"The House on the Edge of the Park" on Itaalia õudusmaestro Ruggero Deodato haige mõistuse järjekordne vili, mis minu jaoks ületab pikalt sama lavastaja märksa tuntuma "Cannibal Holocausti". Mõlemad on küll filmid exploitationi eri nurkadest ning võrdlus pole sugugi lihtne, aga minu jaoks määrab lemmiku ära fakt, et kannibalirünnak on tavavaatajale palju kaugem ja ebareaalsem nähtus kui vägistamiskalduvusega maniakid.
Kurikaelu kehastavad meisterpahalased David Hess, kellest paar nädalat tagasi sain rääkida "The Last House on the Leftiga" seoses, ning Giovanni Lombardo Radice, kes on oma fännibaasi kogunud peamiselt kannibalikates ja härra Fulci filmides osalemisega. Mõlemad tulevad rollidega oodatult hästi toime: tegu on sedasorti hullumeelsete dream teamiga.
Filmi tegevus algaks justkui mõnes teises universumis: kuigi ma pole kaheksakümnendatel elanud, on mul raske uskuda, et sel ajal inimesed koos viis minutit varem kohatud automehaanikutega pidudel käisid. Lõputwist muudab alguses toimunu küll arusaadavamaks, aga ebausutavaks jääb see ikkagi. Edasiselt läheb film aina paremaks ning võtab osaliselt home invasioni kuju, sarnanemata sealjuures kordagi ühelegi teisele sama žanri teosele. Deodato võib olla küll hullumeelne, kuid vaieldamatult on tal olemas oma kindel visioon, mille ta ka suurepäraselt ellu viib. Nagu juba "Cannibal Holocaustiga" tõestatud: vaataja šokeerimine tuleb mehel hästi välja ning seda oskust kasutab ta ilusti ka pargiäärse maja hirmsaks muutmiseks.
Mõned aastad tagasi levisid kuuldused "The House on the Edge of the Parki" teise osa kohta, kuid need summutas kiiresti uudis David Hessi enneaegse surma kohta. Deodato ja Radice kirjutasid valmis ka stsenaariumi, aga on väheusutav, et järg ilma Hessita kunagi ilmavalgust näeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar