"Wrong Turn 5: Bloodlines" (2012) † "Wrong Turn 6: Last Resort" (2014)

On küllalt mõistetamatu, missuguse ime kombel on "Wrong Turni" seeria, mis oleks tõenäoliselt juba teise osa järel surema pidanud, jõudnud nüüd kuuenda sissekandeni, aga ausalt öeldes on praegu liiga hilja, et nende ajuvabade lõikumisfilmide tulva peatada. Kolmanda osa juures valepöörde teinud seeria on tänaseks tagasi oma parimas vormis ja kaks viimast filmi kuuluvad kindlalt terve frantsiisi tugevamate hulka, olgugi et reaalset kvaliteeti võib kohati väheks jääda. Igatahes filmimaailmas teist niivõrd järjepidevalt meelelahutuslikku slasher'i-seeriat hetkel pole.

"Wrong Turn 5" jätkab neljanda osaga algatatud eellugude jada – Pinheadina tuntud Doug Bradley kehastatud kurjakuulutav vanamees (kelle päritolu me täpsemalt teada ei saagi) on kannibalide kolmiku eraklikust haiglast ära toonud ja nendega Lääne-Virginia metsadesse kolinud. Seekord on oht tsivilisatsioonile enneolematult lähedal ning enamik filmist leiab aset väikelinna tühjadel tänavatel. Nagu neljaski osa tõestas, on tegevuspaiga ja olustiku muutmine seeria värskuse hoidmiseks pea kohustuslik, ning "Bloodlines" kasutab oma kummituslikku set'i fantastiliselt ära. Oskuslikult arendatud pingeline atmosfäär on kahtlemata üks selle filmi põhilistest tugevustest.

Humoorikalt alanud "Bloodlines" muutub ootamatult kiiresti häirivalt sadistlikuks ja rõvedaks, olles seega seeria esimene osa, mis kohati reaalselt naha alla poeb. Siinsed surmad on eelnevatest oluliselt jõhkramad ja kannibalidel on vaba voli tegelasi oma äranägemise järgi piinata, kuna väärilist vastast pole neile kellestki. Keset pimedat linnatänavat verest tühjaks lastud blondi näitsiku brutaalne mõrv on frantsiisi üks šokeerivamaid ning jääb oma kergelt kunstilise teostuse tõttu pikalt meelde. Lavastaja Declan O'Brien ei ole iseenesest kõige andekam tegelinski, aga aeg-ajalt on ta režii päris artistlik ja üliveriste tapatalgute juhendamine on viienda osa näitel tema käes paras käkitegu.

Mis "Wrong Turn 5" eriti muljet avaldavaks teeb, on viis, kuidas siinsete tegelastega ümber käiakse. Absoluutselt kõigil on võrdväärsed võimalused hukka saada ja kõiksugu traditsioonilistele slasher'i-klišeedele tõmmatakse julmalt kriips peale. Sarnast loogikat (või siis loogika puudumist) rakendati juba neljanda osa juures, aga viies tõstab latti veelgi kõrgemale. Kahtlen sügavalt, et keegi suudaks filmi alguses või isegi poole peal ellujääjad ära arvata ning see on sedasorti teose puhul küllalt haruldane sündmus.

"Wrong Turn 6" täidab seeria jaoks põhimõtteliselt reboot'i rolli, kuna puldi taga on uus lavastaja ja esimese viie osa ajajoonele see ei sobi. Erinev on ka meeleolu ning kannibalide mütoloogia – nüüd on väärarenenud tapamasinad pärit uhkest hotellipidajate perekonnast, millega on kuidagi seotud ka terve külatäis intsesti teel sündinud mutante. Jääb arusaamatuks, kas "Last Resort" peaks kuidagi teiste osadega ühte kronoloogiasse mahtuma või kuidas kannibalide taustalugu üleöö nii kardinaalselt muutunud on, kuid tõenäoliselt oleks targem sellele lihtsalt mitte pikemalt mõelda, kuna näiliselt paistis tegijatelegi igasugune loogilisus ebaolulisena. Filmi lõpu järgi võiks eeldada, et saame tulevikus Hillickeride klanni kohta põhjalikumaid teadmisi, aga olles kursis seeria varasemate kommetega, võib oletatav seitsmes osa kogu eelneva lihtsalt kõrvale jätta ja uue looga alustada.

Nagu öeldud, on lisaks värskele süžeele varuks hoopis teistsugune tunnetus ja meeleolu. Eelmiste osade lõbusa rappimise võib unustada, sest asemele on toodud veider dramaatika ja traagilisus. Vaatajale tuttavatest kannibalidest on saanud kõrvaltegelased; õigupoolest ei mõjugi "Last Resort" päris õige "Wrong Turni" filmina. Ütlen seda siiski positiivses mõttes, kuna oligi tagumine aeg, et see seeria endale uue hingamise leiaks. Sisu on küll labaselt "Texase mootorsaemõrvade" viimase 3D-sissekande pealt maha viksitud, kuid olustik on piisavalt erinev, et mitte liigselt otsest võrdlusmomenti tekitada. Kui vaadata filmi frantsiisist eraldi seisva tükina, on tegu parajalt õnnestunud teosega.

Kuigi ma pole päris veendunud, et O'Brieni lahkumine seeriale pikemas perspektiivis hästi mõjub, on Valeri Milevi tutvustatud suund võrdlemisi huvitav ja annab loo edasiseks arendamiseks nii mõnegi põneva võimaluse. Uue lavastaja režii on suhteliselt ambitsioonikas ja sellega kaasas käiv kergelt unenäoline atmosfäär töötab üsna efekt(iiv)selt. Loomulikult oleks võidud alastuse pealt tagasi hoida ja üritada lugu ikkagi ülejäänud seeriaga siduda, aga ilma igasuguste ootuste ja soovideta vaadates on "Last Resorti" küllalt kerge nautida ning suuremad pretensioonid jäävad tekkimata.