2002. aastal lavastas Gore Verbinski möödunud kümnendi ühe märgilisema õudusfilmi: õõvaloo ülekasvanud tukaga Samarast, kel paha harjumus teleritest välja ronida ning uskmatuid või lihtsalt rumalaid filmivaatajaid soovimatu makeover'iga õnnistada. Brutaalne surm on samuti hinna sees. Tagantjärele äraütlemata tobedana kõlavast kontseptist sai legend ning Verbinski teos, mille aluseks võetud jaapanlaste 1998. aasta "Ringu", algatas Ameerika õudusfilmitööstuses hullumeelset populaarsust kogunud J-horrori laine.
Nüüdseks pole sellest aga kellelgi sooja ega külma: tolleaegsed tiinekad on ammugi suureks kasvanud ja uue põlvkonna jaoks vaevalt Samara lugu enam eriti relevantne on. Jah, tavapärase sihtgrupi toob "Ringid" loomulikult kinodesse – õnneks või kahjuks leidub Eestis endiselt piisavalt kombetuid noorukeid, kes võimalust kinosaalis õudusfilmi üle irvitada käest ei saa lasta –, aga kahtlen sügavalt, et see kellelegi ka soovitud mõju avaldaks. "Ringid" on järg armastatud kultusfilmile, kuid see sai valmis umbes kümnendi jagu liiga hilja. Sel filmil lihtsalt ei ole tänapäeva õudukamaastikul kohta. Ajastus on vale, nõudlust polnud enam ammu.
Probleem pole kahjuks aga ainult selles, et J-horror juba aastaid tagasi moest läinud on: "Ringid" on lihtsalt äraütlemata kehv filmike. Isiklikult leidsin oma poolobjektiivse õudusfilmifänni pilguga teost vaadates nii mõndagi, mida sobilikus meeleolus nautida võiks, kuid tõele au andes kuulub enamik sellestki "nii halb, et peaaegu hea" kategooriasse. Näiteks filmi avastseeni ajal vajus mu suu sõna otseses mõttes lahti, kuna ehmatasin ühekorraga sündmustiku radikaalsuse, olukorra absurdsuse ning samas ka teose telefilmilikult madala produktsioonikvaliteedi peale. Sarnaseid hetki tuli filmi jooksul ette veelgi. Kohati on lausa raske otsustada, kas filmitegijatel on tõepoolest mune olnud või tegemist erakordse debiilsusega. Või äkki hoopis mõlemat korraga?
Parim, mida "Ringide" kohta öelda saab, ongi ilmselt see, et tegemist vähemalt mõnevõrra omanäolise tükiga. "Ringi" filmiseeria jaoks on see ühtaegu nii reboot kui järg ning see väärib tänases uusversioonide tulvas mingitki austust. Lugu on üldjoones uuenduslik ega jää üksnes esimese ja teise osa seatud piiridesse: Samara taustalugu arendatakse täitsa usutavalt edasi ning nostalgilisi mälestusi seeria varasematest sissekannetest otseselt rüvetama ei kiputa. Üleüldine teostus on vaieldamatult nigelavõitu, isegi tavapärased ehmatuskohad ei suuda vaatajas sedapuhku reaktsiooni tekitada, aga ei saa öelda, et filmiga kontseptuaalselt midagi väga viltu oleks.
Eelkõige sobikski "Ringid" eelpool kirjeldatud noortele irvitajatele: filmis piisavalt halba näitlemist (peaosatäitja Matilda Lutz usub naiivse siirusega, et ta on uus Naomi Watts), kaheldava väärtusega eriefekte, üledramatiseeritud paljastusi ja ebaõnnestunud ehmatusi, et sobivas seltskonnas üks parajalt meeleolukas filmiõhtu korraldada. Kui aga erilist huvi pole, pole mõtet oma aega raisata – seansi jooksul lahkus kinosaalist seitse inimest, kes selle väitega kindlasti nõustuksid. Kes ootab tõsist ja kvaliteetset õõvalugu, leiab lohutust ilmselt ainult Johnny Galecki tegelaskuju jälgides: mehel on kulm terve filmi vältel nii kortsus, et tekib küsimus, kas ta võtteplatsil ikka päris vabatahtlikult viibis. Samas tundsin vaatajanagi mõnel hetkel, nagu viibiksin kinotooli asemel piinapingis, nii et samastumisvõimalus on täiesti olemas.
kultuur.err.ee
kultuur.err.ee
