"Ghost of Goodnight Lane" (2014)

Võtsin selle filmi oma vaatamisjärjekorda, kuna osatäitjate hulgas on kaks minu lemmikut B-kategooria filminäitlejat: Billy Zane ja Danielle Harris. Kes oleks osanud aga arvata, et tegu võib reaalselt täiesti arvestatava kummitusõudusega olla, pidanuks küll prohvet olema, sest esmane pilguheit ei reetnud mitte midagi üleliia positiivset.

"Ghost of Goodnight Lane" räägib filmitegijate kambast, kes üritavad olematu eelarve ja meeskonnaga linateost relvadega tüdrukutest vändata. Nagu pealkirigi vihjab - stuudios kummitab.

Vähene budget pole probleemiks mitte ainult stsenaariumis elavatele tegelastele, vaid ka kõnealuse filmi tegelikule režissöörile Alin Bijanile, kes üritab (küllaltki edukalt) igal sammul kogu ürituse odavust peita. Tema lavastajakäsi on tegelikult olenemata tõenäolisest kogenematusest parajalt oskuslik; ilmselgelt on mees näinud piisavalt palju õudukaid, et teada, kuidas neid filmida tuleb. Samas pole sugugi tunda kellegi konkreetseid mõjutusi, mis on praeguse aja Wani-laine kummitushorrorit arvestades täiesti arvestatav saavutus. A for effort igal juhul.

Ei juhtu tihti, et muidu täiesti tõsise filmi leading man on ühtlasi ka comic relief. Isegi "The Conjuringi" puhul vinguti, et mõned tegelased on liiga koomilised ning rikuvad atmosfääri, kuid "Goodnighti tänava kummituse" peaosas olnud härra Billy 'paha mees Titanicust' Zane oli ikka täiesti straightforward naljamees ja see võttis tõepoolest mõnelt momendilt oma mõjuvust vähemaks. Olin kohati segaduses, kas tema roll peaks vaatajale negatiivselt või positiivselt mõjuma, kuid kuna mina olen arvamusel, et "ülenäitlemine on the right kind of näitlemine", ja ka Zane paistab sellega nõustuvat, siis mulle ta alati meeldib.

Ma ei olnud enne veel päris kindel, kas kummitusfilmid on see žanr, mille kallale raha puudumisel minna (found footage ei loe!), aga tuleb välja, et andekad inimesed suudavad teha kõike. Tõsi, eriefektid ei olnud igal hetkel top-notch ning selle üle tehti ka filmis endas nalja, kuid samas mitte ka niivõrd nõrgad, et saaks elamuse rikkumisest rääkida. Tugevusteks on realistlikud tegelased, parajalt efektiivsed jump-scare'id ning filmi lõpupoolel tehtud reveal, mis mu lihtsalt üle kere värisema jättis — kes iganes selle idee lauale pani, kuulub täiesti kindlalt nende inimeste hulka, kes teavad, mida õudukafännid ühest filmist tahavad. See ei muutnud pea kuidagi sündmuste kulgu, kuid andekas nüke anyhow.

Tegu pole millegi perfektsega, aga kes vähegi odavfilmidega on kokku puutunud ja neid tunneb, suudab näha tegijate pingutusi ning lõpp-produktist lugu pidada. Tubli!