suva on, et kosmosest pärit vampiir mööda Londonit ringi silkab. (Okei, kohe alguses ei osatud riske päris täpselt hinnata, aga kui tulnukvampiir kõigi silme all inimesest viimsegi elumahla välja imeb, võiks ju nagu kohale jõuda, et tegemist pole tavalise Scotland Yardi juurdlusega. Millegipärast on kõigil aega maa ja ilm, et juurelda ja kohtuda ja läbi rääkida, selmet otsustavalt tegutseda. Isegi seda, et London põleb, kuulevad tegelased pooljuhuslikult BBC-st.)

Kas keegi suudab uskuda, et see püssiga vend ühtki tulnukat peatab?

See pole kriitika "Elujõu" kui filmi kohta, vaid tähelepanek, et kui Hooperi nägemus Londonist mingilgi moel tegelikkust peegeldab, vajavad nad hädasti kriisijuhtimise kiirkursust. Covidiga läks pekki, kosmosevampiiridega samamoodi, mis järgmiseks?

Nagu mainitud, kel võimalust või viitsimist, soovitan "Elujõudu" ja "Mutanti" vaadata järjest, kuna tegemist on väga selge evolutsiooniga (kindlasti leiab varasemast veel mõne eelkäija, mis temaatikasse sobib, aga ise ei oska kohe pakkuda). Kasvõi visuaalefektide osas on põnev vaadata, kui kaugele 10 aastaga areneti. Kuid ka sisuliselt (jah, mõlemas on paljas naine, kes inimesi tapab, aga see pole mu point). Jämedalt võib öelda, et "Species" on oma olemuselt "Lifeforce'i" Hollywoodi versioon. Või teisiti: "Species" on "Lifeforce'ile" sama, mis James Cameroni "Aliens" on Ridley Scotti "Alienile".

"The Autopsy of Jane Doe" (2016)

Kirgliku õudusfilmifännina ei suuda ma väheseid õõvalugusid, mis kodumaisesse kinolevisse jõuavad, kunagi vahele jätta. Esialgu PÖFFi "Öiste värinate" programmi raames linastunud "The Autopsy of Jane Doe", üks lõppenud aasta silmapaistvamaid õudukaid, jookseb kinodes jõuluajast ning üle tuli kaeda seegi.

Tegemist briti õudusfilmiga, milles isa ja poeg (rollides vastavalt Brian Cox ja Emile Hirsch), mõlemad koronerid, ühel hilisel õhtul näiliselt väliste vigastusteta naise surnukeha lahkama peavad. Šerifil on vaja kiiremas korras välja selgitada surmapõhjus, et hommikul tundmatu naisukese päritolu või taustaloo kohta meediale aru oskaks anda. Mida aeg edasi, seda müstilisemaks asjalood muutuvad: saladust ei oska lahti harutada ei taibukas poeg ega kogenud isa.

Nimetatud müstilisuses teose peamine võlu seisnebki. Kerge ja lustaka tunnetusega alanud "Tundmatu naise lahkamine" (jutumärgid pole hetkel isegi tingimata vajalikud – pealkiri võtab tabavalt kokku ka filmis toimuva) suundub kiiresti hoopis karmimale teele: võimust võtab äraütlemata pahaendeline atmosfäär ja pinge kruvitakse järk-järgult laeni. Kõik, mis otseselt lahkamisse puutub, on filmitegijatel, just nagu tegelastelgi, teostatud kirurgilise täpsusega: vankumatu režii, laitmatu pacing.

Probleemid saavadki alguse siis, kui esialgne stiil ja suund ootamatult seljataha jäetakse. Tõsi, ainult lahkamisele keskendudes oleks teose väärtus puhtakujulise õudusfilmina mõnevõrra kaheldav, kuna filmi esimest poolt võib kirjeldada pigem müstilise põneviku kui lubatud õõvaloona, kuid vaevalt osaline žanrimuutus kedagi sedapuhku heidutaks. Ma ei ole aldis väitma, et mõne linateose õudusfilmiks kategoriseerimine selle väärtust alandab, sest üldjuhul pole see lihtsalt tõsi, aga seekord usun kindlalt, et "The Autopsy of Jane Doe" oleks parem või igatahes märkimisväärselt terviklikum, kui see stiilis nii ekstreemseid vangerdusi ei teeks.

Siiski, siiski, head jagub ka filmi viimasesse vaatusesse, isegi kui sel esimese poole hitchcocklikule pingekerimisele suurt midagi vastu pole panna. Tõsiselt problemaatiline on ainult ligikaudu kümneminutine vaheepisood teose keskosas, mille jooksul filmi üleüldine intelligents ja võlu millegipärast täielikult maha raputatakse ning see hollywoodlikult lihtsakoelise hirmutamistehnikaga asendatakse. Miks sedavõrd andekas režissöör nagu André Øvredal (lavastanud näiteks 2011. aasta HÕFFil linastunud menuka "Trolliküti") üldjoontes suurepäraselt õnnestunud, raudkindla režiiga linateoses ühtäkki ehmatuskohtadele nõjatuda otsustas, jääb igaühe enda nuputada. Korralik tõrvatilk meepotis.

Negatiivset napib, et teose üldmuljet põrmustada, kuid jagub siiski piisavalt, et kiidusõnu pärssida. "Tundmatu naise lahkamises" on peidus fantastiline thriller (sealjuures üks möödunud aasta paremaid), keskpärane kinoleviõudukas ning näpuotsatäis head ameerika žanrikino. Jah, olen endiselt kursis, et tegemist briti filmiga, aga see ei muuda asjaolu, et sel mõningane 80ndate (või miks mitte ka tänapäeva) USA indie-kinole omane vaikne ja minimalistlik hõng on. Lõpuks lihtsalt üks hea film, kuigi sisaldab endas tükikest täiuslikkust.

kultuur.postimees.ee

"Pride & Prejudice & Zombies" (2016) † "The Witch" (2015)

Kui asud vaatama filmi nimega "Uhkus ja eelarvamus ja zombid", on küllalt selge, mis sind ees ootab. Ma ei oska päris täpselt öelda, kui suur osa filmi huumorist konkreetselt Jane Austeni teosele toetub, kuna ma lihtsalt pole sellega tuttav, aga kes kunagi mõnd ajalooliste sugemetega inglise armastuslugu näinud (või siis lugenud) on, peaks naljadest aru saama küll, kuna need lähevad suuremas hulgas kogu ajastu ja toonaste ühiskonnanormide pihta ega nõua konkreetselt algmaterjali tundmist. Filmi võlu seisneb peamiselt lõbusas ja uudses idees ‒ minu mälu järgi pole zombisid varem nii kaugesse minevikku viidudki. Zombisid käsitletakse siin üldse pisut teisiti, aga kahjuks pole see piisav, et filmi tervikuna uuenduslikuks pidada. Jah, kontsept on täitsa vahva ja seda pole sugugi halvasti realiseeritud, aga ainuüksi toredast ideest jääb täispika filmi jaoks väheseks. Huumor on kohati päris terav ning ehk isegi piisav, et mõne vaataja tähelepanu hoida, aga suhteliselt suvalistes suundades liikuv lugu pole halvematel hetkedel midagi rohkemat kui lihtsalt igav. Võimalik muidugi, et sellega pilataksegi Austeni romaani kaootilist ülesehitust, kuid sel juhul toob see nali tervikpildile pigem kahju kui kasu. Minu üleüldine positiivsus säilub vaid tänu korralikele näitlejatöödele: cast'is on hulganisti tuntud nimesid, kelle osalus teosest märksa professionaalsema ja tõsiseltvõetavama mulje jätab. Üldiselt pole tegemist millegi halvemaga kui tavaline zombikomöödia, aga see ei sea latti sugugi kõrgele, ega ju? - 6/10

---

Teine verivärske õudusfilm, mida mul sel nädalal näha õnnestus, tuleb žanri täiesti teisest nurgast: kui "komöödia" antonüüm oli enne "tragöödia", siis nüüdsest peaks selleks olema "Nõid". See palju kumu tekitanud õudusfilm on nii sünge, depressiivne ja raskemeelne kui vähegi võimalik ning just see ta eriliseks teebki. Minu jaoks polnud "The Witch" päris nii ränk vaatamine, kui mitmelt rindelt kuuldud vastukaja eeldada lubas, aga rusuv on ta küll, ja kuidas veel! Midagi šokeerivat oodata ei tasu, vähemalt visuaalipõhiselt mitte ‒ gore on suhteliselt tagasihoidlik ja ehmatuskohtadest pole halli haisugi ‒, aga halva enesetundega võib sellegipoolest arvestada. Kaasa aitab ka see, et aset leidvaid sündmuseid kujutatakse ebatavaliselt (mõneti isegi häirivalt) realistlikult, nii et minul polnud vaatamise ajal sugugi raske uskuda, et just niimoodi 17. sajandi maaelu käiski, eriti kuna filmi olustik kasvõi keelekasutuse poolest nii autentne on. Potentsiaalsele vaatajale soovitaksin peamiselt kannatust varuda, kuna ilma raudse keskendumisvõimeta on sedasorti filmist küllalt keeruline läbi närida. Näiteks Ti Westi "House of the Devil", slow-burn-õudukate lipulaev, on "Nõia" kõrval üpris lustakas lugu. Rõhk on peamiselt stiili ja atmosfääri, mitte sisu peal, ning mõne võib säärane vaikus ja tühjus eemale peletada, aga tegelikult on see tavapärasele laialeviõudusele täitsa teretulnud kontrastiks. Nõuab põhjalikumat (järele)mõtlemist. Tulevane kultusfilm? Jah, miks ka mitte. - 7/10

