Viimastel aastatel kinolevisse jõudnud õudusfilmide seast on üldpildis edukaim olnud Jason Blumi produktsioonifirma Blumhouse'i toodang. Tema odavad linateosed on pea alati oma eelarve mitmekordselt tagasi teeninud ning sealjuures päris tihti ka kriitikutele meele järele olnud.
Nagu õudusfilmide puhul juba ammugi kombeks on, peab iga vähegi edukam tükk endale viivitamatult järje (ja tavaliselt päris mitu) saama. Esimene "Sinister" keskendus aga küllalt konkreetsele mõrvamüsteeriumile, mis filmi lõpus võrdlemisi ammendava lahenduse leidis, nii et teine osa ja sama loo jätkamine tundus esmapilgul mitte ainult ebavajalik, vaid ka praktiliselt võimatu. Seda üllatavam on asjaolu, et vaadates tundub "Sinister 2" vaat et üks põhjendatumaid järgesid, mida õudusfilmile viimaste aastate jooksul tehtud on.
Film hakkab pihta enamvähem samast kohast, kust eelmine pooleli jäi, ehkki aega on natukene mööda läinud. Lugu järgneb esimese osa kõige sümpaatsemale tegelasele, endisele šerifiabile (James Ransone), kes on ühtlasi põhimõtteliselt ainuke, kes üldse originaalfilmi sündmused üle elas. Nüüd on ta otsustanud müsteeriumi uurimist iseseisvalt jätkata ja kurjusele viimaks lõpp teha, olles samal ajal endistviisi koomiline ja kohmakas, nagu eelmiseski osas nähtud.
Olgugi et "Sinister 2" toetuseks on kirjutatud tõenäoliselt parim võimalik stsenaarium, ei tundu see teos kordagi väga intelligentne või paeluv. Tegu on hea järjefilmiga, mis ei mõju pelgalt originaali imitatsioonina, kuid eraldiseisva tükina pole "Sinister 2" ikkagi just kuigi palju väärt. Publikut püütakse lõksu meelitada kergekäeliste ehmatuskohtadega, mida kogenum vaataja juba miilide kauguselt tulemas näeb, ning ohtliku atmosfääri loomiseks selle kõrvalt aega enam ei jää. Sarnast viga on teinud paljud modernsed õudusfilmid, esimene "Sinister" kaasa arvatud, aga siinpuhul on eriti selge, et hirmutamisega on vaeva nähtud vaid mõnes konkreetses stseenis, samas kui ülejäänud teose ajal pinge nullilähedane on.
"Sinister 2" tugevaim aspekt on lisaks huvitavale loole tema karakterid, peamiselt muidugi eelpool mainitud šerifiabi, kelle identiteeti selgi korral ei paljastata. Tiitrites on ta nimetus lihtsalt "Ex-Deputy So & So" – nii kutsus teda Ethan Hawke'i kehastatud Oswalt esimeses osas. Ransone'i tegelase realistlik ja sügavalt inimlik olek muudab ta vaataja jaoks kergesti samastatavaks; talle kaasa elamine muudab kinoelamuse kahtlemata märksa põnevamaks. Siiski tuleb tunnistada, et ta ei avasta selle filmi jooksul pea midagi uut ning tema panus detektiivina on suhteliselt mõttetu, eriti teose viimast stseeni arvesse võttes. Aga kui "Sinister" peaks kunagi kolmanda osa saama, mida ma praeguse nõrga vastukaja tõttu hästi uskuda ei tahaks, on Ransone'i naasmine pea kohustuslik – just tema nimi võiks ajapikku selle (tulevase) seeriaga sünonüümseks saada.
Üldiselt ei ole "Sinister 2" suurem asi õudusfilm, ent thriller'ina on tal elujõudu küllaga. Igatahes on kindel, et esimese osa tase jääb saavutamata, kuid ometi oleks võinud tulemus ka kordades hullem olla – praegusel kujul on tegu ühe eeskujuliku järjega, mis peab eelmise filmi mütoloogiast kenasti kinni ja näitab originaali suhtes üles austust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar