2014. aasta õudusfilmid - kokkuvõte

AASTA PARIM ÕUDUSFILM

1. The Town That Dreaded Sundown

1976. aasta samanimelist filmi ei mäleta praegu enam keegi ning seda suurem oli minu hämmastus, kui tänavuse aasta meta-järge oktoobris nägin. Ütlesin esimese emotsiooni põhjal pisut liialdades, et tegu võib olla kõikide aegade parima slasheriga. Päris nii see tegelikult pole, aga eelmise aasta õudukatest on ta siiski kõige stiilsem ja oskuslikum isend.

2. The Sacrament

3. It Follows

4. The Purge: Anarchy

5. Død snø 2

ÜLLATAJA

1. It Follows

Kui ma PÖFFil "It Followsit" nägin, siis ma ei olnud tegelikult eriti vaimustatud. Üllatus sai osaks mulle alles siis, kui ma järgneval ööl õudusunenägude tõttu korralikult magada ei saanud ja veel hommikulgi duši all seistes silmi avada ei julgenud. Tegu on tõepoolest filmiga, mis jääb pärast vaatamist jälitama ning toob mõnel unetul ööl endiselt külmavärinad seljale.

2. What We Do in the Shadows

3. Stage Fright

AASTA HALVIM ÕUDUSFILM

Devil's Due

Aasta halvimat õudusfilmi valides ei ole isegi vaja pikemalt mõtelda. "Devil's Due" teeb oma ebaoriginaalsuse ja rõveda found footage stiiliga silmad ette isegi kõige odavamalt ja amatöörlikumalt valmistatud X-kategooria õudukatele. See on absoluutselt igas mõttes täiesti kohutav film.

PARIM KINOLEVIFILM

1. The Purge: Anarchy
Esimene "Purge" võis küll halb olla, aga teiseks katseks on kokku ajatud korralik eelarve ning see paistab filmist suurepäraselt välja. Seekord kasutatakse ära kõik ideed ja aspektid, mida esimeses vaid lihtsalt mainiti. Just sellist "Purge'i" me tahtsimegi.

2. Tusk

3. Oculus

PARIM SLASHER

The Town That Dreaded Sundown

Selles kategoorias ei ole "Townile" küll mitte ühtegi konkurenti. "The Town That Dreaded Sundown" võib väga vabalt olla mitte ainult selle aasta, vaid terve 21. sajandi parim slasher. Igatahes peaks see film olema õpetuseks kõigile tulevatele õudukategijatele, sest tegu on järjekordse tõestusega, et ka slasher võib olla intelligentne ja tõsiselt põnev.

PARIM ÕUDUSKOMÖÖDIA

1. What We Do in the Shadows
See film valiti PÖFFil rahva lemmikuks ning seda täiesti selge põhjusega. Niivõrd lõbusat ja andekat õuduskomöödiat pole väga kaua tehtud ning tegu on tõepoolest sellise filmiga, mis peaks igale normaalsele inimesele meeldima ja tuju rõõmsaks tegema.

2. Død snø 2

3. Stage Fright

PARIM JÄRG

1. Sharknado 2: The Second One

Kuna esimene "Sharknado" oli nii korralik meelelahutus, siis kahtlesid paljud, kas sama valemit saab ka teist korda tööle sundida. Võiks ju arvata, et välk kaks korda samasse kohta ei löö, kuid "Hainaado 2" lükkab selle väite kummuli ning teeb kõike, mida esimene osagi tegi, ainult et paremini. Veelgi eneseteadlikum, veelgi lõbusam, veelgi debiilsem.

2. The Purge: Anarchy

3. Wrong Turn 6: Last Resort

PARIM HINNA JA KVALITEEDI SUHE

1. Almost Human
See "The Thingi" odavam ja veelgi otsekohesem versioon pakub ühele korralikult verist tulnukafilmi ihkavale õudukafännile kõike, mida vaja. Nii suures koguses ja korralikku gore'i on alati ainult rõõm näha, eriti praegusel ajal.

2. Ghost of Goodnight Lane

3. It Follows

"Blackhat" (2015)

Mu blogi on üldiselt orienteeritud vaid õudukatele. Täna kirjutan ma filmist, mis oli nii halb ja pettumust valmistav, et sobib samuti õuduse kategooriasse. See ei ole "The Room", see on midagi palju hullemat.

Michael Mann alustas oma tööd filmimaailmas juba 1960. aastatel. Tema tuntuimaks filmiks on siiani 1995. aasta "Heat", mida peetakse tihti üheks ajaloo parimaks krimimäruliks. Vaid mõned aastad tagasi nägi ilmavalgust "Public Enemies" Johnny Deppiga peaosas ja kuigi see polnud niivõrd meisterlik kui lavastaja varasemad ponnistused, paistis anne ja ambitsioonikus ikkagi ilusti välja. Sama ei saa kaugeltki aga öelda "Kübertormi" kohta.