"Damien: Omen II" (1978) † "The Final Conflict" (1981)

Möödunud nädalal alustas "Oomeni" filmiseerial põhinev A&E draamasari "Damien", nii et pidasin sobilikuks enne seriaali juurde asumist algmaterjaliga põhjalikumalt tutvust teha. Seeria esimene film on üks minu suuri lemmikuid, 70ndate satanistlik horror oma parimas vormis, kuid järgede vaatamiseni ma sellegipoolest varem jõudnud pole. Mis on olnud selgelt vale valik.

---

"Damien: Omen II" on suhteliselt ideaalne järg: truu originaalile, samas ikkagi küllalt uuenduslik ja värske. Ainus probleem on mõnevõrra üksluine sisu: selline "keegi avastab, et Damien on paha, ja sureb mõne minuti jooksul" skeem muutub pärast mitmekordset kasutamist pisut tüütuks ning takistab lugu arenemast ‒ kuidas saab üldse müsteeriumit lahendada, kui iga inimene, kes edusamme teeb, kohe ära tapetakse? Selles suhtes töötab esimese filmi struktuur märksa paremini: asjapulgad küll surevad, aga see ei lükka lõpplahendust edasi, vaid pigem aitab selleni jõudmises kaasa. Vastupidiselt teisele osale, kus uurimine iga surmaga jälle nullist hakkab.

Samas on igal medalil kaks külge ja see kehtib ka siinpuhul: surmad, mida on sedasorti filmi kohta tõepoolest natuke ülearu, on väga meeldejäävad. Kui enamasti on õudukates üks (surma)stseen, mida ikoonilisena mäletama jäädakse (n-ö tõmbenumber), siis siin on neid kohe mitu. Oma olemuselt meenutavad need kusjuures "Final Destinationit", ka jõhkruse ja pingelisuse poolest, ehkki seletamatu tuulepuhangu asemel kuulutab "Oomenis" millegi pahaendelise kohalolu must ronk (või vares, ornitoloogia pole minu tugevaim külg).

Kiidusõnu väärivad ka näitlejatööd: William Holden on täitsa Gregory Pecki vääriline, Robert Foxworthi lievscheiberlik sarm muudab ta üheaegselt kurjakuulutavaks ja sümpaatseks, lapsnäitlejad annavad endast parima, et mitte häirivana mõjuda, ning tulevad sellega suuresti toime. On teada-tuntud fakt, et laste kohalolu on õudukates peaaegu alati parajaks nuhtluseks, aga oomeni-poiste näitlemises on mingi võluv siirus, mistõttu on isegi tobedamaid dialoogikatkeid raske pahaks panna. Umbes sama sorti siirus, mida kümmekond aastat hiljem "Stand by Me" poisid demonstreerivad. Cast on tegelikult üldse väga soliidne, peamiselt tänu veterannäitlejatele.

---

"The Final Conflict", seeria kolmas osa, ei jää eriti teisele alla, ehkki on kahe esimese filmiga võrreldes pisut teistsuguse suunitlusega, mistõttu pole ta fännidelt kunagi ühehäälset heakskiitu pälvinud. Ta võib olla tugeva õudustriloogia nõrgim lüli, aga eraldiseisvalt on tegemist sellegipoolest korraliku filmiga, mis kujutab satanismi ehk isegi realistlikumalt kui seeria varasemad sissekanded. Film on tunnetuslikult igatahes rõhuvam ja süngem, panustades pigem aeglaselt kerivale pingele ja ahastustundele kui reaalsele tegevusele. Päris slow burn see pole, aga teise osa slasherliku ülesehituse kõrval on erinevus selgelt märgatav.

Seeria eelmiste sissekannetega sarnaselt on ka kolmanda "Oomeni" alustalaks (lisaks stiilipuhtale režiile) hea näitlejateansambel: sedapuhku eesotsas noore Sam Neilliga, kes täiskasvanud Damien Thornina nii teistes tegelastes kui ka vaatajates korralikult hirmu külvab. Ma ei oska kindlalt öelda, milline Damieni kehastus triloogiasiseselt silmapaistvaim on ‒ kõik need on suhteliselt eriilmelised, erinevate motivatsioonidega ning tegelikult on lapsnäitlejat täiskasvanuga lihtsalt raske võrrelda ‒, aga Neill teeb igatahes korralikku tööd, olles mitte ainult hirmuäratav, vaid ka normanbatesilikult karismaatiline. Kusjuures sarnasus Freddie Highmore'i Batesiga on ka visuaalselt täitsa olemas.

Mis "Oomeni" seeria ja tegelikult ka selle üksikud sissekanded minu jaoks eriliseks teeb, on nende märkimisväärne terviklikkus ‒ tegemist on nii sisult kui stiililt tõelise triloogiaga, mitte lihtsalt kolme filmiga, mis üksnes ühist pealkirja jagavad. Ja see on õudukate seas pigem haruldane nähtus. Julgen soovitada. Tõsi, kümmekond aastat hiljem vändati juurde ka neljas "Oomen", seda telefilmi kujul, aga kuna sellest on tänaseks paras rariteet saanud, võib selle eksistentsi lihtsasti ignoreerida.

Christopher Lee Dracula-filmid

Juunis lahkus meie seast legendaarne Sir Christopher Lee. Õudusfilmifännina on raske jätta märkamata tema tohutut panust filmimaailma ‒ mees osales elu jooksul ometi 278 filmis. Lee teostega on üles kasvanud mitu põlvkonda kinohuvilisi ja tema ikoonilised rollid hirmutavad noori vaatajaid tänaselgi päeval. Christopher Lee oli legend selle sõna kõige puhtamas tähenduses.

On teada, et Lee ei pidanud oma rolli Draculana paljuks, aga just sellega kogus ta esimese kuulsuse ning jäädvustas end igaveseks inimeste südametesse. Seetõttu pidasingi sobivaks vaadata vanameistri mälestuseks esmakordselt otsast lõpuni ära kaks kümnendit väldanud Hammeri toodetud kultusliku vampiiriseeria. Kokku kuulub seeriasse üheksa filmi, millest seitsmes Lee osales. Lisaks võtsin ette Jesus Franco lavastatud "Count Dracula" ja prantslaste komöödia "Dracula and Son".

Täispikk artikkel ilmus Teater. Muusika. Kino novembrinumbris.

"The City of the Dead" (1960)

1960. aastatel vändati tohututes kogustes õudusfilme, kuid vaid mõned neist on korralikult ajale vastu pidanud ega mõju tänasel päeval vaadates surmigavalt. Brittide "The City of the Dead" või teise nimega "Horror Hotel" on üks neist vähestest.

"The City of the Dead" ei ole zombifilm, nagu pealkirjast ekslikult järeldada võiks – räägib ta hoopis nõiakunstist ja needusest. Lugu saab alguse keskaegsetest sündmustest, just nagu paljude teistegi tolleaegsete gooti stiilis õudukate puhul, kuid õnneks siiski ajalukku pidama ei jääda ja põhisündmustik leiab aset kaasajas.

Filmi tõmbenumber on tema kummituslik atmosfäär, millesugust võib muidu kohata vaid Bava teostes. Saladusliku Whitewoodi küla tänavatel on tossumasinal rahuga mängida lastud ning tulemuseks on saadud üks äärmiselt unenäoline set, mis pikaks ajaks meelde jääb. Filmi staar on paberite järgi Christopher Lee, kes suudab sõltumata oma üürikesest ekraaniajast vägagi muljetavaldava rolli teha – tema avastseen võib olla lausa mehe pikalt väldanud karjääri üks säravamaid hetki.

Oma teostuselt on film suhteliselt minimalistlik, küllap see ta ajale nõnda vastupidavaks ongi teinud. On arusaamatu, miks see kunagi klassiku staatusesse jõudnud pole: kuuekümnendate horrori seast on ta kahtlemata üks andekamaid ja terviklikumaid teoseid, mis väärib juba ainuüksi oma ülesehituse poolest võrdlust Hitchcocki "Psühhoga". Praegu pelgavad paljud mustvalgete filmide vaatamist, aga "The City of the Dead" näitab selgelt, kuidas võib oskusliku režii ja operaatoritöö korral värvitu pilt teose tervikule kaasa aidata.

Ma ei anna garantiid, et aeglasevõitu "The City of the Dead" igaühele sarnast mõju avaldab, mis mulle, kuid hea film on ta kahtlemata. Bava fännidele rangelt soovitatav.