Kõik algas positiivselt - näidati huvitavat simulatsiooni, mis esitles arvuti sisemust uudsel viisil. Selle lõppedes hakkas aga pihta niivõrd amatöörlikult kirjutatud ja lavastatud film, et tekib suisa kahtlus, kas keegi selle üldse enne avaldamist üle vaadata viitsis. Esimene suurem märulistseen näeb välja nagu oleks Uwe Bolli lavastatud, kuid ka see on tegelikult pisut liiga positiivne hinnang, kuna edasine toob kaasa ainult veelgi hullema. Kõigis kiiremates tulevahetustes ja kaklustes kasutatakse shaky-cam’i, mis näitab selgelt lavastaja ebakindlust ning meeleheitlikku püüdu ekraanil toimuvat korralagedust vaatajale huvitavaks muuta. See ei ole mitte mingil juhul kogenud režissöörile aktsepteeritav teguviis.

Järgnevas lõigus esineb spoilereid.

Parim hetk saabub siis, kui kolm peategelast viiest ühe stseeni jooksul ootamatult ära tapetakse, kuid tõele au andes on isegi see juba 20 aastat tagasi "Heat’is" märksa efektsemalt ära tehtud. See on väga dramaatiline käik ja lisab kahtlemata filmi sündmustele tõsisust ning sügavust. Negatiivne on vaid see, et ellu jäänud tegelaste seas on peategelase silmarõõm, kes on kahtlemata üks filmiajaloo häirivamaid ja ebavajalikumaid naistegelasi. Nende armusuhe on justkui õhust võetud, mõjub täiesti ebaloomulikult ning on pinnuks silmas kuni filmi lõpuni.

Viimane kolmandik on üldse täiesti teisest ooperist ja läheb tunnetuslikult esimese poolega vastuollu, kuid sealjuures on see veelgi halvem kui kõik eelnev. Tegevustik muutub süvenevalt aina igavamaks ja tundevaesemaks, näitlejad isegi ei ürita enam arvestatavaid rolle teha ja ka lavastajatööl ei ole mingeid paranemismärke.

Film õpetas mulle eelkõige seda, kui halvasti ja ebaprofessionaalselt on võimalik staažikal lavastajal kehvale, et mitte öelda olematule stsenaariumile rajatud filmi kokku panna. Sisulisest poolest ei olnud küll tegu täieliku katastroofiga, aga mitmete negatiivsete tegurite kokkujuhtumise tõttu on "Kübertorm" lihtsalt piinlik vaatamine, mida ei soovitaks ka oma vaenlastele.

"Black Christmas" (1974)

Jõulud on küll läbi, aga "Black Christmasi" vaatamiseks ei ole kunagi liiga hilja. See algupärane slasher on üks neist vähestest õudukatest, mis siiani rahutu une tagavad ja judinad seljale toovad. Tihti arvatakse, et slasher ei saa juba oma idee poolest olla hirmutav, kuid sellise uskumusega inimesed ei ole ilmselgelt "Black Christmasit" näinud...

"Black Christmas" ei ole saavutanud säärast kultusstaatust nagu tema kolleegid "Halloween" ja "Friday the 13th" ning seda täiesti teenimatult. Õudusfaktori poole pealt ületab see sünge jõululugu isegi tänapäeva kummitusfilmid ja tõstab pulssi ka kõige külmaverelisematel horror-gurmaanidel. Tihti peetakse kaheksakümnendate slasheri-hulluse alustajaks just "Halloweeni", kuid seda pisut ignorantselt, sest tegelikult ajas "Black Christmas" samasugust rida juba neli aastat varem ja tegi seda kordades paremini.

Miks on "Black Christmas" nii tõhus veel praegugi?

Slasher peaks olema oma idee poolest kõige hirmsam õuduse alamžanr üldse. Deemoneid ja poltergeisti kardame lapsena, aga lihast ja luust maniakke liigub ringi ka reaalsuses ning oht nende süül oma ots leida on täiesti eksisteeriv ka Eestis. Filme vaadates pole sellist kartust juba ammugi ning seda just nimelt Jason Voorheesi ja Michael Myersi taoliste surematute tapamasinate tõttu. Seega tulebki tagasi minna sinna, kust žanr oma alguse sai — aega, mil kinolinadel külvasid Freddy Kruegeri asemel hirmu Norman Bates ja miks mitte ka näiteks "Black Christmasi" salapärane mõrvar.

Praegu on täiesti loogiline, et slasheri ainsaks võluks on näha, kuidas teismelisi erinevatel viisidel tükeldatakse, aga klassikuid vaadates saab selgeks, et nii pole asjalood alati olnud. "Black Christmasi" puhul ei tuleks pähegi tapjale kaasa elada ja tegelastele surma soovida ning just see peakski loogiline ja enesestmõistetav olema. Tegelastega on imehea samastuda, kuna nad on tõepoolest keerulises ja väljapääsmatus olukorras ning järjepidev hulluse ja lootusetuse süvenemine karakterite hulgas jõuab ilusti pärale ka teisele ekraani poolele. Vaatajat rõhub tugev ohutunne ning filmi ajal vasardab püsivalt kuklas teadmine, et midagi sarnast võib juhtuda igaühega.

"Black Christmas" väärib vaatamist iga inimese poolt, kes ennast õudusfilmide fänniks peab. Suures seltskonnas ei pruugi filmi õud kohale jõuda, aga kui jõululaupäeval on külalised lahkunud, sobiks suurepäraselt toas tuled kustutada, uks lukku keerata ja lasta "Black Christmasil" oma töö teha